Kogemused

Tere!

Mina olen Katrin ja ma käin Jõhvi Põhikoolis 8. a klassis.

Ma olin 09.-20.04.18 vahetusõpilane Emmaste Põhikoolis. Kool asub vanas mõisahoones. Seal koolis õpib 84 õpilast, 8-ndas klassis käib 8 õpilast (1 tüdruk, 7 poissi).

Jõhvi koolis õpib 526 õpilast, 8a klassis käib 26 õpilast (11 tüdrukut, 15 poissi).

Ma olin 2 nädalat Ugamite perekonnas. Sinna kuuluvad ema Helje, isa Taavi ja lapsed Andreas (7a), Anne-Mai (12a), Kristjan (15a) ja Jaan-Martin (17a).

Seda mida me tegime kaks nädalat saad teada edasi lugedes:

 

  1. päev

Sõitsin hommikul bussiga Jõhvist Tallinna, sealt edasi teise bussi ja praamiga Hiiumaale kokku 7 tundi, oli väga huvitav-väsitav sõit. Kui bussiga Emmastesse kohale jõudsin, siis pereisa koos noorematega lastega tulid mulle vastu. Sõitsime nende koju. Me sõime ja jutustasime miks ma tulin Emmastesse ja üldse rääkisime sellist tavalist juttu.

Hiljem läksime Anne-Mai, Kristjani, minu uue klassiõe Riste-Sofie ja seitsmenda klassi tüdrukuga Emmaste peale kõndima. Nad näitasid mulle kooli, vallamaja, lasteaeda, noortekeskust ja teisi ilusaid kohtasid. Selle ajaga kui me kõndisime seal ringi sain juba aru, et Emmaste on väga ilus ja armas, väike koht.

Hiljem tulid noortekeskusesse Andreas ja Jaan-Martin. Siis läksime koju tagasi ja ma andsin neile kingitused üle mida ma olin Ida-Virumaalt kaasa toonud (nt pastakad, kruusid, maiustused jne). Nad olid väga õnnelikud neid asju nähes.

Päeva lõpuks olin ma pikast reisimisest nii väsinud, et ma läksin päris varakult magama.

  1. päev

Tõusin 6.30. Tegin ennast korda ja kuulsin, et teised pereliikmed hakkavad ka vaikselt ärkama. Sõime. Lõpuks läks meil päris päris kiireks kuna Jaan-Martin läks Kärdlasse gümnaasiumi ja ta oli vaja bussile viia.

Kui me Emmaste kooli jõudsime, siis minu imestuseks oli seal nii vähe inimesi ja päris vaikne oli võrreldes Jõhvi Põhikooliga. Kui koolikell helises siis läksime tundi. Esimene  tund oli füüsika. Matemaatikas on nad tugevad peast arvutamises.  Vahepeal oli söömine ja taaskord minu üllatuseks oli söökla päris väike.

Peale tundide lõppu läksime tagasi koju. Siis ma hakksin koos Andreasega mängima lauamängu. Kui kõik koju tulid siis läksime koos pereemaga Kristjanile Käina jalgpallitrenni vastu.

 

  1. päev

Tavaline koolipäev. Koolipäeva lõpus tulime kohe koju. Kooliprogrammiga on nad enam-vähem sama kaugel kui Jõhvis. Neil on ka tunniplaanis Hiiumaa ajalugu, kus räägitakse Hiiumaast ja seal sündinud ja tegutsenud kultuuritegelastest nt Ines Arust jt.

 

 

  1. päev

Oli täitsa tavaline koolipäev. Vahetunnis on neil võimalus lauatennist mängida. Peale tunde läksime kohe koju. Õppisin. Kodus me mängisime mitu tundi lauamänge. Kui kell oli juba palju, siis läksime magama.

 

  1. päev

Tavaline koolipäev koos hommikuse rutiini, kooli minemise, tundide jms. Kuid kuna pereema Helje on ka muusikaõpetaja koolis, siis muusikatunnis ma rääkisin endast, Jõhvi Põhikoolist ja näitasin oma kooli laulu- ja tantsupeost pilte ja videoid. Loodan, et teistele meeldis mind kuulata.

Õhtul läksime siinse pere vanaema 85. aasta juubelile. Toidud ja kook olid väga maitsvad. Nad on suur ja kokkuhoidev pere.

Seal oli üks väga põnev raamat Eesti saja vaatamisväärsuse kohta, nägin paljusid tuttavaid kohti ja sain nendest palju rohkem teada.

Peale sünnipäeva läksime lähedale paadisadamasse, kus avanes imeline vaade merele ja enda üllatuseks nägime planeet Veenust taevas. Tegin ka seal mõned pildid.  Üle kõrkjate oli näha ka Saaremaad.

