Kogemused

Tere!
Meie nimed on Julia ja Anastasia. Osaleme selles projektis juba teist korda ja nüüd elame Raplas, õpime Rapla Ühisgümnaasiumis.
Õpime siin juba kolmandat nädalat ja need päevad, mis siin veetnud oleme, on olnud väga sisukad. Kui me sõitsime Raplasse, võttis meid vastu klassiõde Diana, kes aitas meil oma asju ühikasse viia ja näitas meile natukene linna. Esimene päev oli lahe. Me väga kartsime, kuid see oli asjata. Kõik klassikaaslased on väga sõbralikud, seltsivad ja abivalmid. Juba esimesel päeval leidsime mõndadega ühise keele.

Esimesel nädalal, juba teisipäeval (14.11) oli nendel koolis “Paravisioon”, kuhu meid kutsusid meie klassikaaslased. See traditsiooniline pidu toimub neil juba ammu. Nad parodeerivad eesti laule, tantsivad ja laulavad. Oli meeldiv olla selles atmosfääris, kus kõik hoidsid ja toetasid teineteist. Teisel nädalal, kolmapäeval (22.11) sõitsime koos klassikaaslastega Eesti Draamateatrisse, kus vaatasime komöödiat “Rahauputus”, mis kestis kaks tundi. Oli pisut raske, sest oli kiire kõne ja me mõnikord ei jõudnud teksti jälgida, aga põhimõtteliselt see meeldis meile. Kui oli vahepaus, siis rääkisime koos õpetajatega ja nad jutustasid meile huvitavaid lugusid.

Teine nädal oli pühendatud vene keelele. Õpilased 6.-12. klassist lugesid luuletusi, tegid teste ja mänge. Mul (Julia) avanes ka võimalus sellest osa võtta. Ma lugesin luuletust “Oktoobrikuu on käes” vene keeles, et õpilased kuulaksid, kuidas see kõlab originaalis ja pärast eesti keeles, et nad saaksid aru, millest luuletus räägib. Samuti selle reede õhtul külastasin klassikaaslastega moeshow’d, mis toimus teises koolis. (Rapla Vesiroosi Gümnaasium). Sellel ürituses näitasid 1.12. klasside õpilased ülikondi, mille nad olid ise teinud ja hiljem oli ka autasustamine.

     

Olen Juhan Liivi nim. Alatskivi keskkooli 9.klassi õpilane, Helena. Otsustasin kaheks nädalaks õppima minna Rocca al Maresse, kuna see on erakool, mistõttu on seal suurem osa hoopis erinev sellest, mis tavalises koolis. Kindlasti üks põhjustest oli teada saada, kas see siis on tõesti nii hea kool nagu olen kuulnud ning kuna mina ise õpin maakoolis, kus on võrreldes linnakoolidega väikesed klassid, siis teada saada, kuidas on õppida tõsiselt suures klassis.

Programmis osalema ajendas mind uute tutvuste loomine, oma mugavus-ja kindlustsoonist välja astumine täiesti võõrasse keskkonda ning uute kogemuste omandamine. Tegelikult üpris kaua enne ankeedi ära saatmist mõtlesin ma, et kas ma peaks seda ikka tegema? Nüüd, aasta hiljem, täidan ma ankeeti, saadetud. Olgu, see on tehtud, taganemise teed ei ole, mõtisklen ma endamisi. Enne minu vahetust oli koolivaheaeg vahel ning terve see nädal ma mõtlesin, kas ma peaksin seda ikka tegema? Kas ma saan seal koolis hakkama? Kuidas võtavad mind vastu teised õpilased?

See oli minu soov, ma saan hakkama, tõdesin ma endale, kuid need ärevuse hirmud olid sees seni kuni… Kuni karge meretuul paitab põski, natuke veel, võimas. Ma olen kohal! Kohtusin oma ühe klassijuhatajaga, kes juhatas mind aulasse, kuna sellel päeval pidi 9B klass korraldama vanemale kooliastmele kogunemise. Klassijuhataja tutvustas mind klassile. Klass võttis mind väga sõbralikult vastu. Kogunemine tehtud, liikusime edasi tundidesse.

Mida päev edasi, seda rohkem ma kõigiga sõbraks sain. Kõik olid väga abivalmid ja vastasid igale mu küsimusele. Nad justkui kõik olidki mu tugiisikud. Jah, kooli oli tõesti suur. Seal oli palju uksi, igast uksest sai kuskile aga kuhu täpselt, sellest ei saanud ma kunagi peaaegu aru. Klassikaaslased olid väga toredad, abivalmid ja sõbralikud. Samuti ka õpetajad olid väga toredad. Vahetuspere oli põhimõtteliselt nagu minu pere, kellega koos on alati vahva olla.

Vahetusest jäid kindlasti meelde kõik need ülimalt rõõmsad inimesed kogu minu vahetuse vältel ja see vaade merele. Mind üllatas see, kui tohutult palju uksi ja läbikäike igal pool koolis oli. Kool asus nagu omamoodi pisikeses pargis, kus oli imeline vaade merele. Samuti oli omamoodi põnev kogeda teistsuguseid õpetamise meetodeid kui minu kodukoolis.

