Viimsi Keskkool Tag

Mina õpin Emmaste Põhikoolis, 8.klassis, mul on 6 klassikaaslast. Vahetusõpilaseks olin 14.03-18.03 Viimsi Keskkoolis 8c klassis ja seal oli mul 24 klassikaaslast. Peamine põhjus, miks valisin just Viimsi kooli, oligi soov kogeda võimalikult suures koolis õppimist.

Esimesel päeval sain paraja šoki, tohutult palju inimesi, 19 korda rohkem õpilasi kui minu kodukoolis ja koolimaja, mis on sama suur kui kaubanduskeskus ning milles on rohkem erinevaid käike kui sipelgapesas. Kindlasti olin mures, et kas klass mind ikka omaks võtab või hoiavad kõik eemale. Õnneks oli mul tohutult tore vahetuspere, kes mind toetas ning väga abivalmid ja sõbralikud klassikaaslased. Samuti oli sealsel klassil väga tore klassijuhataja. Õppetöö oli üllataval moel väga sarnane Emmaste Põhikooli omaga. Tõsi, mõnes aines erinesid õpikud ja töövihikud ja mõnes aines olin mina õppematerjaliga ees ning mõnes nemad. Sain toreda kogemuse ka rühmatöid tehes, sest enda koolis ma paraku neid eriti teha ei saa.

Mind üllatas ka söögivahetund, kus korraga oli söömas mitusada õpilast, erinevalt minu kodukoolist, kus on ühel vahetunnil söömas vaid 34 õpilast. Hiljem harjusin sellega juba ära.

Nädala jooksul sain nii klassi kui ka perega palju huvitavaid asju teha. Koos klassiga käisin pitsat söömas ja tegin kokanduse tunnis banaanipannkooke. Perega koos käisin kinos, bowlingut mängimas, käisime Kuldse Karika tantsuvõistlust vaatamas ning samuti tutvustasid nad mulle Viimsit. Viimasel päeval viisid juba sõpradeks muutunud tüdrukud mind Viimsi kõige paremasse kohvikusse. Olen väga rahul oma vahetusnädalaga, sest sain palju uusi kogemusi ja sain enesekindlust juurde.

Kindlasti soovitan VeniVidiVici õpilasvahetust kõigile, kes soovivad uusi kogemusi ja tutvusi saada ning end proovile panna. Mina tahaksin väga tänada mind vastuvõtnud peret, kes oli nõus mind majutama ja klassi, mis võttis mind lahkusega vastu. Sinu vahetusnädala toredus sõltub sinu enda toredusest.

Salme Vesingi

Mina olen vahetusõpilane Andrei Pankratov ning ma õpin Tallinna Mahtra Põhikoolis 9. klassis. Minu kool asub Lasnamäel ja õppekeeleks on meil vene keel. Meie kool osaleb juba ammu VeniVidiVici projektis ja õpilastele propageeritakse selles projektis osalemist.

Paljud õpilased aga kardavad minna eestikeelsetesse koolidesse, sest neil on tekkinud teatud stereotüübid eesti koolide kohta. Mõni õpilane soovib küll osaleda, aga nende keeleoskusest mõnikord ei piisa ja nad lähevad vahetusperioodiks siiski venekeelsesse kooli. Mina aga tahtsin vahetuses osaleda, sest et ma olen suhteliselt ettevõtlik inimene ning ma absoluutselt ei karda sattuda eestikeelsesse keskkonda.

Ma pean eesti keele ja kultuuri tundmist ülimalt vajalikuks. Ma arvan, et seda ei pea isegi põhjendama – me elame ju Eestis! Ma olen Eestis sündinud, mu vanemad on Eestis sündinud ja me jääme siia elama päris-päris kauaks. Sellepärast on mulle väga tähtsad nii eesti kui ka vene kultuur. Aga iga päev näen ma inimesi, kes ei mõista nii lihtsaid asju ja jäävad elama oma väiksesse maailma, kus nad ei puutu absoluutselt teiste inimeste kultuuriga kokku ja kardavad teha isegi väiksemat sammu selle jaoks, et elada rahulikult ja edukalt meie maal. Just selleks, et näidata kõigile, kuidas peab käituma tänapäevases ühiskonnas, otsustasin ma võtta osa VeniVidiVici õpilasvahetuse projektist.

