Author: VeniVidiVici

Kell on 6.30, kui äratuskella tüütu helin mind mu magusast unest äratab. Avan vaevaliselt silmad ja lükkan äratuse kinni. On esmaspäeva hommik. Ronin vastumeelselt voodist välja ja tunnen, kuidas mu paljad varbad külma põrandaga kokku puutuvad. Põranda jäisus äratab mind üles ning nüüd jõuab mulle kohale, et juba veidi rohkem tunni aja pärast sisenen ma uude kooli. Mind on ees ootamas kaks nädalat võõras koolis. Mind tabab ärevus. Valin endale selga kõige ilusamad riided, mis mu kapis leiduvad ja sätin enda juuksed tavapärasest korralikumalt. Hommikust süües ei suuda ma ema jutule keskenduda, mu mõtted on mujal. Mis saab, kui ma uues klassis kellegagi suhtlema ei hakka? Kas ma meeldin neile? Kas nad võtavad mu hästi vastu? Kas ma peaksin minema ise kohe kellegagi rääkima või algul veidi ootama? Need ja veel paljud küsimused, mis kaasnevad õpilasvahetuse või uude kooli minemisega, keerlevad mul peas. Ma ei pane tähelegi, kuidas kell lendab ning juba peangi ma oma sammud bussipeatuse poole seadma.

Longin vaikselt peatuse poole. Need kaks kilomeetrit oleks just kui mu elu pikimad. Väljas on pime ja meeletult külm ning just täna olen ma suutnud oma kõrvaklapid koju unustada. Mu mõtted rändavad jällegi kõige ees ootava peale ning nüüd tabab mind tõsine hirm. Hetkeks mõtlen otsa ringi pöörata ja koju tagasi minna ning hiljem öelda, et jäin haigeks, kuid sean siiski oma sammud vapralt edasi.

Veidi aja pärast olen juba bussi peal ning loen peatusi, mis veel jäänud on ning siis tulebki minu peatus. Astun bussist maha, nüüd pole mul enam tagasiteed. Järgnen teistele õpilastele, kes ka ilmselt samase kooli suunduvad. Mu süda lööb kiiremini, kui kunagi varem kui ma lõpuks koolimaja uksest sisse astun. All garderoobis võtab mind vastu lahke valvuritädi, kes rõõmuga mind õige klassi nagide juurde juhatab.

Olen saanud just oma jope nagisse panna, kui kuulen kellegi häält minu nime lausuvat. Pööran oma pea hääle suunas ning minu ees seisab lühiksest kasvu ja rõõmsa näoga tüdruk. Veidi tutvudes saan teada, et tema on minu klassipoolne mentor. Koos seame sammud algava tunni suunas. Nüüd on juba kuidagi palju julgem. Klassi jõudes mu julgus kaob, tunnen end kummaliselt, keegi justkui ei märkaks mind. Istun vaikides oma kohal ja lihtsalt jälgin klassis toimuvat.

Esimene tund möödub mul klassikaaslasi uudistades ja minu mentor üritab mulle nimepidi teisi tutvustada, kuid enamik nimesid läheb mul kohe meelest.

Vahetunnis on kummaline olla. Ma ei taha telefonis olla, sest kardan jätta muljet nagu ma ei tahaks teistega suhelda, aga samas pole mul hetkel midagi teha. Kõigil tundub miskit põnevat käsil olevat ja nii ma siis lihtsalt istugi ning jälgin teisi. Hetkeks jõuan juba mõelda, et äkki see ei olnudki nii hea mõte siia tulla, ehk peaksin ma oma vahetuse varem lõpetama. Hetkel lohutan ma ennast mõttega, et see kõik alles algus ja ehk ajaga läheb paremaks.

Ja tõsi nii see ongi. Peale kolmandat tundi tuleb mu juurde üks tüdruk. Ta naeratab mulle ja tutvustab ennast, ta tundub tore. Ühtlasi on ta teine inimene, kellega ma siiani oma klassist rääkinud olen. Kuid koolipäeva lõpuks olen ma juba paljudega tutvunud ja veidike rääkinud. Kummaline on aga see, et ükski õpetaja pole palunud mul ennast tutvustada. Ega ma sinna klassi ette endast rääkima väga just minna ei taha, aga ehk aitaks see mul veidi klassiga rohkem sõbraks saada. Kuid mida päevad edasi, seda rohkem hakkan ma klassiga suhtlema ning nüüd on lausa kurb mõelda, et varsti pean ma siit lahkuma. Hea meelega jääks ma kauemaks. Kuid peagi saab minu kahenädalane seiklus läbi ning nii kurb kui see ka poleks, pean ma lahkuma, iga hea asi saab kord otsa. Aga alati on ju võimalus uuesti külla tulla, mida ma tõenäoliselt kevadel ka teen.

