fbpx

detsember 2019

Veetsin nädala Saaremaal Kahtla Lasteaed-Põhikoolis. Minu jaoks oli see päris huvitav kogemus. Ise õpin üsna suures koolis, seega ei teadnud, mida oodata ühest väikesest koolist. See kool sai valitud just sellepärast, et tundisn huvi väikekooli elu vastu. Kui rääkisin oma sugulasega sellest tegi ta ettepaneku minna tema kooli.  Tänu temale teadsin osasid õpilasi veel ning olin kuulnud jutte koolist, õpilastest ja ka õpetajatest, aga olla seal kohapeal oli midagi muud.

Koolis telefoni kasutada ei tohtinud, mis oli üks suur erinevus minu koolist, aga sellega harjus kähku ära. Tänu sellele reeglile suhtlesid õpilased üksteisega, mis oli väga tore. Veel üks suur erinevus oli see, et õpetajad tulid ise õpilaste juurde ja seega olid neil lauasahtlid ja nad ei pidanud kogu aeg kõiki asju kaasas vedama. Ka selline kord oli minu arvates väga mugav.

Klassis oli neli poissi ja sellepärast ootasin, et õpetajatele segatakse vahele või mingi väike jutusumin ikka klassis käib nagu on minu koolis, aga õpilased olid tunnis täiesti vait ja tegid tööd kaasa.  Õpetajat kuulati ning teda ei segatud. Enamus ainetes olid nad minust ees, aga tänu sealsetele õpetajatele sain teemadest ilusti aru.

Veel enne vahetusperioodi algust kartsin, kuidas seal minusse suhtutakse, kuid ka sellega polnud probleemi. Kõik nii õpetajad kui ka õpilased olid väga sõbralikud ja toredad . Minu enda klassikaaslased kartsid minuga suhelda. Nädala lõpus juba natuke rääkisime ja kui ma oleks ka teise nädala olnud, siis poleks arvatavasti suhtlemisega mingit muret olnud. Enamus aja veetsin seitsmenda klassiga, sest sealt teadsin kõiki õpilasi.

Sain osa ka Tuleviku Kompassi üritusest, mis toimus Kuressaare spordikeskuses. Seal oli palju erinