fbpx

Kogemused

Õpin Tartu Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumi 11. klassis. Õpilasvahetuses olen osalenud juba kaks korda, esimesel korral õppisin 8.klassis.

Nüüd otsustasin minna Tartu Annelinna Gümnaasiumisse (TAG), mis tegelikult on minu naaberkool, kuid remondi tõttu on nad paigutatud asenduspidandele. Minu koolihooneks oli Tartu Kopli KHK maja ja Ploomikese lasteaia osa.  Minu vahetusperiood kestis kaks nädalat. TAGi valisin ma just sellepärast, et see asub samas linnas, kus minu enda gümnaasiumgi, see on teise õppekeelega kool ning soovisin vaadata, kuidas naaberkoolis õppimine käib. Samuti otsustasin õpilasvahetuses osaleda, et saada keelepraktikat, uusi sõpru, tutvuda teise kultuuriga ja panna end teises keskkonnas proovile. Seda loetelu võiks jätkata, kuid põhiline soov oli vaadata, kuidas saan igapäevaselt venekeelses keskkonnas hakkama.

Olen äärmiselt rahul, et otsustasin selle teekonna ette võtta. Esimesed päevad vahetuskoolis olid küll rasked, peamiselt seetõttu, et ei saanud päris täpselt aru, mida räägiti. Minu jaoks oli võõras kuulda terve päev vene keelt, kindlasti oli ka sellepärast keeruline aru saada, sest kõne oli väga kiire. Juba kolmandal või neljandal päeval hakkasin paremini mõistma, millest räägiti. Kohanesin iga päevaga aina enam.

Uus koolikeskkond oli väga sõbralik ja sain hea emotsiooni. Mind võeti hästi vastu ning minu lemmikuteks õppeaineteks vahetuskoolis kujunesid eesti ja vene keel. Tegin keeletundides palju põnevaid ja uusi asju, sain palju julgemaks. Eesti keele tundides tegin nendega keeleharjutusi kaasa, kirjutasin palju esseesid ning aitasin õpetajatel õpilaste töid parandada-  see oli põnev. Tänu vene keele tunnile ei karda enam nii palju vene keeles rääkida ning ajapikku, olles venelastega koos, tuleb ka see keeleoskus.Vahetuskoolist leidsin palju uusi sõpru, nii enda klaasist kui ka mujalt, kellega saime lähedasteks ning jääme suhtlema ka edaspidi.

Viimane päev oli mulle kõige emotsionaalsem. Nutsin juba eelviimasel õhtul. Viimasel päeval oli klass teinud mulle üliarmasa kingituse, nad kinkisid mulle mälestuseks pilte ning paberi, kuhu peale oli kirjutada väga palju ilusaid ja armsaid soove. Samuti tuli viimasesse tundi ka Tartu Annelinna Gümnaasiumi direktor ja õppejuht ning mulle kingiti kooli tekkel.  Sellega võeti mind vastu TAGi.

Suured tänud VeniVidiVici Õpilasvahetusele, kes korraldas meeldejääva ning kogemuste rikka vahetuse, Tartu Annelinna Gümnaasiumile, kes võttis mind meelsasti vastu ning kinkis mulle need suurepärased, meeldejäävad emotsioonid ja mälestused ning minu enda koolile, Tartu Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumile, kes lubas mul osaleda õpilasvahetuses ning toetas mind igal sammul. Olen õnnelik, et mul oli nii palju toetajaid ning kaasaelajaid, kes kõik innustasid mind igal sammul. Olen järjekordselt kogemustevõrra rikkam.

Kirsika Kõiv

Olen Vladislav Virtonen, pärit Lasnamäelt ja elan Sillamäel. Hetkel õpin ja töötan Narvas ning minu emakeel on vene keel.

Kui ma kasvasin üles, mul ei olnud võimalust valida, mis põhikoolis ma tahan käia, arvan, et nii on paljudel lastel. Lõpetades venekeelse põhikooli Sillamäel ma hakkasin rohkem üle Eesti reisima ja tööd otsima. Ma sain aru, et mul on vaja keelepraktikat, mida ma varem ei olnud saanud. Olulisemaks pidasin seda, et mul oleks rohkem sõpru, et ma ei oleks niivõrd isoleeritud.

