fbpx

Author: VeniVidiVici

Õpin Viljandi Paalalinna Koolis 7.klassis. Läksin vahetusõpilaseks Kolga-Jaani Põhikooli. Tahtsin sinna kooli minna sellepärast, et saada uusi tutvusi ja kogemusi, näha sealseid õppimisviise ja oma sõprasid. Kuna õppisin oma esimesed 4 kooliaastat seal, siis tean paljusid. Programmiga võtsin ühendust tänu oma huvijuhile. Ilma VVV programmita ei oleks mul ilmselt olnud sellist võimalust.

Esimesel hommikul kooli minnes oli väike pabin sees, aga kui koolimajja jõudsin, valdas mind suur rõõm. Mind võeti väga soojalt vastu. Kindlasti olin ka väga rõõmus, et saan veeta 2 nädalat oma endise klassiga. Olin ka ennast selleks valmis pannud, et kõik õpetajad küsivad palju küsimusi. Alguses ma küll olin arg ja ei julgenud väga rääkida, aga hiljem jooksis jutt juba paremini.Mulle meeldis selle 2 nädala jooksul kõik. Kool oli väike, aga palju meeldivam kui suur linna kool. Minu 8 klassikaaslast olid ülimalt toredad ja tundides sai ikka vahel naerda ka. Sellises väikses klassis on tunduvalt parem õppida kui suures klassis. Õpetajad olid lahked, toredad ja meeldisid mulle väga. Nad seletasid teemad väga selgelt lahti ja aitasid, kui vaja oli.

Need 2 nädalat vahetusõpilasena möödusid väga kiiresti. Selle aja jooksul sain ma aru, kui tore on õppida väikses maakoolis. Seal koolis on väga soe õhkkond ja õpilaste vaheline suhtlemine on parem kui linnakoolis. Minu üllatuseks oli see, et Kolga-Jaani kool on õppeprogrammiga väga ees. Soovitan kindlasti kõigil oma sõpradel õpilasvahetusse minna, sest see on tore, kogemuste rikas, huvitav ja igaljuhul saab uusi sõpru.

Laureen Soll

Kas minna vahetusõpilaseks või ei? Kas see on minu jaoks vajalik? Kas ma olen nii julge, et teha see samm oma elus? Arvan, et enne VeniVidiVici ankeedi täitmist on iga inimene endale neid küsimusi esitanud.

Mina õpin Kohtla-Järve Järve Gümnaasiumi 11.R klassis ja vahetusperioodiks otsustasin minna Rocca al Mare kooli. Kahjuks ei osalenud selleks momendiks Rocca al Mare kool veel programmis, aga ma ikkagi otsustasin panna selle kooli nime oma ankeeti. Millist rõõmu ma tundsin, kui mulle kirjutas koordinaator, et Rocca al Mare kool on nõus mind vastu võtma! See oli minu jaoks vapustav uudis.

Tallinnas elasin ma onu juures. Õnneks ta ei ela Rocca al Mare koolist väga kaugel ning mu koolitee võttis aega umbes 30 minutit, millest 15 sõitsin bussiga.

Enne vahetust olin põnevil ja tundsin rõõmu, et lõpuks ometi jõudis kätte see aeg. Esimesel koolipäeval oli mul aga päris hirmus tunne, kuna sattusin minu jaoks täiesti tundmatusse maailma ja täiesti tundmatute inimeste hulka. Samuti kartsin, et klassikaaslased ei võta mind vastu, aga minu kartused olid asjatud, kuna kohe esimesel päeval leidsin sõpru, kes on üliägedad inimesed.

Mul õnnestus osaleda kooli kõnevõistlusel, mis toimus emakeelepäeva puhul. Meie koolis toimuvad samuti kõnevõistlused ja mul oli väga põnev seda üritust pealt näha ning hiljem võrrelda enda kooli omaga. Rääkides veel, mis koolis toimus või kuidas kool välja nägi – kujutage ette – istud füüsika, matemaatika või eesti keele klassis, pöörad pilgu aknast välja ning aknast paistab sulle vastu meri, kas sinine või hall, see juba ei oma tähtsust, aga ka igapäevane kooli minek mere ääres – kas pole fantastiline, eks ole?

