Kogemused

Õppisin kaks nädalat Tallinna Saksa Gümnaasiumis. Valisin kaks nädalat, sest ainult üks nädal tundus liiga lühike aeg.

Eelistasin kooli, mis asub tädi kodule lähedal ning kus mul on juba mõni tuttav olemas, sest ma kardan ise võõraste inimestega suhelda. Valisin alguses kolm kooli, kuid sain aru, et üks neist siiski ei ole see kool, kus vahetusõpilasena minna tahaksin. Lõpuks otsustasin Tallinna Saksa Gümnaasiumi kasuks ja mul õnnestuski sinna minna.

Ma jäin oma vahetusperioodiga väga rahule ning olen õnnelik, et selle kooli valisin. Esimene nädal läks raskelt ja aeglaselt ning ma kartsin, et ei harju sellega üldse ära, kuid tundsin juba neljandal-viiendal päeval, et olen peaaegu sisse sulandunud sinna. Mul oli algul hirm teise nädala ees, aga teine nädal läks hoopis liiga kiirelt mööda ja sealt lahkuda oli kurb. Klass, kus olin, oli igas mõttes minu enda klassiga sarnane ja see pani mind rohkem end hästi tundma. Ma ei suhelnud kõigiga oma klassist, kuid nii palju kui suhtlesin, olid nad väga toredad ja toetavad, samuti olid ka õpetajad toetavad ja mõistvad.

Tutvusin vahetuskoolis saksa keelega, millega mul endal oli väga vähe kokkupuudet, kuid tänu vahetusele tean nüüd rohkem ja eks saksa keele tunnid olid ka need, mis tekitasid rohkem huvi just sellesse kooli vahetusse minna. Tundides oli mul alguses ebamugav olla, sest mõningates ainetes olin ma ees ja mõningates maha jäänud ning ma ei osanud esialgu tundidesse sisse elada, aga eks see ole ka normaalne esimestel päevadel.

Usun, et tänu õpilasvahetusele sain ma enesekindlust juurde ning õppisin uute inimestega paremini suhtlema. Ma soovitan seda kogemust kõigile, sest uute asjade proovimine ja uute tutvuste saamine on üsnagi oluline ja lõbus.

Maria Vera

Olen ülimalt õnnelik, et sain võimaluse veeta ühe nädala Loksa Gümnaasiumis vahetusõpilasena! See kogemus jääb mulle eluks ajaks meelde ja ei unusta seda kunagi. Selle põhjuseks on kooli ja Loksa linna üldine mulje, mis mulle nädala ajaga jäi. Mulle jäi nii koolist kui ka linnast ülimalt positiivne mulje, kuna selle linna rahvas on, oli ja jääb sooja südamega rahvaks. Soovitaksin kindlasti võtta aeg maha ja teha väike külastus Loksale. Räägin nüüd täpsemalt, mis mulje mulle koolist jäi ja millega ma seal hakkama sain.

Alustan pühapäevasest päevast. See oli päev, mil pidin oma kohvri ja enda emotsioonid valmis panema tulevaseks koolinädalaks vahetuskoolis. Olin suures pabinas, kuna mul on tavaliselt kombeks üle mõelda mõtteid, mis reaalsuses ei ole päriselt olemas ja ei hakka ka olema. Ehk siis – kartsin, et mul kaob midagi ära, varastatakse või ununeb midagi kuhugi. Reis ise nägi välja selline: kodust autoga Kosele, Koselt marsaga Tallinna, Tallinnast liinibussiga Loksale. Terve  reis kestis umbes 4-5h. Minule isiklikult möödus see aeg väga kiiresti.

Jõudsin Loksale 30minutit varem ja minu majutav isik, Eliisabeth, pidi mulle kiiruga vastu tulema. Eliisabeth oli minu ajutine klassiõde. Ta on ülimalt tore ja heasüdamlik. Saime poole tee peal kokku ja viisime mu kodinad koju. Kui ma koduuksest sisse astusin, siis tekkis selline kodune tunne, mida ei oleks arvanud, et see nii ruttu tekib. Kui olin enam-vähem asjad lahti pakkinud, kutsus pereema mind koduleiba proovima. Ütlen ausalt, et see on parim koduleib, mida olen eales ka maitsnud. Kui leivad said söödud, siis tegi mulle Eliisabeth tutvustava ringi ümber Loksa.