VeniVidiVici sai minu isiklikuks väljakutseks juba 9. klassis ja mina valisin 4-nädalase õpilasvahetuse.Eesti keelt ma tol ajal hästi ei osanud ning suhtlemisoskused ei olnud veel mul nii arenenud, mille tõttu ma loomulikult kartsin õpilasvahetust nagu paljudki teised.

Kogu hirm hakkas kaduma hetkel, kui ma saabusin oma vahetuskooli ja hakkasin uute klassi- ning koolikaaslastega suhtlema. Kõik Abja Gümnaasiumis võtsid mind vastu hea südame, uudishimu ja abivalmidusega. Nelja nädala jooksul ma õppisin, kuidas lahendada suhtluses esinevaid probleeme ja ületada isiklikke takistusi ning tore on see, et ma siiamaani suhtlen oma endiste klassikaaslastega.

VeniVidiVici õpilasvahetuses osalmine on kindlasti teie aega ja energiat väärt, sest osaledes sa saad ainult võita. See võib avardada sinu silma- ja suhtlusringi märkimisväärselt.

Pärast Eesti-sisest õpilasvahetust mul sündis uus unistus – minna õpilasvahetusele ka välismaale, mis täitus juba kuue kuu pärast.

Öeldakse, et iseloom on segu kõikidest inimestest, kellega pidevalt suheldakse. Ma võin kindlasti väita, et mina oleks jäänud samasuguseks ja ei oleks nii palju arengut saanud, kui ma ei oleks julgenud minna õpilasvahetusse.

Iga uus aasta meie elus möödub üha kiiremini.

Soovitan kõigile kindlasti õpilasvahetuses osaleda!

 

Vladislav Virtonen

Olen 16aastane saarlane ning õpin Kuressaare Gümnaasiumis. VeniVidiVici raames õppisin kuu aega Tallinna Õismäe Vene Lütseum. See kool ei olnud minu esimene valik, kuid nüüd saan öelda, et oli igati õige valik. Valisin selle kooli eelkõige majutava perekonna elukohast lähtuvalt. Eesti-sisene õpilasvahetus oli justkui samm lähemale YFU-le (rahvusvaheline õpilasvahetus). Tahtsin näha, kas ja kuidas tulen toime võõras peres, koolis ning teise keele keskel. Ütlen ausalt – hirm ja eelarvamused olid jubedamad kui reaalsus.

„Vau“ efekti lõid mulle mu uued klassiõed, kes terve kuu justkui lilleliseks tegid, sest juba esimesel päeval võtsid nad mind omaks ning ei kohelnud mind kuidagi teisiti. Suhtluses kasutasime nii eesti kui vene keelt, pigem kujunes välja olukord, et nemad minuga rääkisid vene keeles ning mina eesti keeles, nii õppisime lõppkokkuvõttes kõik. Me mõistsime üksteist ideaalselt. Sõprussuhe klassikaaslastega on peale jalutuskäike, kohvikukülastusi, jutuajamisi ja lõputuid naeru täis vestlusi püsima jäänud ning suhtleme siiani väga sageli.

Tallinna Õismäe Vene Lütseumi õpetajad on samuti väga hoolivad ja vastutulelikud, aga eriti soe suhe tekkis minu ning vahetuspere ema vahel – nüüdseks oleme nii lähedased, et võin talle alati kartmata helistada ja kui sõbrannaga juttu ajada. Majutavas perekonnas koheldi ming kui oma last. Minu õpilasvahetus toimus detsembrikuus – küpsetasime koos piparkooke, külastasime jõuluturgu, loomulikult ei jäänud välja ühised filmiõhtud toredate jutuajamiste ja maitsvate toitudega.

Minu kogemus on tohutult positiivsete emotsioonidega üle kuhjatud. Viimasel koolipäeval pidid uued sõbrad mind lohutama ning pisaraid kuivatama. Tundub utoopiline, et kõigest nelja nädalaga on võimalik luua tugev emotsionaalne side, hoolimata keerulisest eneseväljendamisest keelebarjääri tõttu, kuid minu lugu on ehe näide, et kõik on võimalik ning asi on ettevõtmises.

Terve kuu vältel sai minu arvamus üha enam kinnitust  – kaks erinevat emakeelt ei tähenda, et ühe kõneleja teisest kuidagi kehvem on. See negatiivne stereotüüp tuleb kustutada kõikide mälust ning just parimate suhete ja iseenda tundma õppimise nimel peaksid kõik noored astuma mugavustsoonist välja ning ette võtma seikluse VeniVidiVici programmi abil.

