Kogemused

Mai 2018 oli minu jaoks parim kuu minu elus, sest ma veetsin selle Abja Gümnaasiumis. Mulle rääkisid õpilasvahetuse võimalustest minu sõbrad.  Varem nad osalesid selles projektis ja rääkisid aktiivselt nende positiivsetest emotsioonidest. Pärast nende lugude kuulamist otsustasin ise otsekohe, et püüan lühiajaliselt harjumuspärasust muuta ja 100-protsendilist elu muuta.  Õnneks ütles mu sõber Nikita mulle VeniVidiVici kohta ja hakkasin otsima sihtkohta, et täita unistus.  Alguses oli mul probleeme otseselt kooli valimisega. Peamine tingimus, millest ma soovisin, oli kaugus kodust. Otsisin gümnaasiumi võimalikult kaugelt Ida-Virumaast. Mul oli suur soov puhata tuttavatest inimestest ja paikadest.  Juhuslikult pakuti mulle Abja Gümnaasiumisse minemist ja ma olin nõus.  Ma olen alati olnud ettevõtlik inimene, nõustusin õnnelikult kõigi seiklustega, mis mulle pakuti. Ja see juhtum ei olnud erand.

Kui sain teada, et võimalus on tekkinud ning võin üsnapea vahetusõpilaseks minna, oli minus uskumatu rõõmutunne. Ma olin valmis kas või lakke hüppama, võtan vastu kõik, kellega kohtun teel, räägin kõikidele enda kogemustes ja tunnetest. Mul ei olnud mingit hirmu. Ma teadsin kohe, et kõik läheb hästi. Tundsin suurt ootust, tahtsin juba tutvuda klassikaaslaste ja õpetajatega.

Projekti jooksul elasin õpilaskodus.  Ja ma olen kindlasti selle üle rõõmus. Ma arvan, et kummalises perekonnas elamine on väga ebamugav. Iga päev rääkisin eesti keeles enda toakaaslastega. See oli tõesti imeline keelepraktika!  Me sõitsime tihti pärast kooli metsa(Abjas on inimestel elukvaliteedi suurendamiseks spetsiaalsed rajad tervishoiu eesmärgil). Peaaegu igal õhtul mängisin lauamänge uute sõpradega või vaatasin koos nendega televiisorit. Käisime üksteisel külas ja jagasime muljeid. Üldiselt võin öelda, et need teismelised, kellega ma kohtusin, läksid mulle väga hinde,  pean neid tõesti suurepärasteks, lõbusateks ja tõelisteks sõpradeks.

Ma ei unusta kunagi omavahelisi vestlusi. Ausaltöeldes ei ole ma rääkinud enda vene tuttavatega kunagi sellistel teemadel.Meil on nii, nagu oleks teatud barjäär, mis takistaks mind avama tuttavate inimestega, kuid Abjas võisin ma sellest takistusest üle saada ja tõesti lõõgastuda.

Iga päev uues gümnaasiumis oli mulle nagu puhkus. Ma olin alati valmis aktiivselt klassitegemistes kaasa lööma. Koolipäevad möödusid väga kiiresti ja märkamatult. Eesti keel ei takistanud mind õppematerjalide mõistmisel, ma mõistsin täiuslikult, mida õpetaja rääkis, ja üritasin oma klassikaaslastega sammu pidada klassi akadeemiliste saavutuste osas. Tegelikult mõistsin, et vajan materajli lugemiseks ja mõistmiseks palju rohkem aega.  Gümnaasium ise andis ainult positiivseid emotsioone.. Iga õpetaja oli mulle väga tähelepanelik, üritasid vajaduse korral seda teemat üksikasjalikumalt mulle selgitada.

Klassid on väga hästi varustatud, minu arvates oli väga mugav õppida (välja arvatud väga kuum ilm).

Lõppude lõpuks, kui lahkumispäev oli lähenemas, olin väga kurb. Ma siiralt ei tahtnud koju minna mitte sellepärast, et kodu on halb, vaid lihtsalt seetõttu, et mulle meeldis see Abjas. Minu jaoks oli see ideaalne koht, kus tundsin tõelist vabadust. Ma mäletan ümbritsevat loodust ja rohkem heatahtlikke inimesi. Minu hinges tundsin ma rahu. Uute sõbradega hüvastijätmine oli väga raske, tulid pisarad.

Pärast koju tagasi saabumist motiveerisin ka teisi võtta ette väike reis ja vaadata ümbritsevat keskkonda!