Esimesel aastal mul ei õnnestunud vahetuses osaleda, aga ma ei kaotanud lootust ja saatsin oma taotluse ka järgmisel aastal. Ma olin väga õnnelik kui sain teada, et mind on vahetusperioodiks nõus vastu võtma Viimsi Kool. Kõige rohkem tahtsin ma õppida just selles koolis ning selleks on mitu põhjust.

Esimeseks põhjuseks on see, et kuigi Viimsisse on küllaltki raske ja pikk sõit Lasnamäelt, siis see ikka ei asu minu kodust väga kaugel ja mul oli päris mugav liikuda nii hommikul kui ka õhtul. Teiseks põhjuseks on aga see, et Viimsi on minu jaoks selline koht, kus ma tahaksin hiljem elada ja minu jaoks on vajalik tutvuda Viimsi rajooniga ning selle keskkonnaga.

Enne vahetusperioodi algust mul oli väga positiivne tuju, aga samas ma ei ole muutnud oma koolikeskkonda mitte ühtegi korda oma elus. Selles mõttes oli mul ka natuke hirmus ja ma kartsin, et ma ei oska teises koolis hakkama saada. Õnneks ma aga sattusin väga toredasse klassi, kus olid väga head ja positiivsed klassikaaslased, kes olid alati valmis mind aitama. Samuti tegi ka meie klassijuhataja suure panuse selle jaoks, et minu vahetusperiood jääks kindlasti meelde. Nimelt, meie klass läks õppekäigule Tartusse ja Tõravere observatooriumi, kus me veetsime kogu päeva. Ma sain väga hästi aru, et mul oli võimalus sellest loobuda, aga ma ei tahtnud ja ei suutnud seda teha. Viimasel päeval ma ärkasin ülesse ja sain aru, et ma tegin õige valiku. Ma kartsin, et ma ei saa teises koolis hakkama, aga kõik oli täitsa teistpidi.

Ma tundsin ennast väga vabalt, ma lahkusin koolist paljude emotsioonidega ja suure kogemusega, mida ma nüüd tahan jagada kõikidega. Nüüd ma oskan rääkida kõigile, mis on eesti koolide puhul tõsi ja mis on vale, mis on lihtne ja mis on raske, miks on eesti koolides nii ja miks on vene koolides teistmoodi.

Ma soovitan VeniVidiVici projektist osa võtta kõigil, kes armastavad seiklusi ja ei karda kohtuda teiste traditsioonidega! Just selles mõttes oli minu vahetus väga edukas ja positiivne ning selle eest ma tahan tänada meie koolide õpilasi, õpetajaid ja muidugi ka VeniVidiVici projekti meeskonda, kes aitas selliseid elamusi ellu viia mitte ainult minu jaoks, vaid ka paljude teiste eesti õpilaste jaoks!

Selleks, et lõpetada, tahaksin ma teha kokkuvõtte sellest, mida just mina enda vahetusnädala jooksul tegin. Kuigi integratsioon on väga moodne ja poliitiliselt korrektne sõna, siis mina soovitaks selle asemel kasutada palju meeldivamat ja südamlikku sõna – sõbralikkus. Just sõbralikkus aitab meil kõigil tulla, näha ja võita seda, mida meie kõik tahaksime näha ja võita!

Aitäh teile, VeniVidiVici! Aitäh, Viimsi Kool!

Andrei Pankratov

Ma olen Ursula ning käin Lagedi Koolis. Lagedi on väga väike kool, kus kõik teavad kõiki nimepidi. Sellepärast tahtsingi minna vahetusõpilaseks Viimsi Keskkooli või nagu meie seda oma koolis kutsume, “mammutkooli”.

Ma soovisingi teada, mis tunne on käia koolis, kus seitsmendaid klasse oli kokku rohkem kui meil koolis õpilasi. Ühtlasi tahtsin ka teada, kuidas käib õppetöö palju suuremas koolis. Tahtsin ka teada, kuidas ma suudan olukorraga kohaneda, sest ma ei ole just selline inimene, kes läheks võõra juurde ja hakkaks temaga juttu puhuma ja kohe tema sõbrustama. Enne kui ma isegi Viimsi kooli jõudsin, närveerisin ma ennast pooleks, mõeldes ikka, et kas uus klass võtab mind hästi vastu? Mis siis kui ei võta? Mis saab siis, kui ma ära eksin?

