Kogemused

Olen 10. klassi õpilane Jaana väiksest maakoolist Võnnu Keskkoolist. Kuna õpin ise väikses keskkonnas, ei soovinud esimeseks kogemuseks kohe nö suurt ampsu võtta, seega soovisin, et minu kui vahetusõpilase nädal võiks kulgeda mõnes Lõuna-Eesti koolis.

Kuuldes algselt VeniVidiVici programmist noortekonverentsil, teadsin kohe, et minu huvide sekka see kindlasti ei kuulu ja arvasin, et mul ei leiduks isegi aega selle jaoks. Hetkel ei kujuta ette, mis mind nii küll mõtlema pani, sest juba kuu aega hiljem, kuulates enda targa sõbranna juttu ja uurides programmi lähemalt, sattusin ma sellest ekstaasi ning hakkasin kohe asjaga kiirelt tegutsema.

Tegelikult osutus Põlva Riigigümnaasium hoopiski minu teiseks valikuks eelistusjärjekorras, kuid järele mõeldes olen üks õnnelikemaid inimesi, et sain olla osa nii väikse aja jooksul nii armsas ja inimeste sõbralikus õppeasutuses.

Põlvasse ise sattusin juba pühapäeva õhtul, üks õhtu enne vahetusõpilaseks minemist. Kõik oli uus, isegi majutaja. Ma ei teadnud enda kodust välja astudes mitte kedagi uuest koolist ja samuti käis see ka mu majutaja kohta. Seega võin ausalt tunnistada, et närv oli too hetk suurem kui ärevustunne. Üritasin teekonnal Põlvasse jääda ülimalt positiivseks ja mitte mõelda negatiivsele. Kohale jõudes avastasin, et mu majutaja on väga tore ja lahe ning kõige lõpuks ka veel väga nooruslik, kellega tekkis koheselt hea klapp ja kellega leidus mul isegi sarnaseid omadusi olevat. Kuna elukoht asus koolile niivõrd lähedal, jäi hommikurežiim samuti samaks.

Kui tavaliselt osutub ärkamine enne kooliminekut raskeks, siis esmaspäeval olid lood hoopis teistsugused. Ootasin ja kartsin samal ajal. Põlva Riigigümnaasiumi uksest sisse astudes teadsin kohe, et kool on vägagi uus ja moodne. Seda vaadates sain aru, et olen teinud hea koolivaliku. Närvi aga tekitas segadus, kuhu klassi ma õppima asun. Teade, et kooli asub õppima vahetusõpilane, levis 10D-klassile, kuid minu andmete põhjal pidin olema hoopis 10E-s. Kartsin 10E-klassi mitte valmisoleku tõttu nende arvamust minu suhtes. Karta polnud mõtet, sest minuga samas klassis olevad õpilased osutusid väga sõbralikuks. Ma ei ole varem kohanud nii sõbralikke inimesi nagu seal. Meelde jäi ka kohe esimene tund, seal olev eesti keele õpetaja sai kohe minu lemmikuks ja see ei muutunud isegi nädala lõpuks, kuigi reaalselt sain veeta temaga koos ainult ühe tunni. Esimesel päeval harjusin ära ka teistsuguse koolisüsteemiga:

  • 45 minutilise pikkusega tunnid osutusid 25 minutit pikemaks, mis oli alguses minu jaoks väga raske.
  • Klassijuhatajate asemel olid mentorid.
  • Peale söögivahetundi tuli kasulik aeg, mis sisaldas mentorluse tundi, loenguid, võimalust minna konsultatsiooni või tegeleda huviringidega, olenevalt muidugi päevast.
  • Hindamissüsteemis oli numbrite asemel tähed (A-st kuni F-ni).
  • Puhkenurgas leidus palju rohkem tegevusi võrreldes minu enda kooliga (erinevad laua- ja kaardimängud).

Mida päev edasi, seda rohkem suhtluskaaslasi mul tekkis. Näiteks üks naljakas situatsioon tekkiski kohe teisipäeval, kui käisin kasulikul ajal kaarte mängimas 12. klassi õpilastega ning avastasin, et tulemas on kehalise tund. Kuna tund ei toimunud seal, kus eelneval päeval, sattusin pisut segadusse ning hilinesin selle tõttu ka tundi. Tuleb tunnistada, et tundsin ka veidi piinlikkust.

Kolmapäeval olin saanud endale juba püsivama sõbranna, kellega veeta aega ka peale kooli. Käisime koos söömas ja käsipalli võistlusi vaatamas. Käsipall, kusjuures, oli minu jaoks samuti uus asi. Muidugi olen ma sellest varasemalt kuulnud, kuid ei uskunud, et selline spordiala võib olla nii populaarne nagu oli see Põlvas. Kolmapäev jäi samuti meelde ka selle poolest, et mu koordinaator oli nõus tutvustama mulle Põlva linna. Tänu sellele avardus mu silmapiir.

