Palju küsimusi iseendale enne õpilasvahetust

Palju küsimusi iseendale enne õpilasvahetust

Kell on 6.30, kui äratuskella tüütu helin mind mu magusast unest äratab. Avan vaevaliselt silmad ja lükkan äratuse kinni. On esmaspäeva hommik. Ronin vastumeelselt voodist välja ja tunnen, kuidas mu paljad varbad külma põrandaga kokku puutuvad. Põranda jäisus äratab mind üles ning nüüd jõuab mulle kohale, et juba veidi rohkem tunni aja pärast sisenen ma uude kooli. Mind on ees ootamas kaks nädalat võõras koolis. Mind tabab ärevus. Valin endale selga kõige ilusamad riided, mis mu kapis leiduvad ja sätin enda juuksed tavapärasest korralikumalt. Hommikust süües ei suuda ma ema jutule keskenduda, mu mõtted on mujal. Mis saab, kui ma uues klassis kellegagi suhtlema ei hakka? Kas ma meeldin neile? Kas nad võtavad mu hästi vastu? Kas ma peaksin minema ise kohe kellegagi rääkima või algul veidi ootama? Need ja veel paljud küsimused, mis kaasnevad õpilasvahetuse või uude kooli minemisega, keerlevad mul peas. Ma ei pane tähelegi, kuidas kell lendab ning juba peangi ma oma sammud bussipeatuse poole seadma.

Longin vaikselt peatuse poole. Need kaks kilomeetrit oleks just kui mu elu pikimad. Väljas on pime ja meeletult külm ning just täna olen ma suutnud oma kõrvaklapid koju unustada. Mu mõtted rändavad jällegi kõige ees ootava peale ning nüüd tabab mind tõsine hirm. Hetkeks mõtlen otsa ringi pöörata ja koju tagasi minna ning hiljem öelda, et jäin haigeks, kuid sean siiski oma sammud vapralt edasi.

Veidi aja pärast olen juba bussi peal ning loen peatusi, mis veel jäänud on ning siis tulebki minu peatus. Astun bussist maha, nüüd pole mul enam tagasiteed. Järgnen teistele õpilastele, kes ka ilmselt samase kooli suunduvad. Mu süda lööb kiiremini, kui kunagi varem kui ma lõpuks koolimaja uksest sisse astun. All garderoobis võtab mind vastu lahke valvuritädi, kes rõõmuga mind õige klassi nagide juurde juhatab.

Olen saanud just oma jope nagisse panna, kui kuulen kellegi häält minu nime lausuvat. Pööran oma pea hääle suunas ning minu ees seisab lühiksest kasvu ja rõõmsa näoga tüdruk. Veidi tutvudes saan teada, et tema on minu klassipoolne mentor. Koos seame sammud algava tunni suunas. Nüüd on juba kuidagi palju julgem. Klassi jõudes mu julgus kaob, tunnen end kummaliselt, keegi justkui ei märkaks mind. Istun vaikides oma kohal ja lihtsalt jälgin klassis toimuvat.

Esimene tund möödub mul klassikaaslasi uudistades ja minu mentor üritab mulle nimepidi teisi tutvustada, kuid enamik nimesid läheb mul kohe meelest.

Vahetunnis on kummaline olla. Ma ei taha telefonis olla, sest kardan jätta muljet nagu ma ei tahaks teistega suhelda, aga samas pole mul hetkel midagi teha. Kõigil tundub miskit põnevat käsil olevat ja nii ma siis lihtsalt istugi ning jälgin teisi. Hetkeks jõuan juba mõelda, et äkki see ei olnudki nii hea mõte siia tulla, ehk peaksin ma oma vahetuse varem lõpetama. Hetkel lohutan ma ennast mõttega, et see kõik alles algus ja ehk ajaga läheb paremaks.

Ja tõsi nii see ongi. Peale kolmandat tundi tuleb mu juurde üks tüdruk. Ta naeratab mulle ja tutvustab ennast, ta tundub tore. Ühtlasi on ta teine inimene, kellega ma siiani oma klassist rääkinud olen. Kuid koolipäeva lõpuks olen ma juba paljudega tutvunud ja veidike rääkinud. Kummaline on aga see, et ükski õpetaja pole palunud mul ennast tutvustada. Ega ma sinna klassi ette endast rääkima väga just minna ei taha, aga ehk aitaks see mul veidi klassiga rohkem sõbraks saada. Kuid mida päevad edasi, seda rohkem hakkan ma klassiga suhtlema ning nüüd on lausa kurb mõelda, et varsti pean ma siit lahkuma. Hea meelega jääks ma kauemaks. Kuid peagi saab minu kahenädalane seiklus läbi ning nii kurb kui see ka poleks, pean ma lahkuma, iga hea asi saab kord otsa. Aga alati on ju võimalus uuesti külla tulla, mida ma tõenäoliselt kevadel ka teen.

Helis Ilumäe

Pole kommentaare

Kommenteeri