Author: VeniVidiVici

Loeme enda organisatsiooni sünnipäevaks 2012.a märtsikuud. Just siis võtsid kaks esimest julget tütarlast – Mailen ja Kadi – ette põneva teekonna oma kodukoolidest Otepää Gümnaasiumisse. Nüüd, 10 aastat hiljem, jagavad Kadi ja Mailen meenutusi oma vahetusperioodist ning räägivad veidi ka sellest, millega nad nüüd tegelevad. Huvitaval kombel on mõlemaid eluteed viinud hariduse valdkonda.. Aga lugege nüüd ise lähemalt!

 

Mailen Remmelg, endine Rakvere Reaalgümnaasiumi õpilane.

1. Mida mäletad õpilasvahetusest?
Õpilasvahetus on meelde jäänud kui väga positiivne kogemus ja sain mitmed sõbrad selle käigus

2. Kas mäletad, miks soovisid õpilasvahetuses osaleda?
Olen alati tahtnud uusi asju proovida ja see tundus vahva väljakutse

3. Kus siis õppisid ja kuhu läksid õpilasvahetuse raames?
Õppisin Rakvere Reaalgümnaasiumis ja läksin otepää gümnaasiumisse

4. Millega sa praegu tegeled?
Hetkel olen Kadrina Keskkoolis matemaatikaõpetaja

5. Sinu elumoto?
Elumoto.. hmm ei olegi otseselt, aga kui peaks valima, siis ilmselt ela hetkes

5. Sinupoolne tervitus VVV sõpradele.
Tervitus: ära karda uusi väljakutseid! Nt õpilasvahetust

 

Kadi Lääts, endine Tõrva Gümnaasiumi õpilane.

1. Mida mäletad õpilasvahetusest?
Päris palju asju meenub – Otepää kooli soe vastuvõtt, noomida saamine matemaatika tunnis ja ühised väljasõidud klassiga.

2. Kas mäletad, miks soovisid õpilasvahetuses osaleda?
Tegelikult tahtsin minna Narva, et oma venekeele oskust parandada, aga sinna ei saanud sel momendil. Otepääl oli sõbranna ees ja sai majutust pakkuda.

3. Kus siis õppisid ja kuhu läksid õpilasvahetuse raames?
Õppisin Tõrva Gümnaasiumis, vahetusse läksin Otepää Gümnaasiumi.

4. Millega sa praegu tegeled?
Minu teed jõudnud ka haridusvaldkonda, töötan uues tehnoloogiakoolis kood/Jõhvi kogukonnajuhina. Vabal ajal reisin, veedan aega pere ja sõpradega.

5. Sinu elumoto?
Today is a good day to have a good day!

5. Sinupoolne tervitus VVV sõpradele.
Praegusel ajal on vaja kokku hoida ja üksteisele olmas olla, tehkem seda!

Võime uhkusega öelda, et sel aastal õpilasvahetuses juba 7 noort, kes on esitanud iseendale väljakutse ning elanud, õppinud uues koolis ja keskkonnas. Üks neist on ka Alexandra, kes jagab allpool väga ilmekalt enda vahetuskogemuse muljeid.

 

Olen Kadrina Keskkooli 10. klassi õpilane Alexandra Laanemägi. Vahetusperioodi raames õppisin, aga nädal aega Saaremaa Gümnaasiumi G1.m ehk G1 möögaroosi klassis. Alguses ma ei saanud aru, millele sõna möögaroos vihjab, kuid kõik sai selguse. Sealsed klassid on oma nimed saanud lillede järgi, mis on koolimaja suure laemaali peal ning möögaroos on tegelikult iiris. Kuna mu õde elab Saaremaal, sain teha kaks ühes – veeta aega koos temaga ning avastada uut ning põnevat kooli.

Minu teekond sealses koolis sai alguse 10. jaanuaril. Kõndisin koolimaja välisukse poole ning nägin, et üks inimene läheb just parasjagu sisse. Tegin siis veidi kiiremad sammud ja haarasin uksest kinni, et saaks kohe sisse astuda. Minu üllatuseks oli uks väga raske. Kangutasin seda ning sain kuidagi sisse. Alles pärast sain teada, et tegelikult on sisse saamiseks vaja kaarti ning seejärel avanevad uksed automaatselt. Järgmistel päevadel olin targem ning avasin ukse mulle antud kaardiga.

