Kogemused

Mina olen Triinu Eliise ja õpin Saaremaa Ühisgümnaasiumis 9. klassis. Ma käisin õpilasvahetuses Rocca al Mare koolis koos sõbrannaga ning me õppisime seal ühe nädala. See nädal oli väga tore ja täis kõike uut ja huvitavat.

Tallinnasse jõudsin pühapäeva õhtul ja sealt edasi läksime Viimsisse, kus oli nädala aega meie kodu. Meid mõlemaid majutas meie sealne klassijuhataja Reine, kes oli väga tore, lahe ja sõbralik.

Kuna Reine ise mängib jäähokit, siis pakkus ta ka meile võimalust seda proovida. Nii läksimegi kohe pühapäeva õhtul jäähokitrenni. Mulle väga meeldis jäähoki, olen alati tahtnud seda proovida, kuid Saaremaal ei ole see võimalik.

Ärgata tuli meil seal vara, 6.20. Seda sellepärast, et kindlasti 7.15 autos olla ja sõitma hakata, kuna hommikuti liiguvad Viimsist linna poole väga paljud inimesed. Koolipäev ise algas 8.15.

Esmaspäeva hommikul kooli minnes olin ma veidi ärevil, kuna ees ootasid uued klassikaaslased, õpetajad ja uus koolimaja. Klass võttis meid kohe omaks, juba esimesel päeval leidsime endale sõbrad. Esimene päev läks kohanemiseks, harjusime klassikaaslastega ja koolimajaga, mis oli päris suur ja tundus, et ma ei hakkagi kunagi aru saama, kus midagi on. Tegelikult oskasin kolmandal päeval juba peaaegu enamik ruumid üles leida.

Mulle meeldis väga Rocca al Mare õppekava, nimelt on seal tsükliõpe, mida minu koolis ei ole. Seal on ained trimestrite peale ära jaotatud nii, et ühte ainet õpitakse täies mahus korraga ühe trimestri jooksul ning ülejäänud aastast seda ei õpita. Näiteks praegu oli neil nii, et keskenduti rohkem geograafiale ja ühiskonnale ehk iga päev oli nendes ainetes tund ja sel trimestril ei olnud neil näiteks füüsikat, keemiat ja bioloogiat. RaM koolis meeldis mulle veel see, et õpetajaid sinatati, mitte ei teietatud nagu minu koolis kombeks on. Minu meelest lõi see vabama õhkkonna õpilaste ja õpetajate vahel. Veel meeldis see, et söögivahetunnid kestsid 40 minutit meie kooli 20 minuti asemel.

Ma mõtlesin juba eelmisel õppe-aastal, et võiks õpilasvahetust proovida, kuna eelmisel aastal käis minu sõbranna vahetuses ning ta tuli tagasi heade emotsioonidega. Pikemalt mõtlesin kas minna või mitte sellepärast, et ei tahtnud minna üksinda, kui aga sõbrannal tuli ka mõte minna, oli meil plaan valmis ning me kirjutasime VeniVidiVici Lääne-Eesti koordinaatorile kirja. Sealt edasi läks asi kiiresti ning peagi oligi meil võimalus uude kooli minna. VeniVidiVici´s töötavad inimesed on väga sõbralikud ja abivalmid ning meie koostöö sujus hästi.

Õpilasvahetus andis mulle juurde erinevaid kogemusi. Ma sain enda kohta teada seda, kui kiiresti olen ma võimeline kohanema uute inimeste ja võõra keskkonnaga. Lisaks avanes meile ka võimalus esindada VeniVidiVici programmi messil Tuleviku Kompass ning rääkida seal nii enda kogemusest kui ka üleüldiselt VeniVidiVici programmist, nende eesmärkidest ja tegevustest.

Soovitan väga minna õpilasvahetusse, kuna see paneb sind proovile suheldes uute ja täiesti võõraste inimestega, kogedes uusi ja huvitavaid situatsioone, samuti leiad endale uued sõbrad, kellega ka edaspidi suhelda.

