Novembrilõpuga rikkaks ja julgeks

Novembrilõpuga rikkaks ja julgeks

Hej-hej!

 

Mina olen Hanna-Stiina Talviste ning olen Noarootsi Gümnaasiumi abiturient. Selle aasta viimase novembrinädala käredad ja lumised tuuled puhusid mind Läänemaalt Ida-Virumaale, Kiviõli I Keskkooli.

Põhjuseid, miks just sinna kooli läksin, oli palju. Esiteks, üks põhjus oli see, et mu vanemad ning mitmed sugulased on just tolle kooli vilistlased, see fakt muutis vahetuses olemise natuke sümboolseks. Teiseks elab mu vanaema kolm kilomeetrit Kiviõlist eemal, mistõttu oli mul majutus tolleks nädalaks olemas. Kolmandaks oli mul soov rutiinist korraks eemale tõukuda ja end uues keskkonnas proovile panna.

Kui pühapäeval rongiga Kiviõlli saabusin ja vanaema mulle jaama vastu tuli ning hiljem kodu poole kõndisime, küsis ta “Ega sa närvis ei ole?” Sellele küsimusele vastasin lihtsalt:“Ei.” Kuigi vähekene olin ikka ärevil, kuna eesootav olukord oli uus ja kartsin, et asi läheb lörri. Vanaema ütles mu vastuse peale, et olen ju nii palju võõrastes situatsioonides olnud, et küll ma hakkama saan!

Programmis osalema ajendaski mind  just  keskkonna vahetamise vajadus. Otsuses mängis kaasa ka tõsiasi, et ma ei ole eriti julge suuri samme mingi suure väljakutse poole astuma, kuid tungiv soov midagi uut kogeda tõukas tugevalt tagant ja nüüd olen ühe sooja kogemuse ja uute sõprade võrra rikkam.

Päev enne esimest koolipäeva olin hästi ärevil ja mures asjade laabumise pärast, kuid esmaspäeval kooli jõudes oli see tunne asendunud uudishimuga ja kõik edasine läks ladusalt. Tugiisik klassikaaslase näol võttis mind kohe oma kaitsva tiiva alla ja tema abiga sain kergelt terve nädala koolis hakkama. Klassikaaslased võtsid mind imekiirelt omaks ja tundus, et oleksin selles klassis kõik kolm gümnaasiumiaastat õppinud ning kõikide klassis olijatega suur sõber. Nad olid hästi soojad ja toetavad, suheldes minuga vabalt. Nendega olid tunnid hästi lõbusad ning koolipäevad möödusid liialt kiiresti. Õpetajad olid õpilastega suheldes muhedad ning püüdsid iga võimalusega tundides läbi võetavat informatsiooni õppuritele huvitavatel viisidel edasi anda. Koolimaja ise oli hästi avar, suur ning valgusküllane, andes igale isiksusele ruumi areneda ja ringi joosta. Olles näinud eelnevatel kordadel, kui perega Kiviõlis olen olnud, kui suur see kool väljastpoolt tundus, kartsin esimesel päeval ära eksida, kuid klassikaaslastega koos minnes jõudsin õnnelikult õigete klasside juurde.

Kuna mu kodukoolis eriti jalanõusid maas olevate vaipade tõttu ei kanta, oli mul harjumatu igal hommikul sisejalanõusid jalga panna ning nendega kogu koolipäev ära kannatada. Kui küsida vahetuses olles korda saadetud tegusid, siis eredamad mälestused on, kuidas paari klassiõega kunstitunni ajal ping pongimängisime, samal ajal, kui teised klassiõed klaasust kaunistasid ja poisid kiriku maketti kokku panid. Kolmapäevases tehnoloogia tunnis saime bioloogia õpetaja juhendamisel omale hambapastat teha ning ühel söögivahetunnil käisime kahe klassiõega poes, kuna üks neist tahtis omale uued talvesaapad osta. Lühikese aja jooksul kogunes nii palju tegutsemist, mida lihtsalt ei jõua üles loetleda, kuid seda ütlen julgelt, et suu oli igal koolipäeval naerul ja energiat jäi veel ülegi!

Eriti üllatav oli, kui rõõmsad ning vabad suhtlejad kõik olid. Paljud nooremate klasside õpilased tulid minuga rääkima ja klassiõde ütles viimasel päeval lõunalauas, et “Näe, isegi teistest klassidest õpilased võtavad su omaks!”

Soovitan kõigile õpilastele VeniVidiVici programmis osalemist, kuna see on hea võimalus näha, kuidas teistes koolides toimetatakse ning tänu programmile saad lihtsamini sõprussuhteid luua oma kodust kaugemal. Sulle võib hakata see uus seiklus nii meeldima, et kohe kahju on, kui pead vahetuskoolist lahkuma.

—-

Hanna-Stiina Talviste

Noarootsi Gümnaasium

Pole kommentaare

Kommenteeri

healthrpose