Author: VeniVidiVici

Seekord jagame lugu kahest keelesõbrast Käthriinist ning Polinast, kes avavad meile enda keelepraktika kogemuse vastades mõnele küsimusele. Käthriin oli Polina eesti keele mentoriks ning neist said interneti teel väga head sõbrad. Aga milleks rohkem kirjutada, saate kohe ise uudistada!

Mis ajendas keelepraktikas osalema?

  • Kuidas olid varem eesti või vene keelt õppinud?

Käthriin: Kuna mina olin mentori rollis, siis minu jaoks oli õpetatav keel emakeeleks.

Polina: Teadsin eesti keelt enam-vähem.

  • Miks otsustasid e-keelepraktikas osaleda?

Käthriin: Mina ei teadnud eelnevalt e-keelepraktikast midagi kuni nägin Instagram´is reklaami ja selle juures oli kolm küsimust, kus öeldi, et kui vähemalt ühele vastad jaatavalt, siis on see Sinu jaoks. Üks küsimustest oli midagi sellist, et kui tahad tulevikus õpetajaks saada, siis on see Sulle ja minu puhul ajendas see palju. Lisaks mõtlesin kui palju erinevaid võimalusi see annab eluks. Saan uue sõbra, enesekindlust ning esmase kogemuse olla mentori rollis. See kõik ajendas mind seda tegema.

Polina: Ühes päevas ma mõtlesin sellele, et sel aastal sooritan eesti keelt teise keelena koolis ja kohe tuli mõtte, et on vaja kuidagi eesti keelt praktiseerida.

  • Millised emotsioonid olid Sul enne e-keelepraktika algust?

Käthriin: Ma olin üsna närvis, kuid samas ka ülimalt elevil. Ma mäletan, et uurisin VVV sotsiaalmeediast teiste kogemuslugusid, millest mentorid esmalt rääkisid ja siis tegin ka endale nimekirja, et vältida piinlikku olukorda, kus teemad otsa saavad. Õnneks meil seda ei juhtunud, sest avastasime kohe esimeses tunnis palju ühist, millest rääkida.

Polina: Tegelikult, ma ei olnud nii närviline ega rahulik. Midagi keskmist. Ma sain aru, et see kogemus mind aitab, aga samal ajal see oli esimene kord kus ma rääkisin eesti keeles ja kasutasin kõiki, mida varem õppisin.

Kuidas toimus e-keelepraktika protsess?

  • Kuidas nägi välja Sinu esimene e-keelepraktika kohtumine?

Käthriin: Meie esimene (nii nagu ka teised) toimus Facebooki videokõne teel. Otsustasime, et esimeses tunnis tutvume ja räägime endast ja hobidest. Lisaks rääkisime veel tegevustest/asjadest, mis meile teha meeldib ning rääkisime ka unistustest.

Polina: Me otsustasime teha esimese tundi Facebooki kaudu. Esimesel tunnil lihtsal saime tuttavaks ja rääkisime meie hobidest ja eluviisist.

  • Kirjelda enda keelesõpra. Kas ta oli Sulle toeks? Kas leidsite ühise keele?

Käthriin: Oi, Polina kohta jagub ainult häid omadussõnu. Ta on sõbralik, avatud, julge, enesekindel ja mis kõige olulisem VÄGA MOTIVEERITUD. Just tema motivatsioon, julgus ja avatus on see, mis muudab suhtluse kõige lihtsamaks. Meie leidsime kohe ühise keele ning võin öelda, et kui esimestes tundides panime enne tunni algust teemad paika, siis viimastes me enam seda ei teinud, sest teadsime, et hoobilt tulevad parimad mõtted suhtlemiseks. Loomulikult oli ta mulle toeks, sest alati, kui mul oli mure, et kas teemasid ikka jagub, siis ta oli toetav ja aitas kaasa mõelda, millest rääkida.

Polina: Käthriin on suurepärane neiu! Temaga on väga meeldiv ja lihtsalt rääkida. Ta kuulas mind ja ei naernud, kui ma eksisin ja ütlesin midagi valesti. Ta lihtsalt ütles mulle, kuidas õigesti öelda ja see aitas ka mind, et olla kindlam ja ei karda rääkida eesti keeles. Käthriin on positiivne, sõbralik ja väga, väga huvitav inimene. Meil oli palju teemasid, millest rääkida ja see oli uskumatu!

  • Mis teemadel te enda keelesõbraga vestlesite? Mis kanaleid suhtlemiseks kasutasite? Kas said endale / andsid enda keelesõbrale ka nn koduseid ülesandeid?