Neljapäeval, kui sain aru, et nii huvitav nädal saab üsna pea läbi, otsustasime majutajaga, et võtame midagi lahedat ette. Käisime bowling‘ut mängimas, mis oli väga tore.

Reedel oli isegi kohati nukker kooli minna, sest mõistsin, et just täna ongi käes mu viimane päev ja lausa kohutav on lahkumine nii põnevast kohast. Tunnen, et sisse sulandumine oli minu jaoks kiire ja lihtne. Uskumatu, et nii väikses linnas leidub nii palju lahedaid koolinoori. Soovisin jäädvustada positiivselt kulgevat nädalakest klassipildiga, kus figureerib ka ülevalpool istuv koolidirektor, kes on väga humoorikas ja kelle peamine sõiduvahend koolisiseselt oli tõukeratas. Pean tunnistama, et koduigatsus siiski tuli. Külas on hea, aga kodus on kõige parem!

Ma toetan kõiki, kes soovivad minna õpilasvahetusse VeniVidiVici programmi raames, sest kogemus on tõesti väga meeldejääv ja unustamatu, kuid võin öelda, et nädal aega, mida võib järeldada minu näitel, jääb väheseks. Võtke sellest kogemusest kõik, mis võtta annab nagu tegin seda mina!

Jaana Otsa

Olen seiklushimuline Valga gümnasist Helena Aavistu.

Julgustades paari õpilast vahetusõpilaseks minema, mõtlesin, et miks ka mitte ise kolmandat korda programmist osa võtta. Valisin vahetuskooliks Paide Ühisgümnaasiumi, sest kuhu mujale oleks sõbranädalal parem minna kui mitte “Eestimaa südamesse”?
Kooli lehelt leidsin, et seal on huvitavaid suunaained nagu nt Sissejuhatus filosoofilisse mõtlemisse, Psühholoogia, Majandus ja Prantsuse keel, mis minus uudishimu tekitasid.

Valisin endale majutajaks endise vahetusõpilase. Sel hetkel ei olnud ta veel minu otsusest teadlik, seega võtsin temaga ühendust. Ta arutas seda oma tädiga ja nad olid meelsasti nõus mind kas või kuu aega majutama. Nõusolek saadud, tegin vajaliku paberimajanduse ära ja saatsin dokumendid VeniVidiVici koordinaatorile. Peagi olin ma juba asju pakkimas ja Paide poole sõitmas.

Erinevalt minu argihommikust, ei elanud minu vahetuspere linnas. Minu jaoks tähendas see pea 1h varem ärkamist kui tavaliselt. Hommikule lisandus jalutuskäik bussi peale.

Noort hommikut kaunistas ka koidukuma, mis oli iga päev omaette elamus.
Sõitsin igal hommikul bussiga kooli ja jõudsin vähemalt 20 min enne kaheksat kooli.

Kooli jõudes, selgus, et erinevusi oli veelgi.

  • Tavapärase 75 minuti asemel, olid tunnid 45 minutit.
  • Vahetundide ajal oli ainsaks muusikaks koolikell.
  • Vabaaja veetmiseks oli koolis 2 pinksilauda ja igal koridoril pehmed toolid.
  • Kohvik oli eraldi ruumis ja sealne valik ulatuslikum. Sööklas pandi iga laua peale teatud arv taldrikuid ja toitu ja kui keegi juurde soovis, läks ta kokatädi juurde.
  • Tunniplaanile ei olnud märgitud klassi numbreid taha.
  • Kooli peal leidus snapchatist prinditud pilte .
  • Tundi alustati püsti seistes.
  • Minu klassis oli 32 õpilast, mis oli ainult natuke rohkem kui mu enda koolis.

Loomulikult annab iga õpetaja oma ainet erinevalt. Nendesse detailidesse sekkudes võib neid erinevusi siin loetlema jäädagi.
Esmaspäeval enne tundide algust tehti mulle Paide Ühisgümnaasiumis kiire ekskursioon ja näidati põhilised asjad ära. Esimeseks tunniks osutus geograafia, kus läksime hoopis arvutiklassidesse ja tegelesime interaktiivse kaardiga, mis oli ka mu klassikaaslastele uus tegevus. Viiendaks tunniks oli mul matemaatika, kus õpetaja mind lahkesti vastu võttis ja selle tunniga liitus ka üks tema endine õpilane, seega ma polnudki ainuke uusik klassis.

Pärast kooli tutvusin Paide kultuurikeskuse ja noortekeskusega.