Minu vahetuse viimane päev lõppes aga lahedalt ja emotsionaalselt, kuna mul õnnestus külastada Tallinna sünnipäevapidu. Järgmisel päeval oli minu klassiõel sünnipäev ja sõbrad tegid talle üllatuspeo, millele sattusin ka mina. See kutse oli täiesti spontaanne. Ma jalutasin Vanalinnas, olin InstaLive´is ning mu klassiõde nägi seda ja kutsus mind peole, mis toimus samuti Vanalinnas. Jõudes kohale olid kõik uued sõbrad üllatanud, et ka mina olen siin.

Kõik mu tuttavad teadsid, et juba järgmisel päeval sõidan ma Järvele. Lahkudes peolt küsis üks klassivend: „Kas sa kutsud mind enda juurde Järvele, ma tahan Sompas käia?“. Sellele küsimusele ma ei saanud vastata eitavalt. Kaks klassiõde tulid mind õue saatma. Kui me hakkasime nö hüvasti jätma, ütles üks neist: „Näeme esmaspäeval.“ Kahjuks see polnud nii, kuna osalesin vahetuses ainult ühe nädala. Nii kurb oli lahkuda Tallinnast ja nende inimeste juurest, sest selle ühe nädalaga see linn ja need inimesed muutusid minu jaoks teiseks pereks.

Kui ma hakkan kokku lugema neid kordi, millal minult küsiti, kui tihti sa Tallinnas käid, millal sa järgmine kord tuled, ei jätku mul sõrmi. Ning väga palju olen kuulnud ka sellist lauset: „Nii tore, et mul on nüüd vene keelt kõnelev sõber.“

Ma võiksin jääda siia rääkima veel ja veel ja veel, nii palju on kirjutamata, aga lõpetuseks:

Aitäh kõikidele õpetajatele, minu uutele klassikaaslastele, kes tegid minu vahetuse unustamatuks ja imeliseks. Jään neid igatsema!

Jutu alguses ma kirjutasin küsimused, millele mina vastasin „JAH“. Võtke oma julgus kokku, tehke samuti ja te ei kahetse. See on elu üks suurimaid ja ägedamaid kogemusi. Kasutage sellist võimalust!

Anastassia Igonina

Olen Tallinna Ühisgümnaasiumi 10. klassi õpilane Hendri. Vahetusõpilasena õppisin ma nädala Noarootsi koolis. Valisin selle kooli, sest see on minu koolist palju väiksem, olin sellest koolist palju head kuulnud ja tahtsin kogeda ka ühikaelu. Vahetusse soovisin ma minna selleks, et näha kuidas käib õppimine ka teistes koolides ja saada üks uus ja põnev kogemus.

Pühapäeva õhtul kui läksin Tallinnast bussile olin natuke hirmul, et kas mind ikka võetakse omaks, kuid juba tee peal tutvusin ma uute inimestega, mis oli muidugi väga tore. Lootsin sisimas, et mind võetakse ilusti vastu ja leian ka endale uusi sõpru – nii ka läks!

Mu klass oli väga tore. Kohe kui uksest sisse astusin, hakkasin uute klassikaaslastega suhtlema ja sain endale ka pinginaabri. Kõik õpetajad olid väga toredad ja polnud ühtegi tundi, kuhu ma poleks tahtnud minna. Kool on väga hubane, vaibad on maas ja õpilased käisid sokkides. Veel meeldis mulle ka see, et klassil oli oma kindel koduklass, kus toimusid enamus tunnid. Koolipäevad läksid väga kiirelt, tänu sellele jäi aega üle, et käia trennides ning tutvuda ümbruskonna ning teiste õpilastega. Saime käia ka Haapsalus.

Kui algul kartsin, et suhtlen ainult nende paari inimesega keda enne juba teadsin, siis hea üllatusena polnud see üldse nii. Kõik olid väga sõbralikud ja see oli nädal, mis jääb kauaks meelde.