Kuna ma olin Loksal esimest korda, siis esimese korra kohta olin ma pahviks löödud, sest see linn on nii ilus. Kindlasti ei olnud ma harjunud tugeva tuulega, kuna ei ole kunagi elanud mere ääres. Peale tutvustavat ringi läksime koju ja hakkasime ajalugu tegema, mis oli vaja kindlasti tulevaseks esmaspäevaks ära teha. Kui see sai tehtud, siis sõime õhtusööki ja tõmbasime päeva otsad kokku. Mul on kombeks, et kui ma ööbin väljaspool kodu, siis esimesel õhtupoolikul ei jää ma varakult magama. Aga kuidagi see uni ikka tuli ja sai hästi välja magatud.

Algas uus päev. Esimene koolipäev. Huvitaval kombel sain koolitee kiiresti selgeks. Kui olime jõudnud koolimajja, siis olin väga suures pabinas, sest nagu eelnevalt mainisin, hakkasin taas üle mõtlema. Enne esimest tundi tehti mulle koolituur Eliisabethi ja ühe kuuendiku poolt. Kõige huvitavam ja segasem oli see, et nende koolil on 2 tundi alustavat kellahelinat: üks õpilastele ja üks õpetajatele. Tundi lõpetav kell oli aga ühine. Mõned tunnid läksid mööda ja algas söögivahetund. Poistel ja tüdrukutel on eraldi söögijärjekorrad… Kus koolis veel te sellist asja näinud olete?

Koolipäeva lõpuks olin enam-vähem kõigiga minu klassis tuttavaks saanud, kuigi osad õpilased olid haiged või mingil muul põhjusel puudusid koolist. Peale kooli läksin Eliisabethiga muusikakooli solfedžotundi, kus käis ka teine klassiõde, Lilli. Õhtul läksime koju, õppisime, sõime ja võtsime päevasündmused kokku.

Teisipäevane päev möödus sarnaselt esmaspäevale, kuid õhtul läksime ujumistrenni. Tunnike enne uinumist jõime teed ja rääkisime juttu. Kolmapäev möödus kiiresti ja tavapäraselt. Neljapäeval oli peale kooli klassiõhtu. Tulime klassi, panime klassiruumi valmis, laudadele toidud ja joogid. Alustasime söömisega, tantsisime, mängisime ja läksime koju. See oli üks ainukestest klassiõhtutest, mis on mulle päriselt meeldinud. See klassiõhtu jääb mulle alatiseks meelde. Õhtul veel mängisime Eliisabethiga kaarte ja kuulasime muusikat.

Saabus reede ja emotsioone oli palju, kuna see oli minu viimane päev selles koolis. Esimene tund oli meil klassijuhatajaga. Tunni lõpus ütles õpetaja, et tuleksime peale viiendat tundi klassi. Ma olin väga segaduses, sest keegi ei öelnud mulle, miks me pidime selleks ajaks klassi tagasi minema. Mõned tunnid möödusid ja lõppes viies tund. Läksime klassijuhataja klassi ja kõik kogunesid ümber laua. Mina hoidsin hetkeks eemale, sest ei osanud arvata, mis juhtuma hakkab. Siis nad pöörasid ümber ja õpetaja tänas mind Loksale tulemast ja ulatas mulle kinkekoti, mille sees olid maiustused. Peale seda andis õpetaja klassi ja õpilaste poolt valmistatud kaarte, mille üle ma olen kõige tänulikum, sest nende kaartide järgi jätan ma meelde kõiki, kes olid Loksa gümnaasiumi 8.a klassis. Ja peale selle sain 2 raamatut, mille pealkiri on ,,Loksa”. Ühe ma jätsin endale ja teise andsin oma kooli direktorile. Jagasin enda emotsioone tänades klassi vahva nädala eest ja meeldejääva kogemuse eest. Viimase tunni alguses tegime klassipildi.

Peale kooli läks Eliisabeth muusikakooli ja mina paari klassikaaslasega Loksa noortekeskusesse. Peale seda läksin samuti muusikakooli, et Eliisabethi seal oodata. Peale muusikakooli saime poole klassiga kokku, et õues paar tundi koos olla, seejärel suundusime koju. Tahtsime Liisuga (Eliisabethiga) kaarte mängida, aga mõlemad olime väga väsinud ja otsustasime magama minna.

Saabus laupäeva hommik  ja pidin asjad kokku panema ning hüvasti jätma majutava perekonnaga. Olen ülimalt tänulik neile, et nad mind enda juures hoidsid.  Sõitsin Tallinnasse, pärast Tallinnast koju. Ülimalt kurb oli Loksalt lahkuda, sest mulle tehti Loksa nii südamelähedaseks kohaks. Ma siiamaani igatsen oma Loksa klassi. Olen väga tänulik võimaluse eest, mida pakkus VeniVidiVici Õpilasvahetus.

