Kogemused


3-7 detsember 2018 käisin ma VeniVidiVici raames Otepää Gümnaasiumis ja õppisin seal 9B klassis. Ma olen terve elu õppinud Räpinas ja see oli minu esimene kord minna enda jaoks täiesti võõrasse keskkonda. Selle kooli valisin ma sellepärast, et tundsin sealt 10. klassi õpilasi ja mul oli olemas perekond, kes mu rõõmuga nädalaks enda juurde võttis.

Esimese päeva pärast ma eriti ei muretsenud, sest ma teadsin, et ma pole seal koolis üksi. Enda uuest klassist ma kedagi ei tundnud, kuid ka selle pärast ma ei muretsenud.

Kooli jõudes tutvustati mulle kooli ning ma sain endale oma kapi ja õpikud. Mind saadeti esimesse tundi. Klassi jõudes tuli mulle alles esimene ärevus sisse. Kõige rohkem kartsin, et ma pean ennast klassi ees tutvustama. Ma kartsin, et ma ei oska neile midagi rääkida ja jätan endast väga halva mulje. 

Esimene esmamulje klassist hirmutas mind, sest terve klass oli vaikne ja kõik tagumised pingid olid vabad. Meie klassis on tavaliselt just tagumised pingid need, mille peale suur sõda lahti läheb. Sellist vaikust, nagu seal klassis oli, meil ka tavaliselt ei ole. 

Esimestel päevadel ma oma klassiga eriti ei rääkinudki. Ma arvasin juba alguses, et ma ei meeldi neile ja sellepärast ei läinud ma ise juttu alustama. Tegelikult võtsid nad mind väga kiiresti omaks ja aitasid mind alati kui mul abi vaja oli.

Õppimise poolest oli mul seal koolis raskem, sest uute õpetajatega harjumine võttis aega ja nii mõneski aines olid nad teemadega meist ees. Õnneks kõik õpetajad olid selles suhtes väga mõistvad ja aitasid kui mul abi vaja oli.

Kooli juures meeldis mulle kõige rohkem pikk söögivahetund. Söömise kõrvalt jäi aega ka puhkamiseks ja sõpradega olemiseks. See tegi koolipäeva palju toredamaks ja aeg lausa lendas. 

Selle nädalaga õppisin ma oma kooli ja õpetajaid palju paremini hindama. Samuti tean ma nüüd seda, et kui sul on võimalus midagi teha, siis peaks alati igast võimalusest kinni haarama. 

Ma soovitan kõigil, kes on vähegi mõelnud õpilasvahetusele, kindlasti osaleda, sest minu nädal oli väga tore. See andis juurde uue võrratu kogemuse ja palju uusi sõpru.
Loodan, et mu lugu inspireerib teid kõiki, programmist osa võtma. Kavatsen ka ise tulevikus uuesti vahetuses osaleda. 

——
Gerlin Reinson
Räpina Ühisgümnaasium

Enne vahetust olin ma väga närvis, sellepärast, et ma kartsin seda, kuidas mind vastu võtavad uued klaasikaased, kuidas ma saan hakkama õppimisega mitte oma emakeeles.

Muutusin rahulikumaks kui astusin koolimajja sisse. Rocca al Mare kool näeb välja väga kaasaegne. Mulle meeldis, et seal olid suured aknad, mille läbi ma sain nautida merevaadet. 

Nädalal, mil ma tulin Rocca al Mare kooli õppima toimusid ettevalmistused erinevateks huvitavateks üritusteks, seetõttu vahetundidel polnud aega kodukooli igatsema hakata. 

Mind üllatas see, et  klassis olid kõik väga sõbralikud ja toredad, nad koguaeg aitasid mind kõiges, vastasid hea meelega minu küsimustele ja jälgisid, et ma koolis ära ei eksiks.

Minu keeleoskus sai paremaks ja nüüd ma olen enesekindlam eesti keele rääkimisel. Olen väga tänulik, et on olemas selline programm nagu VeniVidiVici.