Kindlasti soovitan ma absoluutselt kõigile vahetuses osalemist, kellel see plaanis on. Need toredad inimesed ja vahvad kogemused on kõike seda väärt. Mina ise ei kahetse seda, et ma vahetuses osalesin. Nüüd kui olen tagasi kodukoolis, tunnen ma hullupööra puudust nendest inimestest, kellega ma kaks nädalat koos olin.

Helena Stepanova

 

Olen Ketrin ja argipäevadel käin Tallinna 32. Keskkoolis keskkond-majandussuuna 11. klassis. Mõte Koeru Keskkooli vahetusse minemisest tuli, kui käisin septembris seal samas koolis Noorteühing Eesti 4H laagris ning kurtsin Laurale (kellest sai minu host), et kui väsitav on käia klassis, kus on 35 õpilast. Tema soovitaski mul nädalaks Kesk-Eestisse (loe pärapõrgusse) põgeneda. VeniVidiVici programmiga olin kursis, kuna veebruaris käisin Tõstamaal samamoodi sõpradel külas.

Paberimajandus käis kiirelt ja kui oleksin soovinud, siis oleksin saanud isegi varem vahetusse minna. Juhuslikult valisin nädala, mis oli seal koolis sisejulgeoleku teemaline. Neljal päeval viiest olid loengud, kus saime teada vangla valvuri, abipolitseiniku, eriüksuslase ja päästetöötaja ametitest.

Kohe esimesel päeval jäi esimene tund ära, kuna klass oli selle eelneval nädalal ette teinud. Valisin teadlikult kooli, kus minu host käib ja ka klassi, kus on üks tuttav, kuid loomulikult oli hostil esimeseks tunniks ja klassiõde oli arsti juures, ehk kooli läksin ikka üksi. See hirmutas veidi kooli minemist, kuid ma sain hakkama. Oma kooli viiakse mind autoga, sõit kestab umbes pool tundi. Koerus oli kool kõigest 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel.

Teisipäeval käis meil vanglateenistus külas ja õppisime käsi raudu panema. Sellega sain kohe ka Järva Teatajasse, kus minust oli pilt, kuidas klassiõel käsi raudu panen. Kehaline kasvatus oli kõige huvitavam, sest tundi alustasime marssimisega. Seda tegelikult tantsuetenduse jaoks, mis neil detsembris tuleb. Ma pole vist 3 aastat kehalises nii palju end liigutanud, kui seal tunnis. Meil on tunnid rohkem loomingulised ja vabamas vormis. Neljapäev oli kõige kurvem, kuna mu klassiõde oli haige ja hosti ka koolis ei olnud. Sellel päeval oli teemaks Kaitseliit ja taas õppisime marssimist ning käisime orienteerumas. Minu võistkond lõpetas küll viimasena, kuid vähemalt me liigutasime ennast.

Reedel oli kuidagi raske koolis olla, kuna teadsin et nädal on läbi ja pean Tallinnasse tagasi sõitma ning oma kohustustega tegelema. Kuid juba leppisin hostiga kokku, et see ei jää minu viimaseks vahetuseks Koerus. Koolide võrdluseks tegin ühe tabeli. Kokkuvõtteks võib öelda, et iga kool on omanäoline ja tegelikult on raske suurt ja väikest kooli võrrelda, sest suunitlused on erinevad.

Tahan tänada veel oma host-pere, kes olid väga sõbralikud ja soojad. Eriti kurb oli siis, kui väike 4-aastane host-vend mind neljapäeval asju pakkimas nägi ja ütles, et ta arvas, et ma jään päriseks nende juurde elama.

Kahe kooli võrdlused

Objekt/ Muutuja

Koeru

32KK

Õpetajate vanus

Enamik õpetajaid üle 40ne

Igas vanuses õpetajaid (palju erinevaid mõtteviise)

Õpetajate avatus

Mind nagu poleks seal klassis olnud

Kui mõni uus õpilane klassi tuleb, siis õpetajad tunnevad tema vastu huvi.

Õpetaja & õpilase roll

Õpetaja õpetab ja õpilane õpib

Õpetaja suunab ja õpilane leiab ise lahenduse

Ainete lõimumine

Erinevates õppeainetes kirjutati arutlusi, mis aitab lõpueksamiks valmistuda

Ainetes käsitletakse samu teemasid, mis tagab laiema silmaringi

Õpilaste arv

Koolis ~ 300, minu klassis 7

Koolis ~1000, minu klassis 35

Klassi omavaheline suhtlus

Jäi mulje, et oldakse üksteise eludega suhteliselt kursis

Kõik ei tea kõigi kohta kõike ja ei jõua suheldagi nii paljude inimestega

Tunnikord

Täielik haudvaikus. Kui õpetaja palub arvamust avaldada, siis keegi ei reageeri

Kogu aeg mingi liikumine klassist sisse ja välja, avaldatakse arvamust isegi siis, kui õpetaja seda ei küsi