Diana Ignatenko

Õpilasvahetuse programmist sain teada koolist. See on juba minu teine kord olla teises koolis vahetusõpilaseks. See kord ma otsustasin teha endale pika õpilasvahetuse ja minna vahetusõpilaseks 4 nädalaks. Ma läksin Leisi Keskkooli (Saaremaale). Ma elan Narvas ja olen venelane, mina väga tahtsin õppida veel rohkem eesti keelt. Mul polnud hirmu ja ma ei muretsenud, kuidas mind vastu võetakse.

Kui ma jõudsin majutavasse peresse, ma sain teada, et mul vedas. Vanemad ja nende 2 last olid äärmiselt toredad ja viisakad. Juba teisel päeval Saaremaal pidin minema kooli. Ma kohe leidsin endale sõpru ja me veel suhtleme nüüd edasigi Facebookis. Majutavas peres oli poiss Oskar, kellele väga meeldib mootorattaga ja autoga sõita. Sel ajal ma esimesel korral proovisin ise autoga, mootorattaga, ATV ja muruniitmise traktoriga sõita ja sain teada, kuidas need masinad kõik töötavad.  Kevadvaheajal me olime nende suvilas. Seal tegime põllutöid, sõitsime autoga, tegime puutööd ja tähistasime mu sünnipäeva.

Kui me olime kodus, me vaatasime telerit õhtul või mängisime ps4. Kuna ma ei tea eesti keelt hästi, siis see oli esimene kogemus midagi seletada Oskarile, mida teha venekeelses mängus  ja kuhu minna. Me vaatasime palju eestikeelseid filmi ja seriaale, ma tõesti ei teadnud, et Eestis on nii hea kinemotograafia.

4 nädala jooksul ma sain nii palju kogemusi! Ma sain teada, mida eestlased söövad, kuidas nad elavad, millega tegelevad kodus kui ka suvilas. Õppisin palju eesti keelt ja leidsin palju uusi sõpru. Oli nii huvitav, et need 4 nädalad said läbi nagu üks päev. Ma tahan veel minna sinna ja veel kord proovida need emotsioone, mis olid seal.​

Artem Treumov

Ma õpin Õigeusu Humanitaarkoolis. VeniVidiVici raames läksin Viljandi Gümnaasiumisse. Valisin selle kooli, ma olen ka varem käinud Viljandis ja mulle meeldis see linn. Koolis on hea võimalus areneda humanitaarsuunas. Mind ajendas osalema programmis  soov uurida minu võimed eesti keeles.

Enne õpilasvahetust mind valdasid erinevad tunned. Loomulikult, ma kartsin ja muretsesin esimese päeva pärast. Mulle väga meeldisid Viljandi koolis õpetajad ja klassikaaslased, kõik olid väga lahked ja rõõmsameelsed. Minu vastupere, kus ma elasin, oli ka väga südamlik. Klassikaaslastega ma suhtlesin ja jalutasin. Perega koos tähistasime sugulaste sünnipäevi. Mulle jäi väga palju positiivset meelde õpilasvahetusest.

Nüüd mul on uued tutvused, uued inimesed, uued muljed ja uus ning väga kasulik ja võrratu kogemus. Ma soovitan ka minu sõpradele osaleda , sest see on põnev ja huvitav!

Anna Subbotkina

Ma õpin Narva-Jõesuu koolis. Koos sõbrannaga me otsustasime minna Narva Eesti Gümnaasiumi ja valisime just selle kooli, sest see ei asu kuigi kaugel ja varem mitte kumbki meist ei ole varem sellises projektis osalenud, seepärast meil oli hirm sõita kuhugi kaugele, näiteks Saaremaale.

Mõtlen, et kõige oluline põhjus, mis ajendas mind programmis osalema, on eesti keele õppimine, ma tahtsin praktiseerida ja üldse vaadata, kuidas lapsed õpivad eesti keeles,  see on raske keel, kuid on oluline osata.

Enne vahetusõpilaseks saamist mul oli nii erinevaid tundeid. Muidugi ma kartsin, et ei saa midagi aru ja ma ei tea, kuidas klassikaaslased minusse suhtuvad, aga hirm ei olnud liiga suur, sest me olime kahekesi sõbrannaga. Aga üldiselt meeleolu oli suurepärane, sest hinges ma alati teadsin, et saan uusi kogemusi ja leian häid sõpru.

