Kogemused

Mina olen vahetusõpilane Andrei Pankratov ning ma õpin Tallinna Mahtra Põhikoolis 9. klassis. Minu kool asub Lasnamäel ja õppekeeleks on meil vene keel. Meie kool osaleb juba ammu VeniVidiVici projektis ja õpilastele propageeritakse selles projektis osalemist.

Paljud õpilased aga kardavad minna eestikeelsetesse koolidesse, sest neil on tekkinud teatud stereotüübid eesti koolide kohta. Mõni õpilane soovib küll osaleda, aga nende keeleoskusest mõnikord ei piisa ja nad lähevad vahetusperioodiks siiski venekeelsesse kooli. Mina aga tahtsin vahetuses osaleda, sest et ma olen suhteliselt ettevõtlik inimene ning ma absoluutselt ei karda sattuda eestikeelsesse keskkonda.

Ma pean eesti keele ja kultuuri tundmist ülimalt vajalikuks. Ma arvan, et seda ei pea isegi põhjendama – me elame ju Eestis! Ma olen Eestis sündinud, mu vanemad on Eestis sündinud ja me jääme siia elama päris-päris kauaks. Sellepärast on mulle väga tähtsad nii eesti kui ka vene kultuur. Aga iga päev näen ma inimesi, kes ei mõista nii lihtsaid asju ja jäävad elama oma väiksesse maailma, kus nad ei puutu absoluutselt teiste inimeste kultuuriga kokku ja kardavad teha isegi väiksemat sammu selle jaoks, et elada rahulikult ja edukalt meie maal. Just selleks, et näidata kõigile, kuidas peab käituma tänapäevases ühiskonnas, otsustasin ma võtta osa VeniVidiVici õpilasvahetuse projektist.

Esimesel aastal mul ei õnnestunud vahetuses osaleda, aga ma ei kaotanud lootust ja saatsin oma taotluse ka järgmisel aastal. Ma olin väga õnnelik kui sain teada, et mind on vahetusperioodiks nõus vastu võtma Viimsi Kool. Kõige rohkem tahtsin ma õppida just selles koolis ning selleks on mitu põhjust.

Esimeseks põhjuseks on see, et kuigi Viimsisse on küllaltki raske ja pikk sõit Lasnamäelt, siis see ikka ei asu minu kodust väga kaugel ja mul oli päris mugav liikuda nii hommikul kui ka õhtul. Teiseks põhjuseks on aga see, et Viimsi on minu jaoks selline koht, kus ma tahaksin hiljem elada ja minu jaoks on vajalik tutvuda Viimsi rajooniga ning selle keskkonnaga.

Enne vahetusperioodi algust mul oli väga positiivne tuju, aga samas ma ei ole muutnud oma koolikeskkonda mitte ühtegi korda oma elus. Selles mõttes oli mul ka natuke hirmus ja ma kartsin, et ma ei oska teises koolis hakkama saada. Õnneks ma aga sattusin väga toredasse klassi, kus olid väga head ja positiivsed klassikaaslased, kes olid alati valmis mind aitama. Samuti tegi ka meie klassijuhataja suure panuse selle jaoks, et minu vahetusperiood jääks kindlasti meelde. Nimelt, meie klass läks õppekäigule Tartusse ja Tõravere observatooriumi, kus me veetsime kogu päeva. Ma sain väga hästi aru, et mul oli võimalus sellest loobuda, aga ma ei tahtnud ja ei suutnud seda teha. Viimasel päeval ma ärkasin ülesse ja sain aru, et ma tegin õige valiku. Ma kartsin, et ma ei saa teises koolis hakkama, aga kõik oli täitsa teistpidi.

Ma tundsin ennast väga vabalt, ma lahkusin koolist paljude emotsioonidega ja suure kogemusega, mida ma nüüd tahan jagada kõikidega. Nüüd ma oskan rääkida kõigile, mis on eesti koolide puhul tõsi ja mis on vale, mis on lihtne ja mis on raske, miks on eesti koolides nii ja miks on vene koolides teistmoodi.

Ma soovitan VeniVidiVici projektist osa võtta kõigil, kes armastavad seiklusi ja ei karda kohtuda teiste traditsioonidega! Just selles mõttes oli minu vahetus väga edukas ja positiivne ning selle eest ma tahan tänada meie koolide õpilasi, õpetajaid ja muidugi ka VeniVidiVici projekti meeskonda, kes aitas selliseid elamusi ellu viia mitte ainult minu jaoks, vaid ka paljude teiste eesti õpilaste jaoks!