Käthriin: Nagu eelnevalt mainisin, siis suhtlesime facebooki videokõne teel ja seda 2-3x nädalas. Teemad, millest vestlesime olid väga seinast seina. Rääkisime unistustest, hobidest, üritustest (näiteks oleme mõlemad osalenud laulupeol ja sellest oli palju rääkida), aktiivsest eluviisist, loodusest jne. Jah, ma andsin talle vahepeal koduseid ülesandeid, kuid see hõlmas ka loomulikult mind. Meie koduseks ülesandeks oli see, et vahel vaatasime enne tundi ühe mõtlemapaneva video, siis valmistasin mina video kohta küsimused ja videokõnes vastasime mõlemad küsimustele ja siis tekkis ühine arutelu.

Polina: Ma arvan, et rääkisime paljudest teemadest. Muidugi rääkisime hobidest, eluviisist, spordist, muusikast, üritustest ja palju palju muud. Aga koduülesandest, siis ma arvan, et ei olnud seda palju. Paar korda oli, et ma vaatasin videot ja pärast Käthriin küsis mind video kohta ja me koos vastasime.

  • Millist arengut enda puhul keelepraktika jooksul märkasid?

Käthriin: Mina avastasin enda puhul kindlasti enesekindluse kasvamist. Olen iseloomult väga selline, kes tihti muretseb ja mõtleb üle kõige osas, kuid iganädalane suhtlemine võõra (no enam mitte :D) inimesega andis tohutult enesekindlust juurde. Näiteks tulevikus reisides kindlasti olen julgem küsima kohalikelt rohkem sealse kultuuri kohta.

Polina: Ma arvan, et enesekindlus ja kaotasin seda keelebarjääri. Nüüd ma üldse ei karda eesti keeles midagi küsida, ma ei karda lihtsalt rääkida inimestega ja uute inimestega tuttavaks saada.

  • Kas said mingisugust tagasisidet enda õpetajatelt? Kas tema märkas arengut?

Polina: Jah, arvan, et sain seda. Meie “õppimise” lõpus, viimasel tunnil, kui ma ei eksi, siis Käthriin ütles, et ma räägin kiiresti ja hästi saan aru millest ta räägib, vaatamata sellele, et ta räägib kiiresti.

  • Kas tundsid, et Sinu keeleoskus paranes või pigem mitte?

Polina: Jah, väga seda tunnen! E-keelepraktika aitas väga.

Mis toimus pärast keelepraktikat?

  • Millised olid Sinu emotsioonid pärast keelepraktika lõppu?

Käthriin: Alguses oli kurb mõelda, et enam me ei suhtle ju nii palju, sest nüüd on see läbi, kuid see mõte kadus kohe, sest leppisime kokku, et tulevikus teeme vajadusel veel tunde. Kuna minul pole ka hetkel kedagi teist (keelesõpra, toim.) juurde võetud, siis on meil Polinaga plaanis uus tund teha, sest me pole nüüd pikka aega suhelnud ja juba igatseme seda aega, mil suhtlesime 2-3x nädalas tund aega järjest.

Polina: Mul oli ka kurb, et kõik lõppes. Ma mõtlen, et me saime tõeliselt sõpradeks ja leppisime, et kui on vaba aega, siis saame veel kord natuke rääkida, sest ma juba igatsen ja mul nii palju juhtus, et on, millest suhtlema.

  • Kas oled enda keelesõbraga hiljem suhelnud?

Käthriin: Ja muidugi. Näiteks olen temalt abi palunud seoses koolitöödega ning nagu eelnevalt ütlesin plaanime veel teha vähemalt ühe tunni lähitulevikus.

Polina: Jah, aga pärast e-keelepraktika olnud ainult väikesed dialoogid facebookis. Mõtleme ka tulevikus suhelda.

  • Kas tagasi vaadates tunned, et Sinu keelepraktika kogemus on aidanud Sinul kuidagi inimesena areneda?

Käthriin: Ma vastaks samamoodi nagu enne ühele küsimusele vastasin. Mina avastasin enda puhul kindlasti enesekindluse kasvamist. Mina olen iseloomult väga selline, kes tihti muretseb ja mõtleb üle kõige osas, kuid iganädalane suhtlemine võõra (no enam mitte :D) inimesega andis tohutult enesekindlust juurde. Näiteks tulevikus reisides kindlasti olen julgem küsima kohalikelt rohkem sealse kultuuri kohta.

Polina: Kaotasin keelebarjääri ja nüüd ei karda tundmatu inimestega rääkida.

  • Kas soovitaksid enda sõpradel keelepraktikas osaleda? Miks?

Käthriin: Kindlasti! Kusjuures olen seda nii mõnelegi tutvustanud, sest olen seda kogemust oma sotsiaalmeedias natuke jaganud ja paljud sõbrad on rohkem selle kohta küsinud. Aga, miks siis? See avab nii palju uusi uksi su elus. Kui varem kahtlesid oma enesekindluses, siis see kindlasti boost´ib seda ülespoole. Lisaks see tunne, et sa saad olla enda ealisele mentor on üliäge ja huvitav. Ja mis peamine, nii saab uue sõbra kogu eluks.