Soovitan kindlasti osaleda programmis kõikidel, kes otsivad oma ellu uusi kogemusi, soovivad endale uusi sõpru ja tuttavaid või tahavad lihtsalt vaheldust.

Tallinnast Jänedale

Olen Tallinna 32. Keskkooli 8.B klassi õpilane Helis. Vahetusõpilasena õppisin 2 nädalat Jäneda koolis. Kooli valides oli mul üks kindel tingimus: kooli peab olema väike. Jäneda kool jäi mulle nimekirja vaadates kohe meelde ja puges miskipärast südamesse. Ja mis kõige lahedam – seal oli peaaegu 20 korda vähem õpilasi kui 32. Keskkoolis.
Õpilasvahetuses olen ka varem osalenud, oma praeguses koolis. Eelmise korra positiivne kogemus tekitas soovi vahetuses veel osaleda. Kindlasti teen ma seda veel!
Algul ei tundnud ma mingit hirmu. Nädal enne vahetust kui avastasin, et kohe-kohe ma tõesti lähen, tekkis väike ärevus. Päev enne minekut ei saanud ma öösel magadagi, ärevus oli lihtsalt nii suur. Olin ma ju minemas täiesti uude keskkonda ja võõraste inimeste juurde. Ja pidin seal olema tervelt kaks nädalat. Kui aga viimaks rongi istusin, muutus kõik rahulikumaks. Pisike närv oli veel sees, aga teadsin, et enam tagasiteed ei ole, järgmine peatus on Jäneda.
Rongijaama tulid mulle vastu kaks klassiõde: tüdruk, kelle juures ööbisin, ja tema naaber. Teadsin kohe, et need on minu inimesed. Edaspidi see tunne aina süvenes.
Kool oli väga armas ja väike, seal õpib kõigest 49 õpilast. Minu jaoks oli see harjumatu, sest oma koolis on igal pool alati hästi palju inimesi.
Esimesest koolipäevast jääb meelde suusatamine, kohe esimesel tunnil. Suusad olid libedad ja minu oskused ei olnud ka kõige paremad. Nii leidsin ma ennast vähemalt viis korda maast. Sabakont sai küll veidi haiget, aga vähemalt oli meeldejääv esimene tund.
Koolis oli palju asju teistmoodi. Näiteks olid neil sööklas kindlad kohad ja vahetunnis sai käia saalis, mis oli ühendatud koridoriga, palli mängimas ning vähemalt kord nädalas toimusid neil kogunemised, kus kogu koolipere sai kokku.
Mulle väga meeldis, et kõik teadsid kõiki ja teati, et ma nende juurde tulen. Teisel päeval tuli üks väike tüdruk minuga rääkima ja vahetunnis rääkis vahetuspereema, kes on koolis õpetaja, kuidas üks väike tüdruk küsis temalt, kas ma olen juba seal ja et ta tahab mind juba väga näha.
Endale suureks üllatuseks sain ma isegi sõbrapäeval kaks kaarti, mis sest, et see oli alles mu teine päev.
Vahetuspere oli väga tore. Sinna kuulusid: ema, isa, tütar ja kolm poega. Loomulikult ei saa mainimata jätta kaht armsat koera ja kaht kassi. Nad kõik olid hästi armsad ja südamlikud ning võtsid mind hästi vastu.
Mulle on meelde jäänud üks armas hetk, kui pereisa tuli mulle ja tütrele kooli järele ning ühe õpetajaga rääkides ütles „Tulin tütardele järele.“ See oli nii armas ja südantliigutav moment.
Pereliikmetega käisin kaasas rahvatantsus, maalimises, klaveritunnis, lastekoori proovis ja liikumisrühma kokkusaamisel, kus koristasime kohalikku mõisat. Veel käisime muusikakooli kontserdil, kus üks poegadest ka esines.
Igav ei olnud mul seal kordagi ja tegevust oli minu jaoks palju. Kui me just parasjagu kuskil trennis või ringis ei olnud, rääkisime ema ja tütrega köögis juttu. Paaril õhtul mängisime nooremate vendadega lauamänge.