Selleks, et lõpetada, tahaksin ma teha kokkuvõtte sellest, mida just mina enda vahetusnädala jooksul tegin. Kuigi integratsioon on väga moodne ja poliitiliselt korrektne sõna, siis mina soovitaks selle asemel kasutada palju meeldivamat ja südamlikku sõna – sõbralikkus. Just sõbralikkus aitab meil kõigil tulla, näha ja võita seda, mida meie kõik tahaksime näha ja võita!

Aitäh teile, VeniVidiVici! Aitäh, Viimsi Kool!

Andrei Pankratov

Olen Henriette Tartust, Ülenurme Gümnaasiumist. Olin kaks nädalat Saaremaa Ühisgümnaasiumis vahetusõpilaseks. Aga miks just Saaremaal?

Olen sündinud Saaremaal ja tahtsin teada, mis tunne on käia oma kodulinna koolis. Tunne oli väga kodune ja hea. Minu vahetuspereks oli mu enda vanaema, kelle juures on pidevalt käidud ja oldud. Enne õpilasvahetusse minekut olin veidike närvis, sest nagu ikka, polnud mul õrna aimugi, mis mind ees ootab.

Pabistasin hirmsasti, sest kartsin, et ei leia ülesse vajalikke kohti. Aga õnneks mul vedas. Tänu oma lapsepõlve sõbrannale ning naabrile, kes olid valmis mind kohe aitama ja toetama, sain lahti oma hirmudest kiiremini kui ma arvata oleksin osanud. Nii läksimegi minu esimesel Saaremaa Ühisgümnaasiumi koolipäeval kahekesi kooli. Ta tutvustas mulle veidi koolimaja ja seletas, kus asuvad teatud klassiruumid. Esimese tunni ajal, mis oli vaba, läksin raamatukokku, et laenutada välja õpikud. Seal aga kohtasin õpilast, kes tuli õppima samasse klassi, kuhu mina vahetusõpilaseks tulin. Meist said ajapikku sõbrad.

Vahetusperioodi jooksul sain kogeda nii palju head ja huvitavat. Mul oli tunne nagu ma teaksin enda klassist kõiki õpilasi juba sünnist saati. Õpilased olid väga sõbralikud ja abivalmid. Esimest korda kuulsin, kuidas noored saarlased räägivad saare murdes ja mõnes sõnas või fraasis tundsin endagi omad ära, mida olen isegi kasutanud, kuid mida mandril väga ei kasutata. Ma kohtusin maailma kõige toredama ja emalikuma klassijuhatajaga, kes ütles alati, et tema õpilased on talle nagu tema enda lapsed ning seda oli tõepoolest näha.

Tema klassi õpilased võisid alati tulla tema juurde ja kurta talle oma muresid ning talle alati helistada kasvõi õhtul hilja kui vaja. Lisaks sellele, tulin ma õpilasvahetusse täpselt õigel ajal. Nimelt Saaremaa Ühisgümnaasiumis on juba 26 aastat korraldanud üheteistkümnendike poolt kabareed, mida nägin minagi esimest korda elus ja mida vaadates olin täiesti sõnatu. Midagi nii suurt ja imelist pole mu silmad vist eales näinud. Mind pani imestama see julgus, rõõm ja tahe, mis neis õpilastest tuli.

Vahetuse lõpuks sai minust ametlikult Saaremaa Ühisgümnaasiumi õpilane, tänu Saaremaa Ühisgümnaasiumi 11.b klassi klassijuhatajale, kes teadis juba enne mind, et ma tema klassi õppima tulen ja ajas juba asjad nii kaugele, et ma pidin minema ainult Tartusse, et enda asjad Ülenurmes Gümnaasiumis korda ajada ja tagasi Saaremaale sõita. Tunne on endiselt sama mönus kui ennegi.

Henriette Sülluste

Ma olen Lagedi Kooli 8. klassi tüdruk. Ma käisin VeniVidiVici õpilasvahetuse raames Antsla Gümnaasiumis.

Ma valisin selle kooli, kuna ma ise elan Tallinna külje all, siis tahtsin ma minna võimalikult kaugele ning ma mõtlesin, et seal saab ka mõnusa külma, aga muutus hoopis vastupidiseks ja Tallinnas oli palju külmem ja rohkem lund. Ma valisin just gümnaasiumi, sest minu kool on põhikool ning tahtsin proovida olla koolis, kus on palju õpilasi ja kool oleks ise ka suur.