Polina: Jah, muidugi soovitan. Mu soovitusel on juba kolm inimest osalenud e-keelepraktikas ja kõikidele väga meeldib.

  • Kas soovid ise midagi lisada lõpetuseks?

Käthriin: Mina ütleks, et Sina, kes sa veel kahtled osalemises, siis ära enam kahtle, sest see on võimalus, mis rikastab Sind uue kogemuse võrra!

Polina: Ma saan öelda ainult seda, et see on suurepärane kogemus! See on tasuta, annab uut kogemust, arendab su keeleoskust/õpetajaoskust ja annab sõbra kogu eluks! See on seda väärt!

VeniVidiVici Õpilasvahetus on 2020.a kevadest alates organiseerinud 7. – 12. klasside noortele virtuaalset keelepraktikat, kuivõrd õpilasvahetusi koroonaperioodil ei ole võimalik korraldada. Jagame edaspidi keelepraktika osalejate pikemaid kogemuslugusid, et need noored, kes mingil põhjusel enda e-keelepraktika teekonda kas keelementii või -mentori rollis veel alustanud pole, leiaksid inspiratsiooni ning tõuke enda keelepraktika kogemusega alustamiseks.

Esimene lugu on Elvirast, kes on e-keelepraktika raames arendanud enda eesti keele (suhtlemis)oskust.

Alustuseks

Varasem kokkupuude eesti keelega oli mul läbi erinevaid filme vaadates ja eestikeelseid uudiseid lugedes. Tõlkisin enda jaoks tundmatuid sõnu ja õppisin niiviisi tasapisi keelt. Kuid ma tahtsin midagi efektiivsemat. Sellest tuligi keelepraktikas osalemise otsus. Sa saad leida uue sõbra ja samal ajal keelt arendada – miks mitte? Kui olin end kirja pannud olin ma väga elevil- teadsin, et ees on midagi põnevat!

E-keelepraktika protsess

Esimesel kohtumisel keelesõbraga rääkisime palju iseendast, mulle jäi temast kohe hea mulje! Minu keelesõber oli väga sõbralik, heatahtlik, lõbus ja toetav. Mul oli väga meeldiv temaga suhelda! Tänu talle muutusin avatumaks ja keele suhtes enesekindlamaks. Kõige rohkem töötasime dialoogidega ja teksti tõlkimisega. Kohtumised toimusid Facebookis, nii oli meile kõige mugavam. Keelesõber andis mulle vahest kodutöid ka, mida koos järgmisel kohtumisel kontrollisime. Enda puhul märkasin
üsna pea, et hakkasin oma mõtteid palju kiiremini ja paremini väljendama. Ma ei kartnud enam eesti keeles valesti rääkida ja ma õppisin palju uusi sõnu. Hetkel ei saa ma kahjuks öelda, kas ka mu õpetaja märkas mu arengut või mitte, aga ma proovin oma uusi teadmisi peamiselt suhtlemisel rakendada. Ise ma tõesti tundsin, et mu keeleoskused paranesid!

Pärast keelepraktikat

Pärast keelepraktika lõppu oli veidi kurb, kuna koos veedetud aeg oli möödunud väga kiiresti. Kuid ma jäin oma keelesõbraga hiljem suhtlema ja plaanin seda teha ka edaspidi! Tunnen, et arenesin keelepraktika käigus ka inimesena ja kindlasti soovitaksin ma ka oma sõpradel selles osaleda. Ma õppisin lühikese ajaga nii palju keelt juurde ja see tuleb mulle kindlasti tulevikus kasuks.
Lõpetuseks tahaksin veel öelda suur-suur aitäh, et VeniVidiVici on võtnud vaevaks noortele eesti ja vene keele õpetamise! Selleks, et igasugu hirme vältida nad toetavad ja motiveerivad noori, kes tõesti tahavad keeli valdada ja ennast suheldes mugavalt tunda! Ilmselt osalen ma tulevikus selles programmis veel!

Õpin Tartu Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumi 11. klassis. Õpilasvahetuses olen osalenud juba kaks korda, esimesel korral õppisin 8.klassis.

Nüüd otsustasin minna Tartu Annelinna Gümnaasiumisse (TAG), mis tegelikult on minu naaberkool, kuid remondi tõttu on nad paigutatud asenduspidandele. Minu koolihooneks oli Tartu Kopli KHK maja ja Ploomikese lasteaia osa. Minu vahetusperiood kestis kaks nädalat. TAGi valisin ma just sellepärast, et see asub samas linnas, kus minu enda gümnaasiumgi, see on teise õppekeelega kool ning soovisin vaadata, kuidas naaberkoolis õppimine käib. Samuti otsustasin õpilasvahetuses osaleda, et saada keelepraktikat, uusi sõpru, tutvuda teise kultuuriga ja panna end teises keskkonnas proovile. Seda loetelu võiks jätkata, kuid põhiline soov oli vaadata, kuidas saan igapäevaselt venekeelses keskkonnas hakkama.