Sealne koolipäev algas kell 8.30 ning tunnid kestsid 75 minutit. Kuna minu koolis kestavad tunnid 45 minutit, kartsin natukene, et 75 minutit järjest tunnis olla kujuneb katsumuseks. Tegelikult oli asi vastupididne – koolipäevad möödusid seal väga kiiresti. Sealne koolikell polnud samuti päris tavapärane. Tundi saatis meid hoopis linnulaul.

Räägiksin ka veidi kõige meeldejäävamatest tundidest. Mind üllatas positiivselt kehaline kasvatus, kus tavalise suusatamise asemel tantsisime me hoopis rahvatantsu. Oma suunamooduli raames osalesin arhitektuuri tundides, kus sealsed õpilased tutvustasid parasjagu oma disainitud ning valmistatud lampe. Minu lemmik tunniks oli psühholoogia. Ma ei teadnudki, et joonistatud põrsa järgi on võimalik inimese kohta midagi teada saada.

Mul oli tohutult huvitav nädal! Ma sooviksin väga tänada oma sealset klassi, kes mind nii soojalt vastu võttis. Ma soovitaks kõigil, kes on mõelnud minna vahetusõpilaseks, oma mõte teoks teha. See on kogemus, mida ma ei unusta iial!

Lisan siia ka pildi oma vahetusklassist (mina olen alumisest reast paremalt viies).

Üldiselt annavad meie vahetusõpilased või keelepraktikud lühikesi tagasisidesid. Heiti, kes praktiseeris eesti keelt, tagasiside oli aga justkui sõõm värsket õhku – iga lause tekitab soovi veel lugeda, olla justkui osa Heiti keelepraktika teekonnast. Kui sa ei usu, siis loe ise!

 

Ma olen enamus oma elust elanud venekeelses keskkonnas. Ühel hetkel sain aru, et kauaaegne viibimine selles venekeelses inforuumis on äärmiselt halvasti mõjutanud minu eesti keele oskust, mis on omakorda kajastanud minu sõpruskonnas, kooliaastates ja lõpuks võimaluses kodanikuna aktiivselt kaasa rääkida ühiskonnaelus. Kuna ma ei tahtnud, et minu täisväärtuslik elu jääks elamata, hakkasin tasapisi taaselustama oma eesti keelt.

Kuidagi läks õnneks, et surfates ENLi veebilehte leidsin nende liikmeskonnast VeniVidiVici. Kuna olen sellest organisatsioonist varem juba kuulnud, kiiresti taastutvusin sellega ja aega viitmata panin ennast keelepraktikale kirja. Nii saigi see ankeet täidetud ja mõne päeva pärast keelementor Lõuna-Eestist leitud. Mul vedas, sest sain keelementori, kes oli päris seltskondlik ja kellega oli võimalik rääkida lõpmatult. Mõned teemad, mis meid huvitasid, olid sarnased, mõned aga täiesti erinevad, mis ainult andis juurde rohkem huvitavaid teemasid, mida me arutasime.

Esimene kohtumine ei kestnud kaua, kuna meil mõlemal polnud palju aega tol päeval, sestap otsustasime teha tutvumiskohtumise. Saime tuttavaks, natukene rääkisime ja panime paika järgmise kohtumise kuupäeva. Ehkki leppisime kokku, et hakkame kohtuma üheks tunniks, tihtipeale kestsid need kohtumised kauem, sest olles päris jutukad inimesed, mõnikord läksime üle ühe tunni. Täpselt see juhtuski esimesel kohtumisel. Rääkisime rohkem kui 2 tundi. Oli väga tore. Tänu sellele, et mu keelementor oli Lõuna-Eestist pärit, rääkisime palju sellest, kuidas Lõuna-Eesti ja Põhja-Eesti erinevad. Ma rääkisin sellest, mis toimub Tallinnas, miks Telliskivi ala kohta hakkas levima rahvasuus nimetus “uus Bermuda kolmnurk”, milline elu on Tallinna linnaosades, näiteks Põhja-Tallinnas ja Lasnamäel. Arutasime Tallinna eliitkoole, vene koole ja palju muid. Kuna ta ise õpib Treffneris oli päris huvitav kuulda, mida ta mõtleb oma koolist, milline õhkkond ja koolielu seal on. Olin Treffnerist hästi palju kuulnud, aga siiamaani ma isiklikult sealt kedagi ei teadnud, sestap polnud enne võimalust täispilti saada.