Kui mitte varem, siis suvel lähen ma neile külla.
Kindlasti soovitan ka teistel õpilasvahetuses osaleda. See on imeline kogemus ja selle käigus saab palju uusi sõpru.
Kui sa kahtled, kas minna õpilasvahetusse või mitte, siis kindlasti mine. Alati tasub minna, sest kui sa ei proovi, ei saa sa iialgi teada.

Päikest teile kõigile
Helis Ilumäe

Mina õpin Tallinna Mustamäe Humanitaargümnaasiumis. VeniVidiVici raames ma läksin Tallinna Saksa Gümnaasiumisse. Valisin just selle kooli, sest see on eesti kool saksa keele süvaõppimisega.

Mulle vene koolist oli väga tähtis oma teadmissi kontrollida ning panna end proovile teises (keele)keskkonnas. Mind ajendas programmis osalema tahtmine suhelda teiste inimestega ja leida endale uusi  sõpru.

Enne vahetusõpilaseks saamist mul oli väga rõõm kohtuda uuste õpilastega. Ma kartsin, et ma ei leia koolis õiget kabinetti, kus toimuvad tunnid. See kõik oli asjata – mulle väga meeldis kool, õpetajad, klassikaaslased ja õpetajad, sest kõik olid väga sõbralikud ja avatud. Klassikaaslased aitasid mind tundides õppematerjalidega.

Õpilasvahetusest positiivsest mulle jäi meelde see, et sain hästi aru matemaatikast ja füüsikast just selles koolis, sest õpetajad väga selgesti näitavad ning räägivad tunni teemast. Mind üllatas koolis see, et kõik õpilased ja õpetajad on väga sõbralikud venelaste suhtes ja tundides on päris vaikne ning minu klassikaaslased väga hästi valdavad inglise keelt. Mina soovitan muidugi sõpradele osaleda selles programmis, sest see on suurepärane kogemus ja võimalus muuta oma tavalist koolielu.

Darja Hrustaljova

Olen Tornimäe Põhikooli 9. klassi õpilane Irma Jäe ja õppisin nädala aega Keila koolis. Keila kooli valisin sellepärast, et tahtsin minna kuskile, kus on palju õpilasi ja hoopis teine keskkond. Ühesõnaga väljuda oma mugavustsoonist.

Esialgne plaan minna õpilasvahetusse oli juba eelmine aasta koos klassiõega, aga kahjuks ei leidnud me sobivat aega ja see jäi ära, kuid see aasta võtsin asja üksinda ette ja käisin ära.

Päev varem sõitsin ma vahetusperre, kelleks olid minu sugulased. Noorim perepoeg tutvustas mulle Keilat, kus asub kool, muusikakool, keskväljak ja jalutasime lihtsalt linna peal ringi. Esmapäeval pidi kooli minema, kusjuures tunnid hakkasid 30 minutit varem kui minu oma koolis. Kool oli tõesti suur ja igal hommikul kooli uksest sisse astudes ütles direktor kõigile: „Tere!“. Koridoris ootasid mind minu tugiisik ja klassijuhataja, kes oli väga sõbralikud. Klassikaaslased olid väga abivalmis ja toetavad, samuti ka õpetajad, kellele väga meeldib see idee, et õpilased saavad käia vahetuses.

Vahetuse aeg sattus sõbrapäeva nädalale, kus korraldati erinevad tegemisi: südamete jagamine ja paarilise leidmine ning seejärel pildistamine, peale kooli toimus ka algklasside playback, kuhu ma kahjuks ei jõudnud, sest otsutasin just sellel päeval külastada ka Keila muusikakooli.

Esmaspäeva õhtul käsin koos pere isaga võrkpalli trennis, kus nägin oma teisi sugulasi, kes samuti elavad Keilas. Kolmapäeval sõitsime Keila joale, kus avanes imeline vaatepilt.

Reedel oligi juba viimane päev. Koolis toimus Vabariigi aastapäevale pühendatud aktus, kus esines koor ja muusikakooli õpilased. Klassikaaslastega jätsin hüvasti nii reedel, kui ka neljapäeval, sest osad sõitsid reede hommikul Peterburgi.