Helis Ilumäe

Mina, Katarina Põldur käisin vahetusõpilaseks Olustvere Põhikoolis. Olen igati rahul, klass võttis mind kohe omaks ja abistas. Mul oli ilmselt ka veidi kergem, kuna mu kaks väga head sõpra käisid selles klassis ja nii oli mul ka kergem sulanduda.
Minu nädal langes kokku vastlapäeva ja sõbrapäevaga. Vastlapäeval toimus teatevõistlus pargis, kus pidime teatud maa jooksma, siis läbima teatud maa puusuuskadel ja seejärel viskama täpsust. Sõbrapäev möödus samuti väga lõbusalt. Õhtul toimus sõbrapäeva disko, mis oli koos Teenindus- ja Maamajanduskooli õpilastega.
Olustvere kooli õpetajad meeldisid mulle väga. Kõik olid sõbralikud ja leebemad kui minu kodukoolis. Ikka uuriti, et kuidas on minu koolis hindamine ja kus maal meie praegu oleme.
Sain klassiga väga väga lähedaseks ja lubati mind kutsuda ka klassiõhtutele. Samuti küsiti, kas tulen veel vahetusõpilaseks ja vastasin neile kohe et loomulikuly. Sain endale ka sõpru nii seitsmendast kui ka üheksandast klassist. Pisemas koolis on õpilased kokku hoidvamad, kõik teavad kõiki ja suheldakse üksteisega. Suuremas koolis ei teata isegi oma paralleelikaid.
Huvitav kogemus oli ka see, et söökla ei asunud koolis, vaid veidi eemal. Tore oli jalutada värskes õhus. Mulle isiklikult meeldis ka see et Olustvere koolis sai süüa peale kolmandat tundi aga minu koolis alles peale viiendat tundi.
Sain olla ka ühe päeva korrapidaja, see kogemus oli tore. Pidin tahvlit puhastamaja võtme tooma ja viima õpetajatetuppa. Oli väga vahva kogeda seda, kuna minu koolis pole sellist asja ültse, klassiuksed on vahetundides lahti ja õpetaja puhastab tahvlit.
Olen oma vahetusega väga rahul. Loodan, et mul tekkib võimalus veel minna Olustvere kooli vahetusõpilaseks.

Katarina Põldur

Olen 13-aastane Viljandi Kesklinna Kooli 7.klassi õpilane ning õppisin vahetusõpilasena 15.-19.jaanuarini Kadrioru Saksa Gümnaasiumis. Valisin selle kooli, kuna mu poolõde on lõpetanud seal põhikooli ning õpin ise ka saksa keelt. Samuti oli soov minna kooli, mis oleks Tallinna kesklinnale ligidal ning seetõttu valisingi KSG-i.

Sõitsin pühapäeva pärastlõunal perega Viimsisse, kus elavad head sõbrad, kelle juures ma vahetusperioodil elasin. Õhtul sõitis ülejäänud pere Viljandisse tagasi ning mina jäin sinna. Esmaspäeva hommikul kooli minnes oli väike närv sees, kuidas mind vastu võetakse, kuid kõik sujus suurepäraselt. Klassikaaslased olid toredad ning sõbralikud, sain omale nendeks päevadeks tugiõpilase, kes oli vajadusel abiks ning näitas klassiruumide asukohad kätte. 5 päeva möödusid märkamatult kiiresti ning reedeks olin kindel, et tahaksin sinna pikemaks jääda.
Õppetöö osas oli minu kodukool üsna palju eespool ning seetõttu pidin ka matemaatika kontrolltöö kaasa tegema. Õpetajad olid üsna toredad, kuid üksteisest väga erinevad. Võrreldes minu kodukooliga oli paar erinevust ka: näiteks polnud koolikella, sellega seoses olid ka õpilased tunni algusaja suhtes vabamad, polnud eesti keeles ja matemaatikas tasemerühmi ning neil on loovtöö 7.klassis, kuid meil 8.klassis.