Teisipäev, mis oli ühtlasi ka vastlapäev, algas nagu koolipäev ikka, ent see oli kaugel tavalisest koolipäevast. Bioloogiatunni alguses tuli klassijuhataja mõttele, et võiksime tunni lõpus minna kilekottide peal kooli kõrval olevast mäest alla laskma. Klass läks uudist kuuldes kohe elevile ja nii me läksimegi poole tunni pealt õue kelgutama. Pärast seda oli meil söömine ja nagu vastlapäevale kohane, sõime hernesuppi ja vastlakukleid. Vahetunni lõpus lasti keemiaklassis muusikat, mahutasime ennast sinna klassi ära, ehkki kõigile laudu ei jätkunud. Päeva lõpus sain ära proovida ka lihtsama prantsuse keele rühma, mis oli kordamise mõttes päris hea. Prantsuse keelt andis minu tugiisik ja klassijuhataja, kellega sai nädala jooksul mõneti filosoofilistel teemadel räägitud.  … Linnaekskursioon jätkus, jalutasime sõbrannaga Vallimäele ja käisime Kultuurikeskuses (Paide Teatri- ja Muusikakeskus) uudistamas Järvamaa Muusikakoolide ühiskontserti.

Kolmapäeval tähistati koolis sõbrapäeva ja selle puhul kanti koolis punakat/roosakat riietust.

Hommikul jagati garderoobide juures numbreid, mille põhjal pidi igaüks omale sama numbriga sõbra otsima. Leidsin enda õnneks oma sõbra juba enne tundide algust 7.klassi garderoobi juurest.

Koolipäev algas füüsika tundidega, kus õpetaja rääkis särasilmil füüsikast ja näitas mõlema tunni lõppedes ka praktilist poolt.

Saades teada, et vene keel jääb ära, läksime kahe klassiõega raamatukokku. Arutasime seal reisimist ja saime lähemalt tuttavaks. Ehhki olin ainult paar päeva olnud siin koolis, soovisid mõned klassiõed mulle väga armsalt head sõbrapäeva. Vahetundide ajal oli koolis fotonurk, kus nii mõnegi klassiõega pilti tegin (sh klassijuhatajaga). Pärast kooli läksin Paide Noortekeskusesse, kus sain fotograafina toimetada. Seal meisterdati martsipanist südameid ja roose, tehti limbot, tantsiti. Tegin mõnele noorele näomaalingud, vestlesin põnevatel teemadel ja toimus palju muud huvitavat.

Neljapäev algas väga koomiliselt, nimelt kukkusid kaks minu tuttavat lumehange. Ega minagi sel päeval kukkumata jäänud. Kehalise tunnis oli meil suusatamine, kus suutsin suusad risti sõita ja ümber kukkuda. Ehkki kodunduse tunnid jäid ära, ei jäänud selle toidupoolne osa ära. Nosisime klassiõega pähkleid ja noortekas jätkus päev võileivatordi valmistamisega.

Reedet alustasin kõrgema taseme prantsuse keelega. Tunni alguses pakkus õpetaja võimalust tunni ajal teed juua, millest ma loomulikult loobuda ei saanud. Tunni põhiteemaks oli siiski Dumas Musketäride raamatu tõlkimine, mis oli päris huvitav. Nädala viimaseks tunniks oli inglise keel, mille lõppedes pidin klassiga ja klassijuhatajaga hüvasti jätma.

Öeldakse, et time flies when you’re having fun, sarnaselt sellele lendas ka minu vahetusnädal.

Vahetusperega veetsime lõbusaid õhtupoolikuid, vaatasime filme, arutlesime rahvusvahelistel teemadel, tegime kohupiima vastlakukleid, õppisime viipekeelt ja muud põnevat.

Võite ju mõelda, et väike Eesti, need koolid ei saa siin nii erinevad ka olla, kuid eksite. Igas koolis on erinevad inimesed, erinevad kombed. Teil on suurepärane võimalus oma silmaringi laiendada ja kogemustepagasit suurendada. Õppides Paide Ühisgümnaasiumis sain teada, et sellel kogemusel on ka ajaline piirang. Nimelt see kool, kus just vahetusõpilaseks käisin lammutatakse kahjuks peagi maha. Selle kooli õpilastele paneks südamele, et võtke viimast sellest ajas,  kuniks teil on see võimalus, looge veel palju mälestusi ja tugevndage sõprussuhteid!

Helena Aavistu

 

Kell on 6.30, kui äratuskella tüütu helin mind mu magusast unest äratab. Avan vaevaliselt silmad ja lükkan äratuse kinni. On esmaspäeva hommik. Ronin vastumeelselt voodist välja ja tunnen, kuidas mu paljad varbad külma põrandaga kokku puutuvad. Põranda jäisus äratab mind üles ning nüüd jõuab mulle kohale, et juba veidi rohkem tunni aja pärast sisenen ma uude kooli. Mind on ees ootamas kaks nädalat võõras koolis. Mind tabab ärevus. Valin endale selga kõige ilusamad riided, mis mu kapis leiduvad ja sätin enda juuksed tavapärasest korralikumalt. Hommikust süües ei suuda ma ema jutule keskenduda, mu mõtted on mujal. Mis saab, kui ma uues klassis kellegagi suhtlema ei hakka? Kas ma meeldin neile? Kas nad võtavad mu hästi vastu? Kas ma peaksin minema ise kohe kellegagi rääkima või algul veidi ootama? Need ja veel paljud küsimused, mis kaasnevad õpilasvahetuse või uude kooli minemisega, keerlevad mul peas. Ma ei pane tähelegi, kuidas kell lendab ning juba peangi ma oma sammud bussipeatuse poole seadma.