Olen äärmiselt rahul, et otsustasin selle teekonna ette võtta. Esimesed päevad vahetuskoolis olid küll rasked, peamiselt seetõttu, et ei saanud päris täpselt aru, mida räägiti. Minu jaoks oli võõras kuulda terve päev vene keelt, kindlasti oli ka sellepärast keeruline aru saada, sest kõne oli väga kiire. Juba kolmandal või neljandal päeval hakkasin paremini mõistma, millest räägiti. Kohanesin iga päevaga aina enam.

Uus koolikeskkond oli väga sõbralik ja sain hea emotsiooni. Mind võeti hästi vastu ning minu lemmikuteks õppeaineteks vahetuskoolis kujunesid eesti ja vene keel. Tegin keeletundides palju põnevaid ja uusi asju, sain palju julgemaks. Eesti keele tundides tegin nendega keeleharjutusi kaasa, kirjutasin palju esseesid ning aitasin õpetajatel õpilaste töid parandada- see oli põnev. Tänu vene keele tunnile ei karda enam nii palju vene keeles rääkida ning ajapikku, olles venelastega koos, tuleb ka see keeleoskus.Vahetuskoolist leidsin palju uusi sõpru, nii enda klaasist kui ka mujalt, kellega saime lähedasteks ning jääme suhtlema ka edaspidi.

Viimane päev oli mulle kõige emotsionaalsem. Nutsin juba eelviimasel õhtul. Viimasel päeval oli klass teinud mulle üliarmasa kingituse, nad kinkisid mulle mälestuseks pilte ning paberi, kuhu peale oli kirjutada väga palju ilusaid ja armsaid soove. Samuti tuli viimasesse tundi ka Tartu Annelinna Gümnaasiumi direktor ja õppejuht ning mulle kingiti kooli tekkel. Sellega võeti mind vastu TAGi.

Suured tänud VeniVidiVici Õpilasvahetusele, kes korraldas meeldejääva ning kogemuste rikka vahetuse, Tartu Annelinna Gümnaasiumile, kes võttis mind meelsasti vastu ning kinkis mulle need suurepärased, meeldejäävad emotsioonid ja mälestused ning minu enda koolile, Tartu Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumile, kes lubas mul osaleda õpilasvahetuses ning toetas mind igal sammul. Olen õnnelik, et mul oli nii palju toetajaid ning kaasaelajaid, kes kõik innustasid mind igal sammul. Olen järjekordselt kogemustevõrra rikkam.

Kirsika Kõiv

Olen Vladislav Virtonen, pärit Lasnamäelt ja elan Sillamäel. Hetkel õpin ja töötan Narvas ning minu emakeel on vene keel.

Kui ma kasvasin üles, mul ei olnud võimalust valida, mis põhikoolis ma tahan käia, arvan, et nii on paljudel lastel. Lõpetades venekeelse põhikooli Sillamäel ma hakkasin rohkem üle Eesti reisima ja tööd otsima. Ma sain aru, et mul on vaja keelepraktikat, mida ma varem ei olnud saanud. Olulisemaks pidasin seda, et mul oleks rohkem sõpru, et ma ei oleks niivõrd isoleeritud.

VeniVidiVici sai minu isiklikuks väljakutseks juba 9. klassis ja mina valisin 4-nädalase õpilasvahetuse.Eesti keelt ma tol ajal hästi ei osanud ning suhtlemisoskused ei olnud veel mul nii arenenud, mille tõttu ma loomulikult kartsin õpilasvahetust nagu paljudki teised.

Kogu hirm hakkas kaduma hetkel, kui ma saabusin oma vahetuskooli ja hakkasin uute klassi- ning koolikaaslastega suhtlema. Kõik Abja Gümnaasiumis võtsid mind vastu hea südame, uudishimu ja abivalmidusega. Nelja nädala jooksul ma õppisin, kuidas lahendada suhtluses esinevaid probleeme ja ületada isiklikke takistusi ning tore on see, et ma siiamaani suhtlen oma endiste klassikaaslastega.

VeniVidiVici õpilasvahetuses osalmine on kindlasti teie aega ja energiat väärt, sest osaledes sa saad ainult võita. See võib avardada sinu silma- ja suhtlusringi märkimisväärselt.

Pärast Eesti-sisest õpilasvahetust mul sündis uus unistus – minna õpilasvahetusele ka välismaale, mis täitus juba kuue kuu pärast.