Mulle väga meeldis, et kõik õpetajad ja klassikaaslased olid tähelepanelikud, sõbralikud, viisakad, korralikud, paljud õpilased meie klassis võtsid õpinguid südamega ja saavad omavahel hästi läbi, nad tihti aitasid meid. (Eesti Gümnaasium on suur ja vaikne). Ka ma tahan jutustada, et me koos klassikaaslastega (Polina Peterson, Sandra Bossak ja Paula Feršel) osalesime kergejõustikuvõistluses. See oli nii tore!

Loomulikult igal õpetajal on oma õpetusemeetodid ja minu jaoks see oli harjumatu, aga oodatav ja huvitav. Üldiselt kõik oli nagu meie koolis. (Tahan lisada, et minu pähe jääb palju lõbusaid tundeid ja nalju!)

Jah, muidugi ma soovitan sõpradele programmis osaleda, sest see on kasulik kogemus, unustamatu aeg ja uued tutvused! Ma loodan, et veel võtan sellises programmis osa!

Suur tänu Teile võimaluse eest!

Daria Dmitrijeva ja Angelina Fjodorova

 

Selle õppeaasta lõpus, ma osalesin VeniVidiVici õpilasvahetus programmis.
Ma olen õppinud kogu elu Narvas ja õpilasevahetuse raames õppisin ma elus esimest korda kusagil mujal – see koht on Kuressaares, Saaremaal.
Õppisin neli nädalat Saaremaa Ühisgümnaaisumis. Ma valisin selle kooli, sest soovisin tutvuda saarlaste kultuuriga ja areneda enda riigikeeleoskust, Saaremaa andis selleks hea võimaluse

Ma tahtsin vastu võtta uusi kogemusi ja saada eesti keele praktikat, see on tähtis. Enne vahetusõpilaseks saamist ma ausalt ei oodanud midagi halba ega kartnud midagi. Ma mõtlesin, et kõik läheb hästi ja olin kõigeks valmis.

Minu koolis mulle meeldis kõik. Kool oli väga mugav – väike(võrreldes minu kooliga) ja kena. Klassikaaslased ja õpetajad olid sõbralikud ja viisakad, ühesõnaga, normaalsed inimesed.
Vahetusperes olid ka sõbralikud ja viisakad inimesed. See pere oli kakskeelne perekond,  oskavad mõlemaid keeli hästi. Koos me külastasime muuseumi ja laata.
Kui ma elasin seal, mulle väga palju meeldis loodus, nii linnas kui väljaspool linna.  Linnas oli  suur ja kena park, linna ümber on segametsad, okasmetsad ja sood. Jalutada seal oli väga huvitav ja mõnus, sest minu kodukohas pole nii. Samuti mulle meeldis õppida Saaremaa Ühisgümnaasiumis, sest kõik inimesed kellega ma tutvusin, olid väga sõbralikud.

Nende koolisüsteem erineb meie koolisüsteemist, esimesel suvenädalal olid õpilastel  praktika päevad, sellel ajal nad tegevad midagi praktilist: teevad mingit projekti või näiteks koristavad kooliterritooriumi. See on ainult üks näide, kuidas minu kool ja kool Kuressaares on erinevad. Erinevusi on tegelikult väga palju.
Ma soovitan kõikidel osaleda õpilasvahetuses. See kogemus aitab saada uut kogemust  ja välja uurida uut infot kultuuridest.
Mulle meeldis väga palju, aitäh VeniVidiVici!

Aleksei Jefimov

Õpilasvahetuse programmist sain teada koolis, tänu sellele, et meie klassi tuli üks programmis osaleja. Tahtsin ka programmis osaleda ja selleks tuli välja valida kool kuhu minna. Minu jaoks tundus ideaalne Haanja kool, kuna mu maakodu on Haanjas ja seega ka palju tuttavaid, keda ma väga tihti ei näe. Otsustasingi minna Haanja kooli, aga tuli välja, et see kool pole programmiga liitunud. See teadmine muutis mind kurvaks, kuni otsustasin küsida kas oleks võimalik sinna kooli minna. Lõpuks sain teada, et Haanja kool on ka nüüd programmis ja on nõus mind vastu võtma. Vahetust ootasin väga ja lugesin päevi, kuni lähen Haanjasse. Siis aga tekkis mul hirm ja enam ei tundunudki õpilasvahetus nii tore, sest ma ei teadnud õpetajaid ega reegleid ja ma ei teadnud kuidas mind vastu võetakse. Minu plussiks oli muidugi see, et Haanja koolis käib mu sõpru, kellega suhtlen palju. Haanja kool on väga väike võrreldes minu kooliga (seal käib umbes 60 õpilast, minu koolis käib umbes 1000 õpilast). Haanjas suviti ja vaheaegadel olles olen kohtunud paljude inimestega, kes enamus käivad Haanja koolis, niiet tunnen umbes pooli inimesi kes käivad Haanja koolis.

