veebruar 2020

Õpin Tartu Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumi 11. klassis. Õpilasvahetuses olen osalenud juba kaks korda, esimesel korral õppisin 8.klassis.

Nüüd otsustasin minna Tartu Annelinna Gümnaasiumisse (TAG), mis tegelikult on minu naaberkool, kuid remondi tõttu on nad paigutatud asenduspidandele. Minu koolihooneks oli Tartu Kopli KHK maja ja Ploomikese lasteaia osa. Minu vahetusperiood kestis kaks nädalat. TAGi valisin ma just sellepärast, et see asub samas linnas, kus minu enda gümnaasiumgi, see on teise õppekeelega kool ning soovisin vaadata, kuidas naaberkoolis õppimine käib. Samuti otsustasin õpilasvahetuses osaleda, et saada keelepraktikat, uusi sõpru, tutvuda teise kultuuriga ja panna end teises keskkonnas proovile. Seda loetelu võiks jätkata, kuid põhiline soov oli vaadata, kuidas saan igapäevaselt venekeelses keskkonnas hakkama.

Olen äärmiselt rahul, et otsustasin selle teekonna ette võtta. Esimesed päevad vahetuskoolis olid küll rasked, peamiselt seetõttu, et ei saanud päris täpselt aru, mida räägiti. Minu jaoks oli võõras kuulda terve päev vene keelt, kindlasti oli ka sellepärast keeruline aru saada, sest kõne oli väga kiire. Juba kolmandal või neljandal päeval hakkasin paremini mõistma, millest räägiti. Kohanesin iga päevaga aina enam.

Uus koolikeskkond oli väga sõbralik ja sain hea emotsiooni. Mind võeti hästi vastu ning minu lemmikuteks õppeaineteks vahetuskoolis kujunesid eesti ja vene keel. Tegin keeletundides palju põnevaid ja uusi asju, sain palju julgemaks. Eesti keele tundides tegin nendega keeleharjutusi kaasa, kirjutasin palju esseesid ning aitasin õpetajatel õpilaste töid parandada- see oli põnev. Tänu vene keele tunnile ei karda enam nii palju vene keeles rääkida ning ajapikku, olles venelastega koos, tuleb ka see keeleoskus.Vahetuskoolist leidsin palju uusi sõpru, nii enda klaasist kui ka mujalt, kellega saime lähedasteks ning jääme suhtlema ka edaspidi.

Viimane päev oli mulle kõige emotsionaalsem. Nutsin juba eelviimasel õhtul. Viimasel päeval oli klass teinud mulle üliarmasa kingituse, nad kinkisid mulle mälestuseks pilte ning paberi, kuhu peale oli kirjutada väga palju ilusaid ja armsaid soove. Samuti tuli viimasesse tundi ka Tartu Annelinna Gümnaasiumi direktor ja õppejuht ning mulle kingiti kooli tekkel. Sellega võeti mind vastu TAGi.

Suured tänud VeniVidiVici Õpilasvahetusele, kes korraldas meeldejääva ning kogemuste rikka vahetuse, Tartu Annelinna Gümnaasiumile, kes võttis mind meelsasti vastu ning kinkis mulle need suurepärased, meeldejäävad emotsioonid ja mälestused ning minu enda koolile, Tartu Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumile, kes lubas mul osaleda õpilasvahetuses ning toetas mind igal sammul. Olen õnnelik, et mul oli nii palju toetajaid ning kaasaelajaid, kes kõik innustasid mind igal sammul. Olen järjekordselt kogemustevõrra rikkam.

Kirsika Kõiv

Olen Vladislav Virtonen, pärit Lasnamäelt ja elan Sillamäel. Hetkel õpin ja töötan Narvas ning minu emakeel on vene keel.

Kui ma kasvasin üles, mul ei olnud võimalust valida, mis põhikoolis ma tahan käia, arvan, et nii on paljudel lastel. Lõpetades venekeelse põhikooli Sillamäel ma hakkasin rohkem üle Eesti reisima ja tööd otsima. Ma sain aru, et mul on vaja keelepraktikat, mida ma varem ei olnud saanud. Olulisemaks pidasin seda, et mul oleks rohkem sõpru, et ma ei oleks niivõrd isoleeritud.

VeniVidiVici sai minu isiklikuks väljakutseks juba 9. klassis ja mina valisin 4-nädalase õpilasvahetuse.Eesti keelt ma tol ajal hästi ei osanud ning suhtlemisoskused ei olnud veel mul nii arenenud, mille tõttu ma loomulikult kartsin õpilasvahetust nagu paljudki teised.