Vahetusperega tegime iga päev midagi põnevat: korraldasime filmiõhtuid, külastasime Viimsi spad ning KUMU kunstimuuseumi. Sain iga päev jalutada lumises Tallinna vanalinnas, kuna vahetuspere vanemad töötavad seal.
Reedel ütlesid paljud klassikaaslased, et ma jääksingi nende klassi ning ma olin nendega üsna nõus. Kui klassijuhataja küsis, kes tahaks Viljandisse sama programmiga mulle külla tulla, tõstis üle poole klassi käed. Jään kindlasti nendega edaspidi suhtlema ning ehk lähen sinna kunagi tagasi.

Kokkuvõttes oli see väga positiivne ja äge kogemus ning soovitan seda kõigile!

Elsbet Helena Tiitus

Ma olen Lasnamäe Vene Gümnaasiumi õpilane ning hiljuti toimus mu viies õpilasvahetus. Eelmised vahetused õpetasid mulle tohutult palju ning tõid hindamatut kogemust. Kui mul tekkis uuesti võimalus osaleda, ma täitsin vahetusõpilase ankeedi ilma mõtlemata.
Koolivalik
Selle imetoreda nädala ma veetsin Tallinna Saksa Gümnasiumis. Miks just see kool? Seda küsiti minult väga palju, aga ma siiamaani ei oska vastata. Ma ei olnud sellest koolist midagi kuulnud, mul polnud seal tuttavaid. Kooli valimisel oli mul ainuke tingimus – et kool asuks Tallinna piiris. Vaatasin koolide nimekirja, valik oli hästi lai, konkreetseid mõtteid polnud. Selle kooli valisin südame järgi ja ma ei teinud viga. Paremat vahetust ma ei oleks isegi mitte soovida.
Esimene päev
Vaatamata sellele, et see polnud kaugeltki esimene vahetus, tundsin kõigile vahetusõpilastele tuttavat ärevust: kuidas minusse suhetakse ning kuidas vastu võetakse? Üllatused algasid kohe esimese päeva algusest. Tulin kooli teiseks tunniks nagu oli tunniplaanis pandud. Kohale tulles selgus, et õpetaja jäi haigeks ja pidin tulema alles neljandaks tunniks. Kooli direktor, kes oli mu kontaktiisikuks selleks nädalaks, osutus suurepäraseks inimeseks. Ta näitas mulle koolimaja ja terve nädala jooksul oli minu toetajaks, mille eest olen talle väga tänulik. Kui saabus neljanda tunni aeg, viis ta mind klassi ja tutvustas minu klassikaaslastele. Seisin klassi ees ja olin hämmelduses – kõik ju vaatavad minu poole väga tähelepanelikult. Istusin esimese pingi taga ja ei julgenud taha vaadata. Esimesel vahetunnil seisin kabineti kõrval, uurisin uusi kaasõpilasi. Mina olin väga üllatanud, aga mitte ükski minu klassikaaslastest ei proovinud minuga suhtlema hakata, nad isegi ei vaadanud minu poole. Ootasin ja lootsin… Tunnid möödusid, midagi ei muutunud. Saabus vahetund enne saksa keele tundi ja järsku minu juurde tulid kaks neiut juttu ajama. Tunni käigus veel kaks tüdrukut alustasid minuga suhtlemist. Pärast selgus, et need tüdrukud õpivad minu paralleelis ning oleme nendega koos ainult keeletundidel. Olin segaduses, otsustasin veel oodata ilma järeldust tegemata. Aga peas tekkis küsimus: miks ma siia vahetusse üldse tulin? Eesti keelt ju ma juba oskan (õppisin selgeks esimeste nelja vahetuste jooksul).
Teine koolipäev
See päev algas jälle keeletundidega. Inglise keel, vene keel… Jätkasin suhtlemist nende tüdrukutega, kellega eelmisel aastal. Nad rääkisid enda klassist ning selgus, et minu esmamulje klassist ei olnud väär. Mu klass on väga kinnine ning endasse tõmbunud. Pidin selle probleemi ära lahendama. Läksin direktori juurde ja arglikult palusin klassi vahetada. Tal oli kurb seda kuulda, aga ta ei saanud eituda. Samal vahetunnil tutvustas mind direktor uuele klassile – 11B. See oli armastus esimesest silmapilgust. Atmosfäär klassis oli sõnuseletamatu, nii lahke, sõbralik ja justkui südamelähedane. Naeratus ei kadunud näolt. Sel päeval olin nagu seitsmendas taevas, nautisin minu klassi, minu vahetust, minu elu. Nii jätkus terve nädala. Ma lihtsalt ei uskunud, et see tõesti toimub minuga, et mul võib nii hea olla. Selles koolis, selles klassis ma tundsin end just kui kodus, väga palju naeratasin, naersin ja rääkisin. Olin täiesti õnnelik!
Nädala jooksul koolis toimus väga palju erinevaid üritusi: alates stiilinädalast ja lõpetades välisministeeriumi ja politseiloengute ning Kumusse minekuga. Loomulikult, klassivälised üritused aitavad seltsielule ja sõbrunemisele kaasa ning ainult ühe nädalaga need inimesed said minule väga lähedaseks. Kui saabus reede ehk aeg oma kooli tagasi minna, tulid pisarad silma. Ei tahtnud isegi mõelda lahkumise peale. Ma oli sunnitud oma kooli tagasi tulla, aga mu süda jäi sinna – Tallina Saksa Gümnaasiumi 11 B klassiga!

