fbpx

Õppisin hindama oma kooli, kuid samas ka positiivseid muutusi enda ümber

Õppisin hindama oma kooli, kuid samas ka positiivseid muutusi enda ümber

Mina olen Elise, käin Viimsi keskkoolis ja ma otsustasin enda vahetusnädala veeta Märjamaa Gümnaasiumis. Valisin just selle kooli, kuna olen veetnud suurema osa oma lapsepõlvest Märjamaal ning seal olid mul juba ka mõned sõbrad ees. Tahtsin saada veidi eemale linnakärast ning oma rutiinsetest koolinädalatest. Samuti käis kunagi minu isa seal koolis ning ka seetõttu pakkus Märjamaa Gümnaasium mulle suurt huvi. Tavaliselt enne kui proovin ja teen midagi uut, käivad mul peast läbi mingid mõtted, eelarvamused ja ootused. Seekord oli teistmoodi – ma tõesti ei teadnud mida oodata ja milleks valmis olla. Eks see tõstis suuresti ootusärevust ja põnevust. Järgnevatest lühikokkuvõtetest võid leida, mis erinevusi ma leidsin kahe kooli vahel, millised emotsioonid mind valdasid ning kuidas tulin toime täiesti uutmoodi ümbritseva keskkonnaga. Esimene asi, mida välja tuua erinevusena koolide vahel on see, et Märjamaal on tunduvalt lühemad päevad koolis, kui meil Viimsis.

Esmaspäeval, 6.novembril ärkasin hommikul kell 7:20 ning juba 25 minuti pärast seadsin oma sammud Märjamaa Gümnaasiumi poole. Sees võttis võimust imelik tunne – natukene hirmu, mõnevõrra kahtlusi ja suurel määral ootusärevust. Kooli jõudes lasin end huvijuhi kabinetti juhatada, kes võttis mind väga hästi vastu ning tutvustas mind klassijuhatajale ning samuti mu tugiisikule koolis. Märjamaal on igat gümnaasiumi klassi vaid üks ning üheteistkümnendikke on kokku vaid 23. See on võrreldes minu kooliga väga väike. Viimsis on meid ühes klassis üle 30 ning lennus üldse kokku pea 70. Samuti oli meil enne gümnaasiumisse tulekut valida kolme erineva õppesuuna vahel. Suundasid aga Märjamaal ei ole üldse. Esimene tund oli matemaatika ning klassi astudes tundsin, kuidas kõik pilgud minule langesid. Kui suurem tutvustamise osa läbi sai, hakkasime ülesandeid lahendama, kuid mu käed värisesid nii hullult, et ei suutnud üldse kirjutada. Alguses istusin kõikides tundides üksi, seal, kus leidus mõni vaba koht, kuid tund tunni haaval sain omale üha rohkem sõpru klassist. Päeva lõpus oli meil kaks kehalist, kuhu tuli koos minuga ainult 4 tüdrukut. Kogu päev möödus väga kiiresti ning kui nüüd tagasi mõtlen, siis tegelikult polnud midagi karta. Kõik oli super hästi ning mind võeti kenasti vastu. Juba esimese päevaga tundsin, et kohe üldse ei tahaks nädala lõpus Tallinnasse tagasi sõita.

Teisipäeval oli esimene tund saksa keel, mida mina ise polnud kunagi varem õppinud. Kui õpetaja saabus tuli ta otsejoones minu juurde, küsis minu isa kohta ning tegi mulle suure kalli. Tuli välja, et tegemist oli minu isa põhikooli klassijuhatajaga. Terve tunni me rääkisime minust ja mu isast. Kuulsin palju huvitavaid lugusid, mis minu isa kunagi tegi ning mida ütles. Nende paari päeva jooksul, mis uues koolis olin veetnud, panin tähele, et absoluutselt kõik tunnid mööduvad haudvaikuses. Vaikus püsib isegi siis kui õpetaja õpilastelt midagi küsib. See oli minu jaoks väga huvitav ja samas ka natukene naljakas. Olen ise juba harjunud, et üldiselt õppetöö taustal käib vähemalt natukenegi sosinaid ja naerukihinaid. Seetõttu mind ka ei häiri näiteks muusika taustal õppimine. Selline vaikus nagu oli Märjamaal, onViimsi Koolis aga harv nähtus. Kui juba erisusi välja tuua, siis näiteks minu koolis kaetakse söögivahetunnil laud algkooli õpilastele. Märjamaal kaetakse laud ka gümnasistidele. Mulle sobis – väga mugav ja ei mingit järjekorras ootamist. Nii palju on neid pisidetaile, mida muidu oma koolis ei paneks tähele, aga võrreldes teise kooliga märkab. Oma klassist hakkasin kahe neiuga väga hästi läbi saama ning pärast kooli käisin nendega koos veel söömas.