Samamoodi nagu ma rääkisin Tallinnast, tutvustast ta mulle Tartut, kuhu ise lähen järgmisel aastal õppima. Arutasime poliitikat, Iisraeli-Palestiina konflikti, ainuvõimu Tallinnas, parempoolsete tõusu. Samas arutasime tähtsaid küsimusi ka. Näiteks, millise kooli sõrmus on kõige ilusam? Kas Reaalkooli, Treffneri või hoopis 21. kooli? Kui ma tõstsin üles kirjanduse teema, tuli välja, et mu keelementor oli suur raamatukoi. Mis iganes raamatu ma nimetasin, ta on sellest kas kuulnud või isegi lugenud (vene kirjandus k.a). Hästi palju rääkisime kinokunstist, sest see meeldib mulle samapalju nagu talle kirjandus. Rääkisin sellest, kuidas mulle meeldib käia Kino Sõpruses või Forum Cinemas filme ja kinoklassikat vaatamas. Tema aga tutvustas mulle Tartu Elektriteatri, millest ma pole miskipärast senimaani kuulnud. Tegelikult patrasime kõigest, mis iganes meelde tuli.

Minu e-keelepraktika kestis umbes poolteist kuud ja selle aja jooksul oleme kohtunud Zoomis 9 korda. Mul on väga vedanud keelementoriga. Iga kord sisenesin Zoomisse hea meelega teades, et veedan järgmised poolteist tundi mõnuga. Loomulikult sellised jutuajamised aitasid kaasa minu eesti keele parandamisele. Oli eriti põnev arutada kunsti, kirjandust ja kinokunsti, sest sellised teemad vajavad natuke teist sõnavara, mida eriti tihti ei kasutata koolis ega igapäevaelus.

Ma soovitaks inimestele e-keelepraktikat just sellepärast, et see on mugav, meeldiv ja väga loomulik viis õppida eesti keelt. Tänu VeniVidiVici ma sain tuttavaks ühe super tore inimesega, kellega sain isegi kokku päriselus, külastades Tartut. Tema näitas mulle Tartut, rääkisime siinsest elust, käisime Elektriteatris kinoklaasikat vaatamas ja lihtsalt ajasime juttu erinevatest asjadest ja elust istudes Emajõe ääres vaatega Supilinnale. See oli üks kõige toredaim highlighte sellest suvest, mis mulle meelde jäi. Vaevalt oleks see juhtunud, kui poleks VVV-d. Mulle meeldis Tartu varem, aga nüüd olen täiesti armunud sellesse. Ja loomulikult mida rohkem tuttavaid ja sõpru on Tartus, seda parem! Eriti kui kavatsen minna järgmisel aastal sinna õppima.

Seekordne kogemuslugu tuleb keelementii Danila sulest, kes on räägib meile sellest, miks lisaks koolis keele õppimisele on oluline keelt ka praktiseerida.

 

Ma olen 12. klassi õpilane, kes soovis saada rohkem eesti keele tunde, et vältida keelebarjääri ja arendada keeleoskust. E-keelepraktika andis selleks hea võimaluse. Mul on hirm, et ma ei saa eesti keelest piisavalt hästi aru või ei oska seda kasutada.
Me rääkisime keelesõbraga kaks korda nädalas erinevatel teemadel, näiteks vestlesime muusikast, laulupeost, eesti kommetest. E-keelepraktika kestis peaaegu kaks kuud.

See oli väga oluline minu jaoks, sest sain rohkem kuulata keelt, rohkem rääkida. Inimene, kes oli minu keelesõber, alati aitas mind, leidis uusi sõnu, parandas vigu. Minu sõnavara ja grammatika muutus palju paremaks. Kahtlemata on see nii, ületasin keelebarjääri osas hirmu, ma saan rohkem minu elust rääkida. Olen alati valmis alustama vestlust eesti keeles.

Soovitan ka teistele noortele e-keelepraktikat, see on rohkem vabas vormis. Õppimine koolis on oluline, aga e-keelepraktika on hea viis panna oma teadmised proovile, parandada oma kõne- ja grammatikaoskust ja muidugi leida uusi tuttavaid!

