Author: VeniVidiVici

Olen Otepää Gümnaasiumi õpilane Elo Peterson. VeniVidiVici raames läksin mina uudistama Tallinna 32. Keskkooli. Valisin selle kooli sellepärast, et sel olid kõige sarnasemad õppemeetodid minu enda kooliga. Vahetusõpilase programmist kuulsin ma Valga Haridusmessilt “Vali nutikalt!” ning seejärel teadsin kohe, et tahan sellest osa võtta.

Enne vahetusõpilaseks saamist olin ma täis uudishimu. Mind huvitas, millised on minu uued klassi – ja koolikaaslased ning õpetajad. Lõpuks kohale jõudes olid minu ootused väga positiivsed. Mind võeti väga hästi vastu, tutvustati kooli ning ka linna. Kõik õpilased ja õpetajad olid väga toredad. Täiesti teistmoodi võrreldes minu kodukooliga oli õpilaste sünnipäevapidamine. Kui tavaliselt kingitakse kas shokolaad või koogike, siis minu vahetusklass kinkis sünnipäevalapsele pizza, kus peal põlesid küünlad, mis oli vaja ära puhuda. Veel mulle meeldisid väga prantsuse keele tunnid ja selle tunni õpetaja, kes on ise prantslane – minu koolis sellist tundi ei ole ning ma ei olnud varem ka prantsuse keelega kokku puutunud.

Kindlasti soovitan kõigile VeniVidiVici programmist osa võtta ning saada oma ellu väga uus, teistsugune ja huvitav kogemus. Tulevikus mõtlen ise ka veel uuesti sellest osavõtmisele, et minna kas Hiiumaale või Saaremaale ja näha sealset saarepealset elu.

Elo Peterson

Novembrikuu viimasel nädalal võõrustas Raatuse kool kahte särasilmset külalisõpilast. Grete Sarapik Viljandist ja Eleri-Sirje Treiman Haapsalust õppisid nädal aega vastavalt 9.b ja 8.b klassis.

Tüdrukute vahetus sai teoks tänu VeniVidiVici Õpilasvahetuse programmile, kus nelja õppeaasta jooksul on osalenud juba ligi 300 õpilast üle Eesti.

Mõte selles, et pakkuda 7.-12.klasside õpilastele võimalust ühe-kahe nädala jooksul õppida koos uute inimestega, kogeda teistsugust koolikultuuri, saada uusi kogemusi, tutvusi ja ideid.

Grete sõnul sai ta idee õpilasvahetusse tulla klassiõdedelt, kes veetsid meeleoluka nädala Tallinna 32. Keskkoolis. Ka tema pidi algselt vahetusse tulema koos klassiõega, aga kuna viimane muutis meelt, siis otsustas ta ikkagi üksinda selle tee ette võtta.

„Tartu oli mulle geograafiliselt kõige lähem koht ning kuna mul elab siin ka tädi, siis ei olnud probleeme ka majutusega,“ selgitas Grete oma vahetuskooli valikut. Kui alguses oli sees ka väike hirm, et kuidas klass ta vastu võtab, siis see hirm hajus esimeste hetkedega. Sõbralike klassikaaslaste kohta jagus tüdrukul ainult kiitvaid sõnu.

Mõlemad neiud jäid vahetusnädalaga ülimalt rahule ja jätkavad kindlasti suhtlust ka oma uute Tartu sõpradega. Positiivsena jäi meelde see, et meie koolis ei anta nii palju koduseid töid teha ja töötempo ei ole nii kiire. Grete jaoks oli üllatusmomendiks asjaolu, et ainult 3 õpikut kattusid nendega, mida ta kodukoolis õppetöös kasutab. Eleril seevastu kattusid enamik õpikuid.

Vahetaks suisa kooli

Mitmed külalisi võõrustanud klasside õpilased said innustust ka ise sarnasesse vahetusse minna. 8.b klass (vt ka alumisi fotosid) aga kiindus Elerisse sedavõrd, et tekkis mõte korraldada kevadine klassiekskursioon tema kodulinna Haapsalusse. Ka Eleri ei olnud kiitusega kitsi öeldes, et kui võimalus avaneks jätkaks ta selles klassis koguni pikamalt.