Koolitoit

Väga maitsev

Kvantiteet ületab kvaliteedi

WCd

Puhtad, paber ja seep on olemas

Paber aegajalt puudub ning seepi pole kunagi

Ruum

Koridorides palju ruumi ja on vaikne

Ülerahvastatus, korides vähe ruumi, lärmakas ja treppidel ummikud

Klasside sisustus

Värskelt renoveeritud ja klassides, kus on vana sisustus, näevad lauad ikka head välja

Ebamugavad toolid, katkine mööbel rohkete kasutajate arvu tõttu

Õpilaste asukoht klassis

Kõik soovivad taga istuda

Eesreas kuuleb ja näeb paremini kui taga

Õppesüsteem

Tavaõpe

Perioodisüsteem

Valikained

Terve klass peab valima samad ained, kuna klassides on nii vähe õpilasi

Saab valida üle 10 erineva kursuse seast kaasaegsest tantsust filosoofiani

Vahetunnid

Kooliraadiost lastakse õpilaste poolt valitud muusikat

Müra tõttu ei kuule isegi teateid, mis raadiost tuleb

Ühtekuuluvustunne

Kõik tunnevad kõiki koridoris kõndides

Koridoris kõndides näeks nagu iga päev uusi inimesi, kuid kooli sündmustel on koolivaim tugev

Kodutööd

Materjali läbi lugemine, et järgmine tund õpetaja küsimustele vastata

Enda jaoks ja materjali kinnistamiseks

Aja planeerimine klassiga

Ettevalmistused halvasti läbi mõeldud, ülesannetest saadakse erinevalt aru, tegutsemise asemel venitatakse.

Austatakse teiste tihedat graafikut ja proovitakse võimalikult kiiresti ja produktiivselt ülesannet täita

Klassiga otsuste vastu võtmine

Venitatakse ja ei taheta otsust vastu võtta

Kiiresti ja hääletades

Grupitööd

Nädala peale oli ainult 2

Tavaliselt päevas üle kahe

Minu õpilasvahetus õpetas mind väga! Nägin, kui erinevad võivad olla Eesti-siseselt erinevad koolid ja selle all mõtlen nii õpilasi, õpetajaid kui ka õpetamisviise. Minu nädal algas päevaga loodusmajas, kus ma küll sain töötada kaasa, kuid enamus klassist siiski veel mu lähedusse tulla ei julgenud.
Iga päevaga suheldi minuga aina rohkem, kuid mul on palju kogemusi koolide vahetusega ning siiani on alati tuldud kohe suhtlema ja sõbrustama, siis selles koolis tundus minu jaoks sellest väheks jäävat.
Õppimise raskustase ei olnud teistsugune, kuid erinevad olid hoopis õpetajate- ja õpilastevahelised suhted, mida toimus selles koolis märkimisväärselt vähe, võrreldes sellega, mida ma kogu elu koolides kogenud olen.
Kindlasti soovitan kõigil korra elus õpilasvahetust proovida ning mul endalgi on plaanis minna millalgi uuesti õpilasvahetusse ja siis juba kuhugi kaugemale. Oli meeldejääv ning huvitav nädal!
Laura-Ly Uussaar

Mina olen Elise, käin Viimsi keskkoolis ja ma otsustasin enda vahetusnädala veeta Märjamaa Gümnaasiumis. Valisin just selle kooli, kuna olen veetnud suurema osa oma lapsepõlvest Märjamaal ning seal olid mul juba ka mõned sõbrad ees. Tahtsin saada veidi eemale linnakärast ning oma rutiinsetest koolinädalatest. Samuti käis kunagi minu isa seal koolis ning ka seetõttu pakkus Märjamaa Gümnaasium mulle suurt huvi. Tavaliselt enne kui proovin ja teen midagi uut, käivad mul peast läbi mingid mõtted, eelarvamused ja ootused. Seekord oli teistmoodi – ma tõesti ei teadnud mida oodata ja milleks valmis olla. Eks see tõstis suuresti ootusärevust ja põnevust. Järgnevatest lühikokkuvõtetest võid leida, mis erinevusi ma leidsin kahe kooli vahel, millised emotsioonid mind valdasid ning kuidas tulin toime täiesti uutmoodi ümbritseva keskkonnaga. Esimene asi, mida välja tuua erinevusena koolide vahel on see, et Märjamaal on tunduvalt lühemad päevad koolis, kui meil Viimsis.