Juba teisel koolipäeval oli mu hirm kadunud, sest mind võeti hästi vastu nii õpilaste kui ka õpetajate poolt. Minu vahetusklassis oli 12 õpilast minuga koos 13, kellest tundsin 8 õpilast. Nüüd pärast vahetust tunnen kõiki.

Vahetuse ajal leidsin endale hea sõbra, kellega olen suhelnud ka pärast vahetust. Hakkasime suhtlema seepärast, et kuulame ühte sama bändi, niiet meil oli iga päev millestki rääkida.

Haanja kool oli meie koolist eespool igas aines v.a. eesti keel. Mis oli mulle seal koolis miinuseks, aga oma kooli tagasi tulles suureks plussiks. Tunnid olid kuidagi lihtsamad ja rahulikumad. Söömine ja söök oli seal väga hea. Minu koolis peab seisma rivides õpilaspiletiga, et võtta süüa. Haanja koolis tullakse hommikul küsima palju õpilasi kohal on ja söögivahetunni ajal lihtsalt lähed istud oma kohale, tõstad söögi taldrikule ja sööd, ei mingeid rivisi.

Kokkuvõtes ma jäin vahetusega väga rahule ja tänan VeniVidiVicit, et te tegelete sellise programmiga. Sellised sündmused jäävad kauaks meelde ja on ka toredad. Võib olla tahaksin uuesti programmis osaleda ja minna tagasi Haanjasse. Kindlasti soovitan õpilasvahetuse programmis teistelgi osaleda, sest see on seda väärt. Hea et valisin 2 nädalat vahetust, sest 1 nädal oleks olnud väga lühike aeg. J

Anu-Li

Tere! Ma olen Katja ja käin Sillamäe Kannuka Koolis 8. klassis: osalesin õpilasvahetuses 7.05-11.05.
Ma valisin Narva Keeltelütseumi, sest pärast 9. klassi on mul vaja mõelda, mis gümnaasiumis edasi õppida soovin. Ka olen näinud, et see kool on üks tugevamaid koole Eestis ja tahtsin proovida seal  õppida. Osalesin selles programmis,  sest paar kuud tagasi kooli tuli VeniVidiVici esindaja ja jutustas õpilasvahetuse võimalusest.

Õpilasvahetuses osalesin koos minu kahe sõbraga ja siis ei kartnud sinna minna, kuna olen seltsiv ja sõbralik.

Igal päeval sõitsime Sillamäelt Narvasse kell 7.30 spetsiaalse koolibussiga.

Esimesel päeval kohtus meiega uus klassijuhataja ja me tutvusime oma klassiga. Uued klassikaaslased olid sõbralikud ja jutustasid koolist ja enda tegemistest. Kool on suur, seal õpib umbes 1000 õpilast, minu koolis õpib umbes 400 õpilast. Seda, et seal õpilaste arv nii suur oleks, ma ei tundnud  ja ma harjunud sellega väga kiiresti. Klassis oli enam-vähem sama palju õpilasi kui minu koduklassis. Me õppisime klassis inglise keele süvaõppimisega ja inglise keel oli iga päev mitu korda, see väga meeldis mulle, sest armastan inglise keelt õppida ja mul ei ole sellega probleeme. Nii tuli välja, et me tulime vahetusele, kui kõikidel 8. klasside õpilastel olid kontrolltööd inglise ja eesti keeles. Paraku meil lubati ainult inglise keele testi kirjutada ja mul tuli see väga hästi välja. Sain viie ja olin klassist punktide arvestuses teine. Olin väga rõõmus!

Meie klass ja klassijuhataja olid väga lõbusad ja seltsivad, nad jagasid meile õpikuid ning aitasid koolis orienteerida, tutvustasid meid õpetajatega. Koolisöökla eriti ei meeldinud, sest võrreldes minu kooliga selle kooli toit on ilmselt pisut kehvem ja sööklas on vähe ruumi. Veel väga meeldinud, et koolis seisab kohviautomaat ja sealt võib osta erinevaid maitsvaid kuume jooke (ei meeldinud, sest jätsime sinna palju raha).

Selles koolis võib isegi õppida hiina või saksa keelt, ma olin saksa keele tuunis ja praegu ka tahan saksa keelt õppida, kui oleks võimalus. Õpilased vestlesid õpetajaga saksa keeles ja ma ei saanud aru, mida nad räägivad, aga oli ikkagi huvitav.