Sel juubeliaastal otsustasime VeniVidiVici naiskonnaga viia ellu ühe idee, võib isegi öelda unistuse, mis oli me peas olnud juba mitred aastaid – korraldada üks vahva laager meie sõpradele! Allpool saate lugeda muljeid laagri peakorraldajate Diana ja Teele vaatevinklist.

VeniVidiVici suvepäevad on organisatsioonil olnud mõtetes olnud aastaid, kuid sel suvel tegime need teoks ja emotsioonid on ülevad! Oleme end pidanud staažikaks noortega koostöö tegijaks ent meie pagasisse suvepäevade lisamine andis suure lisandväärtuse. Kuna õpilasvahetuste organiseerimine on olnud viimasel aastal häiritud, andis suvepäevadel osalemine noortele hea võimaluse kodust välja saada ning sarnaste huvidega inimestega kohtuda.

Viljandimaal toimuvatele suvepäevadele tulid noored üle Eesti – see muutis kogu olustiku ja temaatika veelgi põnevamaks! Noored olid suuremal või vähesemal määral seotud olnud VeniVidiViciga, kes osalenud õpilasvahetuses, kes olnud vabatahtlik ja kes osalenud e-keelepraktikas. Osalejad olid aktiivsed ja osavõtlikud. Täpselt selliseid laagrilisi ihkavad kõik korraldajad – noortel esines tasakaal sisustatud ajaviite ja vabaks määratud aja vahel, mil suudeti keskendunult kaasa lüüa ning nautida erakorralist suveilma. Märkimisväärne on ka side, mis tekkis osalejate vahel, põnev oli ka see asjaolu, et suvepäevad tõid kokku kaks noort, kes kuid e-keelepraktika raames keelesõbrad olnud ning seni internet vahendusel suhelnud. Soojad suhted olid loodud ka osaliste ja korraldajate vahel – kokku tulnud noored olid lõputult sisukad ja ägedad, mistõttu suhtlus oli väga vabavormiline ent võrdväärselt austav.

Suvepäevad kestsid kolm päeva ja noored said katsetada end erinevates valdkondades – sport, kunst ja sotsiaalteadused. Spordi valdkonda kuulusid jooga, orienteerumine ja tehnilised spordimängud, kunstis said noored end väljendada läbi maalimise ning sotsiaalseid oskusi ja sotsiaalsust edendasid tutvus- ja strateegiamängud ning psühholoogiaalane koolitus. Suure panuse suvepäevade õnnestumisele andsid ka suurepärased ilmad, saime ujuda klaaris paisjärves, nautida parve- ja tünnisauna, grillida ning jutustada hilisõhtust varahommikuni. Meisterdasime küünlaid, tegime koos süüa, mängisime kaarte ning erinevaid lauamänge… täielik idüll! Oleme lõputult tänulikud noortele, korraldajatele, kolleegidele, et täitsite meie südame sooja tundega!

Järgmiste kordadeni!

Diana Drobot ja Teele Jakobson
MTÜ VeniVidiVici koordinaatorid

VeniVidiVici meeskonnal on algamas juba !KÜMNES! õppe-aasta, mille raames plaanime kõigile huvilistele paralleelselt pakkuda võimalusi minna vahetusõpilaseks või nautida kodus virtuaalse keelepraktika võimalusi.

Õpilasvahetuste puhul oleme võtnud seisukoha, et osalemistingimused on jätkuvalt samad:

  • osalejateks 7. – 12. klasside õpilased;
  • 1, 2 või 4 (teise õppekeelega kool) nädalat;
  • koolide valik leitav meie kuhu minna lehel;
  • osalustasu 30€.

 

Mis muutub aga seoses koroonaga? Jälgime jooksvalt Vabariigi Valitsuse nõudeid, hetkel osalemiseks Covid-19 seonduvaid nõudmiseid ei ole. Iga kool võib aga seada oma kriteeriumid selleks, et teisi õpilasi enda kooli õppima võtta – palume nende tingimustega arvestada. Osalemiseks vajaliku vahetusõpilase ankeedi leiab meie “dokumentide” lehelt.

E-keelepraktikaid organiseerime nii nagu ikka – iga huviline, olgu selleks siis keelementii või keelementor, peab täitma registreerimisankeedi, misjärel võtab VeniVidiVici koordinaator temaga 1-3 tööpäeva jooksul ühendust. Praktiseerida saab jätkuvalt eesti või vene keelt.