Tulin tuppa ja juba tunni pärast läksime magama.

 

  1. päev

Reedel oli tavaline koolipäev ja peale tunde tulime koju.

Esimene nädal läks koolis kiiresti, kuna oli palju uusi seiklusi uusi kogemusi.

Kodus vaatasime filmi Paddington 2’te ja ma olen siin olles avastanud endale vaatamiseks loodusimede raamatuid, mis on väga põnevad.

Õhtul rääkisime pereemaga juttu ja siis varsti läksime magama

 

 

 

 

  1. päev

Laupäev oli tõeliselt tore päev. Andreas esines Kärdlas Laulukarusselli eelvoorus ja läksime terve perega teda kuulama. Meid oli väga palju ja siis pidime tuttavatelt 9 kohalise auto laenama selleks, et mitte kahe eraldi autoga minna.

Pärast kontserti läksime kohvikusse sööma. Tegime plaane, et kuhu me edasi läheks. Otsustasime minna Tahkunasse ja seal ringi vaadata. Uurisime seal erinevaid randasid , sõjast jäänud ehitiste varemeid , tuletorne jms. Nägime ka Estonia laeva jaoks püstitatud mälestussammast. Kui olime pikalt metsas sõitnud ja ringi käinud, siis läksime kaunisse kohvikusse Roograhusse pitsat sööma. Koju sõites me põikasime veel mitmetesse randadesse sisse ja vaatasime seal ringi. Nägime ka kalureid, neid oli seal ühes kohas 10-15. Päris naljaks vaatepilt oli kui nii palju inimesi oma õngedega on ühes väikses kohas ja püüavad kala.

Koju jõudes me olime suhteliselt väsinud ja läksime peaaegu kohe magama.

 

  1. päev

See pere, kus ma olin vahetusõpilasena, on baptistid, seega käisime pühapäeval jutlust kuulamas, mis kestis 2 tundi. See oli huvitav ja põnev kogemus minu jaoks.

Tagasi koju jõudes me mängisime Anne-Maiga Monopoly, tema võitis väga-väga-väga ülekaalukalt.

Õhtupoole käisime Taavi ja Anne-Maiga Sõru sadamas  ja Prähnus rannas.

Vahepeal viisime Jaan-Martini Kärdla bussile . Nad on mulle juba nii oma perekonnaks saanud, et oli lausa kahju, et ta läks ära.

Peale seda kui me ta ära viisime, läksime Vanajõe orgu. See on huvitava käänulise jõega org, kus on ka RMK matkarada.

Tagasi koju minnes läksin peaaegu kohe magama, kuna järgmine päev oli kool.

 

  1. päev

Jälle esmaspäev. Päev algas nii nagu ikka. Hommikurutiin. Koolis esimene tund oli tavaline, aga siis teise tunni ajal me pidime minema aulasse ja seal räägiti meile kutsekoolist, et miks me peaks just sinna minema.

Kooli tuli külla 22 Hollandi kooliõpilast kolmeks päevaks. Kuna Emmaste kool on hollandi kooliga sõpruskool. Meil oli siis väike aktus, kus nad tutvustasid meile oma kooli. Hiljem tulid nad ka meie tundidesse kuulama ja vaatama. Kirjandusetunnis õpetati neile ütlema tere, head aega, mis sinu nimi on ja kui vana sina oled.

Peale tunde läksin koju, seal magasin natuke ja siis läksime Heljega lõket tegema. Me põletasime päris palju oksi, aga jäi veel natuke alles mõneks muuks päevaks. Peale 3 tundi okste põletamist läksime tuppa ja seal jutustasime natuke ning läksime magama.

 

  1. päev

Teisipäeval käisin koos hollandlastega Hiiumaa tuuril. Käisime Orjakul RMK rajal, edasi läksime villavabrikusse ja seal näidati meile väga vanu masinaid, mis on tehtud paar sajandit tagasi, kuid siiani töötavad ideaalselt. Siis käisime Ristna RMK rajal. Enne külastasime Mere kaubamaja, mis koosnes siia korjatud prügist, mida oli merre visatud. See pani mõtlema küll ja kurb oli seda vaadata, kui palju prügi visatakse merre. Peale RMK rada tegime omale suveniire, nimelt me joonistasime kividele Hiiumaaga seotud asju. Peale seda käisime Kõpu tuletornis,  mis oli väga huvitav, aga seal oli nii kitsas trepp ja käsipuud olid peaaegu jääs, kuna õues oli +3°C. Peale pikka päeva läksime tagasi noortekasse, kust meie reis hakkas ning sealt edasi koju.