 

Roos Marie Karmel Pšenitšnaja

Veetsin nädala Saaremaal Kahtla Lasteaed-Põhikoolis. Minu jaoks oli see päris huvitav kogemus. Ise õpin üsna suures koolis, seega ei teadnud, mida oodata ühest väikesest koolist. See kool sai valitud just sellepärast, et tundisn huvi väikekooli elu vastu. Kui rääkisin oma sugulasega sellest tegi ta ettepaneku minna tema kooli.  Tänu temale teadsin osasid õpilasi veel ning olin kuulnud jutte koolist, õpilastest ja ka õpetajatest, aga olla seal kohapeal oli midagi muud.

Koolis telefoni kasutada ei tohtinud, mis oli üks suur erinevus minu koolist, aga sellega harjus kähku ära. Tänu sellele reeglile suhtlesid õpilased üksteisega, mis oli väga tore. Veel üks suur erinevus oli see, et õpetajad tulid ise õpilaste juurde ja seega olid neil lauasahtlid ja nad ei pidanud kogu aeg kõiki asju kaasas vedama. Ka selline kord oli minu arvates väga mugav.

Klassis oli neli poissi ja sellepärast ootasin, et õpetajatele segatakse vahele või mingi väike jutusumin ikka klassis käib nagu on minu koolis, aga õpilased olid tunnis täiesti vait ja tegid tööd kaasa.  Õpetajat kuulati ning teda ei segatud. Enamus ainetes olid nad minust ees, aga tänu sealsetele õpetajatele sain teemadest ilusti aru.

Veel enne vahetusperioodi algust kartsin, kuidas seal minusse suhtutakse, kuid ka sellega polnud probleemi. Kõik nii õpetajad kui ka õpilased olid väga sõbralikud ja toredad . Minu enda klassikaaslased kartsid minuga suhelda. Nädala lõpus juba natuke rääkisime ja kui ma oleks ka teise nädala olnud, siis poleks arvatavasti suhtlemisega mingit muret olnud. Enamus aja veetsin seitsmenda klassiga, sest sealt teadsin kõiki õpilasi.

Sain osa ka Tuleviku Kompassi üritusest, mis toimus Kuressaare spordikeskuses. Seal oli palju erinevaid koole ja tehti reklaami ka erinevatele programmidele. Nägin seal ka VeniVidiVici lauda. Kuna sinna läksid ainult üheksas ja kaheksas klassi olin alguses päris üksi, kuid lõpuks leidsin endale siiski seltskonna. Üritus minule endale huvi ei pakkunud, kuna see oli ikkagi mõeldud nendele, kes Saaremaal elavad või siis õpivad gümnaasiumis. Lisaks sain osa kooli enda poistepäeva üritustest. Päeva teine pool oli mõeldud poistele ja nad viidi Saaremaa Sõjavara Muuseumisse ja tüdrukud said teha küpsisekooki.

Nädal oli teistsugune, väga põnev ja tore. Nädalast jäi kindlasti väheks. Soovitan osa võtta kõigil, kes tahaksid oma igapäevasest koolirutiinist vaheldust. Eriti soovitan minna suure kooli õpilastel väiksematesse ja vastupidi, nii on endal kõige huvitavam.


Karoliina Kannik, Põlvast

2019. aastal 18-22 november viibisin VeniVidiVici programmi raames Viimsi Koolis vahetusõpilasena ning õppisin 9.a klassis. Terve oma elu olen elanud Räpinas ja see oli esmakordne võimalus mul minna kuhugi teise keskkonda õppima. Valisin just Viimsi, sest seal elavad ja õpivad mu head sõbrannad. Mul oli olemas ka perekond, kes mind meelsasti nädalaks enda juurde võttis.

Pühapäeva õhtul, kui olin juba Viimsis, tekkis mulle väike närv sisse, kartsin, et mind vaadatakse imelikult või pean ennast klassi ees tutvustama, kuid kõik läks väga hästi. Minu esimene tund, milleks oli bioloogia, algas 09:10 hommikul. Klassi sisseastudes jäid paljud mind vaatama, kuid kõik istusid kiiresti oma kohtadele, ka mulle leiti vaba istekoht. Minu jaoks oli juba teistsugune see, et peaaegu kõikides tundides istusid õpilased üksikutes pinkides, minu koolis nii ei ole.