Triinu Eliise

Ma õpin Viimsi Keskkoolis. Läksin Abja Gümnaasiumi vahetusõpilaseks, sest see on mu sünnilinn ja mu vend on ka seal väiksena elanud ja koolis käinud. Ma läksin sinna, sest mulle meeldivad seiklused ja tahtsin oma mugavustsoonist välja minna ja proovida midagi uut.

Enne minekut olin rahulik, aga kui esimesel päeval kooli sõitsin, siis tuli suur hirm, et äkki ei võeta mind hästi vastu või õpetajad ei taha mind sinna. Tegelikkuses mulle väga meeldis see kool ja see klass.  Ma olen Viimsi koolis õppinud 3 aastat aga klass pole mind ikka väga omaks võtnud, aga  vahetuskoolis võtsid kõik mind kohe soojalt vastu ja hea tunne oli. Õpetajad olid ka väga toredad ja lahked ning vastutulelikud. Vahetuspereks olid mu sugulased ja nendega oli ka väga tore. Sain koos nendega trennis käia.

Mind üllatas natuke see, kui ühtne see klass oli ning et seal koolis teadsid peaaegu kõik kõiki. See oli kõige parem klass, kus ma olen olnud. Söömine oli pärast viiendat ja neljandat tundi ja lauad olid klassidele kindlaks määratud. Seal oli iga õppeaine jaoks ainult üks õpetaja, aga minu koolis on mitu. Teistmoodi oli ka õpilaste arv, seal on umbes 200 õpilast, aga minu koolis on umbes 1400 õpilast.

Soovitan väga oma sõpradele ja teistele seda programmi, sest saab uusi kogemusi ja palju uusi sõpru ja näha, kuidas teises kohas elu käib.

Marta Maria Koks

Minu vahetusperiood oli väga vinge! Mul oli väga tore perekond, kellega sai käidud kinos ja uisutamas. Kool, kuhu ma läksin, oli hästi vinge. Klass oli sõbralik ja suhtlen osadega sealt klassist siiani. Enne pere juurde jõudmist mõtlesin küll korra, et miks ma seda teen, aga see vahetusperiood andis nii-nii palju kogemusi juurde.

Ma tunnen, et ma ise olen peale seda palju avatum ja mul on ääretult hea meel, et ma läksin, sest see nädal, mis ma seal olin, oli ääretult vinge ja läks kahjuks nii kiiresti.

Tore oli suhelda erinevate inimestega ja lahe oli näha, kui erinevad koolid on. Mina soovitan õpilasvahetust kõigile, kes tahavad kogeda midagi uut ja huvitavat. Kui Sul on huvi,  siis tee see kindlasti ära, sest Sa ei kahetse.

Janeli Pärnik

Minu nimi on Kelly-Ly ja õpin Orissaare Gümnaasiumis. Võtsin lõpuks end kokku ning valisin endale vahetuskooliks Tõrva Gümnaasiumi. Valisin just selle kooli, sest arvasin, et tuleks alustada täiesti võõrast koolist, mitte näiteks Tallinna koolist, kuna Tallinnas käin ma niikuinii tihti. Tõrvas elab ka minu lähedane sõbranna ning majutus oli ka kohe käepärast võtta. Olin aasta aega seda vahetust planeerinud, ning ei kahetse oma otsust!

Mind väga motiveeris, et saan uusi inimesi tundma õppida ning see, et saan Tõrva piirkonda minna ning üleüldse, Valgamaale. Esimesel koolipäeval oli mul muidugi suur närv sees, kuid samas olin nii elevil, et ei suutnud esimest tundi ära oodata. Kindlasti mainin, et mul oli väga tore klass ning kiidan neid! Kõik olid vastuvõtlikud, rõõmsad,  toredad ja väga-väga sõbralikud. Sain aru, neil oli samuti närv või hirm sees, kas ma olen ikka sõbralik või olen ma häbelik ja seetõttu nad ei teinud ise kohe suurt juttu. Mulle meeldis see, et pärast mõnda tundi olid kõik jutukad, küsisid küsimusi, vastasin hea meelega ning mind alati aidati, näidati klassiruumides, kus istuda või mis tund ja kus algab.

