Tutvusin kogu aeg millegi totaalselt uuega

Tutvusin kogu aeg millegi totaalselt uuega

Kas Te olete kunagi mõelnud, mis oleks, kui Teile oleks antud teine võimalus? Teine võimalus selleks, et valida teine tee? Teha teine otsus? VeniVidiVici oli minu teine võimalus.

2015. aasta kevadel lõpetades Kohtla-Järve Järve Gümnaasiumi põhikooli, tegin sisseastumiskatsed Tallinna 32.keskkooli ning sain 10.D klassi teatrisuunda. Paraku aga ei lähe elus kõik alati nii nagu planeeritud, seega gümnaasiumipõlve alustasin siiski oma kodukoolis Ida-Virumaal.

Olles teadlik VeniVidiVici Õpilasvahetusprogrammist, millest kuulsin esmakordselt Entrumi programmi „Inkubatsioonisessioonidel“, otsustasin, et see väljakutse on justkui minule loodud ning ajapikku kandideerisin vahetusõpilaseks Tallinna 32.keskkooli.

Tallinnas mul vahetuperet ei olnud, elasin seal oma õe juures, kes õppeaasta algusest pealinna elama asus. Siiski ei vajunud minust mööda esimese koolipäeva eelne ärevus. Üritasin jääda realistlikuks ning jätta ootused kõrgele seadmata, et hiljem oma illusioonide idüllis mitte pettuda.

Tollel esmaspäeval liikusin esmakordselt kooli trammiga, jälgides peatusest koolini õpilaste voolu, kes liikusid mulle kaudselt tuttavas suunas ning juba olingi astumas sisse oma vahetuskooli.

Esimene päev, uued näod, uudishimu ja adrenaliin voolamas mööda sooni.

Huumorit pakkus tõdemus, et keegi aineõpetajatest ja klassikaaslastest otseselt ei olnudki kursis minu tulekuga, seega nii mõnigi kord püüdsin küsimärgiga pilke. See aga ei mõjutanud mind tugevalt, klassis leidus ka neid, kellega esimesest päevast tekkis side ning 10.D võttis mind vastu nagu mitme aasta eest kadunud õde – soojalt ja avasüli.

Terve esimese nädala vältel olin tutvumas millegi totaalselt uuega. Teistsugune mentaliteet, vabam koolikord, erinev lähenemine õppimisele, hommikused „pudruvahetunnid“, kooli traditsioonid, talendikas ja aktiivne koolipere – need ja paljud teised aspektid innustasid mind, laiendades mu silmaringi oma innovatiivsusega. Õppetööd hinnates pugesid eriti südamesse laialdased valikained, prantsuse keele tunnid, kus kuulsin esmakordselt selle keele ilu ja kooskõla, ning muusika ja näitlemiskunsti tunnid, mil klassikaaslased lasid valla oma isikupära ja andekuse.

Teist nädalat alustasin juba tuttavas koolis, OMA klassi seltsis. Siiski liigutas mind klassikaaslaste palve esineda koos nendega emakeelepäeva aktusel. Tundsin siis erilist ühtekuuluvust. Jätkuvalt olin vaimustuses igast veedetud päevast ning läbielanud vingeid juhtumeid, millest hiljem tekkisid jutud, mida edasi rääkida.

Ma jutustaks veel pikalt sellest, kui palju kogemusi sain, kui toredad asjad aset leidsid ning kui vaimustuses ma olen oma vahetusperioodist, sest vahetuskool muutus kalliks, tunniplaan hakkas meelde jääma ja neid võõraid nägusid, mida esimesel päeval nimedega kokku panna üritasin, on raske mitte igatseda.

Alatiseks jääb meelde ka toreda klassiõe lause: „Aga Diana, sa jäädki nüüd siia ju. Keegi ei taha sind vanasse kooli enam tagasi, sa oled meie klassiõde.“ Ning samuti pärast vahetusperioodi lõppu vahetuskooli külla tulles naljatava klassivenna ütlus: „Kas sa olid haige? Miks sa nii kaua koolis pole käinud?“

Tahaksin veelkord tänada Tallinna 32. Keskkooli selle fantastilise, unustamatu võimaluse eest. Kõik õpetajad, kooli- ja klassikaaslased! Te aitasite mul tulla, näha ja võita!

Kasutage ka Teie võimalusi, mis elus ette juhtuvad.

P.S. Jätsin nimesid mainimata, kuid iga lugeja, kes ennast ära tunneb – see on Sulle! ☺

Diana Drobot

1Kommentaar
  • Kreete Siimer
    Positatud 18:57h, 29 september Vasta

    Armastan sind Diana! Väga ägedalt kirjutatud. Vaatan siin blogisid ja otsin ise ka kohta kuhu minna. 😀 Sattusin täiesti juhuslikult sinu blogi peale kusjuures 😉

Kommenteeri

healthrpose
Tahaksid ka vahetust proovida?