12 jaan. Sukeldumine tundmatusse
Mina olen Stella ja õpin Kiviõli I Keskkooli 9. klassis. Mul avanes võimalus veeta nädal aega vahetusõpilasena Tallinna 32. Keskkoolis. Kooli valides oli mul kaks tingimust: soovisin kooli, mis asuks Tallinnas – et saada osa suurlinnaelust – ja kus oleks palju õpilasi. Kõigepealt soovisin minna Tallinna Ühisgümnaasiumisse, kuid kui selgus, et see variant pole võimalik, siis järgmiseks valikuks osutuski Tallinna 32. Keskkool, kus on kolm korda rohkem õpilasi kui minu koolis. Arvan, et just nii pidigi minema – pidin just seda kooli tundma õppima ja just sealsete inimestega kohtuma.
Õpilasvahetuse programmis olen tahtnud juba ammu osaleda, kuid olen seda miskipärast kogu aeg edasi lükanud, oodates paremat ja rahulikumat aega. Lõpuks mõistsin, et pole olemas seda “õiget hetke” ning täitsin ankeedi ära. Tundsin, et just nüüd on aeg midagi uut kogeda ja oma argipäevadesse vaheldust tuua.
Kuu aega enne vahetusnädalat ei tundnud ma mingit hirmu, pigem olin positiivselt meelestatud ja hoidusin üle mõtlemast. Ootusärevus ja igasugustele tühistele asjadele mõtlemine tekkis alles paar päeva enne algust. Olin sisenemas ju täiesti teistsugusesse keskkonda: uus kool ja võõrad inimesed, kes olid lahkelt nõus mind enda juures majutama. Läksin sellele kõigele siiski rõõmsalt vastu.
Kuivõrd kauaoodatud vahetusnädal toimus vahetult enne jõuluvaheaega, läksin uude keskkonda mõnusas jõulumeeleolus. Mulle oli määratud ka tugiisik, kes mind klassidesse juhatas ja kõigiti abistas. Klassikaaslased olid esiti pisut kinnised, kuid mida päev edasi, seda avatumaks nad muutusid. Nad on kõik väga-väga ägedad noored! Arvan, et nad vajasid lihtsalt veidi aega, et uue inimesega harjuda. Õpetajad tundusid toredad ja abivalmid. Kuna õpilasi on palju, siis võrreldes minu kooliga ei jagu õpetajatel kõigi jaoks piisavalt tähelepanu. Samas, siis peabki õpilane rohkem pingutama ja oma õppimise eest ise vastutama.
Mind üllatas, et selles koolis on olemas lift. Muidugi ainult õpetajatele ja neile, kellel on liikumisraskused. Samuti on koolis üks loodushäältega koridor, mis pidavat aitama rahuneda ja lõõgastuda. See idee mulle täitsa meeldis. Panin ka tähele, et kõige rohkem lävitakse koolis oma klassikaaslastega. See on ka mõistetav, sest selles koolis on väga palju õpilasi ja kõiki ei saagi tunda. Iga päev võib kooli peal uusi nägusid näha.
Selle nädala jooksul sain osa ka rahvatantsu trennist ja lastekoori proovist, kus õpetajaks oli üks väga entusiastlik ja sooja südamega naine.
Minu vahetusnädal sattus ühtlasi olema Tallinna 32. Keskkooli 45. sünnipäevale pühendatud juubelinädal. Seepärast oli nädal tavapärasest pidulikum ja erilisem. Mulle jääb meelde minu esimese koolipäeva hommik, kui esimese tunni alguses kuulutas direktori hääl kõlaritest, et kõik on palutud koridoridesse koolilaulu laulma. Olin rõõmsalt üllatunud, sest minu kodukoolis koolilaulu pole. Järgmisel hetkel suundusidki kõik õpilased koridori ja laulsid oma kooli auks. Direktor käis mööda koolimaja ja vaatas uhkusega oma õpilasi. Koolilaul on tõesti midagi, mille pärast ma selle kooli õpilasi kadestan.
Juubelinädala raames toimus reede õhtul Salme Kultuurikeskuses suur juubelikontsert. Olin nädala alguses selle peaproovi juba näinud ja teadsin, et see tuleb midagi erakordset. Suures koolis on palju andekaid noori ja kui kõik need anded ja etteasted ühte kontserdisse panna, siis tulemus on imeline. Aitäh selle puudutava kontserdi eest!
Minu vahetuspere oli lihtsalt fantastiline. Sinna kuulusid kaks õde, kellest üks käib samuti 32. Keskkoolis, ning väike koer Fiona, kellesse lihtsalt ei saa mitte kiinduda. Juba esimesel päeval avastasin, et minu vahetuspere juures on ka klaver. Õpin muusikakoolis klaverit ja sain seega ka vahetusperioodi jooksul harjutada. Ühel õhtul ma lihtsalt mängisin oma lugusid ja vahetuspere kuulas. See oli väga rahulik ja eriline muusikat täis õhtupoolik. Vahetusperega jõudsime tegelikult igasuguseid asju koos ette võtta. Nautisime vanalinna jõuluturgu ja sealset atmosfääri. Samuti sai käidud vanalinna uisuplatsil ja oma oskused uisutamises proovile pandud. Ühel õhtul osalesime noorema õega Mustamäe noorte tunnustusüritusel ning elasime oma tuttavatele kaasa.
Kui koolinädal läbi sai, kutsusid õed mind nädalavahetuseks külla oma vanematekoju Taeblasse. Olin nõus, sest ei tahtnud vahetusperest veel lahkuda ja nädalavahetus tõotas tulla ilus lõpp minu vahetusnädalale. Sain muuhulgas abiks olla veiste “sorteerimisel”, mis kujutas endast vasikate eraldamist emadest, et lehmad saaksid kosuda uute vasikate poegimiseks ja kasvamiseks. Selleks tuli nad jagada kahte erinevasse koplisse. Minu ülesandeks oli valvata, et veised üle aia ei hüppaks ja koos püsiksid. See oli väga lahe kogemus ja näitab, et vahetusõpilase elu võib olla väga mitmekülgne. Kuna Haapsalu asub Taeblale väga lähedal, siis üks õhtu sai sisutatud just seal, jalutades piiskopilinnuse hoovis, Haapsalu raudteejaamas ning nautides linnas olevat vaikust ja õhtust tuledesära.
Kogu vahetuskogemus oli väga kasulik ja täis unustamatuid mälestusi. Esialgu ma “sukeldusin tundmatusse”, kuid see tundmatus on saanud mulle nüüd palju tuttavamaks. Elus peab erinevaid asju proovima ja see on kogemus, mis on tõesti proovimist väärt! Sukelduge tundmatusse ja tehke oma elu põnevaks ning meeldejäävaks!
Stella Saul
Pole kommentaare