Ka õppeprotsessi, koolimaja ja õpetajate osas jagus tüdrukutel häid sõnu. Grete jaoks oli näiteks harjumatu, et matemaatika õpetaja võib olla nii ootamatult lahke. Elerile meeldis, et meie koolis on liikumiseks nii palju vaba ruumi ja õpilased ei pea vahetundides teineteise seljas elama.

„Mitte kordagi ei pidanud ma tundma ennast ebamugavalt. Klassikaaslased olid väga toredad ja lahked. Suhtlesin nendega läbi Facebooki juba enne vahetusse tulekut ja kohapeal oli vastuvõtt väga soe. Meeldis see, et klassis ei olnud mingeid rivaalitsevaid gruppe, vaid kõik olid väga sõbralikud ja ühtehoidvad,“ ütles Eleri.

Viiuldaja ja jurist

Vahetusnädala üheks tipphetkeks oli kindlasti päev, mil toimus 8.b klassi muusikatund, mille eellugu algas juba eelmisel päeval. „Mängisin enne klassijuhataja tundi klaverit ja tüdrukud küsisid, kas ma võiksin midagi mängida ka muusikatunnis ja nii sündiski otsus võtta kaasa viiul, millel mängimist ma juba viiendast eluaastast peale õppinud olen.“

Sellest sündis 15-20 minutit kestnud eksklusiivne soolokontsert. Muuhulgas tuli ettekandele ka tuntud Ungari rahvatantsu Csárdáse muusika, mis ennekõike tuntud läbi mustlasmuusikute ja mitmete klassikaliste heliloojate loomingu läbi, kes seda motiivi kasutanud on.

Ka muusikaõpetaja Anu Tubli, kes oli ühtlasi ka Eleri asendusklassijuhatajaks, oli tütarlapse ettekandest üdini vaimustatud. „Kui alguses olid poisid klassis veel veidi rahutud, siis lõpuks kuulasid kõik lummatult Eleri mängu,“ ütles ta.

Oma tulevikku seob Eleri samuti ennekõike muusikaga ning sihiks on koguni Sibeliuse Akadeemia Helsingis. „Kui sinna ei õnnestu saada, siis proovin Inglismaale, aga esmalt sean kevadel sammud G. Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli eelõppesse,“ rääkis Eleri.

Lisaks klassikalisele viiulile huvitab noort neiut väga ka elektrooniline viiul ja suureks eeskujuks on David Garrett, kes oskuslikult klassikalise ja popmuusika omavahel siduda on suutnud.

Grete aga näeb oma tulevikku juristiametis. „Käisin just ka ühele juristile töövarjuks ja see mõte kinnistus veelgi.“ Oma unistuse teostamiseks tuleb esmalt muidugi läbida gümnaasiumiõpingud. Kevadel proovib Grete oma võimeid nii Hugo Treffneri Gümnaasiumi kui ka Viljandi Gümnaasiumi sisseastumiskatsetel.

Oma koolist võtaks Grete Raatusesse üle karjääriõpetuse tunnid, Eleri aga kooliraadio, lauatennise lauad, tantsuvahetunnid ja rohkelt õpilaste korraldatud üritusi.

Eleri pidas vahetusnädalal ka oma blogi: https://elerisblog.wordpress.com/ kus samuti head ja lahedat lugemist sellest, mis nädala jooksul huvitavat juhtus.

Tekst: Rene Leiner (Tartu Raatuse kooli arendusjuht)

c_eleri_ja_8b_2

Õpime Nõo Reaalgümnaasiumi 11. klassis ning oma vahetusnädala veetsime Tallinna 32. Keskkoolis. Valisime selle kooli, sest seal käis meil tuttavaid ning tahtsime proovida, kuidas oleks käia Tallinna koolis, mis on kerge humanitaarkallakuga. Meie endi koolis käis eelmine aasta 4 vahetusõpilast ning kõigi nende muljed olid väga head. Neile meeldis olla vahetusõpilane teises koolis ning uurida, kuidas on elu teises koolis. Tahtsime saada samasuguseid elamusi ning VeniVidiVici õpilasvahetuse programmiga saime selle võimaluse.