Mind väga üllatas bioloogia klassiruum! Seal olid erinevad lilled, kaktused, taimed ja isegi kilbid ning raagritsikad. Klass näeb valja nägu džungel ja on tõesti ilus.

Mulle öeldi, et selles koolis on väga raske õppida, aga arvan, et kooliharidus on nendel sama nagu meie koolis ja ei saa öelda, et nende kool on tugevam kui meie. Veel üks üllatus oli, et kunstitunnis neil on joonestamine (meie koolis joonestamine oli, aga ma ei saanud seda ja joonistamine oli tunniplaanist eemaldatud mingil põhjusel). Proovisin esimest korda joonestada ning mul tekkis huvi sellega veel tegeleda.

Mulle väga meeldis õpilasvahetus! Sain unistamatu kogemust ja uusi sõpru. Vaatasin, kuidas õpivad selles koolis ja võin palju oma kooliga võrrelda. Olen kindel, et õpilasvahetus oleks kõikidele kasulik ja meeldejääv. Ärge kartke ja proovige!

P.S õpin eesti keelt ning vabandan mõningate vigade eest.

Katja

Tere! Õpin Rakvere Gümnaasiumi 7.b klassis. Otsustasin minna Valga Põhikooli kaheks nädalaks, üheks suureks määravaks faktoriks oli ka see, et mu vanavanemad elavad seal.
Esmaspäeval kooli minnes mõtlesin ausalt öeldes, et see on mu elu halvim otsus, seda mõtlesin ma ka siis, kui enda klassikaaslasi esimest korda nägin. Ma kohe tundsin nende põletavat pilku enda peal, aga minu suureks kergenduseks polnud üldse asi nii hull, kui algselt tundus. Kaasõpilased võtsid mind sõbralikult vastu ning saime nendega kiiresti jutule. Edaspidi läksid need kaks nädalat justkui linnutiivul.
Lisaks meeldivale seltskonnale ja toredatele õpetajatele käisin ka heategevuslikul jooksul ja  nendega lõppuekskursioonil. Me käisime Narvas ning eriti elamusterohkeks tegi minu jaoks Narvas käigu see, et me saime Narva-Jõesuus käies ka põlvini merre.
Omaltpoolt ütlen, aga nii palju, et soovitan igati sellest programmist osa võtta. Algul ei tahtnud minna, aga pärast ei tahtnud enam ära tulla. See andis juurde enesekindlust ja kindlasti tahan osaleda selles programmis veel uuesti ja kes teab võib olla viib mind tulevik taas Valka.

Diana Raid

Tere!

Mina olen Katrin ja ma käin Jõhvi Põhikoolis 8. a klassis.

Ma olin 09.-20.04.18 vahetusõpilane Emmaste Põhikoolis. Kool asub vanas mõisahoones. Seal koolis õpib 84 õpilast, 8-ndas klassis käib 8 õpilast (1 tüdruk, 7 poissi).

Jõhvi koolis õpib 526 õpilast, 8a klassis käib 26 õpilast (11 tüdrukut, 15 poissi).

Ma olin 2 nädalat Ugamite perekonnas. Sinna kuuluvad ema Helje, isa Taavi ja lapsed Andreas (7a), Anne-Mai (12a), Kristjan (15a) ja Jaan-Martin (17a).

Seda mida me tegime kaks nädalat saad teada edasi lugedes:

 

  1. päev

Sõitsin hommikul bussiga Jõhvist Tallinna, sealt edasi teise bussi ja praamiga Hiiumaale kokku 7 tundi, oli väga huvitav-väsitav sõit. Kui bussiga Emmastesse kohale jõudsin, siis pereisa koos noorematega lastega tulid mulle vastu. Sõitsime nende koju. Me sõime ja jutustasime miks ma tulin Emmastesse ja üldse rääkisime sellist tavalist juttu.

Hiljem läksime Anne-Mai, Kristjani, minu uue klassiõe Riste-Sofie ja seitsmenda klassi tüdrukuga Emmaste peale kõndima. Nad näitasid mulle kooli, vallamaja, lasteaeda, noortekeskust ja teisi ilusaid kohtasid. Selle ajaga kui me kõndisime seal ringi sain juba aru, et Emmaste on väga ilus ja armas, väike koht.

Hiljem tulid noortekeskusesse Andreas ja Jaan-Martin. Siis läksime koju tagasi ja ma andsin neile kingitused üle mida ma olin Ida-Virumaalt kaasa toonud (nt pastakad, kruusid, maiustused jne). Nad olid väga õnnelikud neid asju nähes.

