Viis imetoredat päeva

Viis imetoredat päeva

Olen 10. klassi õpilane Jaana väiksest maakoolist Võnnu Keskkoolist. Kuna õpin ise väikses keskkonnas, ei soovinud esimeseks kogemuseks kohe nö suurt ampsu võtta, seega soovisin, et minu kui vahetusõpilase nädal võiks kulgeda mõnes Lõuna-Eesti koolis.

Kuuldes algselt VeniVidiVici programmist noortekonverentsil, teadsin kohe, et minu huvide sekka see kindlasti ei kuulu ja arvasin, et mul ei leiduks isegi aega selle jaoks. Hetkel ei kujuta ette, mis mind nii küll mõtlema pani, sest juba kuu aega hiljem, kuulates enda targa sõbranna juttu ja uurides programmi lähemalt, sattusin ma sellest ekstaasi ning hakkasin kohe asjaga kiirelt tegutsema.

Tegelikult osutus Põlva Riigigümnaasium hoopiski minu teiseks valikuks eelistusjärjekorras, kuid järele mõeldes olen üks õnnelikemaid inimesi, et sain olla osa nii väikse aja jooksul nii armsas ja inimeste sõbralikus õppeasutuses.

Põlvasse ise sattusin juba pühapäeva õhtul, üks õhtu enne vahetusõpilaseks minemist. Kõik oli uus, isegi majutaja. Ma ei teadnud enda kodust välja astudes mitte kedagi uuest koolist ja samuti käis see ka mu majutaja kohta. Seega võin ausalt tunnistada, et närv oli too hetk suurem kui ärevustunne. Üritasin teekonnal Põlvasse jääda ülimalt positiivseks ja mitte mõelda negatiivsele. Kohale jõudes avastasin, et mu majutaja on väga tore ja lahe ning kõige lõpuks ka veel väga nooruslik, kellega tekkis koheselt hea klapp ja kellega leidus mul isegi sarnaseid omadusi olevat. Kuna elukoht asus koolile niivõrd lähedal, jäi hommikurežiim samuti samaks.

Kui tavaliselt osutub ärkamine enne kooliminekut raskeks, siis esmaspäeval olid lood hoopis teistsugused. Ootasin ja kartsin samal ajal. Põlva Riigigümnaasiumi uksest sisse astudes teadsin kohe, et kool on vägagi uus ja moodne. Seda vaadates sain aru, et olen teinud hea koolivaliku. Närvi aga tekitas segadus, kuhu klassi ma õppima asun. Teade, et kooli asub õppima vahetusõpilane, levis 10D-klassile, kuid minu andmete põhjal pidin olema hoopis 10E-s. Kartsin 10E-klassi mitte valmisoleku tõttu nende arvamust minu suhtes. Karta polnud mõtet, sest minuga samas klassis olevad õpilased osutusid väga sõbralikuks. Ma ei ole varem kohanud nii sõbralikke inimesi nagu seal. Meelde jäi ka kohe esimene tund, seal olev eesti keele õpetaja sai kohe minu lemmikuks ja see ei muutunud isegi nädala lõpuks, kuigi reaalselt sain veeta temaga koos ainult ühe tunni. Esimesel päeval harjusin ära ka teistsuguse koolisüsteemiga:

  • 45 minutilise pikkusega tunnid osutusid 25 minutit pikemaks, mis oli alguses minu jaoks väga raske.
  • Klassijuhatajate asemel olid mentorid.
  • Peale söögivahetundi tuli kasulik aeg, mis sisaldas mentorluse tundi, loenguid, võimalust minna konsultatsiooni või tegeleda huviringidega, olenevalt muidugi päevast.
  • Hindamissüsteemis oli numbrite asemel tähed (A-st kuni F-ni).
  • Puhkenurgas leidus palju rohkem tegevusi võrreldes minu enda kooliga (erinevad laua- ja kaardimängud).

Mida päev edasi, seda rohkem suhtluskaaslasi mul tekkis. Näiteks üks naljakas situatsioon tekkiski kohe teisipäeval, kui käisin kasulikul ajal kaarte mängimas 12. klassi õpilastega ning avastasin, et tulemas on kehalise tund. Kuna tund ei toimunud seal, kus eelneval päeval, sattusin pisut segadusse ning hilinesin selle tõttu ka tundi. Tuleb tunnistada, et tundsin ka veidi piinlikkust.

Kolmapäeval olin saanud endale juba püsivama sõbranna, kellega veeta aega ka peale kooli. Käisime koos söömas ja käsipalli võistlusi vaatamas. Käsipall, kusjuures, oli minu jaoks samuti uus asi. Muidugi olen ma sellest varasemalt kuulnud, kuid ei uskunud, et selline spordiala võib olla nii populaarne nagu oli see Põlvas. Kolmapäev jäi samuti meelde ka selle poolest, et mu koordinaator oli nõus tutvustama mulle Põlva linna. Tänu sellele avardus mu silmapiir.

Neljapäeval, kui sain aru, et nii huvitav nädal saab üsna pea läbi, otsustasime majutajaga, et võtame midagi lahedat ette. Käisime bowling‘ut mängimas, mis oli väga tore.

Reedel oli isegi kohati nukker kooli minna, sest mõistsin, et just täna ongi käes mu viimane päev ja lausa kohutav on lahkumine nii põnevast kohast. Tunnen, et sisse sulandumine oli minu jaoks kiire ja lihtne. Uskumatu, et nii väikses linnas leidub nii palju lahedaid koolinoori. Soovisin jäädvustada positiivselt kulgevat nädalakest klassipildiga, kus figureerib ka ülevalpool istuv koolidirektor, kes on väga humoorikas ja kelle peamine sõiduvahend koolisiseselt oli tõukeratas. Pean tunnistama, et koduigatsus siiski tuli. Külas on hea, aga kodus on kõige parem!

Ma toetan kõiki, kes soovivad minna õpilasvahetusse VeniVidiVici programmi raames, sest kogemus on tõesti väga meeldejääv ja unustamatu, kuid võin öelda, et nädal aega, mida võib järeldada minu näitel, jääb väheseks. Võtke sellest kogemusest kõik, mis võtta annab nagu tegin seda mina!

Jaana Otsa

Pole kommentaare

Kommenteeri