fbpx

Kogemused

Olen 17-aastane, õpin Tabasalu Ühisgümnaasiumis. Mul oli hea võimalus minna Noarootsi Gümnaasiumisse (NG). Valisin selle kooli, sest tahtsin proovida ühikas elamist ja see tundus teistmoodi ning huvitav võimalus.

Ega mul alguses väga sellist kindlat põhjust ei olnud, valisin mitme kooli vahel ning lõpuks osutus väljavalituks NG. Programmis tahtsin ma osaleda, sest oli suur soov rutiinist välja tulla ning midagi teistsugust teha. Alguses mõtlesin, et võiksin minna ka aastaks välismaale vahetusõpilaseks, aga see tundus liiga pikk aega mulle, seega jäin Eesti juurde ja leidsin selle toreda programmi. Enne vahetusõpilaseks saamist ei olnud mul mingit hirmu, ma olin väga elevil ning tahtsin kiiresti sinna minna.

Kui ma kohal olin, hakkasin juba natuke kartma, sest siis jõudis mulle reaalselt kohale, et nüüd ma olengi siin. Minu vahetusnädal oli imeline. Kõik olid nii head ja lahked. Mind võeti seal kenasti vastu, kuigi muidugi alguses ikka võõrastati, aga läks päev mööda ja see oli uskumatu, millised inimesed seal on.

Noarootsi Gümnaasiumi õpilased on nii andekad ja sisukad inimesed. Igal ühel on miski, mis neid köidab. Mis mulle veel enam meeldis oli see, et kõik üksteist toetavad. Neile ei ole esmatähtis, milline sa välja näed, kui oled hea ning sõbralik, ollakse ka sinuga. Ma olen nii õnnelik, et mul oli võimalus olla nädal aega NG-s. Terve see nädal oli täis nalja ja positiivset hõngu. Mul ei olnud kordagi tunnet, et tahaksin koju. Nautisin igat hetke ja kui pidin ära tulema hakkama, oli küll natuke kurb olla.
Oli väga fantastiline nädal. Mis mind üllatas oli see, et koolis käiakse sokkis ringi. Alguses olin väga segaduses, kui mulle seda esimest korda öeldi, arvasin, et teevad nalja, aga ei, nii päriselt ongi. Kuid sellega harjus ruttu ära ja see tekitas veel kodusema tunde.
Kindlasti soovitan kõigil osaleda sellises programmis. See on huvitav ja mälestusterohke. Õpilasvahetus annab meeletult juurde ja avardab maailmapilti. Mina oma kogemuse põhjal võin küll öelda, et kindlasti, kui sa vähegi mõtled selles osaleda, tee seda!!! See ei mõju mitte ühestki küljest negatiivselt. See on kõike väärt.

Kerti Klaos

Õpin Salme Põhikoolis ja läksin Tabasalu Ühisgümnaasiumi, kus ma olin 2 nädalat. Selle kooli ma valisin juhuslikult. Õpilasvahetuse kohta sain teada oma koolist, kus järsku pakuti välja selline programm ja mulle tundus see väga huvitav ja mõtlesin, et miks mitte ennast proovile panna.

Enne vahetusse minekut valdasid mind rõõmud kuid mingil määral ka hirmud. Rõõmudeks oli see, et ma lähen uude kooli õppima ning pean seal saama hakkama iseseisvalt. Tabasalu Ühisgümnaasium oli hoopis teine kool võrreldes minu kodukooliga. Võib alustada sellega, et seal õpib palju rohkem õpilasi, samuti ei toimunud seal 2 nädala jooksul mingeid kogunemisi, mis on meie koolis kombeks. Tunnid olid nagu ikka, aga õppekava oli veidi teistsugusem, ühes aines ees ja teises taga. Vahetuse jooksul elasin ma oma venna juures Mustamäel, kus oli päris pikk sõit kooli.

Alguses olin hirmul veidi klassi ees, kuna ma ei teadnud siis, et satun väga ägedasse klassi, kus mind võetakse hästi vastu.Ma sain nendega vabalt suhelda ja tundsin end nende juures olekul mugavalt. Üldiselt jättis kool väga positiivse mulje: õpetajad olid head, õpetasid hästi ning klassikaaslased olid väga muhedad. Paremat vahetusklassi ei oskagi tahta!

Kokkuvõtteks ma jäin väga rahule selle kogemusega ja isegi kunagi kordaks. Sain juurde väga palju uusi kogemusi, julgust ning tutvusi.

Soovitan ka oma sõpradele seda kindlasti, kuna nad lihtsalt ei tea, mis võimalused neil jäävad kasutamata.