—–

Anita Kotkas
Tallinna Mustamäe Humanitaargümnaasium

Hej-hej!

 

Mina olen Hanna-Stiina Talviste ning olen Noarootsi Gümnaasiumi abiturient. Selle aasta viimase novembrinädala käredad ja lumised tuuled puhusid mind Läänemaalt Ida-Virumaale, Kiviõli I Keskkooli.

Põhjuseid, miks just sinna kooli läksin, oli palju. Esiteks, üks põhjus oli see, et mu vanemad ning mitmed sugulased on just tolle kooli vilistlased, see fakt muutis vahetuses olemise natuke sümboolseks. Teiseks elab mu vanaema kolm kilomeetrit Kiviõlist eemal, mistõttu oli mul majutus tolleks nädalaks olemas. Kolmandaks oli mul soov rutiinist korraks eemale tõukuda ja end uues keskkonnas proovile panna.

Kui pühapäeval rongiga Kiviõlli saabusin ja vanaema mulle jaama vastu tuli ning hiljem kodu poole kõndisime, küsis ta “Ega sa närvis ei ole?” Sellele küsimusele vastasin lihtsalt:“Ei.” Kuigi vähekene olin ikka ärevil, kuna eesootav olukord oli uus ja kartsin, et asi läheb lörri. Vanaema ütles mu vastuse peale, et olen ju nii palju võõrastes situatsioonides olnud, et küll ma hakkama saan!

Programmis osalema ajendaski mind  just  keskkonna vahetamise vajadus. Otsuses mängis kaasa ka tõsiasi, et ma ei ole eriti julge suuri samme mingi suure väljakutse poole astuma, kuid tungiv soov midagi uut kogeda tõukas tugevalt tagant ja nüüd olen ühe sooja kogemuse ja uute sõprade võrra rikkam.

Päev enne esimest koolipäeva olin hästi ärevil ja mures asjade laabumise pärast, kuid esmaspäeval kooli jõudes oli see tunne asendunud uudishimuga ja kõik edasine läks ladusalt. Tugiisik klassikaaslase näol võttis mind kohe oma kaitsva tiiva alla ja tema abiga sain kergelt terve nädala koolis hakkama. Klassikaaslased võtsid mind imekiirelt omaks ja tundus, et oleksin selles klassis kõik kolm gümnaasiumiaastat õppinud ning kõikide klassis olijatega suur sõber. Nad olid hästi soojad ja toetavad, suheldes minuga vabalt. Nendega olid tunnid hästi lõbusad ning koolipäevad möödusid liialt kiiresti. Õpetajad olid õpilastega suheldes muhedad ning püüdsid iga võimalusega tundides läbi võetavat informatsiooni õppuritele huvitavatel viisidel edasi anda. Koolimaja ise oli hästi avar, suur ning valgusküllane, andes igale isiksusele ruumi areneda ja ringi joosta. Olles näinud eelnevatel kordadel, kui perega Kiviõlis olen olnud, kui suur see kool väljastpoolt tundus, kartsin esimesel päeval ära eksida, kuid klassikaaslastega koos minnes jõudsin õnnelikult õigete klasside juurde.

Kuna mu kodukoolis eriti jalanõusid maas olevate vaipade tõttu ei kanta, oli mul harjumatu igal hommikul sisejalanõusid jalga panna ning nendega kogu koolipäev ära kannatada. Kui küsida vahetuses olles korda saadetud tegusid, siis eredamad mälestused on, kuidas paari klassiõega kunstitunni ajal ping pongimängisime, samal ajal, kui teised klassiõed klaasust kaunistasid ja poisid kiriku maketti kokku panid. Kolmapäevases tehnoloogia tunnis saime bioloogia õpetaja juhendamisel omale hambapastat teha ning ühel söögivahetunnil käisime kahe klassiõega poes, kuna üks neist tahtis omale uued talvesaapad osta. Lühikese aja jooksul kogunes nii palju tegutsemist, mida lihtsalt ei jõua üles loetleda, kuid seda ütlen julgelt, et suu oli igal koolipäeval naerul ja energiat jäi veel ülegi!