Esmaspäeval, 6.novembril ärkasin hommikul kell 7:20 ning juba 25 minuti pärast seadsin oma sammud Märjamaa Gümnaasiumi poole. Sees võttis võimust imelik tunne – natukene hirmu, mõnevõrra kahtlusi ja suurel määral ootusärevust. Kooli jõudes lasin end huvijuhi kabinetti juhatada, kes võttis mind väga hästi vastu ning tutvustas mind klassijuhatajale ning samuti mu tugiisikule koolis. Märjamaal on igat gümnaasiumi klassi vaid üks ning üheteistkümnendikke on kokku vaid 23. See on võrreldes minu kooliga väga väike. Viimsis on meid ühes klassis üle 30 ning lennus üldse kokku pea 70. Samuti oli meil enne gümnaasiumisse tulekut valida kolme erineva õppesuuna vahel. Suundasid aga Märjamaal ei ole üldse. Esimene tund oli matemaatika ning klassi astudes tundsin, kuidas kõik pilgud minule langesid. Kui suurem tutvustamise osa läbi sai, hakkasime ülesandeid lahendama, kuid mu käed värisesid nii hullult, et ei suutnud üldse kirjutada. Alguses istusin kõikides tundides üksi, seal, kus leidus mõni vaba koht, kuid tund tunni haaval sain omale üha rohkem sõpru klassist. Päeva lõpus oli meil kaks kehalist, kuhu tuli koos minuga ainult 4 tüdrukut. Kogu päev möödus väga kiiresti ning kui nüüd tagasi mõtlen, siis tegelikult polnud midagi karta. Kõik oli super hästi ning mind võeti kenasti vastu. Juba esimese päevaga tundsin, et kohe üldse ei tahaks nädala lõpus Tallinnasse tagasi sõita.

Teisipäeval oli esimene tund saksa keel, mida mina ise polnud kunagi varem õppinud. Kui õpetaja saabus tuli ta otsejoones minu juurde, küsis minu isa kohta ning tegi mulle suure kalli. Tuli välja, et tegemist oli minu isa põhikooli klassijuhatajaga. Terve tunni me rääkisime minust ja mu isast. Kuulsin palju huvitavaid lugusid, mis minu isa kunagi tegi ning mida ütles. Nende paari päeva jooksul, mis uues koolis olin veetnud, panin tähele, et absoluutselt kõik tunnid mööduvad haudvaikuses. Vaikus püsib isegi siis kui õpetaja õpilastelt midagi küsib. See oli minu jaoks väga huvitav ja samas ka natukene naljakas. Olen ise juba harjunud, et üldiselt õppetöö taustal käib vähemalt natukenegi sosinaid ja naerukihinaid. Seetõttu mind ka ei häiri näiteks muusika taustal õppimine. Selline vaikus nagu oli Märjamaal, onViimsi Koolis aga harv nähtus. Kui juba erisusi välja tuua, siis näiteks minu koolis kaetakse söögivahetunnil laud algkooli õpilastele. Märjamaal kaetakse laud ka gümnasistidele. Mulle sobis – väga mugav ja ei mingit järjekorras ootamist. Nii palju on neid pisidetaile, mida muidu oma koolis ei paneks tähele, aga võrreldes teise kooliga märkab. Oma klassist hakkasin kahe neiuga väga hästi läbi saama ning pärast kooli käisin nendega koos veel söömas.

Kolmapäev algas nagu iga teine koolipäev. Segadusse ajas mind see, et vahet pole, kas meil on tegu eesti keele või kirjanduse tundidega, mõlemas kasutame täpselt samu õpikuid. Viienda tunni ajal ootas meid matemaatikas kontrolltöö, mis läks mul isegi üllatavalt hästi arvestades, et olin suuremat osa teemast õppinud vaid eelneval kahel päeval. Mis veel tähele panin, oli see, et juba kahes aines (ajaloos ja bioloogias) õpivad nemad täpselt neid teemasid, mida meie Viimsis õppisime juba eelmisel aastal, kuid samas enamus ainetes Märjamaal ollakse meist juba mitu teemat eespool. Kolmapäevane päev väsitas mind millegi pärast väga ära ning läksin koju otse magama. Hiljem ärgates läksin sõpradega veel kinno.

Neljapäev möödus samuti rahulikult. Suurem osa klassist käis Tallinnas teatris ning enamus tundides oli vaid 4-5 inimest. Keset päeva oli meil arvutiõpetuse tund, mis minu jaoks osutus vägagi keeruliseks, kuna Viimsis meil sellist tundi õppekavas pole. Keemia tunde meil samuti esimesel poolaastal pole, kuid Märjamaal toimuvad keemia tunnid aasta läbi. Õnneks seetõttu, et meid oli nii vähe, tegime me plakateid, mis põhinesid üldiselt meie endi arvamustel. Kuna tegu oli rühmatööga, siis see aitas minul rohkem suhelda nendega, kellega siiani polnud jõudnud korralikult tutvuda või kellega suhtlemine oli jäänud veidi tahaplaanile. Töö käigus saime pisarateni naerda ning tund möödus kiiresti. Kuigi ma polnud keemiat sel aastal veel õppinud, siis tund mulle raskusi õnneks ei tekitanud. Päeva lõpus toimus meil kunstiajalugu, mis samuti Viimsis õppekavast puudub. Kuna teistel oli oma iseseisev hindeline töö poolik, siis õpetaja lubas mul terve tunni vaikselt istuda ja joonistada.

Nädal möödus nagu lennates ning juba oligi kätte jõudnud reede – minu viimane päev Märjamaa Gümnaasiumis. Päev ise oli väga lühike, meil oli vaid 6 tundi. Reedel oli meil lausa kolm eesti keele tundi, mis on juba rohkem kui meil Viimsis terve nädala peale. Nendest viimasel tunnil sõnas õpetaja, et kuna tegu oli minu viimase päevaga koolis, siis ta tegi mulle mälestuseks kaardi. See oli imearmas ja südantliigutav. Terve päeva jooksul oli palju hüvastijätu kallistusi ning peale viimast tundi võttis kurbus võimust ning pisarad hakkasid iseenesest voolama. Seda ka mitte ainult kurvastusest, et peab lahkuma, vaid tegelikult ka õnnest ja tänulikkusest. Koolist oli raske lahkuda, kuid seda tuli ikkagi teha.