Vahetuspere juures elamine oli ülimalt põnev! Saime paljusid asju koos tehtud- ATV ja  lumelauaga sõita, reisida Tõrva ümbruses, , hobustega ratsutada. Järgmisel korral kui vahetusse lähen, olen jälle väga optimistlik. Sain ka õpetajatega pikalt vestelda oma kooli teemal, saarlase elust ja muud. Põnev oli ka see, et üks õpetaja oli kutsunud mind osalema Õpikojas, kus TÜ- õpilased/lõpetajad aitavad saada põhialuse selleks, et kui on soov tulevikus minna ülikooli õppima. See oli väga põnev, saime gruppides töötada ja vahvaid asju katsetada ning nende teel sain jällegi uusi tutvusi juurde ja palju naerda. Õppisin seda, uute inimestega käituda ja avastasin läbi selle ennast – olen inimene, kes on jutukas, naeratab palju ja julgeb abi küsida või kellegi juurde minna ja juttu alustada.

Mul tekkis enda klassiga hea side, kuigi paljudega ei jõudnud juttu ajada, sest olin vaid ühe nädala seal. Olen väga õnnelik, et mu unistus teoks sai! Aitäh VeniVidiVicile ning vahetusperekonnale, kes mind majutasid. Suur tänu ka õpilastele seal koolis.

Soovitan kindlasti proovida! Olge julged ja tehke juttu, naeratage rohkem ning saate palju sõpru endale lisaks! Tean, kogesin ning ei kahetse otsust.

Kelly-Ly

Õpin Saaremaal, Leisi Keskkoolis 8.klassis ja käisin vahetuses Harjumaal asuvas Jüri Gümnaasiumis, kus ma veetsin 2 nädalat.
Soovisin vahetusse minna, kuna tahtsin teistsugust koolielu proovida, teada, kuidas 1200 inimesega koolis õpitakse (kodukoolis saaremaal 153õpilast) ja teistsuguste, võõraste, inimestega tuttavaks saada. Kui pühapäeva õhtul Saaremaalt sõit Tallinna poole algas, siis hakkasin alles mõtlema, kuhu ma lähen ja äkki ei võeta mind klassis omaks ning  kõik ei lähe nii plaanipäraselt, kui ma olen lootnud.
Koolimaja uksest sisse astudes olin ikka väga närvis, aga leidsin klassi kergelt üles, klassikaaslased võtsid mind paremini omaks, kui ma arvasin. Enamus ajast ma ei saanud nendega kaasa töötada, kuna mul polnud õpikuid. Klass oli teistsugune kui meie oma koolis ja ka õpetajad. Jüri Gümnaasiumis õpiti teistsuguse õppeprogrammi järgi ja kõik oli teistmoodi, mille pärast ma ka sinna läksin.
Halb selle kõige juures oli see, et jäin oma kodukooli õppeprogrammist maha, aga see on juurdeõpitav ja sellega pidin varem ka arvestama. Klass, suur kool ja õpetajad olid kõik väga toredad. Ööbisin vahetusperioodil enda sugulaste juures, minu vahetusperioodi lihtsustas see, et ma ei pidanud muretsema busside pärast, vaid sain lihtsalt kooli.
Kui ka Sinul on soov vahetusse minna, teist koolielu proovida ja oma koolist vaheldust saada, siis kindlasti mine ja osale õpilasvahetuses!
Tahaksin ka järgmisel aastal kuhugi minna, aga ma ei tea veel kuhu.  Aitäh Jüri Gümnaasiumile, et te mind nii kenasti vastu võtsite. Aitäh minu kodukoolile Leisi Keskkoolile, et te mind õpilasvahetusse lubasite. Aitäh ka minu sugulasele, kes mind enda juures majutas!