Ma kuulsin sellest programmist esimest korda meie kooli ÕE koosolekul, kus räägiti meile, et oleks võimalik osaleda Eesti-siseses õpilasvahetus ning ma olin sellest väga vaimustunud, sest see tundus huvitav ja suur kogemus olevat.

Nädal enne vahetusse minemist, ootasin ma seda väga ja ei olnud mitte mingit kartust, kuid pool tundi enne seda, kui me hakksime kodust Tallinna bussijaama poole minema, siis olin päris hirmul ja ütlesin, et kui praegu keegi mu käest küsiks, kas ma tahan ikka minna, siis ma oleks ikka mõelnud, sest ma kartsin minna inglise keele tundi, kuna ma ei oska seda väga hästi. Kuid kui oli käes esimene inglise keele tund, siis ma mõistsin, et see pabistamine oli täiesti ilmaasjata.

Ma kartsin ka natuke seda, kuidas klassikaaslased mind vastu võtavad, kuid see kartus oli ka ilmaasjata, sest klassikaaslased võtsid mind väga hästi vastu ja sain ka nendega hästi läbi. Mulle meeldis see kool ja klassikaaslased väga, kuna nad olid toredad ja õpetajad olid ka väga toredad ja suhtusid minusse hästi. Vahetusperes olin ma tüdruku juures, kes käis minuga samas klassis ning see oli hea, sest ta sai mulle näidata, kooli ja klasse, kus mingi tund toimus.

Ka pere oli väga tore, me käisime ka viimasel päeval Värskas ujumas ja seal oli ka väga tore ja lõbus. Me käisime ka vanaaja kelkudega sõitmas, mis olid 50-60 aastat vanad, ning mina polnud selliseid enne näinudki ning need läksid palju paremini edasi, kui tänapäeva plassmassist.

Muidugi oli seal koolis üpris palju erinevat meie kooliga võrreldes, näiteks: seal koolis oli ainult üks kord nädalas supp, aga meie koolis on vaheldumisi, seal koolis käidi õpikutega ringi, kui mingi tund toimus teises klassis, sest neil olid paljud tunnid oma koduklassis, nende koolis olid ka korrapidajad, kes pidid tahvlit puhastama ja päeva lõpus klassi puhtaks pühkima ja prügikasti ära tühjendama, aga meie koolis sellist asja ei ole, neil ei olnud ka osades ainetes töövihikuid, neil olid ka iga võõrkeele tunnid gruppideks jaotatud, ning neil oli ka valida kas õpid vene või saksa keelt, meil sellist varianti ei ole, et saad valida, mida õpid.

Kokkuvõttes oli seal väga lahe ja kui võimalus oleks veel minna, siis ma läheksin kohe kindlsti, sest see on suur kogemus ja saad proovida, kuidas on teises kohas elada ja olla.

Kärolin Klemm

Ma olen Ursula ning käin Lagedi Koolis. Lagedi on väga väike kool, kus kõik teavad kõiki nimepidi. Sellepärast tahtsingi minna vahetusõpilaseks Viimsi Keskkooli või nagu meie seda oma koolis kutsume, “mammutkooli”.

Ma soovisingi teada, mis tunne on käia koolis, kus seitsmendaid klasse oli kokku rohkem kui meil koolis õpilasi. Ühtlasi tahtsin ka teada, kuidas käib õppetöö palju suuremas koolis. Tahtsin ka teada, kuidas ma suudan olukorraga kohaneda, sest ma ei ole just selline inimene, kes läheks võõra juurde ja hakkaks temaga juttu puhuma ja kohe tema sõbrustama. Enne kui ma isegi Viimsi kooli jõudsin, närveerisin ma ennast pooleks, mõeldes ikka, et kas uus klass võtab mind hästi vastu? Mis siis kui ei võta? Mis saab siis, kui ma ära eksin?

Kohale sõites kõhus keeras. Me olime just koolikaaslasega Facebook’is rääkinud, tema nimelt läks ka samal ajal õpilasvahetusse ja närveerisime koos. Pere juurde jõudes ma lihtsalt noogutasin või raputasin pead iga nende küsimuste peale, sest ma ei julgenud väga just rääkida, aga õhtu lõpuks olin ma ennast juba kokku võtnud ja rääkisin täitsa vabalt. Pere oli nii tore ja sõbralik. Enamus ajal jõudsid vanemad küll hilja koju, aga kui nad kohal olid, olid nad väga vahvad. Lapsed olid ka ülimalt  toredad.