Oliver Himmist

Olen Dolores ja õpin Tallinnas Jakob Westholmi gümnaasiumis. VeniVidiVici programmi raames viibisin kaks nädalat Pärnu Koidula gümnaasiumis.

Programmis ajendas mind osalema see, et soovisin väikest vaheldust oma koolist ja olin huvitatud, mis on teisiti riigigümnaasiumis. Koolivaliku tegin linnapõhiselt, kuna mulle väga meeldib Pärnu linn, sest see on väike ja kodune. Koidula valisin, kuna olin kuulnud maja renoveerimisest ja selle riigigümnaasiumiks saamisest, kooli headest tulemustest olümpiaadidel ning kooli mainekast ajaloost.
Enne vahetusõpilaseks saamist olin ma vägagi pabinas. Kõige rohkem hirmutas mind see, et maja pidavat olema suur ning kartsin seal ära eksida. Pabinat tekitas ka see, et mind ei pruugitud omaks võtta ja oleksin pidanud üksinda need kaks nädalat olema. Olin ka elevil, kuna sain tutvuda uute inimestega. Ma pidin aga üllatuma! Kuigi jah maja oli päris suur, ei eksinud ma seal kordagi, klassikaaslased ja õpetajad olid kõik väga lahked ja lõbusad ning vahetuspere super tore.

Vahetusperega käisime Pärnu linna avastamas. Nägin ära Pärnu kino, vanalinna, mis koosnes põhiliselt ühest tänavast ja ka kuulsas Steffani pitsas sai käidud. Peale kooli käisin võõrustajaga sulgpalli trennis, kus sai ka veidi sporti tehtud naljatamise kõrvalt. Kõige rohkem meeldisid mulle jalutuskäigud õhtuses Pärnu linnas, kuna Pärnu on kaunis koht ning seal on vägagi vaikne võrreldes Tallinnaga. Kooli juures meeldis mulle kõige rohkem paaris tundide süsteem, mida kahjuks minu koolis pole. Esmakordselt tunniplaani nähes tundusid väga põnevad ained: filosoofia, mis tuleb mul alles järgmine aasta, ja prantsuse keel, mida minu koolis ei õpetata. Ma ei pidanud pettuma, kuna need tunnid olid huvitavad ja ma sain palju uusi teadmisi ning õppisin paar fraasi ka prantsuse keeles, mis võivad tulevikus kasuks tulla. Ja nagu ma varem mainisin siis inimesed olid kõik toredad ning mu vahetus sujus väga lõbusalt. Igav mul ei hakanud kunagi.

Kindlasti soovitan teistelgi VeniVidiVici õpilasvahetus programmist osaleda, kuna see on lihtsalt super kogemus. Kuigi jah, ma jäin veidi oma koolis õpingutes maha, aga mind see ei kurvasta, kuna ma õppisin palju juurde, mida ma oma koolis poleks teada saanudki, ja sain palju uusi sõpru ning tuttavaid.

Dolores Eamets

Õpin Salme Põhikoolis ja olin vahetusõpilane Viljandi Kesklinna Koolis. Valituks sai just see kool, sest Viljandi on kindlasti üks kõige ilusamatest linnadest. Ma ei tahtnud minna ka kuhugi suurde linna…
Kooli valik ei olnud keeruline. Kaks head sõbrannat õpivad seal ja kasuperes olev poeg õpib ka seal ja hommikuti nii kergem kooli minna. Programmis tahtsin osaleda, sest soovisin näha enda kooli teisest küljest ja tutvuda teise kooli õppetööga. Kindlasti oli soov kohtuda ka uute inimestega.
Enne minekut uude perre ja kooli, ei oskanud ma midagi oodata. Ärevus oli samas suur, aga polnud tunnet, et ma nüüd lähengi. Aga kui juba hakkasime Viljandi jõudma, tuli reaalsus kohale. Pidin saama hakkama vööras koolis vööraste inimestega. Siis ma hakkasin kartma, et äkki mind ei võeta hästi vastu või ei saa koolis ise hakkama.
Aga juba peale esimest päeva tundsin end kindlalt ja teadsin, et tegin õige valiku osaleda õpilasvahetuses.
Esimest korda kooli uksest sisse astuda oli hirmutav. Aga see hea õhkkond mõjus mulle hästi ja ma ei kartnudki enam nii väga. Klassikaaslased võtsid kohe omaks. Nende juuresolekul ma tundsin end kindlalt. Nad aitasid mind kogu see aeg, mil seal olin.
Õpetajad olid väga vastutulelikud, sõbralikud ja mõistsid mind, kui midagi jäi arusaamatuks. Vahetusperega läks ka kõik hästi. Tegime paljusid asju koos, nad olid selle aja jooksul nagu täiesti oma pere.