Kolmapäev algas nagu iga teine koolipäev. Segadusse ajas mind see, et vahet pole, kas meil on tegu eesti keele või kirjanduse tundidega, mõlemas kasutame täpselt samu õpikuid. Viienda tunni ajal ootas meid matemaatikas kontrolltöö, mis läks mul isegi üllatavalt hästi arvestades, et olin suuremat osa teemast õppinud vaid eelneval kahel päeval. Mis veel tähele panin, oli see, et juba kahes aines (ajaloos ja bioloogias) õpivad nemad täpselt neid teemasid, mida meie Viimsis õppisime juba eelmisel aastal, kuid samas enamus ainetes Märjamaal ollakse meist juba mitu teemat eespool. Kolmapäevane päev väsitas mind millegi pärast väga ära ning läksin koju otse magama. Hiljem ärgates läksin sõpradega veel kinno.

Neljapäev möödus samuti rahulikult. Suurem osa klassist käis Tallinnas teatris ning enamus tundides oli vaid 4-5 inimest. Keset päeva oli meil arvutiõpetuse tund, mis minu jaoks osutus vägagi keeruliseks, kuna Viimsis meil sellist tundi õppekavas pole. Keemia tunde meil samuti esimesel poolaastal pole, kuid Märjamaal toimuvad keemia tunnid aasta läbi. Õnneks seetõttu, et meid oli nii vähe, tegime me plakateid, mis põhinesid üldiselt meie endi arvamustel. Kuna tegu oli rühmatööga, siis see aitas minul rohkem suhelda nendega, kellega siiani polnud jõudnud korralikult tutvuda või kellega suhtlemine oli jäänud veidi tahaplaanile. Töö käigus saime pisarateni naerda ning tund möödus kiiresti. Kuigi ma polnud keemiat sel aastal veel õppinud, siis tund mulle raskusi õnneks ei tekitanud. Päeva lõpus toimus meil kunstiajalugu, mis samuti Viimsis õppekavast puudub. Kuna teistel oli oma iseseisev hindeline töö poolik, siis õpetaja lubas mul terve tunni vaikselt istuda ja joonistada.

Nädal möödus nagu lennates ning juba oligi kätte jõudnud reede – minu viimane päev Märjamaa Gümnaasiumis. Päev ise oli väga lühike, meil oli vaid 6 tundi. Reedel oli meil lausa kolm eesti keele tundi, mis on juba rohkem kui meil Viimsis terve nädala peale. Nendest viimasel tunnil sõnas õpetaja, et kuna tegu oli minu viimase päevaga koolis, siis ta tegi mulle mälestuseks kaardi. See oli imearmas ja südantliigutav. Terve päeva jooksul oli palju hüvastijätu kallistusi ning peale viimast tundi võttis kurbus võimust ning pisarad hakkasid iseenesest voolama. Seda ka mitte ainult kurvastusest, et peab lahkuma, vaid tegelikult ka õnnest ja tänulikkusest. Koolist oli raske lahkuda, kuid seda tuli ikkagi teha.

Kokkuvõtteks võin öelda, et ka nii üürikese aja jooksul õpid hindama nii palju oma enda kooli, kuid samas ka positiivsust muutustes sinu ümber, mis ka edaspidisel eluteel kindlasti aset leiavad. Mina isiklikult olen ääretult tänulik endale, et võtsin julguse kokku ja ikkagi otsustasin minna vahetusõpilaseks, Märjamaa Gümnaasiumile, et mind nii lahkesti vastu võeti ja anti mulle niivõrd imeline kogemus kaasa ja kindlasti ka VeniVidiVici programmile, tänu kellele see kõik üldse võimalikuks sai.

Pole kommentaare

Kommenteeri

healthrpose