Kogu hirm hakkas kaduma hetkel, kui ma saabusin oma vahetuskooli ja hakkasin uute klassi- ning koolikaaslastega suhtlema. Kõik Abja Gümnaasiumis võtsid mind vastu hea südame, uudishimu ja abivalmidusega. Nelja nädala jooksul ma õppisin, kuidas lahendada suhtluses esinevaid probleeme ja ületada isiklikke takistusi ning tore on see, et ma siiamaani suhtlen oma endiste klassikaaslastega.

VeniVidiVici õpilasvahetuses osalmine on kindlasti teie aega ja energiat väärt, sest osaledes sa saad ainult võita. See võib avardada sinu silma- ja suhtlusringi märkimisväärselt.

Pärast Eesti-sisest õpilasvahetust mul sündis uus unistus – minna õpilasvahetusele ka välismaale, mis täitus juba kuue kuu pärast.

Öeldakse, et iseloom on segu kõikidest inimestest, kellega pidevalt suheldakse. Ma võin kindlasti väita, et mina oleks jäänud samasuguseks ja ei oleks nii palju arengut saanud, kui ma ei oleks julgenud minna õpilasvahetusse.

Iga uus aasta meie elus möödub üha kiiremini.

Soovitan kõigile kindlasti õpilasvahetuses osaleda!

 

Vladislav Virtonen

Olen 16aastane saarlane ning õpin Kuressaare Gümnaasiumis. VeniVidiVici raames õppisin kuu aega Tallinna Õismäe Vene Lütseum. See kool ei olnud minu esimene valik, kuid nüüd saan öelda, et oli igati õige valik. Valisin selle kooli eelkõige majutava perekonna elukohast lähtuvalt. Eesti-sisene õpilasvahetus oli justkui samm lähemale YFU-le (rahvusvaheline õpilasvahetus). Tahtsin näha, kas ja kuidas tulen toime võõras peres, koolis ning teise keele keskel. Ütlen ausalt – hirm ja eelarvamused olid jubedamad kui reaalsus.

„Vau“ efekti lõid mulle mu uued klassiõed, kes terve kuu justkui lilleliseks tegid, sest juba esimesel päeval võtsid nad mind omaks ning ei kohelnud mind kuidagi teisiti. Suhtluses kasutasime nii eesti kui vene keelt, pigem kujunes välja olukord, et nemad minuga rääkisid vene keeles ning mina eesti keeles, nii õppisime lõppkokkuvõttes kõik. Me mõistsime üksteist ideaalselt. Sõprussuhe klassikaaslastega on peale jalutuskäike, kohvikukülastusi, jutuajamisi ja lõputuid naeru täis vestlusi püsima jäänud ning suhtleme siiani väga sageli.

Tallinna Õismäe Vene Lütseumi õpetajad on samuti väga hoolivad ja vastutulelikud, aga eriti soe suhe tekkis minu ning vahetuspere ema vahel – nüüdseks oleme nii lähedased, et võin talle alati kartmata helistada ja kui sõbrannaga juttu ajada. Majutavas perekonnas koheldi ming kui oma last. Minu õpilasvahetus toimus detsembrikuus – küpsetasime koos piparkooke, külastasime jõuluturgu, loomulikult ei jäänud välja ühised filmiõhtud toredate jutuajamiste ja maitsvate toitudega.

Minu kogemus on tohutult positiivsete emotsioonidega üle kuhjatud. Viimasel koolipäeval pidid uued sõbrad mind lohutama ning pisaraid kuivatama. Tundub utoopiline, et kõigest nelja nädalaga on võimalik luua tugev emotsionaalne side, hoolimata keerulisest eneseväljendamisest keelebarjääri tõttu, kuid minu lugu on ehe näide, et kõik on võimalik ning asi on ettevõtmises.

Terve kuu vältel sai minu arvamus üha enam kinnitust – kaks erinevat emakeelt ei tähenda, et ühe kõneleja teisest kuidagi kehvem on. See negatiivne stereotüüp tuleb kustutada kõikide mälust ning just parimate suhete ja iseenda tundma õppimise nimel peaksid kõik noored astuma mugavustsoonist välja ning ette võtma seikluse VeniVidiVici programmi abil.

 

Roos Marie Karmel Pšenitšnaja