Arhiiv

Ma olen Helis ja õpin Taebla Gümnaasiumi 7. klassis. Vahetuskooliks valisin Tallinna 32. Keskkooli, sest olen sellest koolist palju head kuulnud ja samuti on mul soov minna sinna gümnaasiumisse.

Õpilasvahetuses osaleda olen tahtnud juba viiendast kassist, ma soovisin oma elu põnevamaks muuta ja uusi kogemusi saada, panna ennast proovile ja vaadata, kuidas saan kaks nädalat võõras kooli hakkama.

Enne vahetust olin rõõmus, lõpuks oli see kaua oodatud aeg käes, aga samas oli mul ka väike hirm, peas keerlesid küsimused: mis siis saab kui mind ei võeta klassis hästi vastu, kuidas ma koolis õiged klassid ülese leian, kuidas õpetajad minusse suhtuvad ja mis siis kui kõik ei lähegi nii nagu ma loodan? Õnneks olid kõik mu hirmud asjata. Kool oli küll suur ja alguses ei saanud ma aru, kuhu minema peab, aga klassikaaslased olid alati abiks ja lõpuks suutsin ma ise ka koolis õiged klassid ülese leida. Klassikaaslased olid kõik väga toredad ja sõbralikud. Kui tavaliselt ei sulandu ma võõrasse seltskonda hästi, siis nendega tundsin ma juba teisel päeval nagu oleks ma neid juba pikkalt teadnud. Ka õpetajad olid toredad, esimesel päeval tuli klassijuhataja mind kallistama, see ehmatas mind alguses, aga oli armas. Ma sain kõigi õpetajatega hästi läbi ja tore oli ka vahetunnis mõne õpetajaga rääkida, lahe oli ka see, et osad õpetajad teadsid ka minu kooli õpetajaid.

Vahetuse ajal oli kõik nii teistmoodi ja pidin palju üllatuma. Kõige rohkem üllatas mind see, et oli palju noori õpetajaid ja et olenemata sellest, et vahetusklass oli poole suurem kui minu koduklass, oli klassis palju ühtsem tunne ja kõik suhtlesid kõikidega.

Viimane päev oli tohutult tore ja samas ka kurb. Ma ei tahtnud ära mina ja samuti ei tahetud mind ka ära lasta. Viimases tunnis tuli klassijuhataja meiega rääkima ja klassiõde andis mulle kogu klassi poolt kaardi. See kõik oli väga armas ja liigutav. Siiani kõlavad kõrvus klassikaaslaste sõnad “Ära mine ära, jää siia!” ja “Sa tuled ju meile külla?” ja “Kellega ma nüüd tundides istun? Ma olen sinuga juba nii ära harjunud.”

Vahetusajast jääb mulle meelde imeline klass, tore kool ning õpetajad, koos veedetud aeg ja naeratavad näod.

Kindlasti soovitan kõigil programmis osaleda. Selle käigus saab palju uut kogeda ja saab ka uusi sõpru. Samuti on hea käia vahetuses, kui on paan minna uude kooli, aga ei julge ja kõhkled veel, siis saab teada, kuidas teises kooli on.

Aitäh teile, 7b, selle imelise aja eest ja samuti aitäh teile, VeniVidiVici naiskond, et olete nii toreda asja välja mõelnud!

Päikest teile kõigile,

Helis Ilumäe

Ma õpin Tõrva Gümnaasiumis ning vahetuse käigus käisin Tartu Mart Reiniku koolis sellepärast, et tahtsin minna natukene suuremasse kooli kui meie enda kool ja Mart Reiniku oli just natukene suurem, aga mitte ka liiga suur.

Ma olen ühe korra juba osalenud VeniVidiVici programmis ja see oli suurepärane kogemus ja siis mõtlesin, et miks mitte uuesti proovida. Ma alguses küll kartsin, sest see pere, kus elasin, seal olid kõik minust nooremad ja ma ei teadnud, kuidas ma nendega suhtlen ja veel kartsin seda, et milline klass on ja kas ma saan tugiisikuga hästi läbi. Aga kõigest hoolimata olin õnnelik, et üldse osaleda sain, sest see kõik jäi nii hiliseks. 

Mulle meeldisid väga Tartu Mart Reiniku kooli õpetajad, kõik olid nii toredad ja vastutulelikud ja polnud väga kurjad õpilaste peale, kui nad lärmasid või liikusid klassi ja õhkkond oli palju vabam. Sealsed õpilased olid lärmakamad, aga samas nad ei olnud otseselt uue õpilase vastu, aga nädal aega oli väike aeg ja otseselt suurt suhtlust kõigiga polnud. Vahetuspere oli väga tore, käisime Tartus ringi ja käisime ka Botaanikaaias.

Mind üllatas see kooli puhul, et see õhkkond oli nii vaba võrreldes meie kooliga, õpetajad suhtusid õpilastesse teistmoodi. Mulle jääb kindlasti kogu vahetus meelde, otseselt ei oskagi midagi välja tuua, sest kogu see nädal oligi üks suur kogemus ja see jääb lihtsalt meelde, sest see oli väga tore.

Kindlasti soovitan ka teistel vahetuses osaleda, sest kui sa sooovid oma koolile vaheldust, siis see on just võimalus seda vaheldust saada. Kindlasti on see ka omamoodi kartustele vastu seismine ja sa saad nii palju julgemaks ja saad teada, mis tunne on olla täiesti võõras seltskonnas ja peres.