Esimese päeva alguses oli mure, et äkki ei võeta meid omaks ning meil saab olema vahetusperiood igav. Klassikaaslased olid väga toredad ja suhtlevad ning tundsid huvi meie kooli vastu. Vahetusperioodi lõpul saime endale klassist sõpru ka. Meie kooliga võrreldes oli nende kool suurem, täis väga palju kunsti ning kirev. Õpetajad olid väga toredad ning võtsid meid sama suure südamega vastu kui kaasõpilased. Tegime tunnitööd ilusti kaasa ning jäeti ka paar kodust ülesannet. Tunni ajal ei olnud õnneks kogu aeg rutiinne õppimine, vaid saime kogeda grupis töötamist ja iseseisvat tööd. Ühel päeval toimus kooliüritus peale tunde ning võtsime sellest osa. Koolis oli suur hulk aktiivseid ja toredaid inimesi.

32. Keskkoolis on kasutusel perioodõpe ja gümnaasium on koos põhikooliga. See oli meie jaoks uus ja teistsugune, sest meie endi koolis käib koos vaid 3 paralleeli ning õpitakse kogu aeg kõiki õppeaineid korraga.

Soovitame õpilasvahetust kõigile, kellel on tahtmine saada uusi tutvusi ning kellel on huvi selle vastu, mis teistes koolide toimub. Kui keegi peaks minema vahetusõpilaseks, siis võtta perioodiks rohkem kui üks nädal, sest meie arvates jäi ühest nädalast natukene väheseks.

Karl Jakob ja Berit

Ma õpin Kuusalu Keskkoolis 9. klassis. Valisin Kadrina Keskkooli vahetuskooliks sellepärast, sest seal on võimalik tegeleda AUTO-CAD programmiga keskkoolis ja ka seepärast, et Kadrina Keskkool on koolide riigieksamite tabelis umbes 25 kohal. Soovisin vaadata, milline on Kadrina Keskkool ja selle kogemuse abil hiljem otsustada, kuhu kooli edasi lähen õppima.

Kui aus olla, siis ma ei kartnud sinna kooli minna, kuna ma olen oma elus käinud paljudes laagrites ja sarnastel üritustel, nii et uued inimesed ja olukorrad mind ei kohuta. Võib olla natuke ebakindel oli olla enne esimest tundi, kui ma pidin kehaline kasvatuse jaoks üles otsima riietusruumi ega teadnud kuhu suunas minna.

Kool oli tore, mulle meeldis seal koolis õppida. Klassikaaslased olid väga avatud ja lõbusad ning kokkuhoidvad inimesed. Keegi ei öelnud mulle midagi negatiivset, kõik aitasid mind heameelega ja ütlesid, et ma järgmine aasta nende kooli tuleks. Õpetajad oli toredad, nad polnud kurjad, aga siiski suutsid nad tunnis korda hoida, mõned õpetajad tegid oma tunnid huvitavaks näiteks grupitöödega. Vahetuspereks oli mu nõbu, tema juures oli mõnus nädal veeta, bussiliiklus toimis tema juurest ja kõik oli korras.

Ma arvan et kõige rohkem jäid meelde mulle mu klassikaaslased ja ka head õpetajad. Otseselt ei üllatanud Kadrina koolis mind miski, aga minu arust on hea idee, et tasuta söökla, puhvet ja tasuline söökla on kõik ühes kohas ja see annab erinevaid võimalusi lõunatamiseks ja teisteks eineteks.

Kindlasti soovitan uute kogemuste pärast vahetusõpilaseks olemist proovida!

Mattias Idavain

12050722_953054054762191_1843797254_o

Olen 17-aastane, õpin Tabasalu Ühisgümnaasiumis. Mul oli hea võimalus minna Noarootsi Gümnaasiumisse (NG). Valisin selle kooli, sest tahtsin proovida ühikas elamist ja see tundus teistmoodi ning huvitav võimalus.

Ega mul alguses väga sellist kindlat põhjust ei olnud, valisin mitme kooli vahel ning lõpuks osutus väljavalituks NG. Programmis tahtsin ma osaleda, sest oli suur soov rutiinist välja tulla ning midagi teistsugust teha. Alguses mõtlesin, et võiksin minna ka aastaks välismaale vahetusõpilaseks, aga see tundus liiga pikk aega mulle, seega jäin Eesti juurde ja leidsin selle toreda programmi. Enne vahetusõpilaseks saamist ei olnud mul mingit hirmu, ma olin väga elevil ning tahtsin kiiresti sinna minna.