Esimene koolipäev oli kohutav. Esimene tund oli kehaline kasvatus, seal ma ei teinud mitte midagi, kuna minu uued klassikaaslased harjutasid kava ja selles ma osaleda ei saanud. Siis ma lihtsalt seisingi, nutt kurgus. Järgmine tund oli kontrolltöö eesti keeles teema peale, mida ma õppinud ei olnud, sain nelja.

Kuulsin ka mõnikord, kuidas uued klassikaaslased omavahel küsisid, et miks tema veel siin on? Igas tunnis pidin ma minema õpetaja juurde ja küsima, et kus ma istuda saan. Edasised päevad olid juba paremad, mind ei vaadatud enam nagu lolli ja hakati suhtlema. Kolmapäeval käisime tüdrukutega, kelle juures ma ööbisin ja uute klassikaaslastega ujumas. Neljapäeval käisin kinos.

Lõpuks tundus mulle, et Viimsi kooli klassikaaslased on toredamad kui minu oma klass Lagedi koolis. Kool ei tundunud enam nagu “mammutkool”. Naljakas oli ka see, et uued klassivennad pidid tahvli juures seletama uut teemat, kuna mängisid trips-traps-trulli. Üks siis seletaski, et algul on kalamunad, siis on juba suuremad kalad siis veel suuremad ja siis juba veel suuremad.

Üllatus oli siis, kui sain teada, osades ainetes ei kasuta nad töövihikuid, kus kodukoolis kasutatakse ja, et nad kasutavad just töövihikuid nendes ainetes, milles me kodukoolis ei kasuta. Aga kõik läks ikkagi ladusalt edasi. Kui teil on võimalus osaleda, siis tehke sed kindlasti, sealt see annab tohutu palju kogemusi ja uusi sõpru.

Ursula Pajumäe

Käisin Pänu Kuninga Tänava Põhikoolis, kuid igapäevaselt õpin Viimsi Keskkoolis.

Ma valisin Pärnu Kuninga Tänava Põhikooli, sest ma teadsin sealt paari inimest ja samuti oli see minu kodu lähedal.

Sellest programmist sain ma teada oma klassiõelt, mulle väga meeldis see mõte ning mu sõbrannale, kellega me seal käisime samuti ja sellepärast tahtsime vahetuses osaleda.

Enne vahetusõpilaseks saamist ma väga pabistasin, et äkki mulle ei meeldi klass või ma neile, aga tegelikult oli kool väga tore ja klass oli super ning õpetajad võtsid ka mind hästi vastu ja sain kiita ja üle üldse kool mulle väga meeldis.

Mis oli teistmoodi oli see, et kui tahtsid kas kunsti, inglise keelde või saksa keelde minna, siis pidi teise majja jalutama ja  suur erinevus meie kooliga võrreldes oli ka see, et see kool oli väga väike ja klassid olid meie omadest  kaks korda väiksemad ja madalama laega ning see oli lahe, et kui tahtsid mina käsitöö klassi pidid minema läbi nelja erineva ruumi.

Ma kindlasti soovitan õpilasvahetuses osaleda, sest nii leiad uusi sõpru ja see oli ülimalt lahe kogemus.

Olen Karin ja õpin Tallinna 32. Keskkoolis. Vahetuse raames läksin Kuusalu Keskkooli. Kooli valisin, kuna põhikooli lõpuni käisin seal koolis ning mõtlesin, et oleks tore enda eelmise klassiga veelkord nädal aega koos koolis käia.

Plaane tehes olin ma üpriski kindel, et paar päeva enne vahetust tekib mulle ootusärevus ja isegi väike hirm, kuid endalegi ootamatult, mul polnud mingit närvi, isegi mitte samal hommikul, kui aus olla polnud mul isegi tunnet, et ma pean minema kooli.

Kool ja klass meeldisid mulle veel enam, kui siis kui ma seal käisin. Kuusalu puhul mulle meeldib eriti see, et seal teavad kõik kõiki ja suhtlus on vaba. Väga lahe on ka see, et koridoride lõppudes on diivanid, kus saab vahetundide ajal mõnusalt puhata. Kuna vahetuse ajal elasin oma kodus, siis midagi erilist ma perega ette ei võtnud.

Kindlasti soovitan programmis osalemist kõigile, kuna see on hea võimalus kohata uusi ja lahedaid inimesi ning tutvuda ka Eestimaa eri paikadega. Ise olen nüüdseks programmis osalenud kolm korda ning kavatsen seda kindlasti veel teha.
Karin Trei

Detsembri alguses sain ma nädal aega Pärnus olla. Linn ise on mulle nagu kodu, aga uutest klassikaaslastest ei teadnud ma mitte kedagi.