Öeldakse, et iseloom on segu kõikidest inimestest, kellega pidevalt suheldakse. Ma võin kindlasti väita, et mina oleks jäänud samasuguseks ja ei oleks nii palju arengut saanud, kui ma ei oleks julgenud minna õpilasvahetusse.

Iga uus aasta meie elus möödub üha kiiremini.

Soovitan kõigile kindlasti õpilasvahetuses osaleda!

 

Vladislav Virtonen

Olen 16aastane saarlane ning õpin Kuressaare Gümnaasiumis. VeniVidiVici raames õppisin kuu aega Tallinna Õismäe Vene Lütseum. See kool ei olnud minu esimene valik, kuid nüüd saan öelda, et oli igati õige valik. Valisin selle kooli eelkõige majutava perekonna elukohast lähtuvalt. Eesti-sisene õpilasvahetus oli justkui samm lähemale YFU-le (rahvusvaheline õpilasvahetus). Tahtsin näha, kas ja kuidas tulen toime võõras peres, koolis ning teise keele keskel. Ütlen ausalt – hirm ja eelarvamused olid jubedamad kui reaalsus.

„Vau“ efekti lõid mulle mu uued klassiõed, kes terve kuu justkui lilleliseks tegid, sest juba esimesel päeval võtsid nad mind omaks ning ei kohelnud mind kuidagi teisiti. Suhtluses kasutasime nii eesti kui vene keelt, pigem kujunes välja olukord, et nemad minuga rääkisid vene keeles ning mina eesti keeles, nii õppisime lõppkokkuvõttes kõik. Me mõistsime üksteist ideaalselt. Sõprussuhe klassikaaslastega on peale jalutuskäike, kohvikukülastusi, jutuajamisi ja lõputuid naeru täis vestlusi püsima jäänud ning suhtleme siiani väga sageli.

Tallinna Õismäe Vene Lütseumi õpetajad on samuti väga hoolivad ja vastutulelikud, aga eriti soe suhe tekkis minu ning vahetuspere ema vahel – nüüdseks oleme nii lähedased, et võin talle alati kartmata helistada ja kui sõbrannaga juttu ajada. Majutavas perekonnas koheldi ming kui oma last. Minu õpilasvahetus toimus detsembrikuus – küpsetasime koos piparkooke, külastasime jõuluturgu, loomulikult ei jäänud välja ühised filmiõhtud toredate jutuajamiste ja maitsvate toitudega.

Minu kogemus on tohutult positiivsete emotsioonidega üle kuhjatud. Viimasel koolipäeval pidid uued sõbrad mind lohutama ning pisaraid kuivatama. Tundub utoopiline, et kõigest nelja nädalaga on võimalik luua tugev emotsionaalne side, hoolimata keerulisest eneseväljendamisest keelebarjääri tõttu, kuid minu lugu on ehe näide, et kõik on võimalik ning asi on ettevõtmises.

Terve kuu vältel sai minu arvamus üha enam kinnitust – kaks erinevat emakeelt ei tähenda, et ühe kõneleja teisest kuidagi kehvem on. See negatiivne stereotüüp tuleb kustutada kõikide mälust ning just parimate suhete ja iseenda tundma õppimise nimel peaksid kõik noored astuma mugavustsoonist välja ning ette võtma seikluse VeniVidiVici programmi abil.

 

Roos Marie Karmel Pšenitšnaja

2019. aastal 18-22 november viibisin VeniVidiVici programmi raames Viimsi Koolis vahetusõpilasena ning õppisin 9.a klassis. Terve oma elu olen elanud Räpinas ja see oli esmakordne võimalus mul minna kuhugi teise keskkonda õppima. Valisin just Viimsi, sest seal elavad ja õpivad mu head sõbrannad. Mul oli olemas ka perekond, kes mind meelsasti nädalaks enda juurde võttis.

Pühapäeva õhtul, kui olin juba Viimsis, tekkis mulle väike närv sisse, kartsin, et mind vaadatakse imelikult või pean ennast klassi ees tutvustama, kuid kõik läks väga hästi. Minu esimene tund, milleks oli bioloogia, algas 09:10 hommikul. Klassi sisseastudes jäid paljud mind vaatama, kuid kõik istusid kiiresti oma kohtadele, ka mulle leiti vaba istekoht. Minu jaoks oli juba teistsugune see, et peaaegu kõikides tundides istusid õpilased üksikutes pinkides, minu koolis nii ei ole.

Esmamulje klassist hirmutas mind veidi, sest kõik vaatasid mind, aga keegi ei tulnud rääkima ja mul endal polnud ka nii palju julgust, et seda teha. Tegelikult võtsid klassikaaslased mind kiiresti omaks ja viimasel koolipäeval oligi mul juba tunne nagu oleksin nendega mitu aastat samas klassis käinud, mul oli väga kurb ära minna.