Sandra Grossberg

Ma õpin Jüri Gümnaasiumis 7.b klassis. Otsustasin minna Valga Põhikooli, sest see asub minu elukohast kaugel ja tahtsin teada, kuidas käib igapäevane koolielu Eestimaa teises otsas. Programmis tahtsin osaleda, sest see tundus olevat väga lahe kogemus. Määravaks sai ka see, et minu sõbranna on samas programmis osalenud ja talle väga meeldis. Enne vahetusperioodi algust olin tõesti põnevil, ma ootasin esimest päeva väga. Esimene päev läkski hästi ja kogu ülejäänud vahetusperiood samuti. Mulle meeldis valitud kool. Klassikaaslased olid sõbralikud, õpetajad olid minu tulekust teadlikud ja olid ennast ette valmistanud. Elamine vahetusperes oli samuti väga tore. Vahetusperioodi aega jäi ka õppekäik RMK Pähni Looduskeskusesse, kus istutasime puid. Oma uute koolikaaslatega paraleelklassist ja sõbrannaga käisime ka kinos. Õpilasvahetus oli väga tore ja ma soovitan seda kindlasti kõikidele sõpradele. See on põnev kogemus ja tore vaheldus igapäevale.

Mariliina Maltsar

Mina õpin Kullamaa Keskkoolis ning läksin nädalaks Haapsalu Põhikooli 7. c-sse. Ma läksin sinna oma sõbranna soovitusel ja oma soovil. Ma ootasin seda nädalat väga ning jäin selllega väga rahule. Sellesse kooli oli mind väga oodatud, õpetajad olid sõbralikud tunniväliselt, aga tundide ajal ranged, mis panigi rohkem õppima. Klassikaaslased olid sõbralikud ning abivalmid. Vahetuspere oli hästi hooliv, “vahetusõega” käisime linna uurimas. Linn oli väga kaunis. Mulle väga meeldis Lossipark. See nädal oli väga meelde- ja südamesse jääv. See nädal oli täpselt selline, millisena ma seda ette kujutlesin. Mina soovitan kõigil õpilastel seal osaleda, sest see avardab silmaringi ning see on huvitav. Edasi mu 7C!!!

Grete Luts

Olen Dolores ja õpin Tallinnas Jakob Westholmi gümnaasiumis. VeniVidiVici programmi raames viibisin kaks nädalat Pärnu Koidula gümnaasiumis.

Programmis ajendas mind osalema see, et soovisin väikest vaheldust oma koolist ja olin huvitatud, mis on teisiti riigigümnaasiumis. Koolivaliku tegin linnapõhiselt, kuna mulle väga meeldib Pärnu linn, sest see on väike ja kodune. Koidula valisin, kuna olin kuulnud maja renoveerimisest ja selle riigigümnaasiumiks saamisest, kooli headest tulemustest olümpiaadidel ning kooli mainekast ajaloost.
Enne vahetusõpilaseks saamist olin ma vägagi pabinas. Kõige rohkem hirmutas mind see, et maja pidavat olema suur ning kartsin seal ära eksida. Pabinat tekitas ka see, et mind ei pruugitud omaks võtta ja oleksin pidanud üksinda need kaks nädalat olema. Olin ka elevil, kuna sain tutvuda uute inimestega. Ma pidin aga üllatuma! Kuigi jah maja oli päris suur, ei eksinud ma seal kordagi, klassikaaslased ja õpetajad olid kõik väga lahked ja lõbusad ning vahetuspere super tore.

Vahetusperega käisime Pärnu linna avastamas. Nägin ära Pärnu kino, vanalinna, mis koosnes põhiliselt ühest tänavast ja ka kuulsas Steffani pitsas sai käidud. Peale kooli käisin võõrustajaga sulgpalli trennis, kus sai ka veidi sporti tehtud naljatamise kõrvalt. Kõige rohkem meeldisid mulle jalutuskäigud õhtuses Pärnu linnas, kuna Pärnu on kaunis koht ning seal on vägagi vaikne võrreldes Tallinnaga. Kooli juures meeldis mulle kõige rohkem paaris tundide süsteem, mida kahjuks minu koolis pole. Esmakordselt tunniplaani nähes tundusid väga põnevad ained: filosoofia, mis tuleb mul alles järgmine aasta, ja prantsuse keel, mida minu koolis ei õpetata. Ma ei pidanud pettuma, kuna need tunnid olid huvitavad ja ma sain palju uusi teadmisi ning õppisin paar fraasi ka prantsuse keeles, mis võivad tulevikus kasuks tulla. Ja nagu ma varem mainisin siis inimesed olid kõik toredad ning mu vahetus sujus väga lõbusalt. Igav mul ei hakanud kunagi.

Kindlasti soovitan teistelgi VeniVidiVici õpilasvahetus programmist osaleda, kuna see on lihtsalt super kogemus. Kuigi jah, ma jäin veidi oma koolis õpingutes maha, aga mind see ei kurvasta, kuna ma õppisin palju juurde, mida ma oma koolis poleks teada saanudki, ja sain palju uusi sõpru ning tuttavaid.

Dolores Eamets