Esmamulje klassist hirmutas mind veidi, sest kõik vaatasid mind, aga keegi ei tulnud rääkima ja mul endal polnud ka nii palju julgust, et seda teha. Tegelikult võtsid klassikaaslased mind kiiresti omaks ja viimasel koolipäeval oligi mul juba tunne nagu oleksin nendega mitu aastat samas klassis käinud, mul oli väga kurb ära minna.

Õppimisega seoses oli seal veidi raskem, sest olin omas koolis teatud ainetega maas ja üritasin, siis paari päevaga uued teemad selgeks saada – tulin sellega edukalt toime. Mulle meeldis Viimsis, sest õpilased tahtsid õppida ning paljudel neist on üks ja sama eesmärk – saada Viimsi Gümnaasiumi. Õppida on hea seal, kus tahetakse seda teha, sest sellises keskkonnas ei teki tahtmist jätta midagi pooleli. Selle nädalaga sain aru, et iga inimene õpib enda jaoks ning
kindlasti on see lihtsam, kui oled loonud endale eesmärgi. Õpetajad on need, kes aitavad meid sellel teel paremini hakkama saama, seega austage oma õpetajaid ja mõelge sellele, et see tarkus, mida omandame koolis, on vajalik meile ka edaspidises elus.

Minu nädal Viimsis oli imetore ja soovitan kõigile, kes on mõelnud õpilasvahetusele, sellest kindlasti osa võtta, sest kogemus, mille saate, on hoopis midagi muud kui lihtsalt uus kool teises linnas. See võimalus toob sulle juurde palju uusi sõpru ja tuttavaid. Loodan, et minu lugu inspireerib ka teid programmist osa võtma. Kindlasti kavatsen tulevikus uuesti õpilasvahetuses osaleda.

————————

Kati-Karoli Silla, Räpinast

 

Mina olen Marii-Eliise ja õpin Tori Põhikooli üheksandas klassis. Selline huvitav mõte minna õpilasvahetusse on mul olnud juba päris pikka aega, kuid selle mõtte teostamiseks julguse võtmine nõudis tohutult aega. Tänu minu headele sõpradele ja klassijuhatajale ma lõpuks ikkagi tegin selle ära.

Tallinna Vaba Waldorfkool ei olnud minu esimene valik, tegelikult polnud see üldse valikus, kuid ma olen ülimalt õnnelik, et ma ikkagi sinna sattusin. Waldorfkool on teistsugune õppeasutus, see on kool, mis on täis sallivust, hoolivust, soojust ning loomulikult häid inimesi. Paljudel inimestel on eelarvamusi selle kooli osas ja kui nüüd aus olla, siis oli minulgi.

Waldorfkool sattus mu teele, kui minu koordinaator rääkis, et mind vastuvõtva pere lapsed käivad seal. Ma olin algul väga skeptiline, kuid lõpuks nõustusin sellega, sest hirm minna üksinda võõrasse kooli oli suurem. Kui aus olla, läks minu õpilasvahetuse korraldamine väga kiiresti, umbes  kolm nädalat.

13.10 oli see päev, kui ma kohtusin oma majutava perekonnaga. Ma tundsin ennast kohe seal teretulnult. Mind võttis vastu sooja naeratusega pereema ja perelapsed Katariina ja Karl-Juhan. Samal õhtul sõime koos õhtust ning tutvusime teineteisega.

Järgmisel päeval kooli minnes sain ma tuttavaks ka Tallinna ühistranspordiga, mis oli minu kui pärnaka jaoks täielik tuumafüüsika. Kooli jõudes märkasin ma kohe huvitavalt värvitud seinu ja taimedega kaunistatud koridore. Ma nägin põrandast laeni ulatuvaid raamaturiiuleid ja hiiglaslikke akvaariume. Ma tundsin  hästi selles koolis.

Õppesüsteem on neil väga huvitav. Kui minu koolis liiguvad õpilased õpetajate juurde, siis seal oli kõik vastupidine.

Hommikul tutvusin ma kohe oma uute klassikaaslastega ja sain aimu nende õppemeetoditest. Pärast kooli oli taaskord  mu ees suur seiklus  ühistranspordiga, kuid tänu mu uutele klassikaaslastele sain ma edukalt koju. Lisaks oli mul juba esimesel õhtul külaline minu uuest klassist. See oli väga tore esimene päev.