Eriti üllatav oli, kui rõõmsad ning vabad suhtlejad kõik olid. Paljud nooremate klasside õpilased tulid minuga rääkima ja klassiõde ütles viimasel päeval lõunalauas, et “Näe, isegi teistest klassidest õpilased võtavad su omaks!”

Soovitan kõigile õpilastele VeniVidiVici programmis osalemist, kuna see on hea võimalus näha, kuidas teistes koolides toimetatakse ning tänu programmile saad lihtsamini sõprussuhteid luua oma kodust kaugemal. Sulle võib hakata see uus seiklus nii meeldima, et kohe kahju on, kui pead vahetuskoolist lahkuma.

—-

Hanna-Stiina Talviste

Noarootsi Gümnaasium


Olen Saaremaa neiu Irma ja see oli minu kolmas õpilasvahetus. Otsustasin uuesti vahetusse minna juba eelmise vahetuse ajal, sest ma teadsin, et see kogemus saab minna ainult paremaks. Väike täpsustus – eelmine vahetus oli kolm nädalat Narvas ja selle korra oli vahetus neli nädalat Narvas. Sama perekond, aga teine kool ja klassikaaslased.

Selle korra asusin õppima Narva Vanalinna Riigikooli 11. klassi, kus esimesel hommikul ootas mind minu uus klassijuhataja, kes näitas mulle kätte minu kapi. Riided vahetatud, võtsime sammud klassi suunas. Nii see päev möödus, üks tund teise järel. Teisel päeval hakkasime juba klassikaaslastega rohkem suhtlema. Taipasime, et selles ei olegi midagi rasket, ava suu ja jutt hakkabki jooksma. Varsti oligi esimene nädal möödas. Nädala lõpus käisime erinevatel kontsertidel, et osa saada Narva kultuurielust.

Teisel nädalal oli mul juba teada, kus klassides tunnid toimuvad ja ma ei pidanud tormama klassikaaslaste järgi. Jätkus tavaline õppetöö – kodused tööd, tunnikontrollid, kontrolltööd. Siinkohal võrdleksin oma kooli ja vahetuskooli tunni teemasid. Eriliselt suuri vahesid seal muidugi ei olnud, kuid siiski olid asjad nihkes ja enamasti oli vahetuskool oma tegemistega kaugemale jõudnud. See tähendas, et tagasi tulles oli mul lihtsam kohaneda, sest teemad olid läbitud, aga seevastu pidin järgi õppima oma kooli teemad. Teise nädala lõpus käisime Narva-Jõesuu spas, et nautida lõõgastavat nädalavahetust.

Minu klassis koos minuga oli 26 õpilast, poisse ja tüdrukuid täpselt pooleks. Mulle väga meeldis see, et tundides istusime enamasti poiss ja tüdruk kõrvuti, sest siis ei teki nii suurt loba. See klass oli tõesti väga tore, sest kõik hoidsid kokku ja aitasid üksteist. Samuti olid kõik õpetajad selles koolis lihtsalt super head. Nad mõistsid õpilasi nii hästi ja oli näha, et koostöö nende vahel on väga hea. Minu õpitulemused vahetus koolis olid kas väga head või head. See hoidis meele rõõmsana, sest nii lühikese aja jooksul kohaneda uute teemade ja õpetamismeetoditega ei ole kõigi jaoks nii kerge. Samuti sain osaleda koos oma klassiõdedega korvpallivõistlustel.

Üldiselt jäin absoluutselt kõigega rahule, sest kui sinu ümber on nii meeldivad inimesed, siis ei saa teistmoodi olla. Viimasel päeval tegin oma klassile üllatuse, rääkides oma kogemusest vene keeles ja andes neile väikese kingituse, millega kõik jäid rahule, kutsudes mind järgmine aasta tagasi.

See kuu möödus liiga kiiresti, alles läksime ja juba oli aeg tagasi tulla. Olles ümbritsetud nii toredate inimestega, siis aeg lendab tõesti ruttu. Sinna ei ole midagi teha, aga alati saab tagasi minna, eriti kui sind veel oodatakse sinna. 