Kokkuvõtteks võin öelda, et ka nii üürikese aja jooksul õpid hindama nii palju oma enda kooli, kuid samas ka positiivsust muutustes sinu ümber, mis ka edaspidisel eluteel kindlasti aset leiavad. Mina isiklikult olen ääretult tänulik endale, et võtsin julguse kokku ja ikkagi otsustasin minna vahetusõpilaseks, Märjamaa Gümnaasiumile, et mind nii lahkesti vastu võeti ja anti mulle niivõrd imeline kogemus kaasa ja kindlasti ka VeniVidiVici programmile, tänu kellele see kõik üldse võimalikuks sai.

Olen​ ​Suure-​ ​Jaani​ ​Kooli​ ​9.​ ​klassi​ ​õpilane​ ​Iiris​ ​Salm.​ ​Mina​ ​veetsin​ ​vahetusõpilasena​ ​kaks​ ​tegusat nädalat​ ​Väike-Maarja​ ​Gümnaasiumis. VeniVidiVici​ ​programmist​ ​kuulsin​ ​esimest​ ​korda​ ​paar​ ​aastat​ ​tagasi,​ ​seega​ ​soov​ ​õpilasvahetusse minna​ ​on​ ​olnud​ ​mul​ ​umbes​ ​kaks​ ​aastat.​ ​

Ühel​ ​tavalisel​ ​koolipäeval,​ ​tekkis​ ​mul​ ​idee​ ​vürtsitada oma​ ​igapäevaelu​, ​minnes​ ​õpilaseks​ ​teise​ ​kooli.​ ​Otsisin​ ​internetist​ ​üles​ ​VeniVidiVici​ ​kodulehe​ ​ja saatsin​ ​neile​ ​osalemisankeedi.​ ​Umbes​ ​kaks​ ​nädalat​ ​hiljem​ ​said​ ​kõik​ ​dokumendid​ ​korda​ ​ning lepingud​ ​sõlmitud.​ ​Minu​ ​õpilasvahetus​ ​võis​ ​alata.

Esimesel​ ​koolipäeval​ ​klassi​ ​juures​ ​teisi​ ​oodates​, ​tundsin​ ​esimest​ ​korda​ ​ärevust.​ ​Tund​ ​aega hiljem​ ​ei​ ​suutnud​ ​ma​ ​uskuda,​ ​kui​ ​toredasse​ ​klassi​ ​ma​ ​sattusin.​ ​Uued​ ​klassikaaslased​ ​ületasid tohutult​ ​mu​ ​ootusi,​ ​olles​ ​sõbralikud,​ ​abivalmid​ ​ja​ ​uudishimulikud.​ ​Vahetunnid​ ​möödusid jalutades,​ ​tutvudes​ ​uute​ ​klassikaaslastega,​ ​näiteks ​nendega​ ​kaarte​ ​mängides.​ ​Õpetajad​ ​olid​ ​kõik lahked,​ ​tunnid​ ​olid​ ​põnevad,​ ​lärmakad​ ​ning​ ​naerurohked. Minu​ ​uues​ ​klassis​ ​õppis​ ​25​ ​õpilast,​ ​ühtlasi​ ​oli​ ​see​ ​kooli​ ​kõige​ ​suurem​ ​klass.​ ​Tänu​ ​sellele​ ​tekkis mul​ ​peaaegu​ ​igas​ ​klassis​ ​probleem​ ​istekohaga,​ ​sest​ ​klassides​ ​oligi​ ​täpselt​ ​25​ ​istekohta.​ ​ ​San​ ​istuda​ ​igas​ ​tunnis​ ​erineva​ ​klassikaaslase​ ​kõrval​ ​ja​ ​nii​ ​oli​ ​isegi​ ​lihtsam​ ​tuttavaks saada.​ ​Klassiõed​ ​olid​ ​rahulikud,​ ​tagasihoidlikud​ ​ja​ ​vaoshoitud.​ ​Poisid​ ​olid​ ​see-​ ​eest​ ​julged,​ ​tegid häid​ ​nalju​ ​ja​ ​pakkusid​ ​head​ ​konkurentsi​ ​kaardimängus.