Õppimisega seoses oli seal veidi raskem, sest olin omas koolis teatud ainetega maas ja üritasin, siis paari päevaga uued teemad selgeks saada – tulin sellega edukalt toime. Mulle meeldis Viimsis, sest õpilased tahtsid õppida ning paljudel neist on üks ja sama eesmärk – saada Viimsi Gümnaasiumi. Õppida on hea seal, kus tahetakse seda teha, sest sellises keskkonnas ei teki tahtmist jätta midagi pooleli. Selle nädalaga sain aru, et iga inimene õpib enda jaoks ning
kindlasti on see lihtsam, kui oled loonud endale eesmärgi. Õpetajad on need, kes aitavad meid sellel teel paremini hakkama saama, seega austage oma õpetajaid ja mõelge sellele, et see tarkus, mida omandame koolis, on vajalik meile ka edaspidises elus.

Minu nädal Viimsis oli imetore ja soovitan kõigile, kes on mõelnud õpilasvahetusele, sellest kindlasti osa võtta, sest kogemus, mille saate, on hoopis midagi muud kui lihtsalt uus kool teises linnas. See võimalus toob sulle juurde palju uusi sõpru ja tuttavaid. Loodan, et minu lugu inspireerib ka teid programmist osa võtma. Kindlasti kavatsen tulevikus uuesti õpilasvahetuses osaleda.

————————

Kati-Karoli Silla, Räpinast

Mina olen Marii-Eliise ja õpin Tori Põhikooli üheksandas klassis. Selline huvitav mõte minna õpilasvahetusse on mul olnud juba päris pikka aega, kuid selle mõtte teostamiseks julguse võtmine nõudis tohutult aega. Tänu minu headele sõpradele ja klassijuhatajale ma lõpuks ikkagi tegin selle ära.

Tallinna Vaba Waldorfkool ei olnud minu esimene valik, tegelikult polnud see üldse valikus, kuid ma olen ülimalt õnnelik, et ma ikkagi sinna sattusin. Waldorfkool on teistsugune õppeasutus, see on kool, mis on täis sallivust, hoolivust, soojust ning loomulikult häid inimesi. Paljudel inimestel on eelarvamusi selle kooli osas ja kui nüüd aus olla, siis oli minulgi.

Waldorfkool sattus mu teele, kui minu koordinaator rääkis, et mind vastuvõtva pere lapsed käivad seal. Ma olin algul väga skeptiline, kuid lõpuks nõustusin sellega, sest hirm minna üksinda võõrasse kooli oli suurem. Kui aus olla, läks minu õpilasvahetuse korraldamine väga kiiresti, umbes kolm nädalat.

13.10 oli see päev, kui ma kohtusin oma majutava perekonnaga. Ma tundsin ennast kohe seal teretulnult. Mind võttis vastu sooja naeratusega pereema ja perelapsed Katariina ja Karl-Juhan. Samal õhtul sõime koos õhtust ning tutvusime teineteisega.

Järgmisel päeval kooli minnes sain ma tuttavaks ka Tallinna ühistranspordiga, mis oli minu kui pärnaka jaoks täielik tuumafüüsika. Kooli jõudes märkasin ma kohe huvitavalt värvitud seinu ja taimedega kaunistatud koridore. Ma nägin põrandast laeni ulatuvaid raamaturiiuleid ja hiiglaslikke akvaariume. Ma tundsin hästi selles koolis.

Õppesüsteem on neil väga huvitav. Kui minu koolis liiguvad õpilased õpetajate juurde, siis seal oli kõik vastupidine.

Hommikul tutvusin ma kohe oma uute klassikaaslastega ja sain aimu nende õppemeetoditest. Pärast kooli oli taaskord mu ees suur seiklus ühistranspordiga, kuid tänu mu uutele klassikaaslastele sain ma edukalt koju. Lisaks oli mul juba esimesel õhtul külaline minu uuest klassist. See oli väga tore esimene päev.

Järgmistel päevadel märkasin ma üha rohkem, kui kokkuhoidvad kõik õpilased on ja kui väga nad üksteisest hoolivad. Pisike ehmatus tabas mind kehalise kasvatuse tunnis, kus poisid ja tüdrukud olid koos. Pean tõdema, et see tegelikult isegi meeldis mulle, kuigi ma polnud sellega harjunud. Iga päevaga tundsin ma end aina rohkem ja rohkem nagu kodus, minust oli saanud selle klassi osa. Iga õhtuga avastasin ma endas midagi uut või leidsin, et midagi minus on ülearu. Seal koolis olles taipasin ma, kui katkine on minu enda kool ja kui katkised me ise oleme.

Viimasel päeval tundsin ma ennast päris osana koolist ja tekkis tunne, et olen seal käinud üheksa aastat. Mul oli tol päeval meeletult raske sealt lahkuda ja mõelda, et ma ei saa sinna enam järgmisel nädalal minna.