Kui ma kohal olin, hakkasin juba natuke kartma, sest siis jõudis mulle reaalselt kohale, et nüüd ma olengi siin. Minu vahetusnädal oli imeline. Kõik olid nii head ja lahked. Mind võeti seal kenasti vastu, kuigi muidugi alguses ikka võõrastati, aga läks päev mööda ja see oli uskumatu, millised inimesed seal on.

Noarootsi Gümnaasiumi õpilased on nii andekad ja sisukad inimesed. Igal ühel on miski, mis neid köidab. Mis mulle veel enam meeldis oli see, et kõik üksteist toetavad. Neile ei ole esmatähtis, milline sa välja näed, kui oled hea ning sõbralik, ollakse ka sinuga. Ma olen nii õnnelik, et mul oli võimalus olla nädal aega NG-s. Terve see nädal oli täis nalja ja positiivset hõngu. Mul ei olnud kordagi tunnet, et tahaksin koju. Nautisin igat hetke ja kui pidin ära tulema hakkama, oli küll natuke kurb olla.
Oli väga fantastiline nädal. Mis mind üllatas oli see, et koolis käiakse sokkis ringi. Alguses olin väga segaduses, kui mulle seda esimest korda öeldi, arvasin, et teevad nalja, aga ei, nii päriselt ongi. Kuid sellega harjus ruttu ära ja see tekitas veel kodusema tunde.
Kindlasti soovitan kõigil osaleda sellises programmis. See on huvitav ja mälestusterohke. Õpilasvahetus annab meeletult juurde ja avardab maailmapilti. Mina oma kogemuse põhjal võin küll öelda, et kindlasti, kui sa vähegi mõtled selles osaleda, tee seda!!! See ei mõju mitte ühestki küljest negatiivselt. See on kõike väärt.

Kerti Klaos

Õpin Salme Põhikoolis ja läksin Tabasalu Ühisgümnaasiumi, kus ma olin 2 nädalat. Selle kooli ma valisin juhuslikult. Õpilasvahetuse kohta sain teada oma koolist, kus järsku pakuti välja selline programm ja mulle tundus see väga huvitav ja mõtlesin, et miks mitte ennast proovile panna.

Enne vahetusse minekut valdasid mind rõõmud kuid mingil määral ka hirmud. Rõõmudeks oli see, et ma lähen uude kooli õppima ning pean seal saama hakkama iseseisvalt. Tabasalu Ühisgümnaasium oli hoopis teine kool võrreldes minu kodukooliga. Võib alustada sellega, et seal õpib palju rohkem õpilasi, samuti ei toimunud seal 2 nädala jooksul mingeid kogunemisi, mis on meie koolis kombeks. Tunnid olid nagu ikka, aga õppekava oli veidi teistsugusem, ühes aines ees ja teises taga. Vahetuse jooksul elasin ma oma venna juures Mustamäel, kus oli päris pikk sõit kooli.

Alguses olin hirmul veidi klassi ees, kuna ma ei teadnud siis, et satun väga ägedasse klassi, kus mind võetakse hästi vastu.Ma sain nendega vabalt suhelda ja tundsin end nende juures olekul mugavalt. Üldiselt jättis kool väga positiivse mulje: õpetajad olid head, õpetasid hästi ning klassikaaslased olid väga muhedad. Paremat vahetusklassi ei oskagi tahta!

Kokkuvõtteks ma jäin väga rahule selle kogemusega ja isegi kunagi kordaks. Sain juurde väga palju uusi kogemusi, julgust ning tutvusi.

Soovitan ka oma sõpradele seda kindlasti, kuna nad lihtsalt ei tea, mis võimalused neil jäävad kasutamata.

Oliver Himmist

Olen Dolores ja õpin Tallinnas Jakob Westholmi gümnaasiumis. VeniVidiVici programmi raames viibisin kaks nädalat Pärnu Koidula gümnaasiumis.

Programmis ajendas mind osalema see, et soovisin väikest vaheldust oma koolist ja olin huvitatud, mis on teisiti riigigümnaasiumis. Koolivaliku tegin linnapõhiselt, kuna mulle väga meeldib Pärnu linn, sest see on väike ja kodune. Koidula valisin, kuna olin kuulnud maja renoveerimisest ja selle riigigümnaasiumiks saamisest, kooli headest tulemustest olümpiaadidel ning kooli mainekast ajaloost.
Enne vahetusõpilaseks saamist olin ma vägagi pabinas. Kõige rohkem hirmutas mind see, et maja pidavat olema suur ning kartsin seal ära eksida. Pabinat tekitas ka see, et mind ei pruugitud omaks võtta ja oleksin pidanud üksinda need kaks nädalat olema. Olin ka elevil, kuna sain tutvuda uute inimestega. Ma pidin aga üllatuma! Kuigi jah maja oli päris suur, ei eksinud ma seal kordagi, klassikaaslased ja õpetajad olid kõik väga lahked ja lõbusad ning vahetuspere super tore.