Minu vahetus kestis ainult nädal aega, aga see oli väga sündmusterohke nädal: palju juhtus, palju muutus. Muutus nii minu elus kui ka minu maailmavaates. Praegu ma tean, miks läksin gümnaasiumi – selleks, et veel üks kord VeniVidiVici programmis osaleda. Mulle tundub et see oli kõige olulisem, kõige õpetlikum, kõige parem nädal terve gümnaasiumi jooksul!
Ja mina tungivalt soovitan selles seikluses osaleda! Ma ei saa lubada, et sinu vahetus tuleb ka nii õnnelik ja rõõmus, aga kindlasti huvitav ja unustamatu. Olen kindel, sa ei kahetse!

Anastasia Jevsejeva

Minu nimi on Laura ning ma käisin vahetusõpilasena Saarema Ühisgümnaasiumis. Ma teadsin juba vahetusõpilaseks kandideerides, et kool, kuhu ma lähen, peaks olema suur, sest ise tulen ma koolist, kus on ainult 140 õpilast ning ma tahtsin teada, mis tunne on käia suures koolis. Ma otsustasin minna SÜG-i, sest Saaremaa on koht, kuhu iga päev ei satu ning soovisin äha, kuidas on nende kultuur ja kombed.

Koolis läks väga toredasti. Kõik võtsid mind hästi vastu ning aitasid mind, kui mul abi vaja oli. Selle Saaremaal viibitud kahe nädala jooksul jõudsin ma saada uusi sõpru ning põnevaid kogemusi. Üheks põnevaimaks kogemuseks osutus SÜG-i 11.klassi korraldatud iga-aastane „Kabaree“, mis koosnes tantsimisest, laulmisest ja pillimängust. Ka minu vahetuspere oli imeline ning mind võeti soojalt vastu.

Ma soovitan kõigile, kellel on vähegi huvi, poovida, mis tunne on vahetusõpilane olla: täita ankeet ning minna mõnda Eesti kooli, sest see annab sulle kogemusi ning sõpru kogu eluks.