Sel nädalal nägin ma hästi palju vahvaid traditsioone. See kõik oli minu jaoks täiesti uudne. Igal esmaspäeval toimub neil hommikuring, kus nad alguses laulavad ja pärast annavad edasi nädalainformatsiooni. Iga nende päev algab hommikusalmiga, iga nende lõunasöök algab söögipalvega. Ma sattusin täpselt õigele nädalale, et näha nende kuupidu. Minu arust on see üks geniaalsemaid ja ägedamaid asju üldse. Iga klass pidi ära õppima väikese etteaste ja seda seal siis esitama. Ka mina astusin oma klassiga lavale ja tundsin end hästi, sest igaüks andis meie esinemisse oma panuse. Sellel peol elasid kõik üksteisele kaasa ning vägeva lõpunumbri esitasid õpetajad. Unustamatu kogemus minu jaoks.

Mu esimesest päevast jäi mulle meelde lause: „Sa hakkad Waldorfi igatsema!“ See hetk ma seda ei mõistnud, nüüd aga tunnen seda selgesti. Ma läheksin sinna kooli iga kell tagasi.

Soovitan õpilasvahetust kõigile õpilastele. Õpilasvahetus on sinu võimalus näha kaugemale, kui su enda mugavustsoon, näha, kuidas teised saavad hakkama ning mida erinevama kooli sa valid, seda rohkem sa mõistad.

————————

Marii-Eliise Lumijõe

Tori Põhikool

Olles korraldanud Eesti-siseseid õpilasvahetusi juba 2012.a alates, olen selle aja jooksul kokku puutunud mitmete müütidega, mis õpilasvahetuses osalemisega kaasas käivad. Kui oled vahetuses osalenud või mõtlemas osalemisele, võin olla üsna kindel, et ühele neist puntkidest oled ka sina mõelnud.

 

Müüt number üks – MIND EI VÕETA UUES KLASSIS OMAKS…

Jah, see on kõige tavalisem müüt – klass, kus sa õppima asud, ei võta sind omaks. Tegelikkus on aga hoopis vastupidine! Üldiselt on uued klassikaaslased väga põnevil, et klassiga on liitumas uus noor, keda nad ei tea. Tihtilugu on uues klassis õppimas mõni sinu sõber või sugulane, kes klassikaaslased ette valmistab selleks, et nendega on liitumas üks maailma lahedamaid ja julgemaid inimesi. Igal juhul ei tasu karta uusi inimesi, kuna nende jaoks on uue klassikaaslase saabumine väga põnev ja nad soovivad sinuga kindlasti suhelda.

Anu-Li: „Tahtsin ka programmis osaleda ja selleks tuli välja valida kool. Mina jaoks tundus ideaalne Haanja kool, kuna seal asub mu maakodu ja seega ka palju tuttavaid, keda ma väga tihti ei näe.“

Müüt number kaks – ÕPILASVAHETUSE PROTSESS VÕTAB NIIIIII KAUA AEGA

Teadupoolest aega me juurde osta ei saa, mistõttu on mure täiesti arusaadav. Vahetuses osalemine võtab tegelikkuses aega täpselt nii palju kui: pead kulutama hetke selleks, et valida endale uus kool; võtma ca 15minutit selleks, et täita ankeet ja saada vanema allkiri; 5minutit kulub meile ankeedi saatmisele; 5minutit räägid oma klassijuhatajale sellest, et soovid vahetusse minna ja saad temalt nõusoleku; maksimaalselt poolt tundi kulub sul meilivahetusele, mille käigus organiseerime sinu vahetuse. Vahetuse perioodi saad valida ise, saad vabalt minna ka ainult üheks nädalaks. See on täpselt 2,77% kogu kooliaasta kestvusest, kui välja arvestada 5 nädalat, mis kulub vaheaegadele. Paneb mõtlema, eks?

Irma: „See kuu möödas liiga kiiresti, alles läksime ja juba oli aega tagasi tulla. Olles ümbritsetud nii toredate inimestega, lendab aeg tõesti ruttu!“

 

Müüt number kolm – APPI, MA EI SAA VÕÕRAS KEELEKESKKONNAS HAKKAMA!

Oled eriti julge ja tahad keelt õppida, valid teise õppekeelega kooli ning hakkad mõtlema, kuidas ma küll need neli nädalat hakkama saan koolis, kus suheldakse teises keeles. Tundub suhteliselt võimatu, ma tean, aga tegelikult harjub inimene kõigega. Kindlasti on esimesed päevad, võib olla isegi nädal keeruline ja teises keeles suhtlemine võtab aega, kuid usu mind, pole veel olnud noort, kes pärast nelja vahetusnädalat oleks öelnud, et tema ei suhelnud kellegagi. Kõik on võimalik, kui oled ise avatud suhtumisega ning tahad ennast ning oma keeleoskust arendada!