Ärge jätke seda võimalust kasutamata, see on teie võimalus muuta enda elu. 

——
Irma Jäe
Orissaare Gümnaasium

Nüüd lõppesid minu 4 nädalat vahetusõpilasena. Vastu mind võttis üks väike
vahva kool Orissaare Gümnaasium. Tänu nendele  minu eesti keele oskus
väga suurenes, kogu aeg olen sõbralikus atmosfääris keele õppinud. Oli mul
hirm, et tuleb suur raskus, aga klassikaaslaste abiga sain kiiresti süsteemi sisse.

Elasin mina meeldivas gümnaasiumi õpilashotellis, mis on koolist kahekümne
meetri kaugusel, ja elasin koos üheksanda klassi õpilasega. Olen tänulik, et polnud
temaga igav. Väga positiivselt jäi meelde ka spordihoone, tema treener ja
osalejaid, sest mängisin seal korvpalli 4 korda nädalas.

Arvan, et see programm tõi mulle palju kasu ja võib tuua ka kõigile teistele, kelle eesmärk on vabas
vormis eesti keeles rääkida.

 


Aleksei Ganyukov

 

Lugu on avaldatud muutmata kujul. 

Olen Roosmari Pihlak Tallinna Mustamäe Gümnaasiumi 10. klassist ning osalesin perioodil 15.10-19.10.2018 õpilasvahetuses Saaremaa Ühisgümnaasiumis.

Kooliaasta algul rääkis mu klassiõde mulle VeniVidiVici programmist ning pakkus välja, et võiksime selle aasta jooksul koos kuhugi vahetusnädalale minna. Valituks osutuks SÜG seetõttu, et ta oli 7. klassis juba selles koolis vahetuses osalenud ning tal oli olnud hea kogemus; samuti elab ta vanaema Kuressaares ning meil oleks mugav tema juures majutuda. Mina olen alati olnud huvitatud taolistest programmidest ning õpilasvahetustest, seega olin koheselt kindel, et tahaksin osaleda.

Enne vahetuse algust olin loomulikult ootusärevil ja põnevil. Valisime vahetusperioodiks täpselt viimase nädala enne vaheaja algust, et oleks aega vaheajal oma koolis õpitu järele võtta. Enne vahetust selgus, et paljud õpetajad otsustasid teha kontrolltöid täpselt sel nädalal, mil me ära olime – mõte kõigist neist järeltöödest hirmutas meid pisut. Õnneks saime aga osade õpetajatega kokkuleppele ning tegime mõned tööd ette ära või saime neid Saaremaale kaasa võtta.

Õppisime vahetusnädalal 10.a klassis ehk humanitaarsuunal. Loomulikult oli meie klassil ka sel ajal mõningaid kontrolltöid ja hindelisi ülesandeid. Tegime peaaegu kõik kontrolltööd kaasa, isegi kui me polnud nendeks õppinud, ning nende eest hindeid me ei saanud. Kuid kui olime näiteks keemia või vene keele töölehe eest saanud viie, siis need lasime hinnetelehele kirja panna 🙂

Meie klass oli väga tore – kõik olid väga sõbralikud, lõbusad ja abivalmid, tutvustasid meile oma kooli ja koolielu. Ka õpetajad olid head, arvestasid meiega ja vajadusel alati abistasid. SÜGis olid meil tunniplaanis mõned sellised tunnid, mida mul enda koolis veel pole, näiteks kõne ja väitlus ning kunstiajalugu. Kõne ja väitluse õpetaja oli küll range, aga juba üksainus tund oli minu jaoks väga kasulik – õppisin palju uut.

Reede õhtul avanes meil võimalus minna vaatama SÜGi kuulsat kabaree-etendust. Olin sellest juba varem kuulnud ja ütlesin oma sõbrannale, et me lihtsalt peame sinna minema. Etendus ületas mu ootusi, see oli naljakas, põnev, loominguline ning kindlasti imetlusväärne. See on nii tore traditsioon, tahaksin isegi selles osaleda. Etendus oli väga meeldejääv lõpetus meie vahetusnädalale ning soovitan kõigil, kel võimalik, seda vaatama minna.