Laura Johanna Kask

Mina olen Liisi ja ma jäin oma õpilasvahetusega väga, väga rahule! Harjumatu oli sisse astuda nii vaiksesse ja tillukesse kooli. Mind võeti peaaegu kohe nagu enda klassi omaks. Poisid alguses veidi pelgasid, aga mind tundma õppides said meist päris head sõbrad. Minu klassis oli siis 7 õpilast (2 tüdrukut ja 5 poissi). Päris suur hüpe 25 õpilasest klassist.
Tunnid olid tegelikult üsna sarnased minu enda kooli omadega. Eriti palju mul kahjuks õppida ei tulnud, kuna Avinurmes olles oli klassil peaaegu iga päev tööd. Tegin töödes küll nii palju kaasa kui oskasin, aga suurem osa ajast vaatasin ma ka aknast välja või tegin oma koduseid ülesandeid, et mitte oma päris klassikaaslastest palju maha jääda.
Mulle meeldis, et vahetunnid olid suhteliselt lühikesed ja vahetundide ajal tuli kooliraadiost muusikat. See oli midagi uut ja huvitavat.
Tegelikult sattusin ma ühte klassi oma perekonna tuttavaga, kes algul mind ära ei tundnud, aga peale väikest mäluvärskendust tundis ta mind ära. Suhtlesin temaga suurema osa oma õpilasvahetuse ajast. Kahju oli ta üksi sinna poiste sekka jätta.
Klass ise oli nalja täis. Ei möödunud minutitki kui jälle keegi terve klassi naerma pani. Isegi õpetajad muigasid. Oli kohe aru saada, et terve kool on nagu üks pere. Kõik tundsid kõiki. Vahetundides olid mitmete klasside õpilased koos ja vahetasid muljeid oma rängast päevast.
Tunnid algasid 8.25 ning lõppesid enne 15.00. Kuna minu onupoeg käib samas  koolis (3. klass), sain temaga minna nädal aega koos kooli. Talle meeldis see väga.
Mul õnnestus oma uue klassiga võtta osa ka kooli sisesest mälumängu voorust, kus me küll miinuseid saime rohkem kui plusse, aga see-eest saime koos palju naerda ja üksteist veel rohkem tundma õppida. Minu klassis olid naljakad, targad ja väga toredad noored inimesed. Lähen neile loodetavasti varsti külla.
Liisi Lippasaar​

Mina olen Aleksandra. Õpin Saaremaal Leisi Keskkoolis 9.klassis. Oma vahetusse otsustasin minna Jüri Gümnaasiumisse, kus veetsin kaks nädalat. Valisin Jüri Gümnaasiumi sellepärast, et see on suur kool( kokku 1170 õpilast, aga minu koolis õpib ainult 153 õpilast ) ja tahtsin saada uusi kogemusi suure kooli elu kohta.
Õpilasvahetuse kohta kuulsin oma koolis, kus käidi meile sellest programmist rääkimas ning mul tekkis huvi selle vastu. Täitsin ankeedi ja jäin vastust ootama, kui sain oma koolist, kui ka Jüri Gümnaasiumist nõusoleku, tuligi hakata tegutsema. Vahetusperioodil ööbisin ma oma sugulaste juures, kust sain iga päev kenasti kooli ja tagasi.
Esimesel päeval Jüri Gümnaasiumi peauksest sisse astudes oli mul sees närv, sest algul ei teadnud, kuhu minema pean, aga hirm kadus, kui olin klassi sisse astunud.
Ma õppisin vahetusperioodil 9.c klassis, kus õpib kokku 22 õpilast. Minu klassikaaslased ja klassijuhataja olid ääretult toredad ja meeldivad. Minuga hakati kohe alguses suhtlema ja ma ei tundnud kordagi, et olen kõrvale jäetud. Samuti olid kõik õpetajad, kellega kokku puutusin, toredad ja abivalmid. Tundides oli väga huvitav, aga kõik oli teistmoodi, sest Jüri Gümnaasiumis õpitakse teise õppeprogrammi järgi. Vahetusperioodi jooksul sain palju uusi sõpru ja kogemusi.
Tahaksin tänada 9.c klassi selle eest, et nad võtsid mind nii kenasti ja soojalt vastu. Vahetusõpilaseks olemine oli seni minu elu üks kõige ägedam ja võrratum kogemus. Kindlasti soovin ma minna veel õpilasvahetusse.
Soovitan ka teil võtta osa VeniVidiVici programmist, sest see on võimalus luua uusi sõprussuhteid ja panna end proovile.
Aleksandra Trei.

 

Õpilasvahetus Leisi Keskkoolis.

Miks just Leisi Keskkool?

Seal on käinud peaaegu kõik minu isapoolsed sugulased ja isa ka. Samuti on minu vanima õe koolitee on alguse saanud just sellest koolist. Leisi ei ole mulle võõras kant. Olen seal läheduses veetnud kõik oma lapsepõlve suved, seal elavad minu vanavanemad, seal koolis käib minu sõbranna, keda tunnen terve oma elu. Juba 9 aastat on seal ka meie pere suvekodu.