Klassiga käisime Rajaleidjas, kus räägiti meile karjäärist ja sellega seotud teemadest. Oma kasuperega käisime näiteks bowlingut koos mängimas ja käisin Viljandit avastamas.
Õpilasvahetuses olemine oli hea võimalus ennast arendada. Sain aru, mis on just minu koolis head ja mis ka halba. Ma ei kurda millegi kohta selle vahetusperioodi jooksul. Kõik sujus hästi.
Soovitan minna kõikidel vahetusõpilasteks. Kindlasti peab siis olema endas kindel ja mitte kartma, muidu võib raske olla. Peab ise oskama olla jutukas, peab suutma pingutada õppimises ja paljudes muudes asjades. Vahetusõpilane olemine ei tähenda, et minnakse vahetusse selleks, et uute inimestega kohtuda ja näha teist kooli. Vahetusõpilane olemine tähendab olla vastutustundlik, sest see on siiski õppimine, lihtsalt teises koolis. Uued kogemused on alati head.

Eliis Raaper

Õpin Rannu kooli 9.klassis. Ma käisin Rapla Vesiroosi gümnaasiumis, valisin selle kooli, kuna mu sugulane õpib seal ja see on palju suurem kool kui Rannu kool. Osalesin programmis, kuna juba väikestena tahtsime oma sugulasega samas klassis käia ja kuna selline tore programm on olemas, siis miks mitte. Tahtsin ka teada saada, kuidas käib koolielu suuremas koolis, soovisin uusi väljakutseid ja näha, kuidas saan hakkama teises keskkonnas.

Esimesel päeval kooli kõndides mõtlesin, et kuhu ma küll ennast seganud olen. Koolis kohtasin oma uut klassijuhatajat, kes tervitas mind sooja käepigistusega ja muheda naeratusega. Kool oli tõesti suur, kui aus olla, siis mulle klassid ei jäänudki meelde. Mu klassikaaslased olid väga toredad, oli harjumatu, et õpilasi oli klassis palju rohkem, peaaegu kaks korda rohkem, kui mu kodukoolis. Kindlasti oli mul mingil määral kergem, kuna elasin vahetusperioodi ajal tädi juures. Käisime igal õhtul jalutamas ja nädalaga sai linn paremini selgeks, kui klassid koolis. Arvasin algul,  et klassikaaslased on külmad ja ükskõiksed ja võib olla märkavad alles reedel, et keegi uus on nende klassis olnud terve nädala. Nii see polnud, juba teisel tunnil tulid osad klassiõed ja hakkasime koos kaarte mängima. Klassikaaslased olid tegelikult väga soojad ja sõbralikud.

Soovitan kindlasti osaleda kõigil VeniVidiVici õpilasvahetuses. See on hea võimalus ennast proovile panna ja tutvuda uute inimestega.

Helen Ülper

Olin paar nädalat tagasi Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumis (VHK) vahetusõpilane.
Kuulsin esimest korda sellisest võimalusest, et saab minna teise Eesti kooli vahetusõpilaseks ühelt tüdrukult, kes läks ühte Lõuna-Eesti kooli.

Mulle tuli mõte, et ma võiks isegi minna õpilasvahetusse, sest see võimalus tundus mulle väga põnev ning huvitav. Ma läksin VHKsse Märjamaa Gümnaasiumist. Valisin VHK sellepärast, et mulle soovitati seda kooli ja tahtsin teada,  kuidas vanalinna koolis oleks käia. Kui sain kindla vastuse vastuvõtvast koolist, et ma saan nende koolis ühe nädala õppida siis see tegi mu vaheaja lõpu palju ilusamaks ning tuli soov juba alustada uut veerandit.

Kool mulle väga meeldis. Reedel oli lausa kahju lahkuda. Koolis meeldis see, et koolil on koolivorm, mis oli mulle täiesti uus asi. Klass võttis mind väga ruttu omaks, nad aitasid alati, kui ma neilt abi küsisin,
sain kohe paari tüdrukuga jutule. Klassi juures meeldis see, et kõik said kõigiga väga hästi läbi. Alguses oli harjumatu, et klassis käib nii palju õpilasi ja on ainult tüdrukud, sest minu klassis käib 14 õpilast kellest 10 on poisid ja 4 on tüdrukud. Õpetajad olid minu vastu väga sõbralikud. Vahetuspere meeldis mulle, sain oma muredega nende poole pöörduda. Nad olid väga sõbralikud ja mõnusad.