Aveli Kane

Mina olen Valga Gümnaasiumi õpilane Heliisa Mets ja mina veetsin oma õpilasvahetusenädala Hiiumaal.
Miks just Hiiumaal? Sellepärast, et ma pole kunagi Hiiumaal käinud ja ma tahtsin näha, mis elu on saarel. Kas ma kahetsen, et siia tulin? Kui ma nüüd ütleksin, et jah, siis ma arvan, et Jumal karistaks mind karmilt…

Ma poleks eales usukunud, et siin nii tore on, ma reaalselt ei taha siit lahkuda, kuid oma kodu ja kool ootab. Siinjuures tahan teha suure kummartuse Hiiumaa Gümnaasiumile, kes võtsid mu enda juurde nädalaks ja leidsid mulle selle võimaluse. Aitäh VenVidi Vici programmi loojatele ning aitäh mu koolile, kes lubas mul veeta nädala Hiiumaa Gümnaasiumis.

Tänamise jutt sai läbi ja räägime nüüd, mis mul siin Hiiumaal toimus. Alustame sellest, et kuidas ma siia sain. Esiteks kirjutasin ma VeniVidiVici programmile, kus saavad kõik 7.-12. klassi õpilased osaleda. Täitsin avalduse ja esitasin selle. Üsna varsti tuligi kiri, et nad on saanud mu avalduse ja loa koolilt programmis osalemiseks. Olin väga õnnelik ja jäin ootama järgmist kirja. Kuna avalduses tuli esitada 3 kooli nime eelistuse järgi, siis kujunes mu eelistus välja selliseks : 1. Hiiumaa Gümnaasium 2. Viljandi Gümnaasium ja 3. Rakvere Gümnaasium. Ja nii tuligi kiri, et Hiiumaa kooliga on võetud ühendust ja ootame vastust. Ega see vastuski kaua tulnud ja peagi oligi selge. MA LÄHEN HIIUMAALE.

Te ei kujuta ette, milline õnn mu sees oli ja siis järsku ka hirm. Kuidas ma ikka sinna saan? Muidugi.. Bussiga, kuid siis tuli järgmine küsimus. Mis asjad ma pean kaasa võtma ja kui palju? Õpikuid ma ei pidanud, kuna kool sai mulle neid võimaldada, aga pakkimise osas pöördusin kohe kodus kõige parema pakkija poole, ema poole. Tema aitas ja vaatas, et ma rumalalt palju asju kaasa ei võtaks.

Kui juba kohver ja bussipiletid ostetud, olin ma pühapäeva hommikul valmis sõitma Tallinna poole. Mul on alati üks foobia ja see on bussidest, rongidest jms. maha jäämine. Ma  kardan tohutult, et mis küll juhtub, kui ma maha jään. Õnneks seekord ma ei jäänud ning Tallinnasse jõudsin ilusti. Tallinnast edasi sõitsin Kärdlasse, muidugi alguses oli ka kartus, et jään maha, aga ei jäänud.

Praami peal oli uhke olla, kuna ma polnud ju varem praamiga sõitnud eestis. See polnud see tunne, mida tunned, kui oled laeval ja lähed teisse riiki. See oli midagi erilisemat. Ma sain sõita teisse eesti otsa praamiga, iga riik ei saa oma teise otsa praamiga sõita, sest neil pole, kuhu sõita. Ma tundsin uhkust too hetk ja kui aus olla tunnen siiamaani, sest see on eriline.

Mõne aja pärast jõudsingi Kärdlasse. Tervelt 8 tundi sõitmist Valgast Kärdlasse. Oli sisukas päev ja juba Kärdlas ootas mind kooli õppejuht, kes saatis mu õpilaskodusse ja andis esimese päeva tunniplaani. Nii lõppes mu pühapäev.