Päeva lõpuks olin ma pikast reisimisest nii väsinud, et ma läksin päris varakult magama.

  1. päev

Tõusin 6.30. Tegin ennast korda ja kuulsin, et teised pereliikmed hakkavad ka vaikselt ärkama. Sõime. Lõpuks läks meil päris päris kiireks kuna Jaan-Martin läks Kärdlasse gümnaasiumi ja ta oli vaja bussile viia.

Kui me Emmaste kooli jõudsime, siis minu imestuseks oli seal nii vähe inimesi ja päris vaikne oli võrreldes Jõhvi Põhikooliga. Kui koolikell helises siis läksime tundi. Esimene  tund oli füüsika. Matemaatikas on nad tugevad peast arvutamises.  Vahepeal oli söömine ja taaskord minu üllatuseks oli söökla päris väike.

Peale tundide lõppu läksime tagasi koju. Siis ma hakksin koos Andreasega mängima lauamängu. Kui kõik koju tulid siis läksime koos pereemaga Kristjanile Käina jalgpallitrenni vastu.

 

  1. päev

Tavaline koolipäev. Koolipäeva lõpus tulime kohe koju. Kooliprogrammiga on nad enam-vähem sama kaugel kui Jõhvis. Neil on ka tunniplaanis Hiiumaa ajalugu, kus räägitakse Hiiumaast ja seal sündinud ja tegutsenud kultuuritegelastest nt Ines Arust jt.

 

 

  1. päev

Oli täitsa tavaline koolipäev. Vahetunnis on neil võimalus lauatennist mängida. Peale tunde läksime kohe koju. Õppisin. Kodus me mängisime mitu tundi lauamänge. Kui kell oli juba palju, siis läksime magama.

 

  1. päev

Tavaline koolipäev koos hommikuse rutiini, kooli minemise, tundide jms. Kuid kuna pereema Helje on ka muusikaõpetaja koolis, siis muusikatunnis ma rääkisin endast, Jõhvi Põhikoolist ja näitasin oma kooli laulu- ja tantsupeost pilte ja videoid. Loodan, et teistele meeldis mind kuulata.

Õhtul läksime siinse pere vanaema 85. aasta juubelile. Toidud ja kook olid väga maitsvad. Nad on suur ja kokkuhoidev pere.

Seal oli üks väga põnev raamat Eesti saja vaatamisväärsuse kohta, nägin paljusid tuttavaid kohti ja sain nendest palju rohkem teada.

Peale sünnipäeva läksime lähedale paadisadamasse, kus avanes imeline vaade merele ja enda üllatuseks nägime planeet Veenust taevas. Tegin ka seal mõned pildid.  Üle kõrkjate oli näha ka Saaremaad.

Tulin tuppa ja juba tunni pärast läksime magama.

 

  1. päev

Reedel oli tavaline koolipäev ja peale tunde tulime koju.

Esimene nädal läks koolis kiiresti, kuna oli palju uusi seiklusi uusi kogemusi.

Kodus vaatasime filmi Paddington 2’te ja ma olen siin olles avastanud endale vaatamiseks loodusimede raamatuid, mis on väga põnevad.

Õhtul rääkisime pereemaga juttu ja siis varsti läksime magama

 

 

 

 

  1. päev

Laupäev oli tõeliselt tore päev. Andreas esines Kärdlas Laulukarusselli eelvoorus ja läksime terve perega teda kuulama. Meid oli väga palju ja siis pidime tuttavatelt 9 kohalise auto laenama selleks, et mitte kahe eraldi autoga minna.

Pärast kontserti läksime kohvikusse sööma. Tegime plaane, et kuhu me edasi läheks. Otsustasime minna Tahkunasse ja seal ringi vaadata. Uurisime seal erinevaid randasid , sõjast jäänud ehitiste varemeid , tuletorne jms. Nägime ka Estonia laeva jaoks püstitatud mälestussammast. Kui olime pikalt metsas sõitnud ja ringi käinud, siis läksime kaunisse kohvikusse Roograhusse pitsat sööma. Koju sõites me põikasime veel mitmetesse randadesse sisse ja vaatasime seal ringi. Nägime ka kalureid, neid oli seal ühes kohas 10-15. Päris naljaks vaatepilt oli kui nii palju inimesi oma õngedega on ühes väikses kohas ja püüavad kala.

Koju jõudes me olime suhteliselt väsinud ja läksime peaaegu kohe magama.