Järgmistel päevadel märkasin ma üha rohkem, kui kokkuhoidvad kõik õpilased on ja kui väga nad üksteisest hoolivad. Pisike ehmatus tabas mind kehalise kasvatuse tunnis, kus poisid ja tüdrukud olid koos. Pean tõdema, et see tegelikult isegi meeldis mulle, kuigi ma polnud sellega harjunud. Iga päevaga tundsin ma end aina rohkem ja rohkem nagu kodus, minust oli saanud selle klassi osa. Iga õhtuga avastasin ma endas midagi uut või leidsin, et midagi minus on ülearu. Seal koolis olles taipasin ma, kui katkine on  minu enda kool  ja kui katkised me ise oleme.

Viimasel päeval tundsin ma ennast päris osana koolist ja tekkis tunne, et olen seal käinud  üheksa aastat. Mul oli tol päeval meeletult raske sealt lahkuda ja mõelda, et ma ei saa sinna enam järgmisel nädalal minna.

Sel nädalal nägin ma hästi palju vahvaid traditsioone. See kõik oli minu jaoks täiesti uudne. Igal esmaspäeval toimub neil hommikuring, kus nad alguses laulavad ja pärast annavad edasi nädalainformatsiooni. Iga nende päev algab hommikusalmiga, iga nende lõunasöök algab söögipalvega. Ma sattusin täpselt õigele nädalale, et näha nende kuupidu. Minu arust on see üks geniaalsemaid ja ägedamaid asju üldse. Iga klass pidi ära õppima väikese etteaste ja seda seal siis esitama. Ka mina astusin oma klassiga lavale ja tundsin end hästi, sest igaüks andis meie esinemisse oma panuse. Sellel peol elasid kõik üksteisele kaasa ning vägeva lõpunumbri esitasid õpetajad. Unustamatu kogemus minu jaoks.

Mu esimesest päevast jäi mulle meelde lause: „Sa hakkad Waldorfi igatsema!“ See hetk ma seda ei mõistnud, nüüd aga tunnen seda selgesti. Ma läheksin sinna kooli iga kell tagasi.

Soovitan õpilasvahetust kõigile õpilastele. Õpilasvahetus on sinu võimalus näha kaugemale, kui su enda mugavustsoon, näha, kuidas teised saavad hakkama ning mida erinevama kooli sa valid, seda rohkem sa mõistad.

 

 ————————

Marii-Eliise Lumijõe

Tori Põhikool

Olles korraldanud Eesti-siseseid õpilasvahetusi juba 2012.a alates, olen selle aja jooksul kokku puutunud mitmete müütidega, mis õpilasvahetuses osalemisega kaasas käivad. Kui oled vahetuses osalenud või mõtlemas osalemisele, võin olla üsna kindel, et ühele neist puntkidest oled ka sina mõelnud.

 

Müüt number üks – MIND EI VÕETA UUES KLASSIS OMAKS…

Jah, see on kõige tavalisem müüt – klass, kus sa õppima asud, ei võta sind omaks. Tegelikkus on aga hoopis vastupidine! Üldiselt on uued klassikaaslased väga põnevil, et klassiga on liitumas uus noor, keda nad ei tea. Tihtilugu on uues klassis õppimas mõni sinu sõber või sugulane, kes klassikaaslased ette valmistab selleks, et nendega on liitumas üks maailma lahedamaid ja julgemaid inimesi. Igal juhul ei tasu karta uusi inimesi, kuna nende jaoks on uue klassikaaslase saabumine väga põnev ja nad soovivad sinuga kindlasti suhelda.

Anu-Li: „Tahtsin ka programmis osaleda ja selleks tuli välja valida kool. Mina jaoks tundus ideaalne Haanja kool, kuna seal asub mu maakodu ja seega ka palju tuttavaid, keda ma väga tihti ei näe.“

 

Müüt number kaks – ÕPILASVAHETUSE PROTSESS VÕTAB NIIIIII KAUA AEGA

Teadupoolest aega me juurde osta ei saa, mistõttu on mure täiesti arusaadav. Vahetuses osalemine võtab tegelikkuses aega täpselt nii palju kui: pead kulutama hetke selleks, et valida endale uus kool; võtma ca 15minutit selleks, et täita ankeet ja saada vanema allkiri; 5minutit kulub meile ankeedi saatmisele; 5minutit räägid oma klassijuhatajale sellest, et soovid vahetusse minna ja saad temalt nõusoleku; maksimaalselt poolt tundi kulub sul meilivahetusele, mille käigus organiseerime sinu vahetuse. Vahetuse perioodi saad valida ise, saad vabalt minna ka ainult üheks nädalaks. See on täpselt 2,77% kogu kooliaasta kestvusest, kui välja arvestada 5 nädalat, mis kulub vaheaegadele. Paneb mõtlema, eks?