Vahetusperega käisime Pärnu linna avastamas. Nägin ära Pärnu kino, vanalinna, mis koosnes põhiliselt ühest tänavast ja ka kuulsas Steffani pitsas sai käidud. Peale kooli käisin võõrustajaga sulgpalli trennis, kus sai ka veidi sporti tehtud naljatamise kõrvalt. Kõige rohkem meeldisid mulle jalutuskäigud õhtuses Pärnu linnas, kuna Pärnu on kaunis koht ning seal on vägagi vaikne võrreldes Tallinnaga. Kooli juures meeldis mulle kõige rohkem paaris tundide süsteem, mida kahjuks minu koolis pole. Esmakordselt tunniplaani nähes tundusid väga põnevad ained: filosoofia, mis tuleb mul alles järgmine aasta, ja prantsuse keel, mida minu koolis ei õpetata. Ma ei pidanud pettuma, kuna need tunnid olid huvitavad ja ma sain palju uusi teadmisi ning õppisin paar fraasi ka prantsuse keeles, mis võivad tulevikus kasuks tulla. Ja nagu ma varem mainisin siis inimesed olid kõik toredad ning mu vahetus sujus väga lõbusalt. Igav mul ei hakanud kunagi.

Kindlasti soovitan teistelgi VeniVidiVici õpilasvahetus programmist osaleda, kuna see on lihtsalt super kogemus. Kuigi jah, ma jäin veidi oma koolis õpingutes maha, aga mind see ei kurvasta, kuna ma õppisin palju juurde, mida ma oma koolis poleks teada saanudki, ja sain palju uusi sõpru ning tuttavaid.

Dolores Eamets

Õpin Salme Põhikoolis ja olin vahetusõpilane Viljandi Kesklinna Koolis. Valituks sai just see kool, sest Viljandi on kindlasti üks kõige ilusamatest linnadest. Ma ei tahtnud minna ka kuhugi suurde linna…
Kooli valik ei olnud keeruline. Kaks head sõbrannat õpivad seal ja kasuperes olev poeg õpib ka seal ja hommikuti nii kergem kooli minna. Programmis tahtsin osaleda, sest soovisin näha enda kooli teisest küljest ja tutvuda teise kooli õppetööga. Kindlasti oli soov kohtuda ka uute inimestega.
Enne minekut uude perre ja kooli, ei oskanud ma midagi oodata. Ärevus oli samas suur, aga polnud tunnet, et ma nüüd lähengi. Aga kui juba hakkasime Viljandi jõudma, tuli reaalsus kohale. Pidin saama hakkama vööras koolis vööraste inimestega. Siis ma hakkasin kartma, et äkki mind ei võeta hästi vastu või ei saa koolis ise hakkama.
Aga juba peale esimest päeva tundsin end kindlalt ja teadsin, et tegin õige valiku osaleda õpilasvahetuses.
Esimest korda kooli uksest sisse astuda oli hirmutav. Aga see hea õhkkond mõjus mulle hästi ja ma ei kartnudki enam nii väga. Klassikaaslased võtsid kohe omaks. Nende juuresolekul ma tundsin end kindlalt. Nad aitasid mind kogu see aeg, mil seal olin.
Õpetajad olid väga vastutulelikud, sõbralikud ja mõistsid mind, kui midagi jäi arusaamatuks. Vahetusperega läks ka kõik hästi. Tegime paljusid asju koos, nad olid selle aja jooksul nagu täiesti oma pere.