Beatrice

Õpilasvahetus oli väga lahe, alguses tundus natuke hirmutav ja jõudsin juba kohati mõelda, et miks perioodiks kaks nädalat valisin, aga kui esimene nädal läbi sai, olin ma kurb, sest pidin juba nädala pärast lahkuma. Tekkis sisemine vastuolu, et teised õpilased saavad minna sinna kooli, aga mina pean peatselt oma kooli tagasi minema. Kui ma lahkusin oli imelik tunne.
Räägin tihti sõpradele, mis mulle seal meeldis ja  mis seal huvitavat juhtus. Aga peamiselt sain seal olla mina ise ja avada ennast uuest küljest. Minu arust tegi VeniVidiVici osalemine mind palju julgemaks.  Eriti meeldisid mulle toredad juhtumised nende kahe nädala jooksul, nüüd on, mida meenutada. Kui sugulastega kokku satun, on neil jälle, midagi, mille  üle nalja heita. Leidsin endale ka koolist uusi sõpru ja tutvusi. Mulle meeldis, et see kool oli meie koolist erinev. Kui kuulsin, mis järle nad õppimisega on, sain küll osades ainetes kerge šoki, sest ma ei teadnud sellest veel midagi, aga seda kergem oli mul enda kooli tagasi tulla.
Mäletan esimest päeva päris hästi: kõik oli nii erinev ja teistsugune, kool, klass ja üldse kogu korraldus. Läksime pool tundi varem kohale, sugulane tutvustas mulle kooli, peale seda läksin õppealajuhataja juurde, siis oli küll imelik tunne… Tutvusin ka enda klassiõdedega, toredad värvikirevad kujud, oleksin soovinud natuke kauem olla, sest kahe nädalaga päris kõiki tundma ei õppinud ja  kõigega ära ei harjunud. Nende klass oli meie klassiga küll sama suur, kuid tundus, et neid on kordades rohkem kui meid, nad avaldasid oma arvamust ja olid lustlikud.
Vene keele tunnis olin nii närvis, kuna õpetaja rääkis kogu aeg vene keeles, unustasin isegi kõige lihtsama sõnavara ära. Tunniplaan mul peas ei olnud, liikusin klassikaaslaste järgi, ajasime ka juttu, kuid ega ma suurem asi jutumees pole, mulle öeldi seal tihti, et miks nii vaikne oled.
Kindlasti tahan millalgi sinna kooli veel tagasi minna. Mulle meeldib VeniVidiVici nii väga, et soovitan teistelegi. Kõige parem selle juures on see, et  lähete uude kooli põhimõtteliselt üksi ja harjutad nii  iseseisvust kui ka julgust. Mina võtsin seda kui katsumust ja mul on tunne, et mul läks hästi.

Tere! Minu nimi on Kirsika Kõiv ja õpin ühes pisikese Lõuna-Eesti koolis, see on Eesti kõige lõunapoolsem kool – Mõniste Kool. Tänu VeniVidiVici (VVV) programmile sain osaleda Tartu Karlova Kooli õppetöös kaks nädalat. Valisin selle kooli sellepärast, et see kool oli 600 õpilase võrra suurem kui minu enda kool ning tahtsin proovida suures klassis ja koolis olemist. Koolimaja oli ka palju suurem, õppetöö toimus kolmel korrusel, minu koolis aga ühel korrusel ja ühes klassis. Tahtsin ka vaheldust ning tutvuda uue keskkonna ja inimestega. Olin sellest koolist väga palju head kuulnud ja mõtlesin järele proovida. Ei kahetse, et selle kooli valisin.

VeniVidiVici programmis tahtsin osaleda tegelikult juba varem, kuid  paaril põhjusel jäi see katki. Osalesin sellepärast, et tahtsin tutvuda uue keskkonnaga, panna ennast proovile, näha, kuidas õpitakse suures linnakoolis ning ka uute inimestega tutvuda. Soovitasin seda ka sõbrannale, kes samuti enne mind vahetuses osales, küll aga teises koolis.

Enne vahetusse minekut ei kartnud ma midagi, oli väga elevil ning ootasin pikisilmi esimest koolipäeva, et näeks oma klassi ja kõiki neid õpilasi. Alguses küll mõtlesin, et mis siis, kui mind omaks ei võeta… Tegelikult neid küsimusi oli veelgi… Peale vahetuse lõppu tõusis mul palavik ning ma ei jõudnud pikka aega oma kooli tagasi.