Esmaspäeval kooli jõudes oli kõik nii teistsugune. Esiteks jälitasin üht väikest poissi, et teada, kus kool asub. Õppejuht küll näitas käega teed, aga kahtlesin endas, nii et aitäh, väike poiss, kes sa mu kooli aitasid. Kui koolimajja sisse astusin, käisin ruttu nii nimetatud garderoobis ja läksin õppejuhi kabinetti. Sealt juhatas ta mind mu klassi juurde ja paar õpilast olid juba kohal. Nad olid väga sõbralikud ja üks tüdruk, kelle nime ma kahjuks ei mäleta, näitas mulle koolimaja. See oli väga kiire käik kooli peal, kuna kool on väike, mis minu arvates on armas.
Tunnid algasid, ning siis otsisin klassis vaba kohta. Iga tund andsin seletusi, et kuidas on üks võõras nägu klassi sattunud ja õpetajad olid väga lahked ning rõõmsad. Ma kartsin tegelikult väga, ikkagi võõrad inimesed ja võõras keskkond, aga see ununes kiiresti. Õpilased olid tõesti väga sõbralikud ja ma ei tundnud end üksi.

Teisel päeval juba teadsin, kuidas kooli minna, teadsin juba enam-vähem, kus kõik asub ja olin uhke enda üle. Üritasin juba ka ise tunniplaanist aru saada, aga sellega läks natukene kauem aega, kuna õppeprogramm on teistsugune. Klassid on moodustatud lennu peale, ehk siis 10. klass on ühine, aga see on jagatud kaheks. Nii tekivad niinimetatud klass g1 ja klass g2. Peale selle on veel nad jagatud gruppideks, mida on juba natuke raske seletada. Sellejaoks, et sellest aru saada, tuleb käia seal koolis kas nädal või kaks.

Ja nii siis möödusid ka mu teised päevad. Õpilastega sain rohkem ja rohkem ühisele jutule, mis rõõmustas mind väga.
Viimasel päeval oli meil õpilaskodus tee- ja koogiõhtu, kuhu kogunesid kõik majaelanikud. Kuulusin ka mina sinna ja meie teeõhtust sai vaikselt ka mänguõhtu, kuna enda päeva pidi ju rõõmsaks tegema. Peale mänguõhtut, tuli majapoistel mõte minna Selverisse saiakesi ostma ja kuna mul oli ka mandariiniisu, siis lõin kampa.

Hästi-hästi sõbralikud ja rõõmsad on need Hiiumaa inimesed. Kahju, et just esimene päev ei möödunud kohe nii nagu viimane, aga ilmselt see pidigi nii olema, et viimane päev on lõbus ja meeldejääv. Ma tõesti olen väga tänulik selle võimaluse eest ja ma ei unusta seda kogemust kunagi. Pidin juba reede hommikul ära minema, kuna busside graafik ei võimaldanud mul lahkuda reede õhtul, aga need neli päeva, mis veetsin seal koolis, on hindamatud. Muidugi on oma kool kallis, aga seda kogemust siin jään kindlasti igatsema.

Ma tõesti soovitan osaleda selles programmis, kui sul on see mõttes mõlkunud, siis ära enam oota ja tee see teoks! Usu mind, SA EI KAHETSE!
Suur aitäh kõigile, kes olid mu koolis, klassis ja üldiselt mu ümber. Ma luban, et tulen kord tagasi.

Heliisa Mets

Tere!
Meie nimed on Julia ja Anastasia. Osaleme selles projektis juba teist korda ja nüüd elame Raplas, õpime Rapla Ühisgümnaasiumis.
Õpime siin juba kolmandat nädalat ja need päevad, mis siin veetnud oleme, on olnud väga sisukad. Kui me sõitsime Raplasse, võttis meid vastu klassiõde Diana, kes aitas meil oma asju ühikasse viia ja näitas meile natukene linna. Esimene päev oli lahe. Me väga kartsime, kuid see oli asjata. Kõik klassikaaslased on väga sõbralikud, seltsivad ja abivalmid. Juba esimesel päeval leidsime mõndadega ühise keele.

Esimesel nädalal, juba teisipäeval (14.11) oli nendel koolis “Paravisioon”, kuhu meid kutsusid meie klassikaaslased. See traditsiooniline pidu toimub neil juba ammu. Nad parodeerivad eesti laule, tantsivad ja laulavad. Oli meeldiv olla selles atmosfääris, kus kõik hoidsid ja toetasid teineteist. Teisel nädalal, kolmapäeval (22.11) sõitsime koos klassikaaslastega Eesti Draamateatrisse, kus vaatasime komöödiat “Rahauputus”, mis kestis kaks tundi. Oli pisut raske, sest oli kiire kõne ja me mõnikord ei jõudnud teksti jälgida, aga põhimõtteliselt see meeldis meile. Kui oli vahepaus, siis rääkisime koos õpetajatega ja nad jutustasid meile huvitavaid lugusid.