Keelementiiks on võimalik registreeruda siin, keelementoriks saab registreeruda siin.

Kui sul on tekkinud küsimusi õpilasvahetuste või e-keelepraktikate kohta, siis võta meiega julgelt ühendust aadressil vvvopilasvahetus@gmail.com – aitame meeleldi!

MTÜ VeniVidiVici projekti- ning turundusjuht Gerle Karjus, TÜ haridusinnovatsiooni eriala II aasta tudeng, kirjutas koos kursusekaaslase Liisi Lehtveeriga artikli e-keelepraktika esimesest aastast. Anti ülevaade senisest olukorrast eesti keele kui teise keele õppest, toodi välja (e-)keelepraktika kasulikkus ning jagati VeniVidiVici Õpilasvahetuse kogemusi.
“On muutunud probleemiks, et vene emakeelega noored õpivad eesti keelt peamiselt kunstlikult loodud keskkonnas (koolitunnis) ning neil puuduvad piisavad keelekontaktid, mis võimaldaksid praktiseerida keelt reaalses elus. /../
MTÜ VeniVidiVici loodud virtuaalse keelepraktika sihtrühm on 7.–12. klassi keelehuvilistest õpilased, kellele leitakse keelepraktika ajaks (nelja nädala jooksul) eakaaslasest mentor, luues neile võimaluse suhelda 2–3 akadeemilist tundi nädalas eesti või vene keeles.”
Täispikk artikkel Õpetajate Lehes leitav siit.

Peagi algava õppe-aasta esimene kogemuslugu on Stefanist, e-keelepraktika keelementiist. Stefan jagab meiega lühidalt enda mõtteid eesti keele praktika kasulikkuse kohta ning toob välja uusi avastusi eesti keelest.

Leidsin info e-keelepraktikast internetist ja mul tekkis selle vastu kohe huvi. Ma pean eesti keelt oskama, sest mul on seda vaja tihti kasutada ning ma tahan astuda Tartu Ülikooli õppima.

Keelesõbraga rääkisime erinevatel teemadel – näiteks spordist, muusikast, hobidest. E-keelepraktika oli väga põnev kogemus ja mulle meeldis, et saime ise erinevaid teemasid valida. Keelepraktika aitas mul saada julgemaks eesti keele kasutamisega. Äge, et sain ka teada palju eesti slängist, nüüd tean näiteks, kes on kutsikas ja mida tähendab väljend “Kes ees, see mees!”.

Soovitan e-keelepraktikat kõikidele, sest see on kasulik. Astute täielikult mugavustsoonist välja!

 

 

Jagame peamiselt õpilaste kogemuslugusid, olgu siis õpilasvahetuste või e-keelepraktika kohta. Täna otsustasime jagada ühe pikaaegse sõbra, meie suure toetaja ning innustaja, Maria Roganova arvamust. Kui alustasime õpilasvahetuste organiseerimist peaaegu 10 aastat (uskumatu!) tagasi, oli Maria üks esimesi õpetajaid, kes meiega kohe koostööd asus tegema ning motiveeris enda õpilasi võimalusest kinni haarama.. Maria on Lasnamäe Vene Gümnaasiumi eesti keele õpetaja, suure südamega arukas naine, kelle käe all oleks lausa lust õppida! Igal juhul saate lugeda nüüd selle kohta, mida arvab Maria e-keelepraktikast.

