See oli minu parim kuu elus

See oli minu parim kuu elus

Mai 2018 oli minu jaoks parim kuu minu elus, sest ma veetsin selle Abja Gümnaasiumis. Mulle rääkisid õpilasvahetuse võimalustest minu sõbrad.  Varem nad osalesid selles projektis ja rääkisid aktiivselt nende positiivsetest emotsioonidest. Pärast nende lugude kuulamist otsustasin ise otsekohe, et püüan lühiajaliselt harjumuspärasust muuta ja 100-protsendilist elu muuta.  Õnneks ütles mu sõber Nikita mulle VeniVidiVici kohta ja hakkasin otsima sihtkohta, et täita unistus.  Alguses oli mul probleeme otseselt kooli valimisega. Peamine tingimus, millest ma soovisin, oli kaugus kodust. Otsisin gümnaasiumi võimalikult kaugelt Ida-Virumaast. Mul oli suur soov puhata tuttavatest inimestest ja paikadest.  Juhuslikult pakuti mulle Abja Gümnaasiumisse minemist ja ma olin nõus.  Ma olen alati olnud ettevõtlik inimene, nõustusin õnnelikult kõigi seiklustega, mis mulle pakuti. Ja see juhtum ei olnud erand.

Kui sain teada, et võimalus on tekkinud ning võin üsnapea vahetusõpilaseks minna, oli minus uskumatu rõõmutunne. Ma olin valmis kas või lakke hüppama, võtan vastu kõik, kellega kohtun teel, räägin kõikidele enda kogemustes ja tunnetest. Mul ei olnud mingit hirmu. Ma teadsin kohe, et kõik läheb hästi. Tundsin suurt ootust, tahtsin juba tutvuda klassikaaslaste ja õpetajatega.

Projekti jooksul elasin õpilaskodus.  Ja ma olen kindlasti selle üle rõõmus. Ma arvan, et kummalises perekonnas elamine on väga ebamugav. Iga päev rääkisin eesti keeles enda toakaaslastega. See oli tõesti imeline keelepraktika!  Me sõitsime tihti pärast kooli metsa(Abjas on inimestel elukvaliteedi suurendamiseks spetsiaalsed rajad tervishoiu eesmärgil). Peaaegu igal õhtul mängisin lauamänge uute sõpradega või vaatasin koos nendega televiisorit. Käisime üksteisel külas ja jagasime muljeid. Üldiselt võin öelda, et need teismelised, kellega ma kohtusin, läksid mulle väga hinde,  pean neid tõesti suurepärasteks, lõbusateks ja tõelisteks sõpradeks.

Ma ei unusta kunagi omavahelisi vestlusi. Ausaltöeldes ei ole ma rääkinud enda vene tuttavatega kunagi sellistel teemadel.Meil on nii, nagu oleks teatud barjäär, mis takistaks mind avama tuttavate inimestega, kuid Abjas võisin ma sellest takistusest üle saada ja tõesti lõõgastuda.

Iga päev uues gümnaasiumis oli mulle nagu puhkus. Ma olin alati valmis aktiivselt klassitegemistes kaasa lööma. Koolipäevad möödusid väga kiiresti ja märkamatult. Eesti keel ei takistanud mind õppematerjalide mõistmisel, ma mõistsin täiuslikult, mida õpetaja rääkis, ja üritasin oma klassikaaslastega sammu pidada klassi akadeemiliste saavutuste osas. Tegelikult mõistsin, et vajan materajli lugemiseks ja mõistmiseks palju rohkem aega.  Gümnaasium ise andis ainult positiivseid emotsioone.. Iga õpetaja oli mulle väga tähelepanelik, üritasid vajaduse korral seda teemat üksikasjalikumalt mulle selgitada.

Klassid on väga hästi varustatud, minu arvates oli väga mugav õppida (välja arvatud väga kuum ilm).

Lõppude lõpuks, kui lahkumispäev oli lähenemas, olin väga kurb. Ma siiralt ei tahtnud koju minna mitte sellepärast, et kodu on halb, vaid lihtsalt seetõttu, et mulle meeldis see Abjas. Minu jaoks oli see ideaalne koht, kus tundsin tõelist vabadust. Ma mäletan ümbritsevat loodust ja rohkem heatahtlikke inimesi. Minu hinges tundsin ma rahu. Uute sõbradega hüvastijätmine oli väga raske, tulid pisarad.

Pärast koju tagasi saabumist motiveerisin ka teisi võtta ette väike reis ja vaadata ümbritsevat keskkonda!

Diana Ignatenko

Pole kommentaare

Kommenteeri