Elu on liiga lühike, et seda maha magada!

Elu on liiga lühike, et seda maha magada!

Saades teada, mis programm on VeniVidiVici, kaalusin aasta aega minna vahetusõplaseks, et saada uusi kogemusi, huvitavaid läbielamisi ja näha maailma, kuid motivatsioonipuudus ja ebakindlus takistasid härjal sarvist kinni haaramast ehk programmis osalemast. Kuuldes aasta hiljem, et klassiõde on huvitatud õpilasvahetusest ning tehes mulle ettepaneku osaleda ei kõhelnud ma enam milleski. Seega läksime kaheks nädalaks klassiõega Pelgulinna Gümnaasiumist Tallinna 32. Keskkooli. Kooli valik oli suuresti seotud ees ootava gümnaasiumi valikuga, kuid samas ka soov vabaneda rutiinist.

Muidugi iga uus sündmus või huvitav ettevõtmine on alguses hirmutav ja kõhedust tekitav, kuid esimesel päeval kooliuksest sisse minnes kadus närvilisus ning asendus elevusega ja pisikese hirmuga. Võibolla oli hirm tingitud 9. klassis õppetööst maha jäämisega ja tagasi minnes suure koormuse kannatamisega.

Mentor õpilaseks määratud klassiõde aitas mul klassi sulanduda ja koolieluga harjuda. Huvitavaks väljakutseks sai varasema klassiõega erinevatesse klassidesse minek, kuid see oli ainult positiivne, sest see aitas paremini sotsialiseeruda ja inimestega lähemalt tuttavakas saada, kuid taaskohtumisrõõm söögivahetunni ajal oli muidugi parim. Klassiga sai ühiselt naerdud ja mõeldud, tunnis pingutatud ja logeletud.

Kindlasti üheks huvitavamaks ja meeldejäävamaks ürituseks oli Playbox, millesse suhtuti täie tõsiduse ja pühendumusega ning mida oli kõrvalt väga huvitav ja vapustav vaadata. Samuti jääb meelde tundide mitmekülgsus, näiteks nädala aja jooksul kehalise kasvatuse tundidesse kaasata erinevaid spordiklubisi ja treenereid, et läbi viia kehalise kasvatuse tunde. Õpilasvahetuse ajal sai palju uut õpitud, palju uusi kogemusi läbielatud, uusi sõpru ning eesseisvaks eluks tarkusi kogutud. Kogu pingutamine vahetusõppe pärast tasus ära, sest see kogemus, millega sa tagasi tuled, on asendamatu ja elus palju kaasaaitavam, kui sellest ainult unistamine ja unarusse jätmine.

Võin uhkusega öelda, et ma tulin, nägin ja võitsin.

——
Hanna-Liisa Aava
Tallinna Pelgulinna Gümnaasium

Pole kommentaare

Kommenteeri