Kindlasti soovitan kõigil, kellel vähegi huvi on, võtta ette see teekond. Vahetuses osalemine annab sulle palju erinevaid kogemusi, mis on kindlasti positiivsed. Samuti saad sa kogeda erinevaid õpetusstiile, sest kõik õpetajad õpetavad erinevalt. Loodan ise, et see vahetus ei ole minu viimane.

Irma Jäe

Mina olen Maarja ning ma käin Abja Gümnaasiumis. Minu vahetuskooliks oli Tallinnas asuv Kuristiku Gümnaasium.

Selle kooli valisin ma seetõttu, et seal õpib mu onupoeg ja samuti asus seal lähedal ka mu onu kodu, kelle pool ma vahetus perioodil elasin. Vahetusse soovisin ma eelkõige minna uute kogemuste ning sõprade tõttu. Vahetult enne vahetusse minemist tundsin ma ootusärevust ning ka veidike hirmu uute klassikaaslaste ning kooli ees, kuid hirm kadus kohe kui ma kooliuksest sisse astusin ning oma klassikaaslasi kohtasin. Kuristiku kool oli väga, väga tore kool kuhu tahaksin tulevikus kindlasti tagasi minna, toredad olid ka mu uued klassikaaslased ning õpetajad kes mind alati aitasid. Samal ajal toimus koolis ka sõbranädal millega seoses toimus igasuguseid vahvaid tegevusi. Kuristiku kool erines vägagi minu koolist juba ainuüksi välimuse ja suuruse poolest.

Aeg Tallinnas möödus väga ruttu ning oli täis toredaid seiku ning emotsioone. Kindlasti julgustan ma kõiki selles programmis osalema, sest see kogemus ning uued sõbrad on seda kindlasti väärt!

Maarja Peterson

Olen Kuusalu Keskkooli 9.b klassi õpilane Klaara Saar ning õppisin nädal aega Kärdla Ühisgümnaasiumis.

Olin kindel, et kool, kuhu minna tahan, peab olema Hiiumaal, sest mulle meeldib Hiiumaa ning kuna tahtsin saada vahetusõpilase kogemust, siis miks mitte just seal… Antud kooli valik tuli praktiliselt loosi tahtel.

Tahtsin programmis osaleda, et leida uusi tuttavaid, saada uusi kogemusi ning vaheldust igapäevaelule. Enne vahetusse minekut, ei olnud mul erilist ärevust ega hirmu, pigem olin põnevil.
Õppisin nädal aega koos 9.b klassiga. Klassikaaslased ja õpetajad olid väga toredad, sõbralikud, lahked ning mõistvad. Nädala jooksul, lisaks õppimisele, aitasin Kärdla kooli õpilasesinduse liikmeid, valmistades koos nendega sõbrapäevaks vahvleid ja kaunistades koolimaja. Osalesin ka meie klassi klassiõhtul ning kuna tegelen ise ratsutamisega, siis külastasin ka koos klassikaaslasega kohalikku talli. Vahetuse viimasel päeval käisin koolis toimunud kontsert-aktusel (kus esinesid ja kuulasid-vaatasid ka osad minu klassi õpilased).
Ööbisin väga vaikses ja rahulikus Kärdla kooli õpilaskodus.
Nädal oli väga tore ning meeldiv vaheldus oma koolile. Kindlasti soovitan ka teistel programmis osaleda, kellel see julgus ning kellel julgust pole, siis, kuulge, see on teile hea eneseületus! Päriselt ka võtavad õpilased teid viisakalt vastu ning omast kogemusest võin ka öelda, et mitte ainult klassikaaslased, vaid ka teised kooliõpilased ja õpetajad on valmis teid ALATI abistama! Pole midagi karta, saate hoopis toreda kogemuse ning mitmeid uusi tutvusi :).

