Tallinna 32. keskkool Tag

Ma olen Helis ja õpin Taebla Gümnaasiumi 7. klassis. Vahetuskooliks valisin Tallinna 32. Keskkooli, sest olen sellest koolist palju head kuulnud ja samuti on mul soov minna sinna gümnaasiumisse.

Õpilasvahetuses osaleda olen tahtnud juba viiendast kassist, ma soovisin oma elu põnevamaks muuta ja uusi kogemusi saada, panna ennast proovile ja vaadata, kuidas saan kaks nädalat võõras kooli hakkama.

Enne vahetust olin rõõmus, lõpuks oli see kaua oodatud aeg käes, aga samas oli mul ka väike hirm, peas keerlesid küsimused: mis siis saab kui mind ei võeta klassis hästi vastu, kuidas ma koolis õiged klassid ülese leian, kuidas õpetajad minusse suhtuvad ja mis siis kui kõik ei lähegi nii nagu ma loodan? Õnneks olid kõik mu hirmud asjata. Kool oli küll suur ja alguses ei saanud ma aru, kuhu minema peab, aga klassikaaslased olid alati abiks ja lõpuks suutsin ma ise ka koolis õiged klassid ülese leida. Klassikaaslased olid kõik väga toredad ja sõbralikud. Kui tavaliselt ei sulandu ma võõrasse seltskonda hästi, siis nendega tundsin ma juba teisel päeval nagu oleks ma neid juba pikkalt teadnud. Ka õpetajad olid toredad, esimesel päeval tuli klassijuhataja mind kallistama, see ehmatas mind alguses, aga oli armas. Ma sain kõigi õpetajatega hästi läbi ja tore oli ka vahetunnis mõne õpetajaga rääkida, lahe oli ka see, et osad õpetajad teadsid ka minu kooli õpetajaid.

Vahetuse ajal oli kõik nii teistmoodi ja pidin palju üllatuma. Kõige rohkem üllatas mind see, et oli palju noori õpetajaid ja et olenemata sellest, et vahetusklass oli poole suurem kui minu koduklass, oli klassis palju ühtsem tunne ja kõik suhtlesid kõikidega.

Viimane päev oli tohutult tore ja samas ka kurb. Ma ei tahtnud ära mina ja samuti ei tahetud mind ka ära lasta. Viimases tunnis tuli klassijuhataja meiega rääkima ja klassiõde andis mulle kogu klassi poolt kaardi. See kõik oli väga armas ja liigutav. Siiani kõlavad kõrvus klassikaaslaste sõnad “Ära mine ära, jää siia!” ja “Sa tuled ju meile külla?” ja “Kellega ma nüüd tundides istun? Ma olen sinuga juba nii ära harjunud.”

Vahetusajast jääb mulle meelde imeline klass, tore kool ning õpetajad, koos veedetud aeg ja naeratavad näod.

Kindlasti soovitan kõigil programmis osaleda. Selle käigus saab palju uut kogeda ja saab ka uusi sõpru. Samuti on hea käia vahetuses, kui on paan minna uude kooli, aga ei julge ja kõhkled veel, siis saab teada, kuidas teises kooli on.

Aitäh teile, 7b, selle imelise aja eest ja samuti aitäh teile, VeniVidiVici naiskond, et olete nii toreda asja välja mõelnud!

Päikest teile kõigile,

Helis Ilumäe

Kas Te olete kunagi mõelnud, mis oleks, kui Teile oleks antud teine võimalus? Teine võimalus selleks, et valida teine tee? Teha teine otsus? VeniVidiVici oli minu teine võimalus.

2015. aasta kevadel lõpetades Kohtla-Järve Järve Gümnaasiumi põhikooli, tegin sisseastumiskatsed Tallinna 32.keskkooli ning sain 10.D klassi teatrisuunda. Paraku aga ei lähe elus kõik alati nii nagu planeeritud, seega gümnaasiumipõlve alustasin siiski oma kodukoolis Ida-Virumaal.