Mulle väga meeldis see kool, klass ja ka õpetajad. Minu vahetus oli väga hästi organiseeritud ja kõik võtsid korraga mind omaks. Klassiga käisime juba teisel päeval koos dokumentaalfilmi vaatamas. Huvijuht kutsus mind ka õpilasesinduse ööistungile, et saaksin paremini ennast nende asjadega kurssi viia ja ka rääkida oma kooli tegevustest. Tegevusi jätkus küllaga ja mulle see väga meeldis.

Soovitan kõikidele VVV programmi vahetust. See on väga meeldejääv ja positiivne kogemus, tänu sellele sain ma palju uusi tutvuseid ja kogemusi. Sain enda kohta väga palju uut infot teada. Olen õnnelik et sain osaleda selles programmis!

Kirsika Kõiv

Jäin õpilasvahetusega väga rahule. See oli tõsiselt ainulaadne kogemus, mis jääb mulle kindlasti meelde pikaks ajaks. See laiendas mu silmaringi, kuna paljud asjad, näiteks kool, õppimismeetodid, õpetajad ja teised inimesed olid Saue omadest üpris erinevad. Samuti sain julgust, teadmisi ning kogemusi  ka kindlasti juurde.

Alguses oli loomulikult väike pabin sees, aga see oli ilma asjata, kuna kõik olid tõsiselt toredad ja mõistvad. Õpetajad said igati aru, et osade asjadega oleme oma koolis erineval kaugusel ning mõned õpetajad tulid isegi sellega vastu, et  mõtlesid meile oma kooli järjega seoses ülesandeid välja. Ka klassikaaslased olid sõbralikud, aitasid meil uues koolis orienteeruda, suhtlesid meiega ning laenasid lahkelt oma õpikuid.

Teistsugust õppetööd näha ja kogeda oli kindlasti põnev, aga kõige huvitavam selle kogemuse juures oli siiski õpilaskodus elamine. Ühisealmus olid väga ainulaadsed inimesed, kes võtsid meid õnneks peaaegu kohe omaks, nendega sai nii palju nalja ja toredat tehtud – need asjad jäävad arvatavasti kauaks meelde. Ühiselamu kasvatajad olid ka väga toredad, selline tunne nagu oleks paar ema juurde saanud, kasvatajad ütlesid, et kui meil peaks soovi tekkima, siis nende poolest võime me üheksandas klassis kooli vahetada ning Abja Gümnaasiumisse õppima ning ühiselamusse elama tulla. Abjas hakkas meile niivõrd meeldima, et viimasel päeval polekski tahtnud koju minna.  Meil on kindlasti plaanis millalgi Abja inimesi külastada, nendega koos midagi ette võtta ja nö vanu häid aegu meenutada.

Grete Dudarenko ja Janely Evartov

Ma olen väga õnnelik, et mul oli võimalus osaleda õpilasvahetuses.

Esimesel päeval kooli minnes ma kartsin, aga kui olin natuke koolis olnud ja õppinud, minu hirmud kadusid. Kõik õpetajad ja klassikaaslased olid sõbralikud ning abivalmid. Ma sain aru, et ma saan ja oskan kasutada eesti keelt igapäevases elus, aga veel tuleb palju õppida ning praktiseerida. Õpilasvahetus on selleks mõnus ja  kasulik võimalus ning ma soovitan kõigile seda proovida!

Ma tänan eriti klassijuhatajat Kairit ja Miia Maid. Ma olen praegu natuke kurb, et õpilasvahetus lõppes. See oli minu elu parim kogemus!

Eva Kazakovskaia

Olin nädal aega Võhma koolis vahetusõpilane – mulle väga meeldis!

Koolis võtsid mind vastu toredad inimesed. Mõnes tunnis oli raske, kuna mõnda teemat polnud me veel Viljandis õppinud, kuid õpetajad olid mõistvad ja õpetasid mulle vajaliku selgeks. Võhma kool oli erinevates ainetundides meist ees.

Olenemata sellest, et klasiss oli peaaegu 10 õpilast vähem kui Viljandis, oli siiski väga lõbus. Klassis olid toredad inimesed. Üleüldiselt oli Võhma koolis palju vähem õpilasi kui Viljandis, koolimaja oli vaiksem ja rahulikum.

Peamine põhjus, miks ma läksin oli sellepärast, et mu vana klassiõde käib seal klassis ja oli palju toredat rääkinud nii koolist kui ka klassist.