Pühapäeval toimus Sütevaka tantsuvõistlus Endla teatris. Kõik tantsud olid õpilaste endi poolt loodud ja nii hästi ettevalmistatud ning esitatud! Oleks vaid tahtnud ise laval olla!

Esmaspäeval algas minu koolinädal Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumis. Trepi peal jagasid direktor ja õpetaja lastele esimese advendi puhul kommi ja piparkooki! Mind võeti nii hästi vastu ning kõik olid väga sõbralikud ja tulid rääkima. Leidsin endale mitu uut sõpra ning võib-olla näen neid koolivaheajal jälle.

Peale igat koolipäeva sain ma sõudetrennis käia! Käisin suvel ka sõudmas ja äratulekust saati olen ma oodanud, et saaks tagasi trenni minna. Nii vahva oli jälle sõpru näha ja ootan taas, et saaks uuesti trenni minna.

Koolinädal möödus põnevalt ja kiirelt. Hommikul kooli, siis trenni ning natuke kodutööde tegemist ka. Laupäevadel läksin mere äärde ning sügisene torm ja lained olid nii suured ja lihtsalt hea tunne oli mere ääres olla.

Suur-suur aitäh VeniVidiVici õpilasvahetusele ja Jolanile, tänu kellele see nädal võimalikuks sai! Tahaks juba tagasi!

PS! Soovitan kõigile nädalaks reisida kuskile kaunisse Eestimaa paika, eriti Pärnusse! See on nii äge!

Brita Lii Sei

Ülenurme Gümnaasium

9.a klass

Umbes eelmisel aastal sattusin Facebookis VeniVidiVici lehele.

Kuulsin sellest esmakordselt ning asi hakkas kohe huvitama, sest olen alati olnud selline nii-öelda seikleja ja mulle meeldivad uued inimesed. Seega tutvusin nende kodulehega ja seejärel kirjutasin VeniVidiVici Facebook’i lehe sõnumitesse. Sain endale kontaktisiku, kes siis hakkas minuga tegelema.

keila

Lõpuks sellel aastal sai minu kaua kestnud protsess, soov saada kogemus teises koolis, teoks. Esialgsest mõttest minna Pärnu Koidula Gümnaasiumi ei saanud asja, kuid selle asemel sain tuttavaks Keila kooliga.

Keila kool on Tallinnast 25- km kaugusel asuv kool, kus õpib ligikaudu 1100  õpilast, seega peamiselt üle poole rohkem, kui minu enda koolis.  Koolimaja on nii seest kui ka väljast korralik ning mis veel silma jäi, oli aatrium, meie koolis sellist avarust pole. Kõrgematelt korrustelt oli tänu sellele hea vaade. Peab  tõdema, et üksi liigeldes eksisin koolis ikka ära, aga tänu abivalmis inimestele jõudsin alati õigesse kohta.  Orienteeruda oli võimalik ilmakaarte tähtede järgi, kuid sellise lühikese ajaga ma seda siiski selgeks ei saanud.

Keila kooli juures hakkas ka silma väga lõbus õpilasesindus, eriti ruum, kus iga vahetund noored lihtsalt tulid ja istusidki, rääkisid juttu, meisterdasid, magasid või olid lihtsalt niisama, siuke chill koht. Samuti tärkas silma ka ruumi kujundus, erinevad pildid seintel, kõik kohad olid midagi täis ja prilllaua jäänused, mida varem oli kasutatud korvina, sellist asja igalpool päris ei näe. Vaieldamatult polnud ka õpilasesinduse juhendaja tavaline inimene. Kai nime kandev noorem naisterahvas oli vaba, suhtlev ja põhimõtteliselt tasandil noortega, mis tekitaski küllap tema suhtes austust ning peale selle, et ta õpilasesindust juhatas, oli ta ka nädal aega minu klassijuhataja.

Hirm võõra kooli, klassi ja pere ees tekkis alles paar päeva enne minekut, kuid see ei tasunud end ära. Pere, kes mind majutas, oli väga sõbralik, vahest liigagi ning neiu, kes aitas mul seal koolis hakkama saada, oli samuti väga tubli noor, aktiivne pealkauba. Perekonda kuulus minu sealne klassiõde Marie, tema noorem õde, ema, isa ja väike taks.

Vahetusperes sain endale oma toa isikliku wc ja vannitoaga ning igal hommikul ootas mind lauas korralik hommikusöök. Sellist luksust siiski Lähtel õpilaskodus elades pole ning seepärast oligi see vahelduseks väga tore. 8.15 hakkasid tunnid ning üldiselt nädal aega jõudsime samal ajal kooli, kõik oli kellaliselt täpne.

