Unustamatu vahetusnädal Hiiumaal

Unustamatu vahetusnädal Hiiumaal

Mina olen Valga Gümnaasiumi õpilane Heliisa Mets ja mina veetsin oma õpilasvahetusenädala Hiiumaal.
Miks just Hiiumaal? Sellepärast, et ma pole kunagi Hiiumaal käinud ja ma tahtsin näha, mis elu on saarel. Kas ma kahetsen, et siia tulin? Kui ma nüüd ütleksin, et jah, siis ma arvan, et Jumal karistaks mind karmilt…

Ma poleks eales usukunud, et siin nii tore on, ma reaalselt ei taha siit lahkuda, kuid oma kodu ja kool ootab. Siinjuures tahan teha suure kummartuse Hiiumaa Gümnaasiumile, kes võtsid mu enda juurde nädalaks ja leidsid mulle selle võimaluse. Aitäh VenVidi Vici programmi loojatele ning aitäh mu koolile, kes lubas mul veeta nädala Hiiumaa Gümnaasiumis.

Tänamise jutt sai läbi ja räägime nüüd, mis mul siin Hiiumaal toimus. Alustame sellest, et kuidas ma siia sain. Esiteks kirjutasin ma VeniVidiVici programmile, kus saavad kõik 7.-12. klassi õpilased osaleda. Täitsin avalduse ja esitasin selle. Üsna varsti tuligi kiri, et nad on saanud mu avalduse ja loa koolilt programmis osalemiseks. Olin väga õnnelik ja jäin ootama järgmist kirja. Kuna avalduses tuli esitada 3 kooli nime eelistuse järgi, siis kujunes mu eelistus välja selliseks : 1. Hiiumaa Gümnaasium 2. Viljandi Gümnaasium ja 3. Rakvere Gümnaasium. Ja nii tuligi kiri, et Hiiumaa kooliga on võetud ühendust ja ootame vastust. Ega see vastuski kaua tulnud ja peagi oligi selge. MA LÄHEN HIIUMAALE.

Te ei kujuta ette, milline õnn mu sees oli ja siis järsku ka hirm. Kuidas ma ikka sinna saan? Muidugi.. Bussiga, kuid siis tuli järgmine küsimus. Mis asjad ma pean kaasa võtma ja kui palju? Õpikuid ma ei pidanud, kuna kool sai mulle neid võimaldada, aga pakkimise osas pöördusin kohe kodus kõige parema pakkija poole, ema poole. Tema aitas ja vaatas, et ma rumalalt palju asju kaasa ei võtaks.

Kui juba kohver ja bussipiletid ostetud, olin ma pühapäeva hommikul valmis sõitma Tallinna poole. Mul on alati üks foobia ja see on bussidest, rongidest jms. maha jäämine. Ma  kardan tohutult, et mis küll juhtub, kui ma maha jään. Õnneks seekord ma ei jäänud ning Tallinnasse jõudsin ilusti. Tallinnast edasi sõitsin Kärdlasse, muidugi alguses oli ka kartus, et jään maha, aga ei jäänud.

Praami peal oli uhke olla, kuna ma polnud ju varem praamiga sõitnud eestis. See polnud see tunne, mida tunned, kui oled laeval ja lähed teisse riiki. See oli midagi erilisemat. Ma sain sõita teisse eesti otsa praamiga, iga riik ei saa oma teise otsa praamiga sõita, sest neil pole, kuhu sõita. Ma tundsin uhkust too hetk ja kui aus olla tunnen siiamaani, sest see on eriline.

Mõne aja pärast jõudsingi Kärdlasse. Tervelt 8 tundi sõitmist Valgast Kärdlasse. Oli sisukas päev ja juba Kärdlas ootas mind kooli õppejuht, kes saatis mu õpilaskodusse ja andis esimese päeva tunniplaani. Nii lõppes mu pühapäev.

Esmaspäeval kooli jõudes oli kõik nii teistsugune. Esiteks jälitasin üht väikest poissi, et teada, kus kool asub. Õppejuht küll näitas käega teed, aga kahtlesin endas, nii et aitäh, väike poiss, kes sa mu kooli aitasid. Kui koolimajja sisse astusin, käisin ruttu nii nimetatud garderoobis ja läksin õppejuhi kabinetti. Sealt juhatas ta mind mu klassi juurde ja paar õpilast olid juba kohal. Nad olid väga sõbralikud ja üks tüdruk, kelle nime ma kahjuks ei mäleta, näitas mulle koolimaja. See oli väga kiire käik kooli peal, kuna kool on väike, mis minu arvates on armas.
Tunnid algasid, ning siis otsisin klassis vaba kohta. Iga tund andsin seletusi, et kuidas on üks võõras nägu klassi sattunud ja õpetajad olid väga lahked ning rõõmsad. Ma kartsin tegelikult väga, ikkagi võõrad inimesed ja võõras keskkond, aga see ununes kiiresti. Õpilased olid tõesti väga sõbralikud ja ma ei tundnud end üksi.

Teisel päeval juba teadsin, kuidas kooli minna, teadsin juba enam-vähem, kus kõik asub ja olin uhke enda üle. Üritasin juba ka ise tunniplaanist aru saada, aga sellega läks natukene kauem aega, kuna õppeprogramm on teistsugune. Klassid on moodustatud lennu peale, ehk siis 10. klass on ühine, aga see on jagatud kaheks. Nii tekivad niinimetatud klass g1 ja klass g2. Peale selle on veel nad jagatud gruppideks, mida on juba natuke raske seletada. Sellejaoks, et sellest aru saada, tuleb käia seal koolis kas nädal või kaks.

Ja nii siis möödusid ka mu teised päevad. Õpilastega sain rohkem ja rohkem ühisele jutule, mis rõõmustas mind väga.
Viimasel päeval oli meil õpilaskodus tee- ja koogiõhtu, kuhu kogunesid kõik majaelanikud. Kuulusin ka mina sinna ja meie teeõhtust sai vaikselt ka mänguõhtu, kuna enda päeva pidi ju rõõmsaks tegema. Peale mänguõhtut, tuli majapoistel mõte minna Selverisse saiakesi ostma ja kuna mul oli ka mandariiniisu, siis lõin kampa.

Hästi-hästi sõbralikud ja rõõmsad on need Hiiumaa inimesed. Kahju, et just esimene päev ei möödunud kohe nii nagu viimane, aga ilmselt see pidigi nii olema, et viimane päev on lõbus ja meeldejääv. Ma tõesti olen väga tänulik selle võimaluse eest ja ma ei unusta seda kogemust kunagi. Pidin juba reede hommikul ära minema, kuna busside graafik ei võimaldanud mul lahkuda reede õhtul, aga need neli päeva, mis veetsin seal koolis, on hindamatud. Muidugi on oma kool kallis, aga seda kogemust siin jään kindlasti igatsema.

Ma tõesti soovitan osaleda selles programmis, kui sul on see mõttes mõlkunud, siis ära enam oota ja tee see teoks! Usu mind, SA EI KAHETSE!
Suur aitäh kõigile, kes olid mu koolis, klassis ja üldiselt mu ümber. Ma luban, et tulen kord tagasi.

Heliisa Mets

Pole kommentaare

Kommenteeri