Author: VeniVidiVici

18 nov.

Positatud 14:05h teemasse Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt

Olen Nissi Põhikooli 8.klassi õpilane Hanna-Liisa. Veetsin oma vahetusnädala Vanalinna Hariduskolleegiumis (VHK). Ma valisin VHK, kuna sooviksin minna selle kooli gümnaasiumisse, samuti olin koolist ainult head kuulnud. Nii tuligi mõte oma rahulikust koolielust puhkust võtta ja minna kooli, kus elutempo on kiirem. VeniVidiVici programmist kuulsin esimest korda kodukooli teiste õpilaste käest. Esimesel koolipäeval ei pabistanud ma millegi pärast peale selle, et ei leia õiget maja ülesse, mis ka juhtus. Kuid kõik muu tundus minu jaoks pigem põnev kui hirmutav. Mulle väga meeldisid erinevad keele tunnid. Ma sattusin väga toredasse klassi. Mind võeti klassis väga toredalt vastu. Mulle algul küll tundus veider, et poiste ja tüdrukute klass on eraldi, kuid lõpuks harjusin sellega. Õnneks toimus meil ka klassiõhtu, kus sain poistega ka natukene rohkem tutvuda. Ma kindlasti soovitan kõigil, kes ennast proovile panna soovivad, ja naudivad seiklusrohkeid päevi, minna vahetusõpilaseks. Vahetusõpilane olla on uskumatult põnev ja tore.

Hanna-Liisa

05 juuni

Positatud 12:10h teemasse Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt

Tallinna Ühisgümnaasiumist Leisi Keskkooli

Oleme Tallinna Ühisgümnaasiumi 11. klassis õppivad neiud. VeniVidiVici programmi raames käisime Leisi Keskkoolis. Tegelikult see oli meie teine õpilasvahetus, eelmisel korral läks kõik hästi ning tegime omavahel väikse kokkuleppe, et järgmisel aastal lähme uuesti kuhugi teise Eesti kooli. Nii see teoks saigi. Kool sai valituks just sellepärast, et üks meist polnud varem käinud Saaremaal ning lisaks oli huvitav teada saada, kuidas on käia koolis, kus on vähe õpilasi. Käies igapäevaselt klassis, kus on 26 õpilast, siis nädal õppida klassis, kus on viis inimest (neist ainult üks tüdruk), tundus päris huvitav vaheldus.

Enne minekut oli väike hirm. Täpselt samamoodi nagu eelmine aastagi. Tekkis tunne, et ei taha ikka minna. Õnneks hirm ei saanud julgusest üle. Kohale jõudes ootas meid ees närvekõditav seiklus, päeval sadas vihma ja ilm oli läinud külmaks. Kui me kohale jõudes lootsime, et nüüd saab sooja tuppa, siis kõik alles algas. Ees ootas meid tühi lukustamata ustega internaatelamu. Õnneks pärast tundi kontakti otsimist saime kätte maja perenaise ja seadsime ennast ilusti tuppa sisse. Meie kujutluspilt koolist, kus on alla 200 õpilase, leidis kinnitust. Kõik õpetajad olid rahulikumad ja sõbralikumad. Tundus, et inimesed on rohkem puhanud. Väiksemas klassis jätkub õpetajal kõigile tähelepanu, kohati isegi rohkem kui vaja. Igal juhul suutis see kool meile nädalaga südamesse pugeda ja me oleme väga rahul oma valikus. Soovitame kõigil seda armsat kooli külastada!

Kelli ja Mirjam

20 mai

Positatud 23:24h teemasse Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt

Ma olen Helis ja õpin Taebla Gümnaasiumi 7. klassis. Vahetuskooliks valisin Tallinna 32. Keskkooli, sest olen sellest koolist palju head kuulnud ja samuti on mul soov minna sinna gümnaasiumisse.

Õpilasvahetuses osaleda olen tahtnud juba viiendast kassist, ma soovisin oma elu põnevamaks muuta ja uusi kogemusi saada, panna ennast proovile ja vaadata, kuidas saan kaks nädalat võõras kooli hakkama.