Võrreldes Lähte kooliga oli Keilas veel teistsugune see, et kõik oli nii tänapäevane. Kõigil õpilastel oli oma kapp, mis käis digitaalse õpilaskaardiga lahti, samuti kõik klassiuksed avati kaardiga ning seintel olid suured Wifi märgid. Telefonid keelatud polnud ja dressid samuti ning oli märgata ka veidi teistsugust suhtumist õpetajate vastu, vähemalt minu klassis. Samuti erines see, et seal maksab koolilõuna ning magustoite pole kunagi. Samas sai valida mitme erineva toidu vahel ning kui praadi sai ostetud talongiga, siis suppi oli võimalik kõigil tasuta süüa. Rohkem oli see mõeldud neile, kes praadi ei jõua osta, sest tegelikult 1.4-2 euro eest igal lõunal süüa on ikka väga kallis lõbu.

Minu klassiks sai 12 EH ehk ettevõtlus-humanitaar. Õppekava oli sarnane,  kuid aine, mida meil koolis ei õpetata, oli õigus. Samuti sain ka nädala jooksul tagasi endale füüsika ja bioloogia, mida meil 12.ndas pole. Õpilasi oli rohkem, kui minu päris klassis, kuigi kas kõik ka igapäevaselt kohal olid, selles ma kahtlen.

Kui mõelda, mida ma seal huvitavat tegin, siis ega ausalt öeldes pikka lugu rääkida pole. Õnneks või kahjuks sattusin sinna sellisel ajal, kus tegeleti vaid ühe asjaga, nimelt Rokipeoga. See oli nende kooli vana traditsioon, mida viis läbi 12.klass. Oli otsitud sponsoreid ning nähti vaeva, et tuleks korralik üritus. Põhines see tantsukavadel ja storyl, mida püüti läbi tantsu näidata. Sain ka ise sellest osa, tantsides ühes kavas ja olles selle juures pidevalt. Päevad oli selle tõttu pikad ning midagi muud väga teha ei saanud.  Jõudsin ka natuke Keila peal ringi käia ja üle tee olevat jõusaali külastada. See oli väga mugav Keila koolile, et täpselt üle tee asus tervisekeskus, kus sai peale jõusaali ka ujuda ja võtta osa erinevatest treeningutest. Üldiselt ma nukker pole, et nüüd nii palju erinevaid asju ei teinud, sest olin siiski päris kaua oodanud oma vahetusaega. Sain ikkagi kõrvalt jälgida ühe kooli lennu tegemisi ja oli näha, et suurte ürituste korraldamine tekitab ka seal koolis pingeid. Lõpp oli siiski võimas ning sellele järgnev afterparty veelgi võimsam.

Üldiselt oli ettevõtmine väärt, sest sain taaskord uute toredate inimestega tuttavaks, kuigi ausalt öeldes olid inimesed ikkagi natuke tagasihoidlikud, võibolla alles viimasel päeval said nad rohkem avatuks, aga täiesti omaks ma muidugi ei saanud. Ma ei pea seda siiski valeks ega pole pettunud, sest kõigil oli koguaeg kiire ning nädal ongi vähe, et saada kellegagi hingesugulaseks, seega kui osalete, siis juba pikemalt.  Veel puutusin kokku teistsuguse koolieluga ja sain näha, millised traditsioonid on teistes koolides. Soovitan seda ka teistele, kuigi pigem nooremates klassides, sest kõik uus, midakogeme, annab meile uusi oskusi ja arusaama erinevatelt külgedelt.  Jõudu, jaksu ja aitäh VeniVidiVici meeskonnale- huvitav idee! Samuti saadan kallid oma vahetusperele!

Ly Hansti

59lend

Minu vahetusnädal Abjas oli väga lahe. Ööbisin sealse kooli õpilaskodus, kus sain samal õhtul kui Abjasse sattusin, tuttavaks kahe oma klassikaaslasega ning samuti teistega, kes seal koolis käivad.

Esimesel koolipäeval arvasin ma, et hakkan närveerima, kuid seda ei juhtunud. Esimene tund algab seal kell 8:00, minu enda koolis hakkab kell 8:15. Hea on selle kooli juures, et söögivahetunnid on teistel aegadel ehk seal koolis sain ma süüa peale 3.tundi, aga enda koolis saan alles süüa peale 5.tundi (kell 13:00), mis on minu arvates liiga hilja. Sinna klassi tuli samal päeval ka uus õpilane Kelly, kellega sain väga hästi läbi, kuid kes närveeris veidi. Samuti said meist hiljem toakaaslased.