Longin vaikselt peatuse poole. Need kaks kilomeetrit oleks just kui mu elu pikimad. Väljas on pime ja meeletult külm ning just täna olen ma suutnud oma kõrvaklapid koju unustada. Mu mõtted rändavad jällegi kõige ees ootava peale ning nüüd tabab mind tõsine hirm. Hetkeks mõtlen otsa ringi pöörata ja koju tagasi minna ning hiljem öelda, et jäin haigeks, kuid sean siiski oma sammud vapralt edasi.

Veidi aja pärast olen juba bussi peal ning loen peatusi, mis veel jäänud on ning siis tulebki minu peatus. Astun bussist maha, nüüd pole mul enam tagasiteed. Järgnen teistele õpilastele, kes ka ilmselt samase kooli suunduvad. Mu süda lööb kiiremini, kui kunagi varem kui ma lõpuks koolimaja uksest sisse astun. All garderoobis võtab mind vastu lahke valvuritädi, kes rõõmuga mind õige klassi nagide juurde juhatab.

Olen saanud just oma jope nagisse panna, kui kuulen kellegi häält minu nime lausuvat. Pööran oma pea hääle suunas ning minu ees seisab lühiksest kasvu ja rõõmsa näoga tüdruk. Veidi tutvudes saan teada, et tema on minu klassipoolne mentor. Koos seame sammud algava tunni suunas. Nüüd on juba kuidagi palju julgem. Klassi jõudes mu julgus kaob, tunnen end kummaliselt, keegi justkui ei märkaks mind. Istun vaikides oma kohal ja lihtsalt jälgin klassis toimuvat.

Esimene tund möödub mul klassikaaslasi uudistades ja minu mentor üritab mulle nimepidi teisi tutvustada, kuid enamik nimesid läheb mul kohe meelest.

Vahetunnis on kummaline olla. Ma ei taha telefonis olla, sest kardan jätta muljet nagu ma ei tahaks teistega suhelda, aga samas pole mul hetkel midagi teha. Kõigil tundub miskit põnevat käsil olevat ja nii ma siis lihtsalt istugi ning jälgin teisi. Hetkeks jõuan juba mõelda, et äkki see ei olnudki nii hea mõte siia tulla, ehk peaksin ma oma vahetuse varem lõpetama. Hetkel lohutan ma ennast mõttega, et see kõik alles algus ja ehk ajaga läheb paremaks.

Ja tõsi nii see ongi. Peale kolmandat tundi tuleb mu juurde üks tüdruk. Ta naeratab mulle ja tutvustab ennast, ta tundub tore. Ühtlasi on ta teine inimene, kellega ma siiani oma klassist rääkinud olen. Kuid koolipäeva lõpuks olen ma juba paljudega tutvunud ja veidike rääkinud. Kummaline on aga see, et ükski õpetaja pole palunud mul ennast tutvustada. Ega ma sinna klassi ette endast rääkima väga just minna ei taha, aga ehk aitaks see mul veidi klassiga rohkem sõbraks saada. Kuid mida päevad edasi, seda rohkem hakkan ma klassiga suhtlema ning nüüd on lausa kurb mõelda, et varsti pean ma siit lahkuma. Hea meelega jääks ma kauemaks. Kuid peagi saab minu kahenädalane seiklus läbi ning nii kurb kui see ka poleks, pean ma lahkuma, iga hea asi saab kord otsa. Aga alati on ju võimalus uuesti külla tulla, mida ma tõenäoliselt kevadel ka teen.