 

  1. päev

Kolmapäeval oli päris lühike koolipäev. Ma käisin ainult hommikul keemias ja siis noortekas 3 tundi projekti kirjutamas, peale seda jälle keemia ning siis kehaline kasvatus. Aga siis natuke lähemalt sellest projektist. Teisipäeval ma käisin hollandlastega Hiiumaa ringsõidul ning  kolmapäeval kirjutasin koos Eesti noorte ja Hollandi noortega projekti, et minna järgmine aasta Hollandisse või kuskile teisse riiki kooli ja kultuuriga tutvuma. Peale seda projekti kirjutamist ning peale kooli toimus jalgpallivõistlus  Eesti (Emmaste) vs Holland (Gröningen). Eesti tublide noorte kasuks 10:1.

Koju jõudes sõin ja siis kui Helje läks kooli tagasi, haaras mind tugev soov klaverit mängida kuna neil on kodus klaver. Saingi tegelikult ühe loo akordid selgeks. Selleks looks oli “All of you”.

 

  1. päev

Pärast koolipäeva tunde  käisin Anne-Maiga Taavi töökohas Pharma Systems’is, kus toodetakse haiglatesse hingamisfiltreid.  Selleks et sinna tootmisse siseneda pidime panema kitlid selga, kilesussid jalga ja mütsid pähe, et kõik oleks steriilne ja puhas. Nägime täiesti algusest kuni pakendamiseni kogu protsessi.

Peale seda läksime koju ja kella 17 paiku läksime Taavi ja Heljega Kärdlasse, et sealt osta mulle koju kingitusi. Saime kokku veel Jaan-Martiniga ning läksime sööma.

Peale söömist me läksime Jaan-Martini ühika juurde, et sealt asju võtta, kuna neil hakkab kohe järgmine nädal koolivaheaeg. Taaskord oli raske minul talle head aega öelda, kuna see oli meie viimane kohtumine ja mulle on tõesti hea nendega olnud koos kaks nädalat. Edasi sõitsime Suuremõisa lossi. Käisime vaatamas filmi “Ahto. Unistuste jaht”. Seda filmi soovitan vaatama minna nendel, keda huvitavad dokumentaalfilmid. Siis läksime juba koju.

 

  1. päev ehk viimane Oeh, viimane päev.

Viimane hommik. Viimane koolipäev Emmaste koolis. Hommik algas pakkimisega, nii kurb oli mõelda, et peab lahkuma Hiiumaalt. Koolipäev oli nagu ikka, aga ainult oli vähem tunde, kuna kooli tuli kino, mida ma käisin vaatamas. Siis käisid veel Emmaste kooli abituriendid rääkimas oma koolidest. Film, mida ma vaatasin oli “Seltsimees laps”. See oli nii südamlik ja hästi hingeminev film. Soovitan seda kõigil vaata minna. Peale seda läksime koju ja panin veel viimased asjad kokku. Siis juba mõne tunni pärast oligi aeg minema hakata. Jätsin kodustega head aega ja sõitsime emaga koos bussipeatusesse. Läksin bussile ja seal lõppeski minu VeniVidiVici vahetus Emmaste kooliga.

 

Kokkuvõttes mulle andis see kaks nädalat teises koolis, teises peres, teises Eesti otsas väga palju uusi kogemusi. Kõik kes on mõelnud õpilasvahetusele tehke see ära, see annab nii palju uusi kogemusi ja tutvusi. Kui see oleks võimalik, siis ma käiks kogu aeg vahetuskoolides, kuna nii tore on tutvuda uute inimestega ning saada teada, kuidas teistes koolides õpitakse. Seal koolis olid osad õpetajad seotud Jõhviga ja see tegi seal koolis olemise veel paremaks, kuna oli tunda äratundmisrõõmu.

Katrin Alt

Tere!

Olen Aleksander, Toila Gümnaasiumi 11.klassi õpilane. Õpilasvahetusest kuulsin ma alles hiljuti, kui kaks minu sõpra sel teemal arutasid. Peale seda vestlust hakkasin ma ise ka seda lähemalt uurima ja antud võimalus tundus mulle huvitava mõttena. Olin kindel, et pean seda proovima! Vahetuskooliks valisin Jõhvi Riigigümnaasiumi.

Kahjuks oli minu vahetusperiood vaheaja tõttu natuke lühike, kuid vaatamata sellele sain ma palju uusi kogemusi, nägin natuke teistsugust keskkonda ja vaatasin, kuidas käib õppimine suuremates koolides.

Algul oli natuke imelik minna uude kooli, ei teadnud, kuidas hakkavad mind vaatama uued klassikaaslased ja millised nad üldse on. Kooli kohe sisseastudes sattus mulle silma kooli sõbralik õhkkond, kõik olid kuidagi rõõmsad ja jutukad, vaatamata sellele, et just lõppes koolivaheaeg.

