Author: VeniVidiVici

Õpin hetkel Salme Põhikooli 9. klassis. Vahetuskooliks valisin Viimsi Keskkooli, sest tahtsin minna suurde kooli ja Viimsi tundus parim valik.

Minu klassijuhataja tutvustas meile VeniVidiVici’t ja mind hakkas see kohe huvitama. Üsna ruttu oli selge, et tahan kindlasti proovida!

Enne minekut olin üsna ärevil ja kartsin, sest Viimsi kool on minu koolist umbes 10 korda suurem ja ma ei teadnud sealt mitte kedagi. Hirmutav oli ka see, et lähen täiesti võõraste juurde elama. Aga kohale jõudes sain aru, et mu vahetuspere on ülitore ja toetav ning tänu sellele ei kartnud enam esimest koolipäeva ka nii palju. Esimene päev uues koolis oli väga huvitav. Kõik oli nii teistmoodi – palju suurem, palju rohkem inimesi, palju rohkem lärmi.. Aga õnneks oli mu uus klassijuhataja ja klass kohe väga sõbralik ja mind võeti hästi vastu. Mind üllatas, et klass oli nii kokkuhoidev ja see oli ülimõnus, nendega koos oli hea olla ja mind ei jäetud kordagi üksi.

Õpetajad olid hoopis teistsugused, kui meil Salmel. Meie väikses koolis teavad kõik kõiki ja õpetajad ei ole õpilaste jaoks nii kauged.
Vahetusperega koos oli väga mõnus. Käisime kinos, sõitsime Viimsis ringi, mängisime lauamänge, vaatasime pilte, ajasime juttu.. Tundsin ennast nagu kodus!

See nädal läks liiga ruttu ja nii kahju oli sealt ära tulla, aga iga hetk seal olles oli megalahe ja ma ei kahetse sinna minekut!

Soovitan teistelgi proovida ja uue kooli ja klassikaaslastega tutvuma minna – see on kogemus, mis jääb kauaks meelde. Ja karta pole midagi! Isegi suur Viimsi kool ei ole tegelikult nii kõle, kui algul tunduda võib.

Hedy Läets

Olen Emilia ja õpin Kuusalu Keskkoolis 10. klassis. VeniVidiVici raames läksin ma üheks nädalaks vahetusõpilaseks Noarootsi Gümnaasiumi. Ma polnud varem sellest koolist midagi kuulnud, niiet läksin sinna sisetunde järgi, kui uurisin võimalikke vahetuskoole. Mõte jäi sellel Noarootsi Gümnaasiumil pidama ja korraga teadsin, et pean selle kooli valima.

Programmis osalesin, sest eelmine aasta mu parim sõbranna käis sellega kahes koolis õppimas ning talle meeldis viimases koolis nii väga, et läkski sinna gümnaasiumisse.  Lisaks sellele tahtsin näha teistusuguseid keskkondi peale minu enda kooli.

Paar päeva enne vahetusse minemist hakkasin ma kartma. Arvasin, et äkki ma ei sulandu sisse või siis keegi ei pane mind tähele.

Need hirmud õnneks osutusid valeks. Mind võeti seal hästi vastu. Klassikaaslased olid pigem huvitatud, kes ma selline olen ja miks ma sinna kooli tulin. Mind väga üllatas, kuhu kooli ma sattusin- mul polnud õrna aimugi, et seal elavad kõik gümnasistid ühiselamutes.  Tänu sellele oli mul kergem sisse elada, sest olin päevad läbi koos erinevate inimestega, mitte ühe kindlaga.

Vabal võtsin osa huviringidest- sulgpallist ja joogast. Toimus ja missi ja misteri valimine, mis tehti väga humoorikaks. Õhtuti olin koos teiste noortega. Meil tekkis hea klapp.

Viimasel õhtul tundsin, et ma soovikski sinna kooli minna õppima. Mulle nii meeldis see õhkkond- majutus, noored ja õpetajad.

Kindlasti ma soovitan õpilastel osaleda VeniVidiVici programmis, sest see laiendab silmaringi, näitab teisi õppimisvõimalusi ja avab silmad ka oma kooli suhtes.