Sattusin​ ​Väike-​ ​Maarja​ ​Gümnaasiumisse​ ​väga​ ​heal​ ​ajal.​ ​Koolis​ ​toimus​ ​palju​ ​üritusi.​ ​Võtsin​ ​osa kooli​ ​aastapäevajooksust,​ ​osalesin​ ​inglise​ ​keele​ ​viktoriinis,​ ​külastasime​ ​klassiga​ ​ettevõtet​ ​Bellus Furniture​ ​OÜ​ ​ning​ ​mängisin​ ​klassiga​ ​kooli​ ​aastapäeva​ ​aktusel​ ​trumme.​ ​Viimane​ ​koolipäev möödus​ ​projektipäeva​ ​raames​ ​Rakvere​ ​haiglas.​ ​Külastasime​ ​kõiki​ ​osakondi​ ​ning​ ​saime põnevaid​ ​teadmisi.​ ​Olles​ ​õpilasesinduseliige​ ​kodukoolis,​ ​võtsin​ ​osa​ ​ka​ ​Väike-Maarja​ ​kooli õpilasesinduse​ ​koosolekutest.​ ​Huvitav​ ​oli​ ​kuulata​ ​õpilasesinduse​ ​ideid​ ​ja​ ​näha​ ​nende omavahelist​ ​koostööd.

Vahetuspere,​ ​kelle juures elasin ja keda​ ​tundsin​ ​varem,​ ​oli​ ​imeline.​ ​Veetsin​ ​palju​ ​aega​ ​koos​ ​väga​ ​hea​ ​sõbrannaga, kes​ ​on​ ​Väike-​ ​Maarja​ ​Gümnaasiumi​ ​abiturient.​ ​Õhtuti​ ​õppisime​ ​koos,​ ​külastasime​ ​Rakveres olevat​ ​Aqva​ ​Spa​ ​keskust,​ ​käisime​ ​kaasa​ ​elamas​ ​korvpallimängudel​ ​ning​ ​üritasime​ ​korra​ ​ka kokata.​ ​Reede​ ​õhtul​ ​viisid​ ​vahetusvanemad​ ​mu​ ​Rakverre​ ​sööma,​ ​mis​ ​oli​ ​neist​ ​väga​ ​armas. 20.​ ​oktoobril,​ ​viimasel​ ​koolipäeval,​ ​oli​ ​mul​ ​raske​ ​koolist​ ​lahkuda.​ ​

Ma​ ​olin​ ​kahe​ ​nädalaga​ ​kooli​ ​nii sisse​ ​elanud​ ​ning​ ​tundsin​ ​end​ ​ühena​ ​kooli​ ​õpilastest.​ ​Kooli​ ​õhkkond​ ​oli​ ​nii​ ​mõnus​ ​ning​ ​sain​ ​hästi läbi​ ​klassikaaslastega. Mida​ ​andis​ ​mulle​ ​õpilasvahetus? Ennekõike​ ​julgust​ ​ja​ ​enesekindlust.​ ​Kõigil​ ​noortel​ ​on​ ​vahetult​ ​enne​ ​vahetusperioodi​ ​omad kõhklused​ ​ja​ ​hirmud,​ ​samuti​ ​olid​ ​ka​ ​minul.​ ​Hüpates​ ​tundmatus​ ​kohas​ ​vette,​ ​pead​ ​kiiresti kohanema​ ​ja​ ​olema​ ​enesekindel.​ ​Tänu​ ​õpilasvahetusele​ ​tutvusin​ ​Väike-Maarja​ ​ja​ ​Rakverega, sain​ ​tuttavaks​ ​uute​ ​ägedate​ ​inimestega​ ​ja​ ​nägin​ ​teise​ ​kooli​ ​koolielu. Ära​ ​karda​ ​ja​ ​mine​ ​Sinagi​ ​õpilasvahetusse!

Iiris Salm

Olen Pärnu Ülejõe Põhikooli 8.b klassi õpilane Maarja. Vahetusõpilasena õppisin nädal aega Koeru Keskkoolis. Valikut tehes valisin justnimelt selle kooli, kuna mul oli kindel soov Koeru sõpru saada ja see paistis imelise võimalusena. Mu vanavanemad elavad Koerus ja ma külastan neid päris tihti. Kõik vaheajad veedan koos nendega. Oleks ju tore vaheaegadel ka koos mõne endavanusega olla, kes pärit samast paigast.

Esimest korda, kui koolis õpilasvahetusest kuulsin, olin kohe kindel, et tahan osaleda. Alguses olid mõtted lausa välismaa poole, kuid vanematega arutades otsustasime, et alustuseks võiks siiski Eestisse proovida.
Kõik paberite ajamine ja lepingud läksid väga kiiresti, seega oleksin saanud juba oktoobri esimesel nädalal vahetusse minna. Vahetusnädal oli siiski hoopis 16.10-20.10. Otsustasin selle nädala kasuks, sest õpetajaga meili teel suheldes selgus, et neil on sellel nädalal klassireis Soome plaanitud. Klassireis kõlab nagu hea võimalus veelgi lähedasemaks saada.
Algul ei olnudki ma väga närvis ega ärevil. Kui aga reede õhtul kodus kotte pakkisin, tuli suur närv sisse. Mis ikkagi juhtuma hakkab? Mida ma korraldan? Kas on mul sellist asja ikka vaja? Järgmisel päeval sain kokku oma tugiõpilase Lauraga, kes rääkis mulle veidi koolist. Ta tundus kohe väga toredana ning teadsin, et teda saan ma usaldada. Sellega kadusid ka kõik mu hirmud.