Margaret Neering

Meie oleme kaks täiesti tavalist Saaremaa neiut, Irma ja Emili, kes võtsid endale ette ühe unustamatu teekonna. Alustaksime sellest, et meie vahetus ei olnud tavaline 1 või 2 nädalane, vaid meie valisime kõige pikema perioodi ehk 4 nädalase keeleõppeprogrammi. Asusime õppima vene õppekeelga kooli.

Alustasime päeval sõitu Saaremaalt ja õhtuks olimegi Narvas. Reis oli pikk, aga see oli kindlasti seda väärt. Hommikul ärgates saime aru, et oleme sattunud just õigesse kohta. Sees oli selline soe ja kodune tunne. Esimesel päeval Narva Pähklimäe Gümnaasiumi minnes tuli meile vastu klassijuhataja, kes rääkis väga hästi eesti keeles, see tegi meele rõõmsaks, sest me teadsime, mis meid ees ootab. Matemaatikasse minnes otsisime endale istekohad ja koolipäev võis alata. Õppetöö sellestunnis oli ainult vene keeles, mis alguses natuke kohutas ära, aga ajapikku hakkas see külge ja me harjusime sellega ära.

Esimesel vahetunnil tulid kaks klassikaaslast oma toolidega meie juurde ja alustasime vestlust – meiega räägiti vene keeles ja nii kiiresti, et palusime viiskalt, et nad kordaksid ennast ja räägiksid teisel korral aeglasemini. Päeva jooksul suhtlesime veel paljude klassikaaslaste ja õpetajatega, siinkohal mainiksime, et meie klassis õppis ligikaudu 50 õpilast, meie kodukoolis on klassis ainult 12 õpilast. Alguses oli natukene raskusi aru saamisega, aga iga päevaga läks see aina paremaks ja kui mina, Irma, sain jutust aru, mis räägiti, tõlkisin selle ka Emilile ära.

Koolis oli väga tore õhkkond, õpetajad suhtusid meisse väga hästi ja mõnikord palusid isegi mõne eestikeelse väljendi juures abi. Samuti olid klassikaaslased hästi lahedad, sest kui nad tahtsid meiega rääkida, siis nad lihtsalt tulidki meie juurde ja me rääkisimegi omavahel. Koolitoit oli samuti maitsev ja vaheldusrikas nii nagu inimesed meie ümber.

Meid majutas vahetusperioodi jooksul parim perekond. Sinna kuulusid ema Natalja, kes töötas arstina Narva haiglas ja tutvustas meile seda, isa Aleksandr, kes oli politseinik, poeg Aleksandr, kes õppis 11. klassis samas koolis ja samuti oli kodus veel vanaema Anja, kes oli lihtsalt üks väga tore inimene. Nende peresse kuulus veel tütar, kes elab Saksamaal. Neil oli ka palju koduloomi – kaks koera, kass, kalad ja hamster. Koertega käisime me igal õhtul Narva promenaadil jalutamas, vaade oli väga kaunis. Sellel perekonnal oli meie jaoks alati aega, kõik nädalavahetused oli planeeritud nii, et saaksime avastada Narvat ja selle ümbrust.

Me võiksimegi kirjutama jääda oma vahetusest, sest selle lühikese aja jooksul juhtus väga palju. Kui soovite sellest täpsemalt teada saada võite alati meile kirjutada. Vahetuse jooksul oli meil võimalus esindada VeniVidiVici`t Narvas toimuval noortemessil nimega Orientiir, kus leidsime endale uusi tuttavaid ja avastasime erinevaid võimalusi, mida
oma eluga peale kooli peale hakata.

Kui teid huvitab, miks me sellise teekonna ette võtsime, siis kindlasti selle eest võib tänada ühte vahetusõpilast nimega Rustam, kes vahetult enne seda käis meie klassis vahetuses. See oli mingil määral meie inspiratsiooniks ja väikseks tõukeks. Selle eest suured tänud talle. Samuti täname VeniVidiVici liikmeid ja asutajaid, kes on sellise võimaluse üldse loonud. Järgmiseks aastaks on meil juba ankeedid täidetud.

Suured tänud! Большое спасибо!

Emili Sepp ja Irma Jäe

Olen 10. klassi õpilane Jaana väiksest maakoolist Võnnu Keskkoolist. Kuna õpin ise väikses keskkonnas, ei soovinud esimeseks kogemuseks kohe nö suurt ampsu võtta, seega soovisin, et minu kui vahetusõpilase nädal võiks kulgeda mõnes Lõuna-Eesti koolis.