Vabal ajal tutvusime linnaga, külastasime spaad, käisime väljas söömas, veetsime klassikaaslastega aega jms. Kuressaare on ilus ja rahulik ning sai mulle juba nädalaga koduseks, saarlased on kõik nii sõbralikud ja armsad – tunnen neist juba puudust.

Soovitan kindlasti kõigil vahetusprogrammides osaleda. Kõik oli hästi korraldatud, saime enne vahetusse minekut kooli, klassi jms kohta kasulikku infot ning meile oli määratud ka koolis tugiisikud. See on kogemus, mis arendas mind ja võimaldas tutvuda uue koolikeskkonna ja uute inimestega. Kindlasti tahaksin tulevikus veel kuhugi vahetusõpilaseks minna.

 

Roosmari Pihlak

Ma õpin väikeses maakoolis, Aegviidus. Minu klassis on 10 õpilast. Ma läksin uude kooli, Tallinna 32.Keskkooli, kus oli pea 30 õpilast. Selle kooli valisin ma just sellepärast, et mu vend käib seal. Samuti on see ju ka Aasta Kool 2018 ning ma olen selle kooli kohta kuulnud palju-palju head. Mind huvitas ka see, et kuidas toimub õppimine suures linnakoolis.

Enne uude kooli minekut oli närv sees, muretsesin pea iga väikse asja pärast, kuigi teadsin, et sellest tuleb lahe aeg. Esmaspäeval ärgates oli tuju suhteliselt hea, kuid kartus oli ikkagi sees. Juba kooli uksel ootasid mind kaks toredat 8.klassi tüdrukut, kes olid minu mentoriteks. Tunnid kulgesid üsna hästi ning ma sain klassikaaslastega suhtelist ruttu tuttavaks. Teisel päeval kooli minnes oli mul juba tunne väga hea. Mured, mis esimesel päeval tundusid hiiglamasuured, polnud mul enam üldse mõtteski. Juba teisel päeval oli füüsikas ning geograafias tunnikontroll. Kuna aga meie koolis antud ainetes on teised teemad, siis ma tegin kõiki töid kaasa, aga mitte midagi ma ei osanud. Hästi tore oli kehalise kasvatuse tund.

Kõik koolipäevad uues koolis läksid väga ruttu, kuna tunnid olid väga huvitavad. Õpetajad olid samuti väga hea huumoriga ning hästi vabad. Neljapäeva õhtul toimus seal nende kooli filmigala Indielint 2018. Ka mina osalesin seal oma lühifilmiga. See oli väga lahe sündmus. Ilmselt see filmifestival oligi mu vahetusperioodi kõige parem hetk. Reedel oli minu viimane päev seal koolis. Mul oli väga kurb lahkuda. Kui ma muidu hommikuti ärgates mõtlen ikkagi vahel, et ah ei viitsi minna kooli, siis uues koolis ei tekkinud mul seda mõtet mitte kordagi. Igat koolipäeva ootasin ma väga suure huvi ning rõõmuga.

Õpetajad tegid tunnid väga huvitavaks. Mulle meeldis mu klass väga. Nad olid hästi kokkuhoidvad. Samuti oli neil nii lahe klassijuhataja. Mõnikord käisime ka peale kooli klassikaaslastega õues, Mustamäed avastamas. Mina kui maakas käin tihti Aegviidus peale kooli sõpradega hängimas. Linnas hängimas käia oli jällegi omaette kogemus. Mind üllatas uue kooli puhul see, kui vabad nad võivad tunnis olla. Ei ole seatud mingeid rangeid piiranguid, kuidas peab tunnis käituma, vaid kõik ongi vabad.