Joonatan: “Alguses ma ei saanud vene keeles suhtlemisega hakkama, aga mind aidati ja iga päevaga õppisin aina juurde, kuna motivatsioon oli suur. Kokkuvõttes saan öelda, et õppisin seal paari nädalaga vene keele kohta justkui mitme aasta jagu materjali.”

 

Nii saidki kolm põhilist müüti õpilasvahetuses osalemise kohta murtud. Kui oled otsustanud muuta oma elu ja tõsta oma enesekindlust, siis õpilasvahetuses osalemine on selleks üks väga hea võimalus. Ole ise avatud ja julge, pane endale paika siht, milleni vahetuse lõpuks jõuda soovid – nii ei heiduta sind ükski müüt ega tagasilöök!

Huvi korral kirjuta meile vvvopilasvahetus@gmail.com või täida ankeet juba täna.

Minu nimi on Anna. Ma õpin Tallinna Tõnismäe reaalkoolis 7. klassis ja tahan minna eestikeelse kooli 8. klassile, seepärast ma käisin VeniVidiVici raames ühe nädalasse 32. kooli selleks, et proovida õppida eesti keeles.

Enne kui ma läksin sinna ma tundnud natuke rahutust, aga see oli hea rahutus. Ma käisin 7.b klassis, see on väga sõbralik ja heatahtlik klass. Selles koolis oli mitu ained, mis ei õpeta minu koolis, näiteks draama ja ettevõtlikkus, aga need on väga põnevad ja huvitavad ained. Õpetajad olid ka lahked ja head. Eriti meeldis mulle mu vahetusklassi klassijuhataja, kes õpetab matemaatikat.

Mina sain kõik aru, aga rääkisin eesti keeles mitte väga palju. Mõtlen et see oli eesti keele hea praktikum ja nüüd ma tean kuidas saab õppida eesti keeles. Võib olla lähengi eesti keelse kooli järgmisel aastal.

Ma soovitan kõigile kes tahab parandada eesti keele oskusi ja kellele on see huvitav proovida osaleda VeniVidiVici programmis, sest see on väga tore ja huvitav.


Anna Latõševa
Tallinna Tõnismäe Reaalkool

 

Mina olen 7.a klassi õpilane Kohila Gümnaasiumis. Vahetusperioodi raames otsustasin minna Tallinna 32.Keskkooli vahetusõpilaseks, kuna olin varasemalt käinud kooli poolt korraldatud avalikel üritustel ja olin kooli kohta väga palju head kuulnud. Vahetusõpilaseks minemisest sain üldse teada oma kõige nooremalt tädilt, kes ise õpib praegu Tallinna 32.Keskkoolis 10.d klassis. Samuti olen alati tahtnud linnas koolis käia ja olen unistanud linnas elamisest juba väga pikalt. Saades teada, et mul on see võimalus mõneks ajaks olemas, oli otsus kindel ja nii läksingi Tallinna 32.Keskkooli vahetusse.

Mõnda aega enne vahetust oli õudne hirm sees ja ka peas oli palju erinevaid küsimusi: huvitav millised mu klassikaaslased on, kas nad üldse toredad võibolla nad ei tahagi mind sinna, kuidas ma ise nii suures koolis hakkama üldse saan, ma isegi ei leia klassiruume üles, äkki õpetajad on kurjemad, kui mu oma koolis, mis siis, kui ma ei saagi sõpru endale ning tahan esimesel õhtul koju tagasi? Aga samas ootasin ikkagi oma vahetust väga ja kui ma mõned päevad enne vahetusse minekut sain teada, et klass väga ootab mind, oli ootus veel suurem. Lausa nii suur, et ei saanud öösel magadagi, aga närv oli peaaegu läinud.

Seal koolis meeldis mulle väga ja klassikaaslased võtsid mu hästi vastu ning olid toredad. Kõigiga klassist sain ka hästi läbi. Õpetajad viskasid vahest ikka nalja ka ja õppimine oli loov ning tunnid olid super lõbusad ja nalja täis. Kooliga harjumine võttis natuke aega, aga ainult mõned päevad, sest oma koolis tundide algus ja vahetundide ajad on hoopis teised. Kuid kokkuvõttes kindlasti meeldis 32.kk mulle rohkem. Vahetusperiood oli pigem mulle kui puhkus. Tundides midagi keerulist tegema ei pidanud, aga samas ikka teadmisi omandas küll. Uute inimestega suhtlemine ja uue olukorraga harjumine oli värskendav ja ka mingit moodi väga vajalik ning ilmselt see ei jää ka minu viimaseks õpilasvahetuse kogemuseks.

Kindlasti soovitan seda oma sõpradele ja ka sulle, kes sa seda praegu loed.


Emili Ilumäe
Kohila Gümnaasium