Klassiga käisime Rajaleidjas, kus räägiti meile karjäärist ja sellega seotud teemadest. Oma kasuperega käisime näiteks bowlingut koos mängimas ja käisin Viljandit avastamas.
Õpilasvahetuses olemine oli hea võimalus ennast arendada. Sain aru, mis on just minu koolis head ja mis ka halba. Ma ei kurda millegi kohta selle vahetusperioodi jooksul. Kõik sujus hästi.
Soovitan minna kõikidel vahetusõpilasteks. Kindlasti peab siis olema endas kindel ja mitte kartma, muidu võib raske olla. Peab ise oskama olla jutukas, peab suutma pingutada õppimises ja paljudes muudes asjades. Vahetusõpilane olemine ei tähenda, et minnakse vahetusse selleks, et uute inimestega kohtuda ja näha teist kooli. Vahetusõpilane olemine tähendab olla vastutustundlik, sest see on siiski õppimine, lihtsalt teises koolis. Uued kogemused on alati head.

Eliis Raaper

Õpin Rannu kooli 9.klassis. Ma käisin Rapla Vesiroosi gümnaasiumis, valisin selle kooli, kuna mu sugulane õpib seal ja see on palju suurem kool kui Rannu kool. Osalesin programmis, kuna juba väikestena tahtsime oma sugulasega samas klassis käia ja kuna selline tore programm on olemas, siis miks mitte. Tahtsin ka teada saada, kuidas käib koolielu suuremas koolis, soovisin uusi väljakutseid ja näha, kuidas saan hakkama teises keskkonnas.

Esimesel päeval kooli kõndides mõtlesin, et kuhu ma küll ennast seganud olen. Koolis kohtasin oma uut klassijuhatajat, kes tervitas mind sooja käepigistusega ja muheda naeratusega. Kool oli tõesti suur, kui aus olla, siis mulle klassid ei jäänudki meelde. Mu klassikaaslased olid väga toredad, oli harjumatu, et õpilasi oli klassis palju rohkem, peaaegu kaks korda rohkem, kui mu kodukoolis. Kindlasti oli mul mingil määral kergem, kuna elasin vahetusperioodi ajal tädi juures. Käisime igal õhtul jalutamas ja nädalaga sai linn paremini selgeks, kui klassid koolis. Arvasin algul,  et klassikaaslased on külmad ja ükskõiksed ja võib olla märkavad alles reedel, et keegi uus on nende klassis olnud terve nädala. Nii see polnud, juba teisel tunnil tulid osad klassiõed ja hakkasime koos kaarte mängima. Klassikaaslased olid tegelikult väga soojad ja sõbralikud.

Soovitan kindlasti osaleda kõigil VeniVidiVici õpilasvahetuses. See on hea võimalus ennast proovile panna ja tutvuda uute inimestega.

Helen Ülper

Olin paar nädalat tagasi Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumis (VHK) vahetusõpilane.
Kuulsin esimest korda sellisest võimalusest, et saab minna teise Eesti kooli vahetusõpilaseks ühelt tüdrukult, kes läks ühte Lõuna-Eesti kooli.

Mulle tuli mõte, et ma võiks isegi minna õpilasvahetusse, sest see võimalus tundus mulle väga põnev ning huvitav. Ma läksin VHKsse Märjamaa Gümnaasiumist. Valisin VHK sellepärast, et mulle soovitati seda kooli ja tahtsin teada,  kuidas vanalinna koolis oleks käia. Kui sain kindla vastuse vastuvõtvast koolist, et ma saan nende koolis ühe nädala õppida siis see tegi mu vaheaja lõpu palju ilusamaks ning tuli soov juba alustada uut veerandit.

Kool mulle väga meeldis. Reedel oli lausa kahju lahkuda. Koolis meeldis see, et koolil on koolivorm, mis oli mulle täiesti uus asi. Klass võttis mind väga ruttu omaks, nad aitasid alati, kui ma neilt abi küsisin,
sain kohe paari tüdrukuga jutule. Klassi juures meeldis see, et kõik said kõigiga väga hästi läbi. Alguses oli harjumatu, et klassis käib nii palju õpilasi ja on ainult tüdrukud, sest minu klassis käib 14 õpilast kellest 10 on poisid ja 4 on tüdrukud. Õpetajad olid minu vastu väga sõbralikud. Vahetuspere meeldis mulle, sain oma muredega nende poole pöörduda. Nad olid väga sõbralikud ja mõnusad.

Kõik, kes te otsite oma ellu põnevust, uusi seiklusi, soovi õppida teises koolis ja kohtuda uute inimestega, siis minge õpilasvahetusse!
Õpilasvahetus muudab teie elu ja õpite tundma ka iseennast!

Birgit Vahemets

image8