Kuuldes algselt VeniVidiVici programmist noortekonverentsil, teadsin kohe, et minu huvide sekka see kindlasti ei kuulu ja arvasin, et mul ei leiduks isegi aega selle jaoks. Hetkel ei kujuta ette, mis mind nii küll mõtlema pani, sest juba kuu aega hiljem, kuulates enda targa sõbranna juttu ja uurides programmi lähemalt, sattusin ma sellest ekstaasi ning hakkasin kohe asjaga kiirelt tegutsema.

Tegelikult osutus Põlva Riigigümnaasium hoopiski minu teiseks valikuks eelistusjärjekorras, kuid järele mõeldes olen üks õnnelikemaid inimesi, et sain olla osa nii väikse aja jooksul nii armsas ja inimeste sõbralikus õppeasutuses.

Põlvasse ise sattusin juba pühapäeva õhtul, üks õhtu enne vahetusõpilaseks minemist. Kõik oli uus, isegi majutaja. Ma ei teadnud enda kodust välja astudes mitte kedagi uuest koolist ja samuti käis see ka mu majutaja kohta. Seega võin ausalt tunnistada, et närv oli too hetk suurem kui ärevustunne. Üritasin teekonnal Põlvasse jääda ülimalt positiivseks ja mitte mõelda negatiivsele. Kohale jõudes avastasin, et mu majutaja on väga tore ja lahe ning kõige lõpuks ka veel väga nooruslik, kellega tekkis koheselt hea klapp ja kellega leidus mul isegi sarnaseid omadusi olevat. Kuna elukoht asus koolile niivõrd lähedal, jäi hommikurežiim samuti samaks.

Kui tavaliselt osutub ärkamine enne kooliminekut raskeks, siis esmaspäeval olid lood hoopis teistsugused. Ootasin ja kartsin samal ajal. Põlva Riigigümnaasiumi uksest sisse astudes teadsin kohe, et kool on vägagi uus ja moodne. Seda vaadates sain aru, et olen teinud hea koolivaliku. Närvi aga tekitas segadus, kuhu klassi ma õppima asun. Teade, et kooli asub õppima vahetusõpilane, levis 10D-klassile, kuid minu andmete põhjal pidin olema hoopis 10E-s. Kartsin 10E-klassi mitte valmisoleku tõttu nende arvamust minu suhtes. Karta polnud mõtet, sest minuga samas klassis olevad õpilased osutusid väga sõbralikuks. Ma ei ole varem kohanud nii sõbralikke inimesi nagu seal. Meelde jäi ka kohe esimene tund, seal olev eesti keele õpetaja sai kohe minu lemmikuks ja see ei muutunud isegi nädala lõpuks, kuigi reaalselt sain veeta temaga koos ainult ühe tunni. Esimesel päeval harjusin ära ka teistsuguse koolisüsteemiga:

  • 45 minutilise pikkusega tunnid osutusid 25 minutit pikemaks, mis oli alguses minu jaoks väga raske.
  • Klassijuhatajate asemel olid mentorid.
  • Peale söögivahetundi tuli kasulik aeg, mis sisaldas mentorluse tundi, loenguid, võimalust minna konsultatsiooni või tegeleda huviringidega, olenevalt muidugi päevast.
  • Hindamissüsteemis oli numbrite asemel tähed (A-st kuni F-ni).
  • Puhkenurgas leidus palju rohkem tegevusi võrreldes minu enda kooliga (erinevad laua- ja kaardimängud).

Mida päev edasi, seda rohkem suhtluskaaslasi mul tekkis. Näiteks üks naljakas situatsioon tekkiski kohe teisipäeval, kui käisin kasulikul ajal kaarte mängimas 12. klassi õpilastega ning avastasin, et tulemas on kehalise tund. Kuna tund ei toimunud seal, kus eelneval päeval, sattusin pisut segadusse ning hilinesin selle tõttu ka tundi. Tuleb tunnistada, et tundsin ka veidi piinlikkust.

Kolmapäeval olin saanud endale juba püsivama sõbranna, kellega veeta aega ka peale kooli. Käisime koos söömas ja käsipalli võistlusi vaatamas. Käsipall, kusjuures, oli minu jaoks samuti uus asi. Muidugi olen ma sellest varasemalt kuulnud, kuid ei uskunud, et selline spordiala võib olla nii populaarne nagu oli see Põlvas. Kolmapäev jäi samuti meelde ka selle poolest, et mu koordinaator oli nõus tutvustama mulle Põlva linna. Tänu sellele avardus mu silmapiir.