Kool oli väga ilus ja kaasaegne, klassid olid heledad ja hästi sisustatud, oli palju kohti puhkamiseks. Klassikaaslased algul vaatasid mind natuke imelikult ja uudishimulikult, kuid mõne ajaga harjusid ära. Õpetajad olid enamasti väga sõbralikud ja lahked.

Tunnid olid natuke teistsugused, kui ma olen harjunud. Tunnid tundusid mulle natuke kergemad ja vähem sisustatud. Samuti oli ka alguses harjumatu see, et tunnid kestavad 75 minutit ja puuduvad tunnikellad. Ma pidin ise kogu aeg kella vaatama, et tundi ei hilineks. Uus oli ka see, et enamasti olid kõik õpikud koolis, kaasa võetakse ainult pinal ja paar vihikut. Natuke imelik tundus ühetunnine söögivahetund, kuid sellega saab ära harjuda ja leida tegevusi selleks ajaks.

Kindlasti ma soovitaksin kõikidele minna kas või üks kord vahetusõpilasena teise Eesti kooli ja vaadata, kuidas käib seal õppimine.

Õpilasvahetuses saad sa uusi tuttavaid ja kogemusi. Minu jaoks oli see kindlasti hea ja meeldejääv kogemus, mida soovitaksin kõikidele!

Aleksander Otto

Õppisin kaks nädalat Tallinna Saksa Gümnaasiumis. Valisin kaks nädalat, sest ainult üks nädal tundus liiga lühike aeg.

Eelistasin kooli, mis asub tädi kodule lähedal ning kus mul on juba mõni tuttav olemas, sest ma kardan ise võõraste inimestega suhelda. Valisin alguses kolm kooli, kuid sain aru, et üks neist siiski ei ole see kool, kus vahetusõpilasena minna tahaksin. Lõpuks otsustasin Tallinna Saksa Gümnaasiumi kasuks ja mul õnnestuski sinna minna.

Ma jäin oma vahetusperioodiga väga rahule ning olen õnnelik, et selle kooli valisin. Esimene nädal läks raskelt ja aeglaselt ning ma kartsin, et ei harju sellega üldse ära, kuid tundsin juba neljandal-viiendal päeval, et olen peaaegu sisse sulandunud sinna. Mul oli algul hirm teise nädala ees, aga teine nädal läks hoopis liiga kiirelt mööda ja sealt lahkuda oli kurb. Klass, kus olin, oli igas mõttes minu enda klassiga sarnane ja see pani mind rohkem end hästi tundma. Ma ei suhelnud kõigiga oma klassist, kuid nii palju kui suhtlesin, olid nad väga toredad ja toetavad, samuti olid ka õpetajad toetavad ja mõistvad.

Tutvusin vahetuskoolis saksa keelega, millega mul endal oli väga vähe kokkupuudet, kuid tänu vahetusele tean nüüd rohkem ja eks saksa keele tunnid olid ka need, mis tekitasid rohkem huvi just sellesse kooli vahetusse minna. Tundides oli mul alguses ebamugav olla, sest mõningates ainetes olin ma ees ja mõningates maha jäänud ning ma ei osanud esialgu tundidesse sisse elada, aga eks see ole ka normaalne esimestel päevadel.

Usun, et tänu õpilasvahetusele sain ma enesekindlust juurde ning õppisin uute inimestega paremini suhtlema. Ma soovitan seda kogemust kõigile, sest uute asjade proovimine ja uute tutvuste saamine on üsnagi oluline ja lõbus.

Maria Vera

Olen ülimalt õnnelik, et sain võimaluse veeta ühe nädala Loksa Gümnaasiumis vahetusõpilasena! See kogemus jääb mulle eluks ajaks meelde ja ei unusta seda kunagi. Selle põhjuseks on kooli ja Loksa linna üldine mulje, mis mulle nädala ajaga jäi. Mulle jäi nii koolist kui ka linnast ülimalt positiivne mulje, kuna selle linna rahvas on, oli ja jääb sooja südamega rahvaks. Soovitaksin kindlasti võtta aeg maha ja teha väike külastus Loksale. Räägin nüüd täpsemalt, mis mulje mulle koolist jäi ja millega ma seal hakkama sain.

Alustan pühapäevasest päevast. See oli päev, mil pidin oma kohvri ja enda emotsioonid valmis panema tulevaseks koolinädalaks vahetuskoolis. Olin suures pabinas, kuna mul on tavaliselt kombeks üle mõelda mõtteid, mis reaalsuses ei ole päriselt olemas ja ei hakka ka olema. Ehk siis – kartsin, et mul kaob midagi ära, varastatakse või ununeb midagi kuhugi. Reis ise nägi välja selline: kodust autoga Kosele, Koselt marsaga Tallinna, Tallinnast liinibussiga Loksale. Terve  reis kestis umbes 4-5h. Minule isiklikult möödus see aeg väga kiiresti.