Irma: „See kuu möödas liiga kiiresti, alles läksime ja juba oli aega tagasi tulla. Olles ümbritsetud nii toredate inimestega, lendab aeg tõesti ruttu!“

 

Müüt number kolm –  APPI, MA EI SAA VÕÕRAS KEELEKESKKONNAS HAKKAMA!

Oled eriti julge ja tahad keelt õppida, valid teise õppekeelega kooli ning hakkad mõtlema, kuidas ma küll need neli nädalat hakkama saan koolis, kus suheldakse teises keeles. Tundub suhteliselt võimatu, ma tean, aga tegelikult harjub inimene kõigega. Kindlasti on esimesed päevad, võib olla isegi nädal keeruline ja teises keeles suhtlemine võtab aega, kuid usu mind, pole veel olnud noort, kes pärast nelja vahetusnädalat oleks öelnud, et tema ei suhelnud kellegagi. Kõik on võimalik, kui oled ise avatud suhtumisega ning tahad ennast ning oma keeleoskust arendada!

Joonatan: “Alguses ma ei saanud vene keeles suhtlemisega hakkama, aga mind aidati ja iga päevaga õppisin aina juurde, kuna motivatsioon oli suur. Kokkuvõttes saan öelda, et õppisin seal paari nädalaga vene keele kohta justkui mitme aasta jagu materjali.”

 

Nii saidki kolm põhilist müüti õpilasvahetuses osalemise kohta murtud. Kui oled otsustanud muuta oma elu ja tõsta oma enesekindlust, siis õpilasvahetuses osalemine on selleks üks väga hea võimalus. Ole ise avatud ja julge, pane endale paika siht, milleni vahetuse lõpuks jõuda soovid – nii ei heiduta sind ükski müüt ega tagasilöök!

Huvi korral kirjuta meile vvvopilasvahetus@gmail.com või  täida ankeet juba täna.

Minu nimi on Anna. Ma õpin Tallinna Tõnismäe reaalkoolis 7. klassis ja tahan minna eestikeelse kooli 8. klassile, seepärast ma käisin VeniVidiVici raames ühe nädalasse 32. kooli selleks, et proovida õppida eesti keeles.

Enne kui ma läksin sinna ma tundnud natuke rahutust, aga see oli hea rahutus. Ma käisin 7.b klassis, see on väga sõbralik ja heatahtlik klass. Selles koolis oli mitu ained, mis ei õpeta minu koolis, näiteks draama ja ettevõtlikkus, aga need on väga põnevad ja huvitavad ained. Õpetajad olid ka lahked ja head. Eriti meeldis mulle mu vahetusklassi klassijuhataja, kes õpetab matemaatikat.

Mina sain kõik aru, aga rääkisin eesti keeles mitte väga palju. Mõtlen et see oli eesti keele hea praktikum ja nüüd ma tean kuidas saab õppida eesti keeles. Võib olla lähengi eesti keelse kooli järgmisel aastal.

Ma soovitan kõigile kes tahab parandada eesti keele oskusi ja kellele on see huvitav proovida osaleda VeniVidiVici programmis, sest see on väga tore ja huvitav.


Anna Latõševa
Tallinna Tõnismäe Reaalkool

 

Mina olen 7.a klassi õpilane Kohila Gümnaasiumis. Vahetusperioodi raames otsustasin minna Tallinna 32.Keskkooli vahetusõpilaseks, kuna olin varasemalt käinud kooli poolt korraldatud avalikel üritustel ja olin kooli kohta väga palju head kuulnud. Vahetusõpilaseks minemisest sain üldse teada oma kõige nooremalt tädilt, kes ise õpib praegu Tallinna 32.Keskkoolis 10.d klassis. Samuti olen alati tahtnud linnas koolis käia ja olen unistanud linnas elamisest juba väga pikalt. Saades teada, et mul on see võimalus mõneks ajaks olemas, oli otsus kindel ja nii läksingi Tallinna 32.Keskkooli vahetusse.