Neljapäeval, kui sain aru, et nii huvitav nädal saab üsna pea läbi, otsustasime majutajaga, et võtame midagi lahedat ette. Käisime bowling‘ut mängimas, mis oli väga tore.

Reedel oli isegi kohati nukker kooli minna, sest mõistsin, et just täna ongi käes mu viimane päev ja lausa kohutav on lahkumine nii põnevast kohast. Tunnen, et sisse sulandumine oli minu jaoks kiire ja lihtne. Uskumatu, et nii väikses linnas leidub nii palju lahedaid koolinoori. Soovisin jäädvustada positiivselt kulgevat nädalakest klassipildiga, kus figureerib ka ülevalpool istuv koolidirektor, kes on väga humoorikas ja kelle peamine sõiduvahend koolisiseselt oli tõukeratas. Pean tunnistama, et koduigatsus siiski tuli. Külas on hea, aga kodus on kõige parem!

Ma toetan kõiki, kes soovivad minna õpilasvahetusse VeniVidiVici programmi raames, sest kogemus on tõesti väga meeldejääv ja unustamatu, kuid võin öelda, et nädal aega, mida võib järeldada minu näitel, jääb väheseks. Võtke sellest kogemusest kõik, mis võtta annab nagu tegin seda mina!

Jaana Otsa

Olen seiklushimuline Valga gümnasist Helena Aavistu.

Julgustades paari õpilast vahetusõpilaseks minema, mõtlesin, et miks ka mitte ise kolmandat korda programmist osa võtta. Valisin vahetuskooliks Paide Ühisgümnaasiumi, sest kuhu mujale oleks sõbranädalal parem minna kui mitte “Eestimaa südamesse”?
Kooli lehelt leidsin, et seal on huvitavaid suunaained nagu nt Sissejuhatus filosoofilisse mõtlemisse, Psühholoogia, Majandus ja Prantsuse keel, mis minus uudishimu tekitasid.

Valisin endale majutajaks endise vahetusõpilase. Sel hetkel ei olnud ta veel minu otsusest teadlik, seega võtsin temaga ühendust. Ta arutas seda oma tädiga ja nad olid meelsasti nõus mind kas või kuu aega majutama. Nõusolek saadud, tegin vajaliku paberimajanduse ära ja saatsin dokumendid VeniVidiVici koordinaatorile. Peagi olin ma juba asju pakkimas ja Paide poole sõitmas.

Erinevalt minu argihommikust, ei elanud minu vahetuspere linnas. Minu jaoks tähendas see pea 1h varem ärkamist kui tavaliselt. Hommikule lisandus jalutuskäik bussi peale.

Noort hommikut kaunistas ka koidukuma, mis oli iga päev omaette elamus.
Sõitsin igal hommikul bussiga kooli ja jõudsin vähemalt 20 min enne kaheksat kooli.

Kooli jõudes, selgus, et erinevusi oli veelgi.

  • Tavapärase 75 minuti asemel, olid tunnid 45 minutit.
  • Vahetundide ajal oli ainsaks muusikaks koolikell.
  • Vabaaja veetmiseks oli koolis 2 pinksilauda ja igal koridoril pehmed toolid.
  • Kohvik oli eraldi ruumis ja sealne valik ulatuslikum. Sööklas pandi iga laua peale teatud arv taldrikuid ja toitu ja kui keegi juurde soovis, läks ta kokatädi juurde.
  • Tunniplaanile ei olnud märgitud klassi numbreid taha.
  • Kooli peal leidus snapchatist prinditud pilte .
  • Tundi alustati püsti seistes.
  • Minu klassis oli 32 õpilast, mis oli ainult natuke rohkem kui mu enda koolis.

Loomulikult annab iga õpetaja oma ainet erinevalt. Nendesse detailidesse sekkudes võib neid erinevusi siin loetlema jäädagi.
Esmaspäeval enne tundide algust tehti mulle Paide Ühisgümnaasiumis kiire ekskursioon ja näidati põhilised asjad ära. Esimeseks tunniks osutus geograafia, kus läksime hoopis arvutiklassidesse ja tegelesime interaktiivse kaardiga, mis oli ka mu klassikaaslastele uus tegevus. Viiendaks tunniks oli mul matemaatika, kus õpetaja mind lahkesti vastu võttis ja selle tunniga liitus ka üks tema endine õpilane, seega ma polnudki ainuke uusik klassis.