Jõudsin Loksale 30minutit varem ja minu majutav isik, Eliisabeth, pidi mulle kiiruga vastu tulema. Eliisabeth oli minu ajutine klassiõde. Ta on ülimalt tore ja heasüdamlik. Saime poole tee peal kokku ja viisime mu kodinad koju. Kui ma koduuksest sisse astusin, siis tekkis selline kodune tunne, mida ei oleks arvanud, et see nii ruttu tekib. Kui olin enam-vähem asjad lahti pakkinud, kutsus pereema mind koduleiba proovima. Ütlen ausalt, et see on parim koduleib, mida olen eales ka maitsnud. Kui leivad said söödud, siis tegi mulle Eliisabeth tutvustava ringi ümber Loksa.

Kuna ma olin Loksal esimest korda, siis esimese korra kohta olin ma pahviks löödud, sest see linn on nii ilus. Kindlasti ei olnud ma harjunud tugeva tuulega, kuna ei ole kunagi elanud mere ääres. Peale tutvustavat ringi läksime koju ja hakkasime ajalugu tegema, mis oli vaja kindlasti tulevaseks esmaspäevaks ära teha. Kui see sai tehtud, siis sõime õhtusööki ja tõmbasime päeva otsad kokku. Mul on kombeks, et kui ma ööbin väljaspool kodu, siis esimesel õhtupoolikul ei jää ma varakult magama. Aga kuidagi see uni ikka tuli ja sai hästi välja magatud.

Algas uus päev. Esimene koolipäev. Huvitaval kombel sain koolitee kiiresti selgeks. Kui olime jõudnud koolimajja, siis olin väga suures pabinas, sest nagu eelnevalt mainisin, hakkasin taas üle mõtlema. Enne esimest tundi tehti mulle koolituur Eliisabethi ja ühe kuuendiku poolt. Kõige huvitavam ja segasem oli see, et nende koolil on 2 tundi alustavat kellahelinat: üks õpilastele ja üks õpetajatele. Tundi lõpetav kell oli aga ühine. Mõned tunnid läksid mööda ja algas söögivahetund. Poistel ja tüdrukutel on eraldi söögijärjekorrad… Kus koolis veel te sellist asja näinud olete?

Koolipäeva lõpuks olin enam-vähem kõigiga minu klassis tuttavaks saanud, kuigi osad õpilased olid haiged või mingil muul põhjusel puudusid koolist. Peale kooli läksin Eliisabethiga muusikakooli solfedžotundi, kus käis ka teine klassiõde, Lilli. Õhtul läksime koju, õppisime, sõime ja võtsime päevasündmused kokku.

Teisipäevane päev möödus sarnaselt esmaspäevale, kuid õhtul läksime ujumistrenni. Tunnike enne uinumist jõime teed ja rääkisime juttu. Kolmapäev möödus kiiresti ja tavapäraselt. Neljapäeval oli peale kooli klassiõhtu. Tulime klassi, panime klassiruumi valmis, laudadele toidud ja joogid. Alustasime söömisega, tantsisime, mängisime ja läksime koju. See oli üks ainukestest klassiõhtutest, mis on mulle päriselt meeldinud. See klassiõhtu jääb mulle alatiseks meelde. Õhtul veel mängisime Eliisabethiga kaarte ja kuulasime muusikat.

Saabus reede ja emotsioone oli palju, kuna see oli minu viimane päev selles koolis. Esimene tund oli meil klassijuhatajaga. Tunni lõpus ütles õpetaja, et tuleksime peale viiendat tundi klassi. Ma olin väga segaduses, sest keegi ei öelnud mulle, miks me pidime selleks ajaks klassi tagasi minema. Mõned tunnid möödusid ja lõppes viies tund. Läksime klassijuhataja klassi ja kõik kogunesid ümber laua. Mina hoidsin hetkeks eemale, sest ei osanud arvata, mis juhtuma hakkab. Siis nad pöörasid ümber ja õpetaja tänas mind Loksale tulemast ja ulatas mulle kinkekoti, mille sees olid maiustused. Peale seda andis õpetaja klassi ja õpilaste poolt valmistatud kaarte, mille üle ma olen kõige tänulikum, sest nende kaartide järgi jätan ma meelde kõiki, kes olid Loksa gümnaasiumi 8.a klassis. Ja peale selle sain 2 raamatut, mille pealkiri on ,,Loksa”. Ühe ma jätsin endale ja teise andsin oma kooli direktorile. Jagasin enda emotsioone tänades klassi vahva nädala eest ja meeldejääva kogemuse eest. Viimase tunni alguses tegime klassipildi.