Teine nädal oli pühendatud vene keelele. Õpilased 6.-12. klassist lugesid luuletusi, tegid teste ja mänge. Mul (Julia) avanes ka võimalus sellest osa võtta. Ma lugesin luuletust “Oktoobrikuu on käes” vene keeles, et õpilased kuulaksid, kuidas see kõlab originaalis ja pärast eesti keeles, et nad saaksid aru, millest luuletus räägib. Samuti selle reede õhtul külastasin klassikaaslastega moeshow’d, mis toimus teises koolis. (Rapla Vesiroosi Gümnaasium). Sellel ürituses näitasid 1.12. klasside õpilased ülikondi, mille nad olid ise teinud ja hiljem oli ka autasustamine.

     

Olen Juhan Liivi nim. Alatskivi keskkooli 9.klassi õpilane, Helena. Otsustasin kaheks nädalaks õppima minna Rocca al Maresse, kuna see on erakool, mistõttu on seal suurem osa hoopis erinev sellest, mis tavalises koolis. Kindlasti üks põhjustest oli teada saada, kas see siis on tõesti nii hea kool nagu olen kuulnud ning kuna mina ise õpin maakoolis, kus on võrreldes linnakoolidega väikesed klassid, siis teada saada, kuidas on õppida tõsiselt suures klassis.

Programmis osalema ajendas mind uute tutvuste loomine, oma mugavus-ja kindlustsoonist välja astumine täiesti võõrasse keskkonda ning uute kogemuste omandamine. Tegelikult üpris kaua enne ankeedi ära saatmist mõtlesin ma, et kas ma peaks seda ikka tegema? Nüüd, aasta hiljem, täidan ma ankeeti, saadetud. Olgu, see on tehtud, taganemise teed ei ole, mõtisklen ma endamisi. Enne minu vahetust oli koolivaheaeg vahel ning terve see nädal ma mõtlesin, kas ma peaksin seda ikka tegema? Kas ma saan seal koolis hakkama? Kuidas võtavad mind vastu teised õpilased?

See oli minu soov, ma saan hakkama, tõdesin ma endale, kuid need ärevuse hirmud olid sees seni kuni… Kuni karge meretuul paitab põski, natuke veel, võimas. Ma olen kohal! Kohtusin oma ühe klassijuhatajaga, kes juhatas mind aulasse, kuna sellel päeval pidi 9B klass korraldama vanemale kooliastmele kogunemise. Klassijuhataja tutvustas mind klassile. Klass võttis mind väga sõbralikult vastu. Kogunemine tehtud, liikusime edasi tundidesse.

Mida päev edasi, seda rohkem ma kõigiga sõbraks sain. Kõik olid väga abivalmid ja vastasid igale mu küsimusele. Nad justkui kõik olidki mu tugiisikud. Jah, kooli oli tõesti suur. Seal oli palju uksi, igast uksest sai kuskile aga kuhu täpselt, sellest ei saanud ma kunagi peaaegu aru. Klassikaaslased olid väga toredad, abivalmid ja sõbralikud. Samuti ka õpetajad olid väga toredad. Vahetuspere oli põhimõtteliselt nagu minu pere, kellega koos on alati vahva olla.

Vahetusest jäid kindlasti meelde kõik need ülimalt rõõmsad inimesed kogu minu vahetuse vältel ja see vaade merele. Mind üllatas see, kui tohutult palju uksi ja läbikäike igal pool koolis oli. Kool asus nagu omamoodi pisikeses pargis, kus oli imeline vaade merele. Samuti oli omamoodi põnev kogeda teistsuguseid õpetamise meetodeid kui minu kodukoolis.