Esimene päev koolis oli kohe hoopis teistsugusem kui mu enda koolis. Tunnid algasid hiljem, seega sain ka kauem magada. Pärnus viis isa mind tavaliselt hommikuti autoga kooli, siin aga pidin ma jalgsi minema. Oleme ausad, mul ei olnud selle vastu tegelikult mitte midagi. Hommikul ootas mind koolis Laura, kes näitas mulle, kus klassid asuvad. Sain kokku ka klassijuhatajaga, kellega olin varem juba kohtunud.

Kogu aeg möödus Koerus kuidagi palju kiiremini. Kõik tunnid ja vahetunnid ja koolipäevgi sai nagu kiiremini läbi.
Mõned asjad panid mind väga imestama. Näiteks see, et õpilased  olid vahetuskoolis palju rahulikumad. Muidugi mu enda koduklass on üks selline rahutu klass ka, aga ikkagi… Tundide ajal ei oldud telefonides. See oli selline meeldiv üllatus. Minu koolis veedavad enamik õpilastest tunnid telefonide kasutades. Koeru koolis mulle meeldis ka see, et seal lõpetab tunni kell. Mu enda koolis hakkavad õpilased 5 minutit enne tunni lõppu asju kotti toppima ja on ka üldiselt rahutud, siis siin olid kõik väga rahulikud kuni tunni lõpuni.

Kolmapäeval toimus meil klassireis Soome. Kooli ees pidime olema juba päris vara hommikul, väljasõit oli  kell 5. Tallinna sõites kuulasime terve aja muusikat ning laulsime kaasa. Laeval olemisest midagi väga ei mäleta. Olen merehaige, seega magasin kogu tee. Soomes oli meil linnaekskursioon, mille jooksul külastasime kaht kirikut ja Sibeliuse mälestusmärki. Pärast seda läksime Fazerisse, kus oli meil võimalus tutvuda Fazeri šokolaadi sünnilooga, Fazeri ajalooga ning hiljem nii palju komme süüa, kui vaid suutsime. Pärast Fazerit külastasime ka rahamuuseumi ning hiljem oli meil mitu tundi vaba aega. Liikusime ringi väikestes gruppides, saime osta asju, käia söömas, teha ja vaadata, mida soovisime. Õhtul oli jälle laevale ning tagasi Eesti. Terve kodutee taaskord kuulasime muusikat ja laulsime.

See nädal oli minu jaoks imeline. Soovitan õpilasvahetust kõigile!

Maarja Kahre

Olin vahetusõpilane Roccal al Mare koolis oktoobri esimesel nädalal. Mina olen pärit väikesest maakoolist, kus klassis on viis õpilast. Esimesel päeval ootas mind klassijuhataja koos ühe õpilasega. Mulle tutvustati koolimaja, see oli harjumatult suur ja ilus.

Koolimaja asus mere ääres ,ilusa vaatega. Klassis olid väga sõbralikud õpilased, kes kohe mind omaks võtsid. Selles klassis oli umbes kakskümmend õpilast. Koolis kanti koolivormi. Õpikud ja töövihikud olid teistsugused kui minu koolis. Vahetundides ei olnud palju õpilasi, kes telefonis või muus nutiseadmes olid, vaid kordasid üle õpinguid järgnevaks tunniks.

Minu jaoks oli üllatav, et bioloogiat anti inglise keeles, meie koolis see nii ei ole. Üks kehalise kasvatuse tund toimus männimetsas, kus me saime teha põnevaid harjutusi. Õpilased olid ise viisakama sõnavaraga kui minu koolis. Sellesse nädalasse jäi ka õpetajate, päev mis oli ülitore ning sai palju nalja. Õpetajad korraldasid meile toredaid kaasaegseid mänge. Kui ma küsisin, et kas ma võin teha ka pilti, siis selles koolis on reegel, et keegi ei või pildile jääda.

Minu nädal möödus väga kiiresti ja oli natuke kahju, et läbi sai. Ma soovitaks ka teistele seda kooli, kes tahaksid olla Tallinnas vahetusõpilased.

Fred Hagala

Kõik sai alguse 2016.a karjäärimessil “Lingid tulevikku”, mis toimus Paide Kultuurikeskuses. Tutvusin seal erinevate koolidega ja mind kutsuti mängima ühte VeniVidiVici õpilasvahetuse mängu. Auhinnaks oli tasuta õpilasvahetus. Nii sealt see kõik alguse saigi.

Ütlen ausalt, et ma ei teadnud varem VeniVidiVici Õpilasvahetusest mitte midagi. Umbes kaks aastat tagasi mul mõlkusid mõtted, et võiks kuhugi vahetusõpilaseks minna, kuid sel hetkel see sinna paika jäigi. Kui selgus, et olen võitnud tasuta õpilasvahetuse, siis hüppasin rõõmust lakke, sest ma ei suutnud uskuda, et see võitja olen mina.
Olen Järvamaa tüdruk, käin 12. klassis Paide Ühisgümnaasiumis, minu kool asub Eestimaa südames. Valisin õpilasvahetuse perioodiks 08.10-13.10, võib olla sellepärast, et varsti on tulemas vaheaeg ning koolitöid pole nii palju. Kui olin noorem, käisin ma perega põhimõtteliselt terve Eestimaa läbi, kuid ainuke koht, kus ma käinud polnud, oli Valga. See saigi otsustavaks – otsustasin Valga Gümnaasiumi kasuks.

