“Kõndisin koolis nagu rõõmupall ringi”

“Kõndisin koolis nagu rõõmupall ringi”

Olen Rapla Gümnaasiumi kümnenda klassi õpilane. Õpilasvahetusele mõtlesin kuskil kuuendast klassist peale, kuna olen tohutult sotsiaalne ja uutele kogemustele avatud. Kuigi õpilasvahetusse minekuks ei olnud mul kunagi otseselt julgust, et end lihtsalt kokku võtta ja see ära teha.

Üheksandas klassis ma korra proovisin, aga siis poole pealt jätsin asjad poolikuks. Käies kuskil kuu aega gümnaasiumis sain aru, et ma siiski tahan minna vahetusse. Kuna meie koolis õppesuundi pole, siis teadsin kohe, mis kooli ma minna tahan. Võtsin end kokku, läksin õppealajuhataja kabinetti ja teatasin suurelt, et mina tahan minna vahetusse.

Kuna meie kool sai valmis alles 2018 aasta suvel ja avati 2018 aasta sügisel, siis meie koolil polnud Veni Vidi Viciga lepingut ega kooli juhtkond polnud isegi mõelnud sellele variandile. Jooksin terve nädal mööda kooli juhtkonda, vestlesin vast kõigiga, alates õppealajuhatajast ja lõpetades õppenõustajaga. Siis hakkas juhtkond seda varianti arutama ja lõpliku vastuse sain kuu aega hiljem. Jah, leping on sõlmitud! Lõpuosas võlgnen tänu direktorile, kes sellega oli valmis kiiresti tegelema.

Teadsin algusest peale, kuhu kooli ma minna tahan. 32. keskkool – minu esimene ja ainus valik. Kuna olen tohutult aktiivne õpilane nii koolis kui ka väljaspool ning mul oli endal olemas öömaja, siis sain juba varsti vastuse koolilt: nad on nõus mind vahetusse võtma! Suunaks valisin teater-humanitaar ja läksin teatriklassi poolele. Teadsin, kui ettevõtlik ja tore nende klass on ja kuna õpin ise teatrikoolis, siis tundus olevat see hea võimalus. 


Teater-humanitaar olid enamustes tundides koos, suunatunnid olid eraldi, aga neid ei olnud ülemäära palju. Esimeses päeval oli mu sealne klassiõde küpsetanud kõigile omanimelise piparkoogi, kuna ei oldud üksteist peale vaheaega ju pikalt nähtud. Minu suurimaks üllatuseks, minunimeline piparkook oli ka karbis sees!

Klass oli tohutult kokkuhoidev ja mul polnud kordagi tunnet nagu ma oleks võõras kohas. Oma esimese päeva hirmust sain suhteliselt kohe üle ja päeva lõpuks olin juba nii palju uusi sõpru saanud. Ma olin nii armsas ja toredas klassis, et mul tekkis juba enda klassi vastu igatsus. Ma isegi poleks uskunud, et nädal aega eemal olles selline asi võimalik on. Nende klassil oli traditsioon küpsetada kooki iga kord kui kellelgi on sünnipäev. Neil olid isegi nimelised särgid.

Muudest toredast hetkedest nii palju, et kuulsin peale vahetust ühelt tüdrukult, et kõndisin koolis nagu rõõmupall ringi. Vot selliseid ilusaid emotsioone võibki selline õpilasvahetus tekitada. Sajaga soovitan kõigil ära proovida. Minu süda on igatahes sellest kogemusest täis vaid rõõmu. 
——-
Dominika Pankova
Rapla Gümnaasium

Pole kommentaare

Kommenteeri