Peale kooli läks Eliisabeth muusikakooli ja mina paari klassikaaslasega Loksa noortekeskusesse. Peale seda läksin samuti muusikakooli, et Eliisabethi seal oodata. Peale muusikakooli saime poole klassiga kokku, et õues paar tundi koos olla, seejärel suundusime koju. Tahtsime Liisuga (Eliisabethiga) kaarte mängida, aga mõlemad olime väga väsinud ja otsustasime magama minna.

Saabus laupäeva hommik  ja pidin asjad kokku panema ning hüvasti jätma majutava perekonnaga. Olen ülimalt tänulik neile, et nad mind enda juures hoidsid.  Sõitsin Tallinnasse, pärast Tallinnast koju. Ülimalt kurb oli Loksalt lahkuda, sest mulle tehti Loksa nii südamelähedaseks kohaks. Ma siiamaani igatsen oma Loksa klassi. Olen väga tänulik võimaluse eest, mida pakkus VeniVidiVici Õpilasvahetus.

Beatrice

Õpilasvahetus oli väga lahe, alguses tundus natuke hirmutav ja jõudsin juba kohati mõelda, et miks perioodiks kaks nädalat valisin, aga kui esimene nädal läbi sai, olin ma kurb, sest pidin juba nädala pärast lahkuma. Tekkis sisemine vastuolu, et teised õpilased saavad minna sinna kooli, aga mina pean peatselt oma kooli tagasi minema. Kui ma lahkusin oli imelik tunne.
Räägin tihti sõpradele, mis mulle seal meeldis ja  mis seal huvitavat juhtus. Aga peamiselt sain seal olla mina ise ja avada ennast uuest küljest. Minu arust tegi VeniVidiVici osalemine mind palju julgemaks.  Eriti meeldisid mulle toredad juhtumised nende kahe nädala jooksul, nüüd on, mida meenutada. Kui sugulastega kokku satun, on neil jälle, midagi, mille  üle nalja heita. Leidsin endale ka koolist uusi sõpru ja tutvusi. Mulle meeldis, et see kool oli meie koolist erinev. Kui kuulsin, mis järle nad õppimisega on, sain küll osades ainetes kerge šoki, sest ma ei teadnud sellest veel midagi, aga seda kergem oli mul enda kooli tagasi tulla.
Mäletan esimest päeva päris hästi: kõik oli nii erinev ja teistsugune, kool, klass ja üldse kogu korraldus. Läksime pool tundi varem kohale, sugulane tutvustas mulle kooli, peale seda läksin õppealajuhataja juurde, siis oli küll imelik tunne… Tutvusin ka enda klassiõdedega, toredad värvikirevad kujud, oleksin soovinud natuke kauem olla, sest kahe nädalaga päris kõiki tundma ei õppinud ja  kõigega ära ei harjunud. Nende klass oli meie klassiga küll sama suur, kuid tundus, et neid on kordades rohkem kui meid, nad avaldasid oma arvamust ja olid lustlikud.
Vene keele tunnis olin nii närvis, kuna õpetaja rääkis kogu aeg vene keeles, unustasin isegi kõige lihtsama sõnavara ära. Tunniplaan mul peas ei olnud, liikusin klassikaaslaste järgi, ajasime ka juttu, kuid ega ma suurem asi jutumees pole, mulle öeldi seal tihti, et miks nii vaikne oled.
Kindlasti tahan millalgi sinna kooli veel tagasi minna. Mulle meeldib VeniVidiVici nii väga, et soovitan teistelegi. Kõige parem selle juures on see, et  lähete uude kooli põhimõtteliselt üksi ja harjutad nii  iseseisvust kui ka julgust. Mina võtsin seda kui katsumust ja mul on tunne, et mul läks hästi.

Tere! Minu nimi on Kirsika Kõiv ja õpin ühes pisikese Lõuna-Eesti koolis, see on Eesti kõige lõunapoolsem kool – Mõniste Kool. Tänu VeniVidiVici (VVV) programmile sain osaleda Tartu Karlova Kooli õppetöös kaks nädalat. Valisin selle kooli sellepärast, et see kool oli 600 õpilase võrra suurem kui minu enda kool ning tahtsin proovida suures klassis ja koolis olemist. Koolimaja oli ka palju suurem, õppetöö toimus kolmel korrusel, minu koolis aga ühel korrusel ja ühes klassis. Tahtsin ka vaheldust ning tutvuda uue keskkonna ja inimestega. Olin sellest koolist väga palju head kuulnud ja mõtlesin järele proovida. Ei kahetse, et selle kooli valisin.