Kindlasti soovitan ma absoluutselt kõigile vahetuses osalemist, kellel see plaanis on. Need toredad inimesed ja vahvad kogemused on kõike seda väärt. Mina ise ei kahetse seda, et ma vahetuses osalesin. Nüüd kui olen tagasi kodukoolis, tunnen ma hullupööra puudust nendest inimestest, kellega ma kaks nädalat koos olin.

Helena Stepanova

 

Olen Ketrin ja argipäevadel käin Tallinna 32. Keskkoolis keskkond-majandussuuna 11. klassis. Mõte Koeru Keskkooli vahetusse minemisest tuli, kui käisin septembris seal samas koolis Noorteühing Eesti 4H laagris ning kurtsin Laurale (kellest sai minu host), et kui väsitav on käia klassis, kus on 35 õpilast. Tema soovitaski mul nädalaks Kesk-Eestisse (loe pärapõrgusse) põgeneda. VeniVidiVici programmiga olin kursis, kuna veebruaris käisin Tõstamaal samamoodi sõpradel külas.

Paberimajandus käis kiirelt ja kui oleksin soovinud, siis oleksin saanud isegi varem vahetusse minna. Juhuslikult valisin nädala, mis oli seal koolis sisejulgeoleku teemaline. Neljal päeval viiest olid loengud, kus saime teada vangla valvuri, abipolitseiniku, eriüksuslase ja päästetöötaja ametitest.

Kohe esimesel päeval jäi esimene tund ära, kuna klass oli selle eelneval nädalal ette teinud. Valisin teadlikult kooli, kus minu host käib ja ka klassi, kus on üks tuttav, kuid loomulikult oli hostil esimeseks tunniks ja klassiõde oli arsti juures, ehk kooli läksin ikka üksi. See hirmutas veidi kooli minemist, kuid ma sain hakkama. Oma kooli viiakse mind autoga, sõit kestab umbes pool tundi. Koerus oli kool kõigest 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel.

Teisipäeval käis meil vanglateenistus külas ja õppisime käsi raudu panema. Sellega sain kohe ka Järva Teatajasse, kus minust oli pilt, kuidas klassiõel käsi raudu panen. Kehaline kasvatus oli kõige huvitavam, sest tundi alustasime marssimisega. Seda tegelikult tantsuetenduse jaoks, mis neil detsembris tuleb. Ma pole vist 3 aastat kehalises nii palju end liigutanud, kui seal tunnis. Meil on tunnid rohkem loomingulised ja vabamas vormis. Neljapäev oli kõige kurvem, kuna mu klassiõde oli haige ja hosti ka koolis ei olnud. Sellel päeval oli teemaks Kaitseliit ja taas õppisime marssimist ning käisime orienteerumas. Minu võistkond lõpetas küll viimasena, kuid vähemalt me liigutasime ennast.

Reedel oli kuidagi raske koolis olla, kuna teadsin et nädal on läbi ja pean Tallinnasse tagasi sõitma ning oma kohustustega tegelema. Kuid juba leppisin hostiga kokku, et see ei jää minu viimaseks vahetuseks Koerus. Koolide võrdluseks tegin ühe tabeli. Kokkuvõtteks võib öelda, et iga kool on omanäoline ja tegelikult on raske suurt ja väikest kooli võrrelda, sest suunitlused on erinevad.

Tahan tänada veel oma host-pere, kes olid väga sõbralikud ja soojad. Eriti kurb oli siis, kui väike 4-aastane host-vend mind neljapäeval asju pakkimas nägi ja ütles, et ta arvas, et ma jään päriseks nende juurde elama.

Kahe kooli võrdlused

Objekt/ Muutuja

Koeru

32KK

Õpetajate vanus

Enamik õpetajaid üle 40ne

Igas vanuses õpetajaid (palju erinevaid mõtteviise)

Õpetajate avatus

Mind nagu poleks seal klassis olnud

Kui mõni uus õpilane klassi tuleb, siis õpetajad tunnevad tema vastu huvi.