Klaara Saar

Anna Šaškina ja Saina Mamedova on kaks julget Sillamäe Eesti Põhikooli tüdrukut, kes otsustasid koos osaleda Eesti-siseses õpilasvahetuseks, sihtkooliks valiti Toila Gümnaasium.

Anna Šaškina muljed. Proovin teile seletada, kuidas möödus minu vahetusnädal. Arvasime klassiõega, et kõik õpilased tulevad kohe meie juurde ja hakkavad suhtlema, aga tegelikult see päris nii ei olnud, ehk ka seetõttu, et ma ise ei julgenud nendega kohe suhtlema hakata. Esimesel päeval esimene tund oli inglise keel ja ma saan öelda, et inglise keele tase on Toilas palju parem kui minu koolis. Teisipäeval hakkasime õpetajatega rohkem suhtlema ning kesknädalal hakkasime kõigiga vaikselt suhtlema. Mu lemmikpäevaks kujunes neljapäeval, mil juba kogu klassiga suhtlesime ja käisime kõik koos uisutamas. See oli nii lahe! Tahan öelda, et 9.klass Toilas on tegelikult väga tore ja sõbralik. Arvan, et järgmisel aastal lähen nende klassi õppima! Kui tuua välja mõned erinevused Sillamäe Eesti Põhikooli ja Toila Gümnaasiumi vahel, siis

Saina Mamedova muljed. Tahtsin õpilasvahetusse minna juba eelmisel aastal, aga ei julgenud. Sellel aastal läksin Toila Gümnaasiumisse. Valisin selle kooli, sest kavatsen pärast 9. klassi lõpetamist seal edasi õppida. Vahetusperioodil elasin oma kodus. 

Toila kool on päris suur, see koosneb kahest hoonest, üks on uus ja teine vana (ehitatud 19.saj), ma veel ei ole varem käinud niisuguses koolis. Kõik õpetajad, kellega tuttavaks sain, meeldisid mulle väga, igal õpetajal on oma meetod, kuidas õpetada. Aga suureks üllatuseks oli mulle see, et minu klassikaaslased peaaegu üldse ei rääkinud tundide ajal, isegi kui õpetajad küsisid midagi või palusid vastata küsimusele, siis kõik vaikisid, aga meie koolis õpilased, vastupidi, kogu aeg räägivad ja tahavad ise vastata. Minu klassikaaslased olid väga tagasihoidlikud ja vaiksed. Alguses ei julgenud nad minuga tutvuda ja esimestel päevadel kahjuks ma ei suhelnud nendega, alles nädala lõpus me hakkasime natuke rohkem suhtlema. Ja mina sain aru, et nad on sõbralikud ja väga toredad, aga nendel on vaja natukene rohkem aega selleks, et nad harjuksid oma uue klassikaaslasega.
Toila koolis on palju sõbralikke õpilasi, kõige seltskondlikumad on 7. ja 12. klass. Meil oli üks vaba tund, siis ma ei teadnud, mida teha ja otsustasin, et lähen eesti keele õpetaja juurde, ta on ka meie koolis eesti keele õpetaja. Tal oli sel ajal tund 12. klassiga ja seal ma tutvusin nendega, see klass on väga sõbralik. Nad rääkisid palju põnevat Toila kooli kohta ja andsid soovitusi, kuidas gümnaasiumis hakkama saada. See klass on väga tore, kahju, et nad õpivad selles koolis viimast aastat. Veel mulle väga meeldis, et kehalise kasvatuse tunni ajal me uisutasime. Meie koolis pole liuvälja ja see oli  minu jaoks midagi uut.

Toila koolis mulle meeldis väga ja ma arvan, et järgmisel aastal lähen sinna õppima, aga minu kool meeldib mulle rohkem ja ta pole minu kodust nii kaugel. Ma naudin neid viimaseid kuid, kui ma õpin veel oma koolis.

Soovitan selles programmis kõikidel osaleda! See on väga põnev, sa leiad endale uusi sõpru, näed, kuidas õpetatakse teistes koolides ja hakkad rohkem austuma oma kooli. Arvan, et järgmisel aastal sõidan vahetusõpilaseks kuskile kaugemale.


 

healthrpose