Kõik, kes te otsite oma ellu põnevust, uusi seiklusi, soovi õppida teises koolis ja kohtuda uute inimestega, siis minge õpilasvahetusse!
Õpilasvahetus muudab teie elu ja õpite tundma ka iseennast!

Birgit Vahemets

image8

Õpin hetkel Salme Põhikooli 9. klassis. Vahetuskooliks valisin Viimsi Keskkooli, sest tahtsin minna suurde kooli ja Viimsi tundus parim valik.

Minu klassijuhataja tutvustas meile VeniVidiVici’t ja mind hakkas see kohe huvitama. Üsna ruttu oli selge, et tahan kindlasti proovida!

Enne minekut olin üsna ärevil ja kartsin, sest Viimsi kool on minu koolist umbes 10 korda suurem ja ma ei teadnud sealt mitte kedagi. Hirmutav oli ka see, et lähen täiesti võõraste juurde elama. Aga kohale jõudes sain aru, et mu vahetuspere on ülitore ja toetav ning tänu sellele ei kartnud enam esimest koolipäeva ka nii palju. Esimene päev uues koolis oli väga huvitav. Kõik oli nii teistmoodi – palju suurem, palju rohkem inimesi, palju rohkem lärmi.. Aga õnneks oli mu uus klassijuhataja ja klass kohe väga sõbralik ja mind võeti hästi vastu. Mind üllatas, et klass oli nii kokkuhoidev ja see oli ülimõnus, nendega koos oli hea olla ja mind ei jäetud kordagi üksi.

Õpetajad olid hoopis teistsugused, kui meil Salmel. Meie väikses koolis teavad kõik kõiki ja õpetajad ei ole õpilaste jaoks nii kauged.
Vahetusperega koos oli väga mõnus. Käisime kinos, sõitsime Viimsis ringi, mängisime lauamänge, vaatasime pilte, ajasime juttu.. Tundsin ennast nagu kodus!

See nädal läks liiga ruttu ja nii kahju oli sealt ära tulla, aga iga hetk seal olles oli megalahe ja ma ei kahetse sinna minekut!

Soovitan teistelgi proovida ja uue kooli ja klassikaaslastega tutvuma minna – see on kogemus, mis jääb kauaks meelde. Ja karta pole midagi! Isegi suur Viimsi kool ei ole tegelikult nii kõle, kui algul tunduda võib.

Hedy Läets

Olen Emilia ja õpin Kuusalu Keskkoolis 10. klassis. VeniVidiVici raames läksin ma üheks nädalaks vahetusõpilaseks Noarootsi Gümnaasiumi. Ma polnud varem sellest koolist midagi kuulnud, niiet läksin sinna sisetunde järgi, kui uurisin võimalikke vahetuskoole. Mõte jäi sellel Noarootsi Gümnaasiumil pidama ja korraga teadsin, et pean selle kooli valima.

Programmis osalesin, sest eelmine aasta mu parim sõbranna käis sellega kahes koolis õppimas ning talle meeldis viimases koolis nii väga, et läkski sinna gümnaasiumisse.  Lisaks sellele tahtsin näha teistusuguseid keskkondi peale minu enda kooli.

Paar päeva enne vahetusse minemist hakkasin ma kartma. Arvasin, et äkki ma ei sulandu sisse või siis keegi ei pane mind tähele.

Need hirmud õnneks osutusid valeks. Mind võeti seal hästi vastu. Klassikaaslased olid pigem huvitatud, kes ma selline olen ja miks ma sinna kooli tulin. Mind väga üllatas, kuhu kooli ma sattusin- mul polnud õrna aimugi, et seal elavad kõik gümnasistid ühiselamutes.  Tänu sellele oli mul kergem sisse elada, sest olin päevad läbi koos erinevate inimestega, mitte ühe kindlaga.

Vabal võtsin osa huviringidest- sulgpallist ja joogast. Toimus ja missi ja misteri valimine, mis tehti väga humoorikaks. Õhtuti olin koos teiste noortega. Meil tekkis hea klapp.

Viimasel õhtul tundsin, et ma soovikski sinna kooli minna õppima. Mulle nii meeldis see õhkkond- majutus, noored ja õpetajad.

Kindlasti ma soovitan õpilastel osaleda VeniVidiVici programmis, sest see laiendab silmaringi, näitab teisi õppimisvõimalusi ja avab silmad ka oma kooli suhtes.

healthrpose