Ma tahtsin osaleda VeniVidiVici programmis just sellepärast, et ma lugesin teiste kogemusi seoses vahetusõpilaseks minekuga ning neid lugedes tekkis mul kohe mõte, et ma tahan ka proovida. Mõeldud-tehtud! Mina olen igati rahul, olen õnnelik, et sain nii ägeda kogemuse osaliseks. Kindlasti lähen veel mitmeid kordi sinna kooli neile külla, sest lühikese ajaga said kõik mulle väga kalliks!

Ma arvan, et iga õpilane peaks minema kuskile kooli vahetusõpilaseks, et teada saada, kuidas õpitakse ka teistes kohtades, sest mina veendusin selles, et õppimine toimub igal pool erinevalt. Aga erinevus rikastabki!

Raili Stina Reidla

 

 

Sel aastal osalesin mina VeniVidiVici õpilasvahetuses, mille ajal õppisin  Tallinna Humanitaargümnaasiumis  kaks nädalat.
Alguses, enne vahetusse minekut, muretsesin selle pärast, kuidas ma hakkama saan, kas leian endale sõpru uute klassikaaslaste ja majutava pere keskel. Hirmudest hoolimata teadsin, et vahetus  on kindlasti väga huvitav –  ma ei  eksinud.

Pere, kelle juures elasin 2 nädalat, meeldis mulle. Leidsime “ühise keele” ja olen väga rõõmus, et sain nendega tuttavaks. Juba esimesel õhtul kui ma tulin, tegi minu uus pere mulle ekskursiooni Tallinna vanalinnas ja rääkis uuest koolist.
Esimene päev koolis oli tore – kõik suhtlesid väga sõbralikult ja mõistvalt –  kui ma millesti aru ei saanud, selgitasid veel kord.
Tunnid olid huvitavad,  kuigi raske oli õppida eesti keeles. Ajapikku muutus ka see lihtsamaks – tunnen, et paranes minu eesti keele tase ning sain ka uusi teadmisi.
Hinded, mille sain vahetuse jooksul, arvestati ka mina kodukoolis. Klassikaaslastega  tegime kõike koos – lahendasime kodutöid, jalutasime, uurisime vana Tallinna ägedaid kohti jne. Vahetus andis mulle palju positiivseid emotsioone!
Soovin õpilasvahetuses kindlasti veel kord osaleda ja soovitan seda kõigile – te peate seda proovima!
Tänan VeniVidiVici meeskonda selle huvitava programmi ja saadud kogemuse eest!
————————————————————————-

В этом году я приняла участие в обмене учениками VeniVidiVici. Я поехала учиться на две недели в Таллинн в эстонскую школу.

Когда подходило время к началу обмена, я начала волноваться как все будет проходить, подружусь ли я с принимающей семьей и новыми одноклассниками и вообще, что будет трудно, но знала, что будет интересно . И я не ошиблась.

Семья у которой я жила 2 недели мне очень понравилась, мы сразу нашли общий язык и я очень рада, что жила у них. Вечером в день приезда, девочка у которой я жила, провела мне экскурсию по старому Таллинну и рассказывала мне о школе.

Первый день школы прошел отлично, я со всеми познакомилась, ребята оказались очень дружелюбными и общительными, они помогли мне освоиться. Учителя понимающе относились ко мне и объясняли мне что-то лично, если я не понимала.

Уроки были интересными, но первое время было сложно учиться на эстонском языке, через некоторое время стало проще. Я получила много новых знаний и думаю, что улучшила навыки эстонского языка. В школе мне ставили оценки, которые после были поставлены мне в моей школе.

В свободное от школы и уроков время, я проводила время с одноклассниками, они показывали мне город и разные интересные места Таллинна, также мы  делали уроки вместе.

После этого обмена у меня осталось очень много положительных эмоций! Очень хочется принять участие еще раз и посоветовать всем попробовать, я уверена, что вы не пожалеете!

Спасибо, VeniVidiVici за такую интересную программу и полученный опыт!

Loo autor: Alina Ananjeva, Kohtla-Järve Kesklinna Põhikool

 

 

  

 

Meie oleme Narva Soldino gümnaasiumi õpilast. VeniVidiVici programmi raames läksime Rapla Ühisgümnaasiumis. Valisime selle kooli, sest meie tuttavad juba sõitsid Raplasse ja jutustasid meile palju häid sellest kohast.