Helis Ilumäe

Mina, Katarina Põldur käisin vahetusõpilaseks Olustvere Põhikoolis. Olen igati rahul, klass võttis mind kohe omaks ja abistas. Mul oli ilmselt ka veidi kergem, kuna mu kaks väga head sõpra käisid selles klassis ja nii oli mul ka kergem sulanduda.
Minu nädal langes kokku vastlapäeva ja sõbrapäevaga. Vastlapäeval toimus teatevõistlus pargis, kus pidime teatud maa jooksma, siis läbima teatud maa puusuuskadel ja seejärel viskama täpsust. Sõbrapäev möödus samuti väga lõbusalt. Õhtul toimus sõbrapäeva disko, mis oli koos Teenindus- ja Maamajanduskooli õpilastega.
Olustvere kooli õpetajad meeldisid mulle väga. Kõik olid sõbralikud ja leebemad kui minu kodukoolis. Ikka uuriti, et kuidas on minu koolis hindamine ja kus maal meie praegu oleme.
Sain klassiga väga väga lähedaseks ja lubati mind kutsuda ka klassiõhtutele. Samuti küsiti, kas tulen veel vahetusõpilaseks ja vastasin neile kohe et loomulikuly. Sain endale ka sõpru nii seitsmendast kui ka üheksandast klassist. Pisemas koolis on õpilased kokku hoidvamad, kõik teavad kõiki ja suheldakse üksteisega. Suuremas koolis ei teata isegi oma paralleelikaid.
Huvitav kogemus oli ka see, et söökla ei asunud koolis, vaid veidi eemal. Tore oli jalutada värskes õhus. Mulle isiklikult meeldis ka see et Olustvere koolis sai süüa peale kolmandat tundi aga minu koolis alles peale viiendat tundi.
Sain olla ka ühe päeva korrapidaja, see kogemus oli tore. Pidin tahvlit puhastamaja võtme tooma ja viima õpetajatetuppa. Oli väga vahva kogeda seda, kuna minu koolis pole sellist asja ültse, klassiuksed on vahetundides lahti ja õpetaja puhastab tahvlit.
Olen oma vahetusega väga rahul. Loodan, et mul tekkib võimalus veel minna Olustvere kooli vahetusõpilaseks.

Katarina Põldur

Olen 13-aastane Viljandi Kesklinna Kooli 7.klassi õpilane ning õppisin vahetusõpilasena 15.-19.jaanuarini Kadrioru Saksa Gümnaasiumis. Valisin selle kooli, kuna mu poolõde on lõpetanud seal põhikooli ning õpin ise ka saksa keelt. Samuti oli soov minna kooli, mis oleks Tallinna kesklinnale ligidal ning seetõttu valisingi KSG-i.

Sõitsin pühapäeva pärastlõunal perega Viimsisse, kus elavad head sõbrad, kelle juures ma vahetusperioodil elasin. Õhtul sõitis ülejäänud pere Viljandisse tagasi ning mina jäin sinna. Esmaspäeva hommikul kooli minnes oli väike närv sees, kuidas mind vastu võetakse, kuid kõik sujus suurepäraselt. Klassikaaslased olid toredad ning sõbralikud, sain omale nendeks päevadeks tugiõpilase, kes oli vajadusel abiks ning näitas klassiruumide asukohad kätte. 5 päeva möödusid märkamatult kiiresti ning reedeks olin kindel, et tahaksin sinna pikemaks jääda.
Õppetöö osas oli minu kodukool üsna palju eespool ning seetõttu pidin ka matemaatika kontrolltöö kaasa tegema. Õpetajad olid üsna toredad, kuid üksteisest väga erinevad. Võrreldes minu kodukooliga oli paar erinevust ka: näiteks polnud koolikella, sellega seoses olid ka õpilased tunni algusaja suhtes vabamad, polnud eesti keeles ja matemaatikas tasemerühmi ning neil on loovtöö 7.klassis, kuid meil 8.klassis.

Vahetusperega tegime iga päev midagi põnevat: korraldasime filmiõhtuid, külastasime Viimsi spad ning KUMU kunstimuuseumi. Sain iga päev jalutada lumises Tallinna vanalinnas, kuna vahetuspere vanemad töötavad seal.
Reedel ütlesid paljud klassikaaslased, et ma jääksingi nende klassi ning ma olin nendega üsna nõus. Kui klassijuhataja küsis, kes tahaks Viljandisse sama programmiga mulle külla tulla, tõstis üle poole klassi käed. Jään kindlasti nendega edaspidi suhtlema ning ehk lähen sinna kunagi tagasi.

Kokkuvõttes oli see väga positiivne ja äge kogemus ning soovitan seda kõigile!