Esimene päev sisaldas kahte loengut (bioloogiateemaline ja noorteühendusest), mis olid põnevad ja ma osalesin ainult kahes tunnis: muusikas ja kehalises. Kehalises kaasati mind ka klassidevahelistesse korvpallivõislustele, aga ma otsustasin, et olen varumängija. Muusikatund oli väga lõbus, sest seal andsid tundi abituriendid. Sain oma Abja klassikaaslastega väga hästi läbi, nad olid väga sõbralikud ja nendega sai nalja. Seal koolis oli ka üks tüdruk õppima tulnud Lääne-Virumaalt. Samuti osutus see sündmus päevale, kus Abjas hakkas lund sadama ning kolisin Kellyga ühte tuppa. Käisin ka sealses jalgpallitrennis, mis meeldis mulle väga. Tavaliselt käin ise sellises jalgpallitrennis, kus räägitakse põhiliselt vene keeles, aga seal oli hea kuulda vahelduseks eesti keelt. Hea oli viibida kohas, kus kuuled rohkem oma emakeelt. Sain taaskord endale hüüdnime Väike Kelly.

Teine päev koolis oli nagu tavaline koolipäev, kus pidi õppima. Muidugi oli ka lõbus, sain lähemalt tundma mõningaid õpilasi ja samuti enda klaasijuhatajat, kes oli väga lahke. Sööki ostsin poest, mis polnud kaugel, lisaks toodi ka koolist järele jäänud toitu õpilaskodusse. Kuna lumi oli maas, siis sai seal oma jalanõudega uisutada, kukkusin ka paar korda kooli minnes, mis pakkus mõningatele nalja.

Kolmapäev algas riigikaitse loenguga, kus räägiti ajateenistusest. Loeng oli päris põnev. Muidu oli koolipäev nagu ikka. Selle kooli ajalootund on meie kooliga võrreldes palju põnevam, seal ikka räägitakse palju ja on lõbusam ning huvitavam. Kirjanduse tunnis arutatai ka klassijuhatajatunni teemasid. Mind kutsuti osalema klassiekskursioonile Tallinnassee, mis toimus 10. detsemberil, aga kahjuks pidin ära ütlema, sest ma pidin juba sellel nädalal oma koolis olema.

Neljas päev oli põhiliselt viimane päev seal koolis, sest reedel läksime klassiga väljasõidule. Kui rääkida neljapäevasest päevast, siis mulle meeldis väga sealne keemia tund. Nimelt tehti seal katseid, mida meie koolis tehakse väga harva. Esimene tund oli eesti keel, sain klassijuhataljalt kingituseks Abjas kasvatatud küüslaugu, mis oli õpetaja poolt armas kingitus ja siis tegime ka klassipildi ning viimasel tunnil tegin mälestuseks pilte teiste õpilastega.

Reedel oli väljasõit Valgamaale, kuhu sattusin esimest korda, Militaarmuuseumi ja pärast seda Tartus asuvasse Sõjakooli, kus olin varasemalt käinud. Karksi-Nuia kooli õpilased tulid ka, aga nad hoidisid rohkem omaette. Valgamaale sõit oli väga lõbus, kaasa tuli ka mitu päeva haige olnud Pille-Riin, ta on väga lõbus ja lahe tüdruk. Teda polnud klassipildi tegemise ajal koolis, millest on natuke kahju, aga siiski sain ka temaga pildi tehtud. Sõjakooli kohta ütlen lihtsalt, et see oli eelmise korraga võrreldes põnevam. Bussisõit Tartust Abjasse möödus lauldes, mida minu klassiga väga ei tehta. Päev oli väga tore, sain olla koos lõbusate inimestega ja teha lahedaid asju. Kurb oli see, et reedel, kui mul oli viimane päev Abjas, otsustas lumi ära sulada.