Õpetaja & õpilase roll

Õpetaja õpetab ja õpilane õpib

Õpetaja suunab ja õpilane leiab ise lahenduse

Ainete lõimumine

Erinevates õppeainetes kirjutati arutlusi, mis aitab lõpueksamiks valmistuda

Ainetes käsitletakse samu teemasid, mis tagab laiema silmaringi

Õpilaste arv

Koolis ~ 300, minu klassis 7

Koolis ~1000, minu klassis 35

Klassi omavaheline suhtlus

Jäi mulje, et oldakse üksteise eludega suhteliselt kursis

Kõik ei tea kõigi kohta kõike ja ei jõua suheldagi nii paljude inimestega

Tunnikord

Täielik haudvaikus. Kui õpetaja palub arvamust avaldada, siis keegi ei reageeri

Kogu aeg mingi liikumine klassist sisse ja välja, avaldatakse arvamust isegi siis, kui õpetaja seda ei küsi

Koolitoit

Väga maitsev

Kvantiteet ületab kvaliteedi

WCd

Puhtad, paber ja seep on olemas

Paber aegajalt puudub ning seepi pole kunagi

Ruum

Koridorides palju ruumi ja on vaikne

Ülerahvastatus, korides vähe ruumi, lärmakas ja treppidel ummikud

Klasside sisustus

Värskelt renoveeritud ja klassides, kus on vana sisustus, näevad lauad ikka head välja

Ebamugavad toolid, katkine mööbel rohkete kasutajate arvu tõttu

Õpilaste asukoht klassis

Kõik soovivad taga istuda

Eesreas kuuleb ja näeb paremini kui taga

Õppesüsteem

Tavaõpe

Perioodisüsteem

Valikained

Terve klass peab valima samad ained, kuna klassides on nii vähe õpilasi

Saab valida üle 10 erineva kursuse seast kaasaegsest tantsust filosoofiani

Vahetunnid

Kooliraadiost lastakse õpilaste poolt valitud muusikat

Müra tõttu ei kuule isegi teateid, mis raadiost tuleb

Ühtekuuluvustunne

Kõik tunnevad kõiki koridoris kõndides

Koridoris kõndides näeks nagu iga päev uusi inimesi, kuid kooli sündmustel on koolivaim tugev

Kodutööd

Materjali läbi lugemine, et järgmine tund õpetaja küsimustele vastata

Enda jaoks ja materjali kinnistamiseks

Aja planeerimine klassiga

Ettevalmistused halvasti läbi mõeldud, ülesannetest saadakse erinevalt aru, tegutsemise asemel venitatakse.

Austatakse teiste tihedat graafikut ja proovitakse võimalikult kiiresti ja produktiivselt ülesannet täita

Klassiga otsuste vastu võtmine

Venitatakse ja ei taheta otsust vastu võtta

Kiiresti ja hääletades

Grupitööd

Nädala peale oli ainult 2

Tavaliselt päevas üle kahe

Minu õpilasvahetus õpetas mind väga! Nägin, kui erinevad võivad olla Eesti-siseselt erinevad koolid ja selle all mõtlen nii õpilasi, õpetajaid kui ka õpetamisviise. Minu nädal algas päevaga loodusmajas, kus ma küll sain töötada kaasa, kuid enamus klassist siiski veel mu lähedusse tulla ei julgenud.
Iga päevaga suheldi minuga aina rohkem, kuid mul on palju kogemusi koolide vahetusega ning siiani on alati tuldud kohe suhtlema ja sõbrustama, siis selles koolis tundus minu jaoks sellest väheks jäävat.
Õppimise raskustase ei olnud teistsugune, kuid erinevad olid hoopis õpetajate- ja õpilastevahelised suhted, mida toimus selles koolis märkimisväärselt vähe, võrreldes sellega, mida ma kogu elu koolides kogenud olen.
Kindlasti soovitan kõigil korra elus õpilasvahetust proovida ning mul endalgi on plaanis minna millalgi uuesti õpilasvahetusse ja siis juba kuhugi kaugemale. Oli meeldejääv ning huvitav nädal!
Laura-Ly Uussaar