Soovisin õpilasvahetuses ka seepärast osaleda, sest tahtsin midagi uut ja huvitavat proovida, minna oma kodukohast eemale minemine võimaldas seda. Kui ma Valka kohale jõudsin, majutati mind Valga Kutseõppekeskuse ühiselamusse. Elasin üksinda toas ning seal oli üsna igav, polnud kellegagi rääkida. Mõne hetke pärast leidsin õnneks ühe toreda tüdruku ühiselamust, kellega sai esimesi muljeid jagada. Tegelikult mu mõtted olid üldiselt ainult selle ümber, kuhu ma sattunud olen ja mis edasi saab…

Enne tundide algust kooli õppejuht Triinu Ugur tutvustas mulle kooli ja lisas, et pole vaja muretseda. Järgmiseks hetkeks oli mu kooli giidiks 11.klassi õpilane Helena Aavistu, kes on ka ise mitmeid kordi osalenud õpilasvahetuses. Sain temaga kohe jutule ja meie jutuajamise käigus ta mainis, kui hea on temal selle üle, et mina kui vahetusõpilane, otsustasin oma kodukohast ikkagi suhteliselt kaugele minna. Koolis ringkäiku tehes, nägin ma ka ilusat kooli maketti. See on väikselt sama ilus nagu elusuuruses!

Minu uueks klassijuhataks sai 7. oktoobril Pärnus Aasta Klassijuhataja tiitli saanud õpetaja Hille-Made Varuli, kes on ühtlasi ka minu matemaatikaõpetaja. Võib olla minu jaoks oli harjumatu see, et kui minu koolis on üks tund 45 minutit, siis Valgas kestis tund 75 minutit. Kestvus oli küll erinev, kuid Valga tunnid olid sisukad ning mõnusad, ehk isegi mõnusamad kui minu kodukoolis.

Ütlen ausalt – see oli elu kõige lahedam ja lõbusam kogemus! Ma nautisin vahetuskoolis kõiki tunde, minuteid ja sekundeidki. Kõige armsam oli see, kui esimesel päeval Valga Gümnaasiumis tegi 12.r klass, kus minagi siis vahetusõpilasena õppisin, oma klassijuhatajale üllatuse. See oli väga armas!

Kindlasti jääb mulle meelde imeilus Valgamaa loodus ja kaunis gümnaasium. Mul on meeletult hea meel, et mul olid väga mõnusad, toredad ja väga toetavad klassikaaslased, vahel meenusid mulle minu uued klassikaaslased minu klassikaaslasi Paides. Mul oli suur rõõm nendega nädal aega koos õppida! Hakkan neist puudust tundma! Samuti õpetajad olid toredad ja abivalmid. Valga Gümnaasiumis kujunesid minu lemmikõpetajateks füüsikat ja bioloogiat õpetavad õpetajad. Nad suutsid oma ained huvitavaks ja arusaadavaks muuta.

Soovitan õpilasvahetuses osaleda, see ei pea alati olema minek välismaale, ka Eestis on väga palju mõnusaid koole, kes võtavad vastu vahetusõpilasi. Kui Sul on huvi, proovi, sa ei kahetse seda, sest need kogemused on väärtuslikud! Mina Valga Gümnaasiumisse vahetusõpilasena minekut ei kahetse, pigem oli see uute ja huvitavate seikluste saamine. Mul on nüüd isegi üsna kahju, et ma seal ei õpi. Õpilasvahetuse suurteks plussideks on see, et leitakse uusi sõpru ja tuttavaid terveks eluks.
Soovitan soojalt õpilasvahetust kõikidele 7.-12. klasside õpilastele, kes tahavad seiklusi ja uusi ning huvitavaid kogemusi! Aitäh väga ägeda elamuse eest!

Piret Ranne

Konkurss “Jäädvusta õpilasvahetust” kutsub osalema!

VeniVidiVici Õpilasvahetuses osaleb igal õppe-aastal üle 200 õpilase! Kõikidel meie vahetusõpilastel on oma soovid, mida loodetakse õpilasvahetuse abil täita. Sageli otsustakse õppida mõnda aega teises Eesti koolis, et panna enda julgus proovile, avastada enda jaoks täiesti uus Eestimaa paik, leida sõpru või tuua ellu lihtsalt midagi uut ning põnevat.

Meil kõigil on oma lugu. Nii nagu pole Eestis mitut samasugust paika ega kooli, ei ole ka samasuguseid õpilasvahetusi! Iga noore lugu on teistest erinev ning väärt jagamist!

Kirjuta!    Filmi!     Pea blogi!     Pildista!         – SEE ON SINU OTSUS!

Kolme kõige põnevamate loo saatjad võidavad esimese poolaasta lõpus KASTITÄIE KALEVI MAIUSTUSI!

Ootame kirju aadressil vvvopilasvahetus@gmail.com