Olen käinud alates esimesest klassist Tallinna läheduses asuvas Laulasmaa Koolis, kus on umbes sama palju õpilasi nagu Leisi Keskkoolis. Laulasmaa piirkond areneb väga kiiresti. Kui 10 aastat tagasi, mil kool ehitati, arvati et kool jääb kohalike laste jaoks liiga suureks, siis nüüdseks ei mahu kõik soovijad kooli ära, juba kuuendat aastat alustab kaks klassikomplekti esimesi klasse. Ruumipuudus on väga suur, klassiruumid väikesed ja kasutusele on võetud kõikvõimalikud vähegi sobilikud ruumid, et õpilased ära mahutada.

Leisi kandis jääb noori peresid vähemaks ja kahjuks otsustati sel aastal keskkooliosa koolist ära kaotada – uue kümnenda klassiga ei alustatud. Leisi Keskkool on pika ajalooga ja aastaid tagasi oli koolis väga palju õpilasi, kuhu praeguseks on suhteliselt vähe õpilasi jäänud. Ruumipuudust seal ei ole, klassiruumid on avarad ja paljud ruumid kasutuseta. Kool remonditi põhjalikult mõned aastad tagasi. Remondi käigus renoveeriti ka 25 meetrise basseiniga ujula.

Leisi Keskkooli üheksandas klassis õpib 15 õpilast, üks nendest elab Ameerikas ja ma ei saanudki päris täpselt aru, kuidas on tema jaoks õppetöö korraldatud, üks tüdruk oli sel ajal õpilasvahetuses.

Sealne kogukond on väike, paljud on omavahel sugulased- kõik tunnevad kõiki. Koolis on alles veel õpetajaid, kes on õpetanud ka minu isa. Osade õpetajatega on isa samal ajal koolis käinud. Ühe klassiõe ema oli minu isa klassiõde ja nii edasi.

Õnneks sain koolis käia koos oma sõbrannaga, kes õpib samas klassis. Arvan, et sellepärast oli esimesel päeval ärevust vähem. Ilma temata oleksin alguses orienteerumisega kindlasti hätta jäänud. Kooli viis meid hommikuti sõbranna ema, tagasi tulime enamasti jalgsi. Elasin sel perioodil oma vanaema juures.

Mu väljanägemine võib olla päris ebatavaline. Ema arvas, et väike koht ja inimesed võivad olla konservatiivsed ning soovitas mul hoolikalt kaaluda, mida koolis kanda ja kuidas ennast meikida. Tegelikult ei tekkinud sellega üldse probleeme. Sain olla täpselt selline nagu tavaliselt. Viimasel päeval rääkisime ja naljatasime natuke mu jalavarjude üle, aga enamasti ei öeldud midagi.

Mind võeti kaasõpilaste ja õpetajate poolt hästi vastu. Kõik olid sõbralikud ja toetavad. Igapäevaselt tunti huvi, kuidas mul läheb. Samas uuriti ka, kuidas meie koolis õppetöö on korraldatud. Koolinädala jooksul sain osaleda teadusteatri etendusel ning käia õppekäigul maalinna ja karstialale.

Kuna meie koolis võimlat ei ole, sain esmakordse kogemuse kehalise kasvatuse tunnist selleks spetsiaalselt ehitatud võimlas. Ka tegevused, mida tunnis läbi viidi, olid minu jaoks mitte harjumuspärased. Õppetundides oli tore, terve klass oli õpihimuline, kõik töötasid kaasa. Suur osa oli kindlasti headel õpetajatel, kes oskasid oma ainet huvitavalt edasi anda, olid kannatlikud, sõbralikud ja kellest peeti lugu. Üheski tunnis ei jäänud tunnet, et midagi jäi arusaamatuks.

Reedel peale koolipäeva lõppu veetsime koos sõbrannaga aega ujulas. Oleks tahtnud Leisi veel üheks nädalaks jääda.

Aitäh Leisi Keskkooli toredatele õpetajatele ja klassikaaslastele!

Alice Juliette, Laulasmaa Kool

Hei!

Mina olen Marii. Tavaline Tartu tüdruk Kivilinna koolist. Ka oma vahetuse otsustasin teha Tartu ühes suurimas koolis, kus oli mul ees palju toredaid sõpru ning superäge vahetusklass, kellega sain oma kaks nädalat veeta. Valisin just Tartu Tamme kooli seepärast, et tõepoolest õpib seal palju tuttavaid ning olen sellest koolist väga palju head kuulnud. Kõik see pidas ka muidugi paika.