Olles teadlik VeniVidiVici Õpilasvahetusprogrammist, millest kuulsin esmakordselt Entrumi programmi „Inkubatsioonisessioonidel“, otsustasin, et see väljakutse on justkui minule loodud ning ajapikku kandideerisin vahetusõpilaseks Tallinna 32.keskkooli.

Tallinnas mul vahetuperet ei olnud, elasin seal oma õe juures, kes õppeaasta algusest pealinna elama asus. Siiski ei vajunud minust mööda esimese koolipäeva eelne ärevus. Üritasin jääda realistlikuks ning jätta ootused kõrgele seadmata, et hiljem oma illusioonide idüllis mitte pettuda.

Tollel esmaspäeval liikusin esmakordselt kooli trammiga, jälgides peatusest koolini õpilaste voolu, kes liikusid mulle kaudselt tuttavas suunas ning juba olingi astumas sisse oma vahetuskooli.

Esimene päev, uued näod, uudishimu ja adrenaliin voolamas mööda sooni.

Huumorit pakkus tõdemus, et keegi aineõpetajatest ja klassikaaslastest otseselt ei olnudki kursis minu tulekuga, seega nii mõnigi kord püüdsin küsimärgiga pilke. See aga ei mõjutanud mind tugevalt, klassis leidus ka neid, kellega esimesest päevast tekkis side ning 10.D võttis mind vastu nagu mitme aasta eest kadunud õde – soojalt ja avasüli.

Terve esimese nädala vältel olin tutvumas millegi totaalselt uuega. Teistsugune mentaliteet, vabam koolikord, erinev lähenemine õppimisele, hommikused „pudruvahetunnid“, kooli traditsioonid, talendikas ja aktiivne koolipere – need ja paljud teised aspektid innustasid mind, laiendades mu silmaringi oma innovatiivsusega. Õppetööd hinnates pugesid eriti südamesse laialdased valikained, prantsuse keele tunnid, kus kuulsin esmakordselt selle keele ilu ja kooskõla, ning muusika ja näitlemiskunsti tunnid, mil klassikaaslased lasid valla oma isikupära ja andekuse.

Teist nädalat alustasin juba tuttavas koolis, OMA klassi seltsis. Siiski liigutas mind klassikaaslaste palve esineda koos nendega emakeelepäeva aktusel. Tundsin siis erilist ühtekuuluvust. Jätkuvalt olin vaimustuses igast veedetud päevast ning läbielanud vingeid juhtumeid, millest hiljem tekkisid jutud, mida edasi rääkida.

Ma jutustaks veel pikalt sellest, kui palju kogemusi sain, kui toredad asjad aset leidsid ning kui vaimustuses ma olen oma vahetusperioodist, sest vahetuskool muutus kalliks, tunniplaan hakkas meelde jääma ja neid võõraid nägusid, mida esimesel päeval nimedega kokku panna üritasin, on raske mitte igatseda.

Alatiseks jääb meelde ka toreda klassiõe lause: „Aga Diana, sa jäädki nüüd siia ju. Keegi ei taha sind vanasse kooli enam tagasi, sa oled meie klassiõde.“ Ning samuti pärast vahetusperioodi lõppu vahetuskooli külla tulles naljatava klassivenna ütlus: „Kas sa olid haige? Miks sa nii kaua koolis pole käinud?“

Tahaksin veelkord tänada Tallinna 32. Keskkooli selle fantastilise, unustamatu võimaluse eest. Kõik õpetajad, kooli- ja klassikaaslased! Te aitasite mul tulla, näha ja võita!

Kasutage ka Teie võimalusi, mis elus ette juhtuvad.