Olen Maria Roganova, Lasnamäe Vene Gümnaasiumi eesti keele õpetaja. Meie kool osaleb VeniVidiVici projektis juba päris mitu aastat ja selle aja jooksul on üle 30 õpilase meie koolist jõudnud olla vahetusõpilase rollis teistes Eestimaa koolides. Loodame, et tulevikus meie koostöö jätkub sama produktiivselt.
Alates eelmise aasta kevadest pakub VeniVidiVii uudset asja – e-keelepraktikat. Olen jaganud uudist meie kooli lastega, kohtusime online vestluste vahendusel toreda VVV projekti naiskonnaliikme Dianaga, kes julgustas õpilasi ja tutvustas võimalust veelgi detailsemalt. Rõõm oli suur, kui sain teada, et mõned meie kooli õpilased said sellest osa võtta.
Mina, eesti keele õpetajana, leian, et virtuaalne keelepraktika on suurepärane võimalus keele õppimiseks, silmaringi laiendamiseks ja uute sõprade leidmiseks. Kindlasti eeldab see mingil määral eneseületamist, sest iga algus on raske. Paljud õpilased algetapil jagasid minuga muret, et tunnevad ebakindlust ja muretsevad – kas saavad hakkama, kas keelementor sobib neile, kas nemad keelementiidena on piisavalt arukad, kas nad saavad siit pigem positiivset kogemust jne.
Mul on väga hea meel, et õpilastele pakutakse selliseid toredaid võimalusi eesti keelt õppida ja harjutada. Väga tähtis on see, et see toimub väljaspool keeletundi ning õpilased ei tunne nii suurt hirmu eksimise ees. Tahan siiralt loota, et isegi pärast seda, kui me kõik naaseme kooli täismahus tagasi, säilib õpilaste jaoks ikka see võimalus ja nad jätkavad oma keeleoskuste lihvimist nii online’is kui tavalises õpilasvahetuses.
Edu, jõudu ja jaksu kõikidele toredatele ja tublidele VeniVidiVici naiskonna liikmetele!

Sel nädalal jagame üht väga omapärast lugu Dominikast, kes räägib meile sellest, kuidas ta leidis tee VeniVidiVici e-keelepraktikani ning miks praktiseeris ta see aeg vene keelt, kuigi see on tema teine kodune keel. Meile Dominikga kogemuslugu meeldis ning loodame, et Sulle ka!

 

Mulle endalegi tundus veidi naljakas, et soovin osaleda praktikas selles keeles, mis on niikuinii terve elu mu teine kodukeel olnud. Kuna ma olen eesti-venelane, kes on nii eesti koolis kui ka lasteaias käinud, siis vene keelt rääkisin ma ainult kodus. Mul olid praktiliselt ainult eestlastest sõbrad ja ainsad vene sõbrad, kes mul üldse olid, olid ka siis n-ö vanad peretuttavad. Gümnaasiumis ma enam vene keelt ei õppinud, sest mul polnud sealt midagi kaasa võtta.

Niisiis, kuna ma olin eestikeelses koolis eestlastest sõpradega ning ka kodus ma enam vene keelt eriti ei rääkinud, tekkis mul tugevam aktsent vene keele rääkimisel ning mul tekkis raskusi õigete sõnade leidmisel. Ma ei saanud enam enda pereliikmetele öelda, mis mul mingis kontrolltöös hästi/halvasti läks, sest ma ei leidnud vajalikke sõnu ja mul oli pereliikmeid, kes eesti keelt ei mõista. Ma ei osanud ennast selgitada ning nemad ei saanud minust alati aru.

Keelepraktika peale mõtlesin kohe, kui VVV seda pakkuma hakkas, aga veidi häbi/kergelt tobe tundus praktiseerida enda kodukeelt, sest nagu olin aru saanud, ei olnud seda keegi varem teinud. See aasta eelistasin suhtlemist pigem vene keeles, seega vene keelt kõnelevate sõpradega jäingi ainult vene keeles suhtlema, olin koduõpetaja venelastest koolilastele ja proovisin kõike, et võimalikult palju uuesti suhelda. Lõplik otsus keelepraktikas osaleda tuli suhteliselt ootamatult, aga tundsin, et see oleks mulle kõige parem valik.

Kui sul on võõras eakaaslane (ehk keelesõber), siis sa pead enda kohta asju selgitama nullist, ma pean kasutama väljendeid, mida ma ehk lähedastega ei kasutaks, sest nad teavad mu harjumustest/tegevustest ju niigi kõike. Olenemata sellest, et mul on imetoredad sõbrad ja perekond, kellega vene keeles suhelda, siis suureks faktoriks, miks soovisin osaleda oli juba teadmine, et keelepraktika annab mulle ka uue sõbra.

Kui VVV koordinaator minuga ühendust võttis, siis mul oli endal spetsiifiline soov kindlas vanuses keelesõbrale, sest ma tundsin, et vesteldes eakaaslasega saan ma ka eksamitest/ülikoolist vestelda. Koordinaator määras mulle ka Tartu Ülikooli tudengi keelesõbraks, mis oli nii hea tunne, sest see tähendab, et kui meil suhtlus edeneb hästi, siis meil on mõlemal Tartus ehk julgem olla.