Mõnda aega enne vahetust oli õudne hirm sees ja ka peas oli palju erinevaid küsimusi: huvitav millised mu klassikaaslased on, kas nad üldse toredad võibolla nad ei tahagi mind sinna, kuidas ma ise nii suures koolis hakkama üldse saan, ma isegi ei leia klassiruume üles, äkki õpetajad on kurjemad, kui mu oma koolis, mis siis, kui ma ei saagi sõpru endale ning tahan esimesel õhtul koju tagasi? Aga samas ootasin ikkagi oma vahetust väga ja kui ma mõned päevad enne vahetusse minekut sain teada, et klass väga ootab mind, oli ootus veel suurem. Lausa nii suur, et ei saanud öösel magadagi, aga närv oli peaaegu läinud.

Seal koolis meeldis mulle väga ja klassikaaslased võtsid mu hästi vastu ning olid toredad. Kõigiga klassist sain ka hästi läbi. Õpetajad viskasid vahest ikka nalja ka ja õppimine oli loov ning tunnid olid super lõbusad ja nalja täis. Kooliga harjumine võttis natuke aega, aga ainult mõned päevad, sest oma koolis tundide algus ja vahetundide ajad on hoopis teised. Kuid kokkuvõttes kindlasti meeldis 32.kk mulle rohkem. Vahetusperiood oli pigem mulle kui puhkus. Tundides midagi keerulist tegema ei pidanud, aga samas ikka teadmisi omandas küll. Uute inimestega suhtlemine ja uue olukorraga harjumine oli värskendav ja ka mingit moodi väga vajalik ning ilmselt see ei jää ka minu viimaseks õpilasvahetuse kogemuseks.

Kindlasti soovitan seda oma sõpradele ja ka sulle, kes sa seda praegu loed.


Emili Ilumäe
Kohila Gümnaasium

Ja taaskord leidsin end ühe vägeva kogemuse eest

Mina olen Marie ja igapäevaselt õpin juba seitsmendat aastat Raplamaal asuvas Kohila Gümnaasiumis. Oma õpilasvahetuse raames otsustasin ma ennast proovile panna üsna teistsuguses koolis, mis näitaks mulle ka väiksemate koolide elu ja olu.
Seega, otsustasin minna Põhja-Eestist Lõuna-Eestisse, üle 900 õpilasega koolist 300 õpilsega kooli ehk Kohila Gümnaasiumist Parksepa Keskkooli.

Õpilasvahetuses osalemise tegi kindlaks minu suur soov astuda vastu erinevatele väljakutsele ning luua enneolematuid mälestusi. Enne õpilasvahetusse asumist ei leidnud ma endas suuremat hirmu, sest olen julge suhtleja, kuid kindlasti oli sees pisike ärevus, sest esimest korda oma koolielu jooksul olin ma vahetamas kooli. Peale pikka bussisõitu Võrru võttis mind
vastu igati vahva vahetuspere, kes oli väga lahke ja toetav kogu vahetusnädala jooksul.

Kooli jõudes leidsin ennast toredate klassikaaslaste eest, kellega see nädalake möödus eriti lõbusalt ja naerusuiselt. Nendega koos sai kohe esimesel päeval lähemalt tutvuda ja see tegi kindlaks, et sel vahetusnädalal igav ei hakka. Ja loomulikult – õpetajad, need on Parksepas eriti toredad ja rõõmsad ning kindlasti oli neil suur osa selle õpilasperioodi meeldejäävaks tegemisel. Samuti anti mulle ka unustamatu võimalus laulda koos Parksepa kooli lastekooriga kevadkontserdil. See oli jällegi minu jaoks uus ja põnev kogemus, sest minu kooris on lauljaid palju rohkem.

Mulle tuli suureks üllatuseks see, kui erinevad meie koolid tegelikult olid. Näiteks Parksepas möödusid vahetunnid palju rahulikumalt, klassid olid väiksemad ning terves koolis oli ka rohkem üksteise tundmist. Kool oli ka väga kodune, sest
kindlasti on väiksemates koolides rohkem ühtsust!

See kogemus jääb kindlasti eluks ajaks meelde, sest selliseid olukordi ei koge me iga päev. Lõpuks oli see üks igati positiivne nädal ja ma kindlasti julgustan ka teisi noori sellest võimalusest kinni haarama!


Marie Marcelle Martinson
Kohila Gümnaasiumist

healthrpose