Elsbet Helena Tiitus

Ma olen Lasnamäe Vene Gümnaasiumi õpilane ning hiljuti toimus mu viies õpilasvahetus. Eelmised vahetused õpetasid mulle tohutult palju ning tõid hindamatut kogemust. Kui mul tekkis uuesti võimalus osaleda, ma täitsin vahetusõpilase ankeedi ilma mõtlemata.
Koolivalik
Selle imetoreda nädala ma veetsin Tallinna Saksa Gümnasiumis. Miks just see kool? Seda küsiti minult väga palju, aga ma siiamaani ei oska vastata. Ma ei olnud sellest koolist midagi kuulnud, mul polnud seal tuttavaid. Kooli valimisel oli mul ainuke tingimus – et kool asuks Tallinna piiris. Vaatasin koolide nimekirja, valik oli hästi lai, konkreetseid mõtteid polnud. Selle kooli valisin südame järgi ja ma ei teinud viga. Paremat vahetust ma ei oleks isegi mitte soovida.
Esimene päev
Vaatamata sellele, et see polnud kaugeltki esimene vahetus, tundsin kõigile vahetusõpilastele tuttavat ärevust: kuidas minusse suhetakse ning kuidas vastu võetakse? Üllatused algasid kohe esimese päeva algusest. Tulin kooli teiseks tunniks nagu oli tunniplaanis pandud. Kohale tulles selgus, et õpetaja jäi haigeks ja pidin tulema alles neljandaks tunniks. Kooli direktor, kes oli mu kontaktiisikuks selleks nädalaks, osutus suurepäraseks inimeseks. Ta näitas mulle koolimaja ja terve nädala jooksul oli minu toetajaks, mille eest olen talle väga tänulik. Kui saabus neljanda tunni aeg, viis ta mind klassi ja tutvustas minu klassikaaslastele. Seisin klassi ees ja olin hämmelduses – kõik ju vaatavad minu poole väga tähelepanelikult. Istusin esimese pingi taga ja ei julgenud taha vaadata. Esimesel vahetunnil seisin kabineti kõrval, uurisin uusi kaasõpilasi. Mina olin väga üllatanud, aga mitte ükski minu klassikaaslastest ei proovinud minuga suhtlema hakata, nad isegi ei vaadanud minu poole. Ootasin ja lootsin… Tunnid möödusid, midagi ei muutunud. Saabus vahetund enne saksa keele tundi ja järsku minu juurde tulid kaks neiut juttu ajama. Tunni käigus veel kaks tüdrukut alustasid minuga suhtlemist. Pärast selgus, et need tüdrukud õpivad minu paralleelis ning oleme nendega koos ainult keeletundidel. Olin segaduses, otsustasin veel oodata ilma järeldust tegemata. Aga peas tekkis küsimus: miks ma siia vahetusse üldse tulin? Eesti keelt ju ma juba oskan (õppisin selgeks esimeste nelja vahetuste jooksul).
Teine koolipäev
See päev algas jälle keeletundidega. Inglise keel, vene keel… Jätkasin suhtlemist nende tüdrukutega, kellega eelmisel aastal. Nad rääkisid enda klassist ning selgus, et minu esmamulje klassist ei olnud väär. Mu klass on väga kinnine ning endasse tõmbunud. Pidin selle probleemi ära lahendama. Läksin direktori juurde ja arglikult palusin klassi vahetada. Tal oli kurb seda kuulda, aga ta ei saanud eituda. Samal vahetunnil tutvustas mind direktor uuele klassile – 11B. See oli armastus esimesest silmapilgust. Atmosfäär klassis oli sõnuseletamatu, nii lahke, sõbralik ja justkui südamelähedane. Naeratus ei kadunud näolt. Sel päeval olin nagu seitsmendas taevas, nautisin minu klassi, minu vahetust, minu elu. Nii jätkus terve nädala. Ma lihtsalt ei uskunud, et see tõesti toimub minuga, et mul võib nii hea olla. Selles koolis, selles klassis ma tundsin end just kui kodus, väga palju naeratasin, naersin ja rääkisin. Olin täiesti õnnelik!
Nädala jooksul koolis toimus väga palju erinevaid üritusi: alates stiilinädalast ja lõpetades välisministeeriumi ja politseiloengute ning Kumusse minekuga. Loomulikult, klassivälised üritused aitavad seltsielule ja sõbrunemisele kaasa ning ainult ühe nädalaga need inimesed said minule väga lähedaseks. Kui saabus reede ehk aeg oma kooli tagasi minna, tulid pisarad silma. Ei tahtnud isegi mõelda lahkumise peale. Ma oli sunnitud oma kooli tagasi tulla, aga mu süda jäi sinna – Tallina Saksa Gümnaasiumi 11 B klassiga!

Minu vahetus kestis ainult nädal aega, aga see oli väga sündmusterohke nädal: palju juhtus, palju muutus. Muutus nii minu elus kui ka minu maailmavaates. Praegu ma tean, miks läksin gümnaasiumi – selleks, et veel üks kord VeniVidiVici programmis osaleda. Mulle tundub et see oli kõige olulisem, kõige õpetlikum, kõige parem nädal terve gümnaasiumi jooksul!
Ja mina tungivalt soovitan selles seikluses osaleda! Ma ei saa lubada, et sinu vahetus tuleb ka nii õnnelik ja rõõmus, aga kindlasti huvitav ja unustamatu. Olen kindel, sa ei kahetse!

Anastasia Jevsejeva

Minu nimi on Laura ning ma käisin vahetusõpilasena Saarema Ühisgümnaasiumis. Ma teadsin juba vahetusõpilaseks kandideerides, et kool, kuhu ma lähen, peaks olema suur, sest ise tulen ma koolist, kus on ainult 140 õpilast ning ma tahtsin teada, mis tunne on käia suures koolis. Ma otsustasin minna SÜG-i, sest Saaremaa on koht, kuhu iga päev ei satu ning soovisin äha, kuidas on nende kultuur ja kombed.