P.S. Jätsin nimesid mainimata, kuid iga lugeja, kes ennast ära tunneb – see on Sulle! ☺

Diana Drobot

Olen Otepää Gümnaasiumi õpilane Elo Peterson. VeniVidiVici raames läksin mina uudistama Tallinna 32. Keskkooli. Valisin selle kooli sellepärast, et sel olid kõige sarnasemad õppemeetodid minu enda kooliga. Vahetusõpilase programmist kuulsin ma Valga Haridusmessilt “Vali nutikalt!” ning seejärel teadsin kohe, et tahan sellest osa võtta.

Enne vahetusõpilaseks saamist olin ma täis uudishimu. Mind huvitas, millised on minu uued klassi – ja koolikaaslased ning õpetajad. Lõpuks kohale jõudes olid minu ootused väga positiivsed. Mind võeti väga hästi vastu, tutvustati kooli ning ka linna. Kõik õpilased ja õpetajad olid väga toredad. Täiesti teistmoodi võrreldes minu kodukooliga oli õpilaste sünnipäevapidamine. Kui tavaliselt kingitakse kas shokolaad või koogike, siis minu vahetusklass kinkis sünnipäevalapsele pizza, kus peal põlesid küünlad, mis oli vaja ära puhuda. Veel mulle meeldisid väga prantsuse keele tunnid ja selle tunni õpetaja, kes on ise prantslane – minu koolis sellist tundi ei ole ning ma ei olnud varem ka prantsuse keelega kokku puutunud.

Kindlasti soovitan kõigile VeniVidiVici programmist osa võtta ning saada oma ellu väga uus, teistsugune ja huvitav kogemus. Tulevikus mõtlen ise ka veel uuesti sellest osavõtmisele, et minna kas Hiiumaale või Saaremaale ja näha sealset saarepealset elu.

Elo Peterson

Õpime Nõo Reaalgümnaasiumi 11. klassis ning oma vahetusnädala veetsime Tallinna 32. Keskkoolis. Valisime selle kooli, sest seal käis meil tuttavaid ning tahtsime proovida, kuidas oleks käia Tallinna koolis, mis on kerge humanitaarkallakuga. Meie endi koolis käis eelmine aasta 4 vahetusõpilast ning kõigi nende muljed olid väga head. Neile meeldis olla vahetusõpilane teises koolis ning uurida, kuidas on elu teises koolis. Tahtsime saada samasuguseid elamusi ning VeniVidiVici õpilasvahetuse programmiga saime selle võimaluse.

Esimese päeva alguses oli mure, et äkki ei võeta meid omaks ning meil saab olema vahetusperiood igav. Klassikaaslased olid väga toredad ja suhtlevad ning tundsid huvi meie kooli vastu. Vahetusperioodi lõpul saime endale klassist sõpru ka. Meie kooliga võrreldes oli nende kool suurem, täis väga palju kunsti ning kirev. Õpetajad olid väga toredad ning võtsid meid sama suure südamega vastu kui kaasõpilased. Tegime tunnitööd ilusti kaasa ning jäeti ka paar kodust ülesannet. Tunni ajal ei olnud õnneks kogu aeg rutiinne õppimine, vaid saime kogeda grupis töötamist ja iseseisvat tööd. Ühel päeval toimus kooliüritus peale tunde ning võtsime sellest osa. Koolis oli suur hulk aktiivseid ja toredaid inimesi.

32. Keskkoolis on kasutusel perioodõpe ja gümnaasium on koos põhikooliga. See oli meie jaoks uus ja teistsugune, sest meie endi koolis käib koos vaid 3 paralleeli ning õpitakse kogu aeg kõiki õppeaineid korraga.

Soovitame õpilasvahetust kõigile, kellel on tahtmine saada uusi tutvusi ning kellel on huvi selle vastu, mis teistes koolide toimub. Kui keegi peaks minema vahetusõpilaseks, siis võtta perioodiks rohkem kui üks nädal, sest meie arvates jäi ühest nädalast natukene väheseks.

Karl Jakob ja Berit