Enne vahetust olin rõõmus, lõpuks oli see kaua oodatud aeg käes, aga samas oli mul ka väike hirm, peas keerlesid küsimused: mis siis saab kui mind ei võeta klassis hästi vastu, kuidas ma koolis õiged klassid ülese leian, kuidas õpetajad minusse suhtuvad ja mis siis kui kõik ei lähegi nii nagu ma loodan? Õnneks olid kõik mu hirmud asjata. Kool oli küll suur ja alguses ei saanud ma aru, kuhu minema peab, aga klassikaaslased olid alati abiks ja lõpuks suutsin ma ise ka koolis õiged klassid ülese leida. Klassikaaslased olid kõik väga toredad ja sõbralikud. Kui tavaliselt ei sulandu ma võõrasse seltskonda hästi, siis nendega tundsin ma juba teisel päeval nagu oleks ma neid juba pikkalt teadnud. Ka õpetajad olid toredad, esimesel päeval tuli klassijuhataja mind kallistama, see ehmatas mind alguses, aga oli armas. Ma sain kõigi õpetajatega hästi läbi ja tore oli ka vahetunnis mõne õpetajaga rääkida, lahe oli ka see, et osad õpetajad teadsid ka minu kooli õpetajaid.

Vahetuse ajal oli kõik nii teistmoodi ja pidin palju üllatuma. Kõige rohkem üllatas mind see, et oli palju noori õpetajaid ja et olenemata sellest, et vahetusklass oli poole suurem kui minu koduklass, oli klassis palju ühtsem tunne ja kõik suhtlesid kõikidega.

Viimane päev oli tohutult tore ja samas ka kurb. Ma ei tahtnud ära mina ja samuti ei tahetud mind ka ära lasta. Viimases tunnis tuli klassijuhataja meiega rääkima ja klassiõde andis mulle kogu klassi poolt kaardi. See kõik oli väga armas ja liigutav. Siiani kõlavad kõrvus klassikaaslaste sõnad “Ära mine ära, jää siia!” ja “Sa tuled ju meile külla?” ja “Kellega ma nüüd tundides istun? Ma olen sinuga juba nii ära harjunud.”

Vahetusajast jääb mulle meelde imeline klass, tore kool ning õpetajad, koos veedetud aeg ja naeratavad näod.

Kindlasti soovitan kõigil programmis osaleda. Selle käigus saab palju uut kogeda ja saab ka uusi sõpru. Samuti on hea käia vahetuses, kui on paan minna uude kooli, aga ei julge ja kõhkled veel, siis saab teada, kuidas teises kooli on.

Aitäh teile, 7b, selle imelise aja eest ja samuti aitäh teile, VeniVidiVici naiskond, et olete nii toreda asja välja mõelnud!

Päikest teile kõigile,

Helis Ilumäe

20 mai

Positatud 22:20h teemasse Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt

Ma õpin Tõrva Gümnaasiumis ning vahetuse käigus käisin Tartu Mart Reiniku koolis sellepärast, et tahtsin minna natukene suuremasse kooli kui meie enda kool ja Mart Reiniku oli just natukene suurem, aga mitte ka liiga suur.

Ma olen ühe korra juba osalenud VeniVidiVici programmis ja see oli suurepärane kogemus ja siis mõtlesin, et miks mitte uuesti proovida. Ma alguses küll kartsin, sest see pere, kus elasin, seal olid kõik minust nooremad ja ma ei teadnud, kuidas ma nendega suhtlen ja veel kartsin seda, et milline klass on ja kas ma saan tugiisikuga hästi läbi. Aga kõigest hoolimata olin õnnelik, et üldse osaleda sain, sest see kõik jäi nii hiliseks.

Mulle meeldisid väga Tartu Mart Reiniku kooli õpetajad, kõik olid nii toredad ja vastutulelikud ja polnud väga kurjad õpilaste peale, kui nad lärmasid või liikusid klassi ja õhkkond oli palju vabam. Sealsed õpilased olid lärmakamad, aga samas nad ei olnud otseselt uue õpilase vastu, aga nädal aega oli väike aeg ja otseselt suurt suhtlust kõigiga polnud. Vahetuspere oli väga tore, käisime Tartus ringi ja käisime ka Botaanikaaias.