Jäin selle vahetusnädalaga väga-väga rahule. Nädal oli täis positiivsust. Oleksin tahtnud jääda veel üheks nädalakas, aga kahjuks ei saanud. Sain tuttavaks super-lahedate inimestega, keda jään igatsema ja kindlasti, kui peaksin sattuma Abjasse või Viljandisse, siis kindlasti tahaksin nendega kokku saada. Mõnes mõttes sattusin vahetusse halval ajal, nimelt läheb kiiresti pimedaks ja ma ei saanud käia Abja peal ringi, vaid käisin ainult poes, muidugi nägin ma õhtust Abjat, mis on ka iseenesest kena. See-eest oli õpilaskodus väga tore, sai palju nalja. Ma ei kahetse, et valisin oma vahetuskooliks Abja Gümnaasiumi. Soovitan õpilasvahetust kõikidele õpilastele, sest see annab suurepärased kogemused, eriti kui sa veel oled sattunud sellissesse kohta, kus sa kedagi ei tea ja muutud rohkem iseseisvamaks ning enesekindlamaks ning mudugi saad tuttavaks väga lahedate inimiestega.

Kelly Peetsalu

Tallinna Gustav Adolfi Gümnaasiumist Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumisse

Õpin Tallinnas Gustav Adolfi Gümnaasiumi 11.c klassis. Otsustasin minna VeniVidiVici õpilasvahetuse raames Tartusse Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumisse, mis osutus valituks just seepärast, et on ainuke eestikeelne gümnaasium terves linnas, mis pakub võimalust tulla õpilasvahetusse.

Keskpärase tallinlasena polnud ma varem sellest koolist kuulnud, mida tingis fakt, et tegu on üpriski uue kooliga, millesse koondati päris mitu teist Tartu gümnaasiumit. KJPG on gümnaasium kõige otsesemas tähenduses – põhikooliosa puudub ning kõik kooli 800+ on juba läbinud kolm riiklikult kohustuslikku kooliastet.

Programmis ajendas mind osalema tahe proovida midagi uut ning saada vaheldust tavapärasele igapäevarutiinile, soov saada uusi kogemusi ning näha, milline on koolielu Eestimaa lõunapoolel. Suurima tõuke andis aga siiski sõber, kes tutvustas mulle VeniVidiVici õpilasvahetust ning kelle üleskutsel hakkasin uurima võimalust minna vahetusse. Ka öömaja oli tema poolt garanteeritud, mille eest olen talle südamest tänulik, kuna temagi mängis minu vahetusperioodi õnnestumises suurt rolli ning sisustas lisaks klassikaaslastele minu vaba aega. Enne vahetusõpilaseks saamist uurisin tuttavatelt, kes olid varasemalt õpilasvahetuses osalenud, nende kogemusi ning viisin end kurssi kooli enda õppemeetoditega, näiteks tulid suure üllatusena 75-minutilised koolitunnid. See tekitas minus väikest ärevust: kuidas suudan 75 minutit tunnis aktiivselt kaasa töötada ning milline on niivõrd pikkade koolitundide ülesehitus. Kartused sumbusid aga pärast paari koolitundi, mis möödusid kui lepase reega. Päev enne vahetust tutvusin oma mentori Kadiga, kes muutis minu vahetusperioodi kogemuse juba esimesest minutist väga meeldivaks ning tutvustas mulle nii kooli- kui ka kohalikku elu.

Vahetusklass, kuigi ametlikult üle 30-liikmeline, osutus ootustest väiksemaks ning sellesisene õpikeskkond rahulikuks. Õpilastevaheline õhkkond oli soe ning omavahel saadi hästi läbi. Klassijuhataja Anna-Liisa, kes on ühtlasi ka kooli õppekvaliteedi juht, oli noor positiivne naine, kellega tekkis juba esimesel kohtumisel “oma inimese tunne” ning kelle suhted klassiga olid lausa harjumatult soojad. Lisaks ebatavaliselt pikkadele koolitundidele oli minu jaoks täiesti tundmatu ka moodulõpe, mis kujutab endast päeva alguses ning lõpus iga õpilase enda valitud ainetunde. Kõige meeldejäävam koolitund oli vaieldamatult õpetaja Jõgioja läbi viidud eesti keele tund, mis jäi silma erilise aktiivsuse ja vaimukusega. Õpetaja tundis ka ainulist huvi minu kui vahetusõpilase tausta vastu ning haaras mind koheselt oma õppetöösse.

Naasen oma vahetusperioodilt äärmiselt positiivsete muljetega ning olen veendunud, et see ei saa olema minu ainukeseks korraks, mil veedan koolinädala õpilasvahetuse. Soovitan kõigil kõhklemata see ka ise omal nahal järgi proovida ning innustan takka kõiki, kel sellega seoses vastandlikke tundeid tekkima peaks.

Programmis ajendas mind osalema tahe proovida midagi uut ning saada vaheldust tavapärasele igapäevarutiinile, soov saada uusi kogemusi ning näha, milline on koolielu Eestimaa lõunapoolel.

Eger Tiitus
vahetusõpilane