VeniVidiVici programmis tahtsin osaleda tegelikult juba varem, kuid  paaril põhjusel jäi see katki. Osalesin sellepärast, et tahtsin tutvuda uue keskkonnaga, panna ennast proovile, näha, kuidas õpitakse suures linnakoolis ning ka uute inimestega tutvuda. Soovitasin seda ka sõbrannale, kes samuti enne mind vahetuses osales, küll aga teises koolis.

Enne vahetusse minekut ei kartnud ma midagi, oli väga elevil ning ootasin pikisilmi esimest koolipäeva, et näeks oma klassi ja kõiki neid õpilasi. Alguses küll mõtlesin, et mis siis, kui mind omaks ei võeta… Tegelikult neid küsimusi oli veelgi… Peale vahetuse lõppu tõusis mul palavik ning ma ei jõudnud pikka aega oma kooli tagasi.

Mulle väga meeldis see kool, klass ja ka õpetajad. Minu vahetus oli väga hästi organiseeritud ja kõik võtsid korraga mind omaks. Klassiga käisime juba teisel päeval koos dokumentaalfilmi vaatamas. Huvijuht kutsus mind ka õpilasesinduse ööistungile, et saaksin paremini ennast nende asjadega kurssi viia ja ka rääkida oma kooli tegevustest. Tegevusi jätkus küllaga ja mulle see väga meeldis.

Soovitan kõikidele VVV programmi vahetust. See on väga meeldejääv ja positiivne kogemus, tänu sellele sain ma palju uusi tutvuseid ja kogemusi. Sain enda kohta väga palju uut infot teada. Olen õnnelik et sain osaleda selles programmis!

Kirsika Kõiv

Jäin õpilasvahetusega väga rahule. See oli tõsiselt ainulaadne kogemus, mis jääb mulle kindlasti meelde pikaks ajaks. See laiendas mu silmaringi, kuna paljud asjad, näiteks kool, õppimismeetodid, õpetajad ja teised inimesed olid Saue omadest üpris erinevad. Samuti sain julgust, teadmisi ning kogemusi  ka kindlasti juurde.

Alguses oli loomulikult väike pabin sees, aga see oli ilma asjata, kuna kõik olid tõsiselt toredad ja mõistvad. Õpetajad said igati aru, et osade asjadega oleme oma koolis erineval kaugusel ning mõned õpetajad tulid isegi sellega vastu, et  mõtlesid meile oma kooli järjega seoses ülesandeid välja. Ka klassikaaslased olid sõbralikud, aitasid meil uues koolis orienteeruda, suhtlesid meiega ning laenasid lahkelt oma õpikuid.

Teistsugust õppetööd näha ja kogeda oli kindlasti põnev, aga kõige huvitavam selle kogemuse juures oli siiski õpilaskodus elamine. Ühisealmus olid väga ainulaadsed inimesed, kes võtsid meid õnneks peaaegu kohe omaks, nendega sai nii palju nalja ja toredat tehtud – need asjad jäävad arvatavasti kauaks meelde. Ühiselamu kasvatajad olid ka väga toredad, selline tunne nagu oleks paar ema juurde saanud, kasvatajad ütlesid, et kui meil peaks soovi tekkima, siis nende poolest võime me üheksandas klassis kooli vahetada ning Abja Gümnaasiumisse õppima ning ühiselamusse elama tulla. Abjas hakkas meile niivõrd meeldima, et viimasel päeval polekski tahtnud koju minna.  Meil on kindlasti plaanis millalgi Abja inimesi külastada, nendega koos midagi ette võtta ja nö vanu häid aegu meenutada.

Grete Dudarenko ja Janely Evartov

Ma olen väga õnnelik, et mul oli võimalus osaleda õpilasvahetuses.

Esimesel päeval kooli minnes ma kartsin, aga kui olin natuke koolis olnud ja õppinud, minu hirmud kadusid. Kõik õpetajad ja klassikaaslased olid sõbralikud ning abivalmid. Ma sain aru, et ma saan ja oskan kasutada eesti keelt igapäevases elus, aga veel tuleb palju õppida ning praktiseerida. Õpilasvahetus on selleks mõnus ja  kasulik võimalus ning ma soovitan kõigile seda proovida!

Ma tänan eriti klassijuhatajat Kairit ja Miia Maid. Ma olen praegu natuke kurb, et õpilasvahetus lõppes. See oli minu elu parim kogemus!

Eva Kazakovskaia

Olin nädal aega Võhma koolis vahetusõpilane – mulle väga meeldis!

Koolis võtsid mind vastu toredad inimesed. Mõnes tunnis oli raske, kuna mõnda teemat polnud me veel Viljandis õppinud, kuid õpetajad olid mõistvad ja õpetasid mulle vajaliku selgeks. Võhma kool oli erinevates ainetundides meist ees.