Esimesel päeval kooli peauksest sisse astudes oli sees närv. Ma ei osanud ettegi kujutada kui huvitav elu selles koolis tegelikult on.

Mu klass oli täis meeletult sõbralikke inimesi ning esimesest päevast alates võeti mind kohe omaks. Minuga hakati suhtlema ning sain endale uusi toredaid sõpru. Klassijuhataja oli mul samuti tõsiselt tore ja väga sõbralik naisterahvas, kelle antud tunnid ei tekitanud ükski kord igavustunnet. Ka kõik teised õpetajad tegid tunnid põnevaks, viskasid nalja ja olid väga rõõmsameelsed. Kui aga juhtus et mõnes ükskikus tunnis veidi igav hakkas, oli võimalus joosta läbi Tamme vunk. Tamme vunk on teerada mis noolte juhendamisel tegi peale tiiru tervele koolimajale. Tunnid ise möödusid suhteliselt vaikselt töötades. See oli minu jaoks üllatav.

Klassiga koos oli alati huvitav. Käisime koos kuulamas loenguid, uudistasime asju jõululaadal ning vahetuse lõppedes nautisime jõuluballi. Jõuluballiks harjutasime ka koos tantsutundides klassikalisi tantse. Need tunnid möödusid alati lõbusalt ja liiga kiiresti.

Vahetusvõimalusest endast sain teada tänu klassijuhatajale ja kohe tekkis huvi proovida, mis tunne see täpselt on. Esialgu valisin enda kodulinnas asuva kooli, kuid olen kindel, et tahan selles programmis veel osaleda ja siis juba mõnes teise linna huvitavas koolis.

Pole kahtlustki, et soovitan VeniVidiVici programmi ka kõikidele teistele! Võimalus veeta toredaid ja meeldejäävaid hetki teises koolis, on lausa võrratu!

Suur tänu VeniVidiVicile, kes selle kõik võimalikuks tegi 🙂

Haridus on minu jaoks üks olulisemaid asju elus ja kogemus, mille ma olen alles saanud, on üliväärtuslik. Täna lõppesid minu selle õppeaasta kõige huvitavamat ja ebatavalisemat kaks nädalat, mille jooksul ma õppisin teises koolis. Peamine erinevus minu kooli ja VHK vahel on õppekeel. Selle võimaluse eest tuleb tänada üht ülilahedat õpilasvahetusprogrammi, mis tegutseb Eestis – VeniVidiVici.

Eesti keel on vene õpilaste jaoks üks olulisemaid ja raskemaid tunde koolis ja ma pean olema tänulik, et sain hindamatu kogemuse, mida kusagilt mujalt ei leia: õppida eesti õppekeelega koolis. Esialgu oli mul küll väheke hirmus, ma tundsin end võõrana, ma ei saanud päris paljudest inimestest aru, kuid juba kaks nädalat hiljem muutus kõik. Ma sain aru, kui palju ikkagi koolist sõltub, kui lihtne on võõrkeeles ikkagi õppida ja kui toredad on noored ja õpetajad meie riigis! Rahvuste vahe ei mänginud üldse mitte mingit rolli. Tänu igale õpilasele, kes mind aitasid ja toetasid; ma loodan väga, et meie suhtlemine ei ole sellega lõppenud ja mõnega teist võin ma tulevikus tõesti sõpradeks saada.

Ma tahaksin tänada ka õpetajaid ja klassijuhatajat, kes andsid mulle alati nõu ja aitasid. Suur tänu minu koolile ja mind vastu võtnud kooli administratsioonile ehk Rita Juhansonile ja Piret Pitkule – ilma teiepoolse heakskiiduta ei oleks see kõik võimalikuks saanud.

Ühesõnaga, ma soovitaksin VeniVidiVici õpilasvahetusprogrammist osa võtta igal eesti gümnaasiumiõpilasel, nii eesti kui ka vene koolist, sest tänapäeva noor peab olema julge ja mitte kartma vastu võtta uusi väljakutseid, sest ainult niimoodi saab meie põlvkond kaasaegsete probleemidega toime tulla.

Artjom Latuta