 

  1. päev

See pere, kus ma olin vahetusõpilasena, on baptistid, seega käisime pühapäeval jutlust kuulamas, mis kestis 2 tundi. See oli huvitav ja põnev kogemus minu jaoks.

Tagasi koju jõudes me mängisime Anne-Maiga Monopoly, tema võitis väga-väga-väga ülekaalukalt.

Õhtupoole käisime Taavi ja Anne-Maiga Sõru sadamas  ja Prähnus rannas.

Vahepeal viisime Jaan-Martini Kärdla bussile . Nad on mulle juba nii oma perekonnaks saanud, et oli lausa kahju, et ta läks ära.

Peale seda kui me ta ära viisime, läksime Vanajõe orgu. See on huvitava käänulise jõega org, kus on ka RMK matkarada.

Tagasi koju minnes läksin peaaegu kohe magama, kuna järgmine päev oli kool.

 

  1. päev

Jälle esmaspäev. Päev algas nii nagu ikka. Hommikurutiin. Koolis esimene tund oli tavaline, aga siis teise tunni ajal me pidime minema aulasse ja seal räägiti meile kutsekoolist, et miks me peaks just sinna minema.

Kooli tuli külla 22 Hollandi kooliõpilast kolmeks päevaks. Kuna Emmaste kool on hollandi kooliga sõpruskool. Meil oli siis väike aktus, kus nad tutvustasid meile oma kooli. Hiljem tulid nad ka meie tundidesse kuulama ja vaatama. Kirjandusetunnis õpetati neile ütlema tere, head aega, mis sinu nimi on ja kui vana sina oled.

Peale tunde läksin koju, seal magasin natuke ja siis läksime Heljega lõket tegema. Me põletasime päris palju oksi, aga jäi veel natuke alles mõneks muuks päevaks. Peale 3 tundi okste põletamist läksime tuppa ja seal jutustasime natuke ning läksime magama.

 

  1. päev

Teisipäeval käisin koos hollandlastega Hiiumaa tuuril. Käisime Orjakul RMK rajal, edasi läksime villavabrikusse ja seal näidati meile väga vanu masinaid, mis on tehtud paar sajandit tagasi, kuid siiani töötavad ideaalselt. Siis käisime Ristna RMK rajal. Enne külastasime Mere kaubamaja, mis koosnes siia korjatud prügist, mida oli merre visatud. See pani mõtlema küll ja kurb oli seda vaadata, kui palju prügi visatakse merre. Peale RMK rada tegime omale suveniire, nimelt me joonistasime kividele Hiiumaaga seotud asju. Peale seda käisime Kõpu tuletornis,  mis oli väga huvitav, aga seal oli nii kitsas trepp ja käsipuud olid peaaegu jääs, kuna õues oli +3°C. Peale pikka päeva läksime tagasi noortekasse, kust meie reis hakkas ning sealt edasi koju.

 

  1. päev

Kolmapäeval oli päris lühike koolipäev. Ma käisin ainult hommikul keemias ja siis noortekas 3 tundi projekti kirjutamas, peale seda jälle keemia ning siis kehaline kasvatus. Aga siis natuke lähemalt sellest projektist. Teisipäeval ma käisin hollandlastega Hiiumaa ringsõidul ning  kolmapäeval kirjutasin koos Eesti noorte ja Hollandi noortega projekti, et minna järgmine aasta Hollandisse või kuskile teisse riiki kooli ja kultuuriga tutvuma. Peale seda projekti kirjutamist ning peale kooli toimus jalgpallivõistlus  Eesti (Emmaste) vs Holland (Gröningen). Eesti tublide noorte kasuks 10:1.

Koju jõudes sõin ja siis kui Helje läks kooli tagasi, haaras mind tugev soov klaverit mängida kuna neil on kodus klaver. Saingi tegelikult ühe loo akordid selgeks. Selleks looks oli “All of you”.

 

  1. päev

Pärast koolipäeva tunde  käisin Anne-Maiga Taavi töökohas Pharma Systems’is, kus toodetakse haiglatesse hingamisfiltreid.  Selleks et sinna tootmisse siseneda pidime panema kitlid selga, kilesussid jalga ja mütsid pähe, et kõik oleks steriilne ja puhas. Nägime täiesti algusest kuni pakendamiseni kogu protsessi.

Peale seda läksime koju ja kella 17 paiku läksime Taavi ja Heljega Kärdlasse, et sealt osta mulle koju kingitusi. Saime kokku veel Jaan-Martiniga ning läksime sööma.