Olenemata sellest, et klasiss oli peaaegu 10 õpilast vähem kui Viljandis, oli siiski väga lõbus. Klassis olid toredad inimesed. Üleüldiselt oli Võhma koolis palju vähem õpilasi kui Viljandis, koolimaja oli vaiksem ja rahulikum.

Peamine põhjus, miks ma läksin oli sellepärast, et mu vana klassiõde käib seal klassis ja oli palju toredat rääkinud nii koolist kui ka klassist.

Margaret Neering

Meie oleme kaks täiesti tavalist Saaremaa neiut, Irma ja Emili, kes võtsid endale ette ühe unustamatu teekonna. Alustaksime sellest, et meie vahetus ei olnud tavaline 1 või 2 nädalane, vaid meie valisime kõige pikema perioodi ehk 4 nädalase keeleõppeprogrammi. Asusime õppima vene õppekeelga kooli.

Alustasime päeval sõitu Saaremaalt ja õhtuks olimegi Narvas. Reis oli pikk, aga see oli kindlasti seda väärt. Hommikul ärgates saime aru, et oleme sattunud just õigesse kohta. Sees oli selline soe ja kodune tunne. Esimesel päeval Narva Pähklimäe Gümnaasiumi minnes tuli meile vastu klassijuhataja, kes rääkis väga hästi eesti keeles, see tegi meele rõõmsaks, sest me teadsime, mis meid ees ootab. Matemaatikasse minnes otsisime endale istekohad ja koolipäev võis alata. Õppetöö sellestunnis oli ainult vene keeles, mis alguses natuke kohutas ära, aga ajapikku hakkas see külge ja me harjusime sellega ära.

Esimesel vahetunnil tulid kaks klassikaaslast oma toolidega meie juurde ja alustasime vestlust – meiega räägiti vene keeles ja nii kiiresti, et palusime viiskalt, et nad kordaksid ennast ja räägiksid teisel korral aeglasemini. Päeva jooksul suhtlesime veel paljude klassikaaslaste ja õpetajatega, siinkohal mainiksime, et meie klassis õppis ligikaudu 50 õpilast, meie kodukoolis on klassis ainult 12 õpilast. Alguses oli natukene raskusi aru saamisega, aga iga päevaga läks see aina paremaks ja kui mina, Irma, sain jutust aru, mis räägiti, tõlkisin selle ka Emilile ära.

Koolis oli väga tore õhkkond, õpetajad suhtusid meisse väga hästi ja mõnikord palusid isegi mõne eestikeelse väljendi juures abi. Samuti olid klassikaaslased hästi lahedad, sest kui nad tahtsid meiega rääkida, siis nad lihtsalt tulidki meie juurde ja me rääkisimegi omavahel. Koolitoit oli samuti maitsev ja vaheldusrikas nii nagu inimesed meie ümber.

Meid majutas vahetusperioodi jooksul parim perekond. Sinna kuulusid ema Natalja, kes töötas arstina Narva haiglas ja tutvustas meile seda, isa Aleksandr, kes oli politseinik, poeg Aleksandr, kes õppis 11. klassis samas koolis ja samuti oli kodus veel vanaema Anja, kes oli lihtsalt üks väga tore inimene. Nende peresse kuulus veel tütar, kes elab Saksamaal. Neil oli ka palju koduloomi – kaks koera, kass, kalad ja hamster. Koertega käisime me igal õhtul Narva promenaadil jalutamas, vaade oli väga kaunis. Sellel perekonnal oli meie jaoks alati aega, kõik nädalavahetused oli planeeritud nii, et saaksime avastada Narvat ja selle ümbrust.

Me võiksimegi kirjutama jääda oma vahetusest, sest selle lühikese aja jooksul juhtus väga palju. Kui soovite sellest täpsemalt teada saada võite alati meile kirjutada. Vahetuse jooksul oli meil võimalus esindada VeniVidiVici`t Narvas toimuval noortemessil nimega Orientiir, kus leidsime endale uusi tuttavaid ja avastasime erinevaid võimalusi, mida
oma eluga peale kooli peale hakata.

Kui teid huvitab, miks me sellise teekonna ette võtsime, siis kindlasti selle eest võib tänada ühte vahetusõpilast nimega Rustam, kes vahetult enne seda käis meie klassis vahetuses. See oli mingil määral meie inspiratsiooniks ja väikseks tõukeks. Selle eest suured tänud talle. Samuti täname VeniVidiVici liikmeid ja asutajaid, kes on sellise võimaluse üldse loonud. Järgmiseks aastaks on meil juba ankeedid täidetud.

Suured tänud! Большое спасибо!

Emili Sepp ja Irma Jäe