Koolis läks väga toredasti. Kõik võtsid mind hästi vastu ning aitasid mind, kui mul abi vaja oli. Selle Saaremaal viibitud kahe nädala jooksul jõudsin ma saada uusi sõpru ning põnevaid kogemusi. Üheks põnevaimaks kogemuseks osutus SÜG-i 11.klassi korraldatud iga-aastane „Kabaree“, mis koosnes tantsimisest, laulmisest ja pillimängust. Ka minu vahetuspere oli imeline ning mind võeti soojalt vastu.

Ma soovitan kõigile, kellel on vähegi huvi, poovida, mis tunne on vahetusõpilane olla: täita ankeet ning minna mõnda Eesti kooli, sest see annab sulle kogemusi ning sõpru kogu eluks.

Laura Johanna Kask

Mina olen Liisi ja ma jäin oma õpilasvahetusega väga, väga rahule! Harjumatu oli sisse astuda nii vaiksesse ja tillukesse kooli. Mind võeti peaaegu kohe nagu enda klassi omaks. Poisid alguses veidi pelgasid, aga mind tundma õppides said meist päris head sõbrad. Minu klassis oli siis 7 õpilast (2 tüdrukut ja 5 poissi). Päris suur hüpe 25 õpilasest klassist.
Tunnid olid tegelikult üsna sarnased minu enda kooli omadega. Eriti palju mul kahjuks õppida ei tulnud, kuna Avinurmes olles oli klassil peaaegu iga päev tööd. Tegin töödes küll nii palju kaasa kui oskasin, aga suurem osa ajast vaatasin ma ka aknast välja või tegin oma koduseid ülesandeid, et mitte oma päris klassikaaslastest palju maha jääda.
Mulle meeldis, et vahetunnid olid suhteliselt lühikesed ja vahetundide ajal tuli kooliraadiost muusikat. See oli midagi uut ja huvitavat.
Tegelikult sattusin ma ühte klassi oma perekonna tuttavaga, kes algul mind ära ei tundnud, aga peale väikest mäluvärskendust tundis ta mind ära. Suhtlesin temaga suurema osa oma õpilasvahetuse ajast. Kahju oli ta üksi sinna poiste sekka jätta.
Klass ise oli nalja täis. Ei möödunud minutitki kui jälle keegi terve klassi naerma pani. Isegi õpetajad muigasid. Oli kohe aru saada, et terve kool on nagu üks pere. Kõik tundsid kõiki. Vahetundides olid mitmete klasside õpilased koos ja vahetasid muljeid oma rängast päevast.
Tunnid algasid 8.25 ning lõppesid enne 15.00. Kuna minu onupoeg käib samas  koolis (3. klass), sain temaga minna nädal aega koos kooli. Talle meeldis see väga.
Mul õnnestus oma uue klassiga võtta osa ka kooli sisesest mälumängu voorust, kus me küll miinuseid saime rohkem kui plusse, aga see-eest saime koos palju naerda ja üksteist veel rohkem tundma õppida. Minu klassis olid naljakad, targad ja väga toredad noored inimesed. Lähen neile loodetavasti varsti külla.
Liisi Lippasaar​

Mina olen Aleksandra. Õpin Saaremaal Leisi Keskkoolis 9.klassis. Oma vahetusse otsustasin minna Jüri Gümnaasiumisse, kus veetsin kaks nädalat. Valisin Jüri Gümnaasiumi sellepärast, et see on suur kool( kokku 1170 õpilast, aga minu koolis õpib ainult 153 õpilast ) ja tahtsin saada uusi kogemusi suure kooli elu kohta.
Õpilasvahetuse kohta kuulsin oma koolis, kus käidi meile sellest programmist rääkimas ning mul tekkis huvi selle vastu. Täitsin ankeedi ja jäin vastust ootama, kui sain oma koolist, kui ka Jüri Gümnaasiumist nõusoleku, tuligi hakata tegutsema. Vahetusperioodil ööbisin ma oma sugulaste juures, kust sain iga päev kenasti kooli ja tagasi.
Esimesel päeval Jüri Gümnaasiumi peauksest sisse astudes oli mul sees närv, sest algul ei teadnud, kuhu minema pean, aga hirm kadus, kui olin klassi sisse astunud.
Ma õppisin vahetusperioodil 9.c klassis, kus õpib kokku 22 õpilast. Minu klassikaaslased ja klassijuhataja olid ääretult toredad ja meeldivad. Minuga hakati kohe alguses suhtlema ja ma ei tundnud kordagi, et olen kõrvale jäetud. Samuti olid kõik õpetajad, kellega kokku puutusin, toredad ja abivalmid. Tundides oli väga huvitav, aga kõik oli teistmoodi, sest Jüri Gümnaasiumis õpitakse teise õppeprogrammi järgi. Vahetusperioodi jooksul sain palju uusi sõpru ja kogemusi.
Tahaksin tänada 9.c klassi selle eest, et nad võtsid mind nii kenasti ja soojalt vastu. Vahetusõpilaseks olemine oli seni minu elu üks kõige ägedam ja võrratum kogemus. Kindlasti soovin ma minna veel õpilasvahetusse.
Soovitan ka teil võtta osa VeniVidiVici programmist, sest see on võimalus luua uusi sõprussuhteid ja panna end proovile.
Aleksandra Trei.