Peale söömist me läksime Jaan-Martini ühika juurde, et sealt asju võtta, kuna neil hakkab kohe järgmine nädal koolivaheaeg. Taaskord oli raske minul talle head aega öelda, kuna see oli meie viimane kohtumine ja mulle on tõesti hea nendega olnud koos kaks nädalat. Edasi sõitsime Suuremõisa lossi. Käisime vaatamas filmi “Ahto. Unistuste jaht”. Seda filmi soovitan vaatama minna nendel, keda huvitavad dokumentaalfilmid. Siis läksime juba koju.

 

  1. päev ehk viimane Oeh, viimane päev.

Viimane hommik. Viimane koolipäev Emmaste koolis. Hommik algas pakkimisega, nii kurb oli mõelda, et peab lahkuma Hiiumaalt. Koolipäev oli nagu ikka, aga ainult oli vähem tunde, kuna kooli tuli kino, mida ma käisin vaatamas. Siis käisid veel Emmaste kooli abituriendid rääkimas oma koolidest. Film, mida ma vaatasin oli “Seltsimees laps”. See oli nii südamlik ja hästi hingeminev film. Soovitan seda kõigil vaata minna. Peale seda läksime koju ja panin veel viimased asjad kokku. Siis juba mõne tunni pärast oligi aeg minema hakata. Jätsin kodustega head aega ja sõitsime emaga koos bussipeatusesse. Läksin bussile ja seal lõppeski minu VeniVidiVici vahetus Emmaste kooliga.

 

Kokkuvõttes mulle andis see kaks nädalat teises koolis, teises peres, teises Eesti otsas väga palju uusi kogemusi. Kõik kes on mõelnud õpilasvahetusele tehke see ära, see annab nii palju uusi kogemusi ja tutvusi. Kui see oleks võimalik, siis ma käiks kogu aeg vahetuskoolides, kuna nii tore on tutvuda uute inimestega ning saada teada, kuidas teistes koolides õpitakse. Seal koolis olid osad õpetajad seotud Jõhviga ja see tegi seal koolis olemise veel paremaks, kuna oli tunda äratundmisrõõmu.

Katrin Alt

Tere!

Olen Aleksander, Toila Gümnaasiumi 11.klassi õpilane. Õpilasvahetusest kuulsin ma alles hiljuti, kui kaks minu sõpra sel teemal arutasid. Peale seda vestlust hakkasin ma ise ka seda lähemalt uurima ja antud võimalus tundus mulle huvitava mõttena. Olin kindel, et pean seda proovima! Vahetuskooliks valisin Jõhvi Riigigümnaasiumi.

Kahjuks oli minu vahetusperiood vaheaja tõttu natuke lühike, kuid vaatamata sellele sain ma palju uusi kogemusi, nägin natuke teistsugust keskkonda ja vaatasin, kuidas käib õppimine suuremates koolides.

Algul oli natuke imelik minna uude kooli, ei teadnud, kuidas hakkavad mind vaatama uued klassikaaslased ja millised nad üldse on. Kooli kohe sisseastudes sattus mulle silma kooli sõbralik õhkkond, kõik olid kuidagi rõõmsad ja jutukad, vaatamata sellele, et just lõppes koolivaheaeg.

Kool oli väga ilus ja kaasaegne, klassid olid heledad ja hästi sisustatud, oli palju kohti puhkamiseks. Klassikaaslased algul vaatasid mind natuke imelikult ja uudishimulikult, kuid mõne ajaga harjusid ära. Õpetajad olid enamasti väga sõbralikud ja lahked.

Tunnid olid natuke teistsugused, kui ma olen harjunud. Tunnid tundusid mulle natuke kergemad ja vähem sisustatud. Samuti oli ka alguses harjumatu see, et tunnid kestavad 75 minutit ja puuduvad tunnikellad. Ma pidin ise kogu aeg kella vaatama, et tundi ei hilineks. Uus oli ka see, et enamasti olid kõik õpikud koolis, kaasa võetakse ainult pinal ja paar vihikut. Natuke imelik tundus ühetunnine söögivahetund, kuid sellega saab ära harjuda ja leida tegevusi selleks ajaks.

Kindlasti ma soovitaksin kõikidele minna kas või üks kord vahetusõpilasena teise Eesti kooli ja vaadata, kuidas käib seal õppimine.

Õpilasvahetuses saad sa uusi tuttavaid ja kogemusi. Minu jaoks oli see kindlasti hea ja meeldejääv kogemus, mida soovitaksin kõikidele!

Aleksander Otto