Pärast kooli tutvusin Paide kultuurikeskuse ja noortekeskusega.

Teisipäev, mis oli ühtlasi ka vastlapäev, algas nagu koolipäev ikka, ent see oli kaugel tavalisest koolipäevast. Bioloogiatunni alguses tuli klassijuhataja mõttele, et võiksime tunni lõpus minna kilekottide peal kooli kõrval olevast mäest alla laskma. Klass läks uudist kuuldes kohe elevile ja nii me läksimegi poole tunni pealt õue kelgutama. Pärast seda oli meil söömine ja nagu vastlapäevale kohane, sõime hernesuppi ja vastlakukleid. Vahetunni lõpus lasti keemiaklassis muusikat, mahutasime ennast sinna klassi ära, ehkki kõigile laudu ei jätkunud. Päeva lõpus sain ära proovida ka lihtsama prantsuse keele rühma, mis oli kordamise mõttes päris hea. Prantsuse keelt andis minu tugiisik ja klassijuhataja, kellega sai nädala jooksul mõneti filosoofilistel teemadel räägitud.  … Linnaekskursioon jätkus, jalutasime sõbrannaga Vallimäele ja käisime Kultuurikeskuses (Paide Teatri- ja Muusikakeskus) uudistamas Järvamaa Muusikakoolide ühiskontserti.

Kolmapäeval tähistati koolis sõbrapäeva ja selle puhul kanti koolis punakat/roosakat riietust.

Hommikul jagati garderoobide juures numbreid, mille põhjal pidi igaüks omale sama numbriga sõbra otsima. Leidsin enda õnneks oma sõbra juba enne tundide algust 7.klassi garderoobi juurest.

Koolipäev algas füüsika tundidega, kus õpetaja rääkis särasilmil füüsikast ja näitas mõlema tunni lõppedes ka praktilist poolt.

Saades teada, et vene keel jääb ära, läksime kahe klassiõega raamatukokku. Arutasime seal reisimist ja saime lähemalt tuttavaks. Ehhki olin ainult paar päeva olnud siin koolis, soovisid mõned klassiõed mulle väga armsalt head sõbrapäeva. Vahetundide ajal oli koolis fotonurk, kus nii mõnegi klassiõega pilti tegin (sh klassijuhatajaga). Pärast kooli läksin Paide Noortekeskusesse, kus sain fotograafina toimetada. Seal meisterdati martsipanist südameid ja roose, tehti limbot, tantsiti. Tegin mõnele noorele näomaalingud, vestlesin põnevatel teemadel ja toimus palju muud huvitavat.

Neljapäev algas väga koomiliselt, nimelt kukkusid kaks minu tuttavat lumehange. Ega minagi sel päeval kukkumata jäänud. Kehalise tunnis oli meil suusatamine, kus suutsin suusad risti sõita ja ümber kukkuda. Ehkki kodunduse tunnid jäid ära, ei jäänud selle toidupoolne osa ära. Nosisime klassiõega pähkleid ja noortekas jätkus päev võileivatordi valmistamisega.

Reedet alustasin kõrgema taseme prantsuse keelega. Tunni alguses pakkus õpetaja võimalust tunni ajal teed juua, millest ma loomulikult loobuda ei saanud. Tunni põhiteemaks oli siiski Dumas Musketäride raamatu tõlkimine, mis oli päris huvitav. Nädala viimaseks tunniks oli inglise keel, mille lõppedes pidin klassiga ja klassijuhatajaga hüvasti jätma.

Öeldakse, et time flies when you’re having fun, sarnaselt sellele lendas ka minu vahetusnädal.

Vahetusperega veetsime lõbusaid õhtupoolikuid, vaatasime filme, arutlesime rahvusvahelistel teemadel, tegime kohupiima vastlakukleid, õppisime viipekeelt ja muud põnevat.

Võite ju mõelda, et väike Eesti, need koolid ei saa siin nii erinevad ka olla, kuid eksite. Igas koolis on erinevad inimesed, erinevad kombed. Teil on suurepärane võimalus oma silmaringi laiendada ja kogemustepagasit suurendada. Õppides Paide Ühisgümnaasiumis sain teada, et sellel kogemusel on ka ajaline piirang. Nimelt see kool, kus just vahetusõpilaseks käisin lammutatakse kahjuks peagi maha. Selle kooli õpilastele paneks südamele, et võtke viimast sellest ajas,  kuniks teil on see võimalus, looge veel palju mälestusi ja tugevndage sõprussuhteid!

Helena Aavistu