 

Õpilasvahetus Leisi Keskkoolis.

Miks just Leisi Keskkool?

Seal on käinud peaaegu kõik minu isapoolsed sugulased ja isa ka. Samuti on minu vanima õe koolitee on alguse saanud just sellest koolist. Leisi ei ole mulle võõras kant. Olen seal läheduses veetnud kõik oma lapsepõlve suved, seal elavad minu vanavanemad, seal koolis käib minu sõbranna, keda tunnen terve oma elu. Juba 9 aastat on seal ka meie pere suvekodu.

Olen käinud alates esimesest klassist Tallinna läheduses asuvas Laulasmaa Koolis, kus on umbes sama palju õpilasi nagu Leisi Keskkoolis. Laulasmaa piirkond areneb väga kiiresti. Kui 10 aastat tagasi, mil kool ehitati, arvati et kool jääb kohalike laste jaoks liiga suureks, siis nüüdseks ei mahu kõik soovijad kooli ära, juba kuuendat aastat alustab kaks klassikomplekti esimesi klasse. Ruumipuudus on väga suur, klassiruumid väikesed ja kasutusele on võetud kõikvõimalikud vähegi sobilikud ruumid, et õpilased ära mahutada.

Leisi kandis jääb noori peresid vähemaks ja kahjuks otsustati sel aastal keskkooliosa koolist ära kaotada – uue kümnenda klassiga ei alustatud. Leisi Keskkool on pika ajalooga ja aastaid tagasi oli koolis väga palju õpilasi, kuhu praeguseks on suhteliselt vähe õpilasi jäänud. Ruumipuudust seal ei ole, klassiruumid on avarad ja paljud ruumid kasutuseta. Kool remonditi põhjalikult mõned aastad tagasi. Remondi käigus renoveeriti ka 25 meetrise basseiniga ujula.

Leisi Keskkooli üheksandas klassis õpib 15 õpilast, üks nendest elab Ameerikas ja ma ei saanudki päris täpselt aru, kuidas on tema jaoks õppetöö korraldatud, üks tüdruk oli sel ajal õpilasvahetuses.

Sealne kogukond on väike, paljud on omavahel sugulased- kõik tunnevad kõiki. Koolis on alles veel õpetajaid, kes on õpetanud ka minu isa. Osade õpetajatega on isa samal ajal koolis käinud. Ühe klassiõe ema oli minu isa klassiõde ja nii edasi.

Õnneks sain koolis käia koos oma sõbrannaga, kes õpib samas klassis. Arvan, et sellepärast oli esimesel päeval ärevust vähem. Ilma temata oleksin alguses orienteerumisega kindlasti hätta jäänud. Kooli viis meid hommikuti sõbranna ema, tagasi tulime enamasti jalgsi. Elasin sel perioodil oma vanaema juures.

Mu väljanägemine võib olla päris ebatavaline. Ema arvas, et väike koht ja inimesed võivad olla konservatiivsed ning soovitas mul hoolikalt kaaluda, mida koolis kanda ja kuidas ennast meikida. Tegelikult ei tekkinud sellega üldse probleeme. Sain olla täpselt selline nagu tavaliselt. Viimasel päeval rääkisime ja naljatasime natuke mu jalavarjude üle, aga enamasti ei öeldud midagi.

Mind võeti kaasõpilaste ja õpetajate poolt hästi vastu. Kõik olid sõbralikud ja toetavad. Igapäevaselt tunti huvi, kuidas mul läheb. Samas uuriti ka, kuidas meie koolis õppetöö on korraldatud. Koolinädala jooksul sain osaleda teadusteatri etendusel ning käia õppekäigul maalinna ja karstialale.

Kuna meie koolis võimlat ei ole, sain esmakordse kogemuse kehalise kasvatuse tunnist selleks spetsiaalselt ehitatud võimlas. Ka tegevused, mida tunnis läbi viidi, olid minu jaoks mitte harjumuspärased. Õppetundides oli tore, terve klass oli õpihimuline, kõik töötasid kaasa. Suur osa oli kindlasti headel õpetajatel, kes oskasid oma ainet huvitavalt edasi anda, olid kannatlikud, sõbralikud ja kellest peeti lugu. Üheski tunnis ei jäänud tunnet, et midagi jäi arusaamatuks.

Reedel peale koolipäeva lõppu veetsime koos sõbrannaga aega ujulas. Oleks tahtnud Leisi veel üheks nädalaks jääda.

Aitäh Leisi Keskkooli toredatele õpetajatele ja klassikaaslastele!

Alice Juliette, Laulasmaa Kool