Kohale sõites kõhus keeras. Me olime just koolikaaslasega Facebook’is rääkinud, tema nimelt läks ka samal ajal õpilasvahetusse ja närveerisime koos. Pere juurde jõudes ma lihtsalt noogutasin või raputasin pead iga nende küsimuste peale, sest ma ei julgenud väga just rääkida, aga õhtu lõpuks olin ma ennast juba kokku võtnud ja rääkisin täitsa vabalt. Pere oli nii tore ja sõbralik. Enamus ajal jõudsid vanemad küll hilja koju, aga kui nad kohal olid, olid nad väga vahvad. Lapsed olid ka ülimalt  toredad.

Esimene koolipäev oli kohutav. Esimene tund oli kehaline kasvatus, seal ma ei teinud mitte midagi, kuna minu uued klassikaaslased harjutasid kava ja selles ma osaleda ei saanud. Siis ma lihtsalt seisingi, nutt kurgus. Järgmine tund oli kontrolltöö eesti keeles teema peale, mida ma õppinud ei olnud, sain nelja.

Kuulsin ka mõnikord, kuidas uued klassikaaslased omavahel küsisid, et miks tema veel siin on? Igas tunnis pidin ma minema õpetaja juurde ja küsima, et kus ma istuda saan. Edasised päevad olid juba paremad, mind ei vaadatud enam nagu lolli ja hakati suhtlema. Kolmapäeval käisime tüdrukutega, kelle juures ma ööbisin ja uute klassikaaslastega ujumas. Neljapäeval käisin kinos.

Lõpuks tundus mulle, et Viimsi kooli klassikaaslased on toredamad kui minu oma klass Lagedi koolis. Kool ei tundunud enam nagu “mammutkool”. Naljakas oli ka see, et uued klassivennad pidid tahvli juures seletama uut teemat, kuna mängisid trips-traps-trulli. Üks siis seletaski, et algul on kalamunad, siis on juba suuremad kalad siis veel suuremad ja siis juba veel suuremad.

Üllatus oli siis, kui sain teada, osades ainetes ei kasuta nad töövihikuid, kus kodukoolis kasutatakse ja, et nad kasutavad just töövihikuid nendes ainetes, milles me kodukoolis ei kasuta. Aga kõik läks ikkagi ladusalt edasi. Kui teil on võimalus osaleda, siis tehke sed kindlasti, sealt see annab tohutu palju kogemusi ja uusi sõpru.

Ursula Pajumäe

Õpin hetkel Salme Põhikooli 9. klassis. Vahetuskooliks valisin Viimsi Keskkooli, sest tahtsin minna suurde kooli ja Viimsi tundus parim valik.

Minu klassijuhataja tutvustas meile VeniVidiVici’t ja mind hakkas see kohe huvitama. Üsna ruttu oli selge, et tahan kindlasti proovida!

Enne minekut olin üsna ärevil ja kartsin, sest Viimsi kool on minu koolist umbes 10 korda suurem ja ma ei teadnud sealt mitte kedagi. Hirmutav oli ka see, et lähen täiesti võõraste juurde elama. Aga kohale jõudes sain aru, et mu vahetuspere on ülitore ja toetav ning tänu sellele ei kartnud enam esimest koolipäeva ka nii palju. Esimene päev uues koolis oli väga huvitav. Kõik oli nii teistmoodi – palju suurem, palju rohkem inimesi, palju rohkem lärmi.. Aga õnneks oli mu uus klassijuhataja ja klass kohe väga sõbralik ja mind võeti hästi vastu. Mind üllatas, et klass oli nii kokkuhoidev ja see oli ülimõnus, nendega koos oli hea olla ja mind ei jäetud kordagi üksi.

Õpetajad olid hoopis teistsugused, kui meil Salmel. Meie väikses koolis teavad kõik kõiki ja õpetajad ei ole õpilaste jaoks nii kauged.
Vahetusperega koos oli väga mõnus. Käisime kinos, sõitsime Viimsis ringi, mängisime lauamänge, vaatasime pilte, ajasime juttu.. Tundsin ennast nagu kodus!

See nädal läks liiga ruttu ja nii kahju oli sealt ära tulla, aga iga hetk seal olles oli megalahe ja ma ei kahetse sinna minekut!

Soovitan teistelgi proovida ja uue kooli ja klassikaaslastega tutvuma minna – see on kogemus, mis jääb kauaks meelde. Ja karta pole midagi! Isegi suur Viimsi kool ei ole tegelikult nii kõle, kui algul tunduda võib.

Hedy Läets