Me tahtsime arendada oma keele oskust ja proovida elada üksinda, perekonnast eemal.

Enne vahetust me tundsime end väga rõõmsalt, sest meil ei olnudki niisugust kogemust ja me oleme mõelnud, kui tore see kuu võiks olla (ja ta oligi küllaltki äge!), kuidas me hakkame õppima ja kuidas kõik üldse tuleb.

Rapla Ühisgümnaasium on suurepärane kool, kus kõik õpetajad  ja õpilased on väga sõbralikud ja abivalmid, alati avatud suhtlemiseks. Kool on peaaegu uus (renoveeritud) ja seal on väga meeldiv atmosfäär õppimiseks, maitsvad lõunad ja ilus loodus kooli juures. Klassikaaslastega koos meie tegime pastat ja jalutasime, sõitsime Tartusse ja Tallinnasse.

Meie saime aru, et õpilasvahetus on kohustuslik igaühele, sellepärast, et see on kogemus, mis täpselt aitab sulle tuleviku elus hakkama saama!

Soovime nüüd kõikidel teilgi osaleda! Kõigepealt – ära karda ja osale!

Milena Suvorova ja Diana Soboleva

Я ученица 7-го класса Кесклиннаской Гимназии г. Нарва.

В рамках проекта обмена учащимися VeniVidiVici  я провела 4 недели своей жизни в городе Пярну и училась в Paikuse Põhikool. Мой выбор именно на эту школу выпал не случайно. Во-первых, Пярнумаа – эстоноязычный регион, где я могу получить максимальные знания государственного языка и ближе ознакомиться с особенностями быта и культуры коренных эстонцев. Во-вторых, я уже была знакома с некоторыми ребятами и преподавателями из этой школы в рамках другого молодёжного проекта, но тот опыт был другой направленности и совсем краткосрочный, в отличие от Вашего проекта.

Меня побудило к участию в этом проекте то, что он дает абсолютно все, что я люблю. А нравится мне различный новый опыт, смена обстановки, новые знакомства, разносторонние знания и умения, а так же возможность совместить приятное с полезным, изучением эстонского языка.

Перед началом проекта я испытывала  разные противоречивые чувства, с одной стороны радость и веселье, с другой – сомнения и даже небольшой страх о том, смогу ли я выдержать такую долгую разлуку с родителями, смогу ли полноценно обучаться на эстонском языке. Но, как оказалось позже, страхи были напрасными, меня встретила прекрасная дружная и позитивная семья. Мы всё делали вместе: гуляли, играли, занимались спортом, посещали различные мероприятия, готовили пищу и убирали в доме. Взрослые, на время, заменили мне родителей, их дети стали моими братьями. А 75-и килограммовый пес Портус заменил мне моего йоркширского терьера Тиммати. Мне очень понравилась школа и ее педагогический коллектив – прекрасные заботливые профессиональные люди, которые украшают место своей работы. Отличные отзывчивые одноклассники всегда помогали мне, если я нуждалась, некоторые из них стали моими друзьями. Провожать меня на автовокзал приехал весь класс, все девочки плакали и я в том числе, расставаться не хотелось.

В результате проекта я очень многому научилась, а главное, я переступила языковой барьер при общении на эстонском языке. Я сама чувствую, насколько легче и проще мне на уроке эстонского языка. Свою долю обмена я тоже оставила, научила мальчиков из принимавшей семьи готовить мои фирменные блюда.

На уроке русского языка, который проходит три раза в неделю я являлась помощником учителя. Она просила меня читать для класса, так как она говорит с акцентом, а у детей была возможность слышать русский язык от носителя языка.

Я обязательно буду советовать всем своим знакомым участие в этом проекте. И сама бы с удовольствием поучаствовала бы в нем в следующем году, если это возможно.

Принимающая семья вновь приглашали меня приехать, а так же одноклассники, учителя и директор школы.

 

 

Елизавета Лернер