Mind üllatas see kooli puhul, et see õhkkond oli nii vaba võrreldes meie kooliga, õpetajad suhtusid õpilastesse teistmoodi. Mulle jääb kindlasti kogu vahetus meelde, otseselt ei oskagi midagi välja tuua, sest kogu see nädal oligi üks suur kogemus ja see jääb lihtsalt meelde, sest see oli väga tore.

Kindlasti soovitan ka teistel vahetuses osaleda, sest kui sa sooovid oma koolile vaheldust, siis see on just võimalus seda vaheldust saada. Kindlasti on see ka omamoodi kartustele vastu seismine ja sa saad nii palju julgemaks ja saad teada, mis tunne on olla täiesti võõras seltskonnas ja peres.

Sandra Grossberg

16 mai

Positatud 16:27h teemasse Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt

Õpin Harjumaal, Lagedi Kooli seitsmendas klassis ning õpilasvahetuse programmi käigus veetsin ühe nädala Raplas, Vesiroosi Gümnaasiumis. Soovisin osaleda just seetõttu, et näha, kuidas toimub õppetöö mujal, eriti minu koolist ligikaudu viis korda suuremas õppeasutuses. Meie koolist oli juba mitu õpilast õpilasvahetuses osalenud ja tänu nende positiivsusele ja julgustavale käitumisele tekkis ka minul selle vastu huvi.

Kuigi olen aastaid osalenud suviti erinevates laagrites, olin enne Raplasse sõitu ikkagi pabinas, sest ma ei teadnud, kuidas ma kohanen, milline on vahetuspere ja uus klass, kus on minu klassist poole rohkem õpilasi. Hiljem muidugi sain aru, et kogu muretsemine oli olnud asjata, sest nii vahetuspere kui ka klass võttis mind väga hästi vastu. Rapla Vesiroosi Gümnaasiumi ja Lagedi Kooli üks suurim erinevus on loomulikult õpilaste arv, kuid näiteks õppetöös saavad õpilased valida saksa ja vene keele vahel, meie koolis valikained puuduvad.

Rapla kool jättis mulle igati positiivne mulje. Soovitan õpilasvahetuse programmi kõikidele 7.-12.klasside õpilastele, sest kaotada ei ole midagi, küll aga võita – uusi elamusi-kogemusi ja sõpru.

Annabel Pops

11 mai

Positatud 14:46h teemasse Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt

Ma õpin Jüri Gümnaasiumis 7.b klassis. Otsustasin minna Valga Põhikooli, sest see asub minu elukohast kaugel ja tahtsin teada, kuidas käib igapäevane koolielu Eestimaa teises otsas. Programmis tahtsin osaleda, sest see tundus olevat väga lahe kogemus. Määravaks sai ka see, et minu sõbranna on samas programmis osalenud ja talle väga meeldis. Enne vahetusperioodi algust olin tõesti põnevil, ma ootasin esimest päeva väga. Esimene päev läkski hästi ja kogu ülejäänud vahetusperiood samuti. Mulle meeldis valitud kool. Klassikaaslased olid sõbralikud, õpetajad olid minu tulekust teadlikud ja olid ennast ette valmistanud. Elamine vahetusperes oli samuti väga tore. Vahetusperioodi aega jäi ka õppekäik RMK Pähni Looduskeskusesse, kus istutasime puid. Oma uute koolikaaslatega paraleelklassist ja sõbrannaga käisime ka kinos. Õpilasvahetus oli väga tore ja ma soovitan seda kindlasti kõikidele sõpradele. See on põnev kogemus ja tore vaheldus igapäevale.

Mariliina Maltsar

07 mai

Positatud 18:52h teemasse Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt

Kas Te olete kunagi mõelnud, mis oleks, kui Teile oleks antud teine võimalus? Teine võimalus selleks, et valida teine tee? Teha teine otsus? VeniVidiVici oli minu teine võimalus.

2015. aasta kevadel lõpetades Kohtla-Järve Järve Gümnaasiumi põhikooli, tegin sisseastumiskatsed Tallinna 32.keskkooli ning sain 10.D klassi teatrisuunda. Paraku aga ei lähe elus kõik alati nii nagu planeeritud, seega gümnaasiumipõlve alustasin siiski oma kodukoolis Ida-Virumaal.

Olles teadlik VeniVidiVici Õpilasvahetusprogrammist, millest kuulsin esmakordselt Entrumi programmi „Inkubatsioonisessioonidel“, otsustasin, et see väljakutse on justkui minule loodud ning ajapikku kandideerisin vahetusõpilaseks Tallinna 32.keskkooli.

Tallinnas mul vahetuperet ei olnud, elasin seal oma õe juures, kes õppeaasta algusest pealinna elama asus. Siiski ei vajunud minust mööda esimese koolipäeva eelne ärevus. Üritasin jääda realistlikuks ning jätta ootused kõrgele seadmata, et hiljem oma illusioonide idüllis mitte pettuda.

Tollel esmaspäeval liikusin esmakordselt kooli trammiga, jälgides peatusest koolini õpilaste voolu, kes liikusid mulle kaudselt tuttavas suunas ning juba olingi astumas sisse oma vahetuskooli.

Esimene päev, uued näod, uudishimu ja adrenaliin voolamas mööda sooni.

Huumorit pakkus tõdemus, et keegi aineõpetajatest ja klassikaaslastest otseselt ei olnudki kursis minu tulekuga, seega nii mõnigi kord püüdsin küsimärgiga pilke. See aga ei mõjutanud mind tugevalt, klassis leidus ka neid, kellega esimesest päevast tekkis side ning 10.D võttis mind vastu nagu mitme aasta eest kadunud õde – soojalt ja avasüli.

Terve esimese nädala vältel olin tutvumas millegi totaalselt uuega. Teistsugune mentaliteet, vabam koolikord, erinev lähenemine õppimisele, hommikused „pudruvahetunnid“, kooli traditsioonid, talendikas ja aktiivne koolipere – need ja paljud teised aspektid innustasid mind, laiendades mu silmaringi oma innovatiivsusega. Õppetööd hinnates pugesid eriti südamesse laialdased valikained, prantsuse keele tunnid, kus kuulsin esmakordselt selle keele ilu ja kooskõla, ning muusika ja näitlemiskunsti tunnid, mil klassikaaslased lasid valla oma isikupära ja andekuse.

Teist nädalat alustasin juba tuttavas koolis, OMA klassi seltsis. Siiski liigutas mind klassikaaslaste palve esineda koos nendega emakeelepäeva aktusel. Tundsin siis erilist ühtekuuluvust. Jätkuvalt olin vaimustuses igast veedetud päevast ning läbielanud vingeid juhtumeid, millest hiljem tekkisid jutud, mida edasi rääkida.

Ma jutustaks veel pikalt sellest, kui palju kogemusi sain, kui toredad asjad aset leidsid ning kui vaimustuses ma olen oma vahetusperioodist, sest vahetuskool muutus kalliks, tunniplaan hakkas meelde jääma ja neid võõraid nägusid, mida esimesel päeval nimedega kokku panna üritasin, on raske mitte igatseda.

Alatiseks jääb meelde ka toreda klassiõe lause: „Aga Diana, sa jäädki nüüd siia ju. Keegi ei taha sind vanasse kooli enam tagasi, sa oled meie klassiõde.“ Ning samuti pärast vahetusperioodi lõppu vahetuskooli külla tulles naljatava klassivenna ütlus: „Kas sa olid haige? Miks sa nii kaua koolis pole käinud?“

Tahaksin veelkord tänada Tallinna 32. Keskkooli selle fantastilise, unustamatu võimaluse eest. Kõik õpetajad, kooli- ja klassikaaslased! Te aitasite mul tulla, näha ja võita!

Kasutage ka Teie võimalusi, mis elus ette juhtuvad.

P.S. Jätsin nimesid mainimata, kuid iga lugeja, kes ennast ära tunneb – see on Sulle! ☺

Diana Drobot

29 apr.

Positatud 19:08h teemasse Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt

Teen jopeluku lahti, võtan oma kobinad autost ja me jätame Marge ja Alexandraga hüvasti. Ütlen neile, et see oli imeline, ma poleks osanud oodata nii armsat ja sooja vastuvõttu. Marge hüüab veel järele, et ma pillima ei hakkaks kui ma bussisabasse koha võtan. Naeratan ja mõtlen, et muidugi ei hakka. Ma olen lihtsalt nii õnnelik tol hetkel. Rõõmupall. Ja päike paistab, ma tunnen juba suve. Inimesed tänaval lähevad kõik nii armsaks ja riided muutuvad värvilisteks. Proovin bussijuhile nii õnnelikult tere öelda kui saan, vahetame naeratuse ja ma istun kohale. Minu armas Pärnu. Ma arvan, et nad tahtsidki linnale nimeks Päike panna. Minu väike päike. Paistab praegu mulle näkku. Täpselt selline suvine ilm, millega lahkuda kallist suvelinnast. Ja eks ma võtan tükikese suvest ka Viimsisse kaasa.

Ainukesed asjad, mis ma maha jätan, on mu vanad räbaldunud ketsid ja palju palju kalleid inimesi. Mu kallis vahetuspere, üliarmas, kõige tervislikumalt toituv väike õde Emily, energiast pakatav ning särav pereema Marge, muhe vene naljasaateid vaatav isa Alexander ja superkangelaste superfännist lihtsalt supervinge Alexandra. Ja täiesti kindlasti mu klassikaaslased, kes enamasti olid tüdrukud, aga ülivinged tüdrukud. Ma hakkan neid igatsema.
Lihtsalt suurepärane idee tulla siia ja ma ei valeta, olla õnnelik. Õhtuti ma lesisin voodis, mul ei tulnud und ja ma tundsin kuidas mu süda laulab. Ma vist päriselt armusin ära sellesse nädalasse.
Läheb vist kuidagi täitsa läägeks armastuslooks ära. Räägin siis nii kuidas oli. Ja ülicool oli❤
Aitäh teile armas VeniVidiVici meeskond, te olete kindlasti väga vinged inimesed ja ma ausalt kohe armastan teid, et te teete midagi nii lahedat. Aitäh kõigile, kes viitsisid minuga sellel nädalal lihtsalt olla ja rääkida. Ma armastan teid ka ja ilusat päikest teile alati sinna päikeselinna.
Adel Müürsepp

26 apr.

Positatud 22:28h teemasse Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt

Mina õpin Kullamaa Keskkoolis ning läksin nädalaks Haapsalu Põhikooli 7. c-sse. Ma läksin sinna oma sõbranna soovitusel ja oma soovil. Ma ootasin seda nädalat väga ning jäin selllega väga rahule. Sellesse kooli oli mind väga oodatud, õpetajad olid sõbralikud tunniväliselt, aga tundide ajal ranged, mis panigi rohkem õppima. Klassikaaslased olid sõbralikud ning abivalmid. Vahetuspere oli hästi hooliv, “vahetusõega” käisime linna uurimas. Linn oli väga kaunis. Mulle väga meeldis Lossipark. See nädal oli väga meelde- ja südamesse jääv. See nädal oli täpselt selline, millisena ma seda ette kujutlesin. Mina soovitan kõigil õpilastel seal osaleda, sest see avardab silmaringi ning see on huvitav. Edasi mu 7C!!!

Grete Luts

17 apr.

Positatud 18:45h teemasse Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt

Olen Melany-Regle Langus, 14-aastane Vastseliina Gümnaasiumi õpilane ja ma osalesin VeniVidiVici (VVV) õpilasvahetuse programmis, tänu millele sain minna kaheks nädalaks Tartu Mart Reiniku kooli 7D. klassi õppima. Ma valisin selle kooli, kuna tahan pärast 9. klassi minna edasi õppima just Tartusse ning Mart Reinikust saavad enamus õpilasi Hugo Treffnerisse sisse, seega tahtsin teada juba varakult, milline tase peab olema ja palju ma pingutama pean.

Sellest programmist kuulsin sõbrannalt, kes algul soovis samuti sellest osa võtta, aga hakkas siis kartma. Kui aus olla, mõtlesin minagi paar päeva enne Tartusse kooli minekut, et äkki see ei ole ikka hea mõte ja ei peaks minema, aga ma mõtlesin siiski proovida, kuna selle sai ju ka varem lõpetada. See oli mu elu üks parimaid otsuseid, kuna sain palju kogemusi ja uusi tuttavaid.

Esimesel päeval oli hirmuäratav minna küll, kuna ma ei teadnud sealt klassist kedagi ja seal koolis oli umbes 3-4 korda rohkem õpilasi kui minu koolis. Kui ma uksest sisse astusin ootasid mind ees klassiõed, kes mind kohe soojalt vastu võtsid nagu ma oleksingi juba nende klassiõde. See oli hirmuäratav päev, aga klassikaaslased ja klassijuhataja olid toredad ning tutvustasid mulle kooli ja selle õpilasi.

Kolmandal päeval kutsus üks klassiõdedest mind enda poole, neil olevat nimelt komme nädalas kord kellegi pool peale kooli kokku saada ja nad arvasid, et ma võiksin ka liituda, et paremini sisse elada. See oli väga meeldiv olemine ja me saime paremini pärast seda läbi.

Koduseid töid jagus korralikult iga päev ja ka õppimisega oldi Tartus eespool, mis ei olnud just lihtne, kuna tehti ka töid. Õppisin õhtuti teemad selgeks ja küsisin ja otsisin juurdegi ja matemaatika tööd said ilusti tehtud. Osad ained, näiteks ajalugu ja inglise keel ei olnud nii lihtsad, kuna ma ei teadnud, mida töödes küsitakse. Halbu hindeid sisse ei pandud, aga vahetuse lõpus anti tagasisidet, kuidas ma käitusin või tunnis kaasa tegin.

Vahetuse viimase nädala reedel, 15.04, toimus Mart Reiniku traditsiooniline iga aastane liikumispidu Väikses Vanemuises. Seal sain kaasa teha lõpu ühiskavas, mis oli väga võimas ja lahe kogemus, kuna Vanemuise laval ei saa just iga inimene esineda. Sel päeval oli kaks etendust ja koolitunde ei toimunud. Kui etendus oli läbi, jätsin klassikaaslaste ja klassijuhatajaga hüvasti. Samuti tuli ka huvijuht minu juurde ja uuris, kuidas läks ja mis mulje mulle jäi ning äkki oskan ma neil soovitada midagi muuta. Ma soovitasin neil muuta ainult supipäeval istuma panemise korraldust, kuna siis pandi sind istuma võõraste inimestega ja vastu ei tohtinud vaielda. Samuti öeldi mulle, et nad võtavad mu meelsasti uuesti vastu ja see oli neilegi väga meeldiv kogemus.

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et kuna ma olen inimene, kes enne teeb ja siis mõtleb, siis tuli see mulle esimest korda elus kasuks, kuna kui ma oleks mõelnud oleksin ilmselt araks löönud. Ma olen väga õnnelik, et sain selles programmis osaleda ja ma soovitan seda kindlasti oma sõpradele. See oli väga-väga tore kogemus. Isegi, kui algul on hirm siis peaks selle siiski ära tegema, kuna sa ei tea kunagi, kas see on parim otsus sinu elus või siis halvim, aga ka halbadest kogemustest on tulevikus kasu.

Nende inimestega jään ma kindlasti edasi suhtlema ja meil tuli idee midagi ka kahe klassi peale kokku teha, näiteks nemad tulevad Vastseliina kooli külla või meie läheme neile kõlla. Eks aeg muidugi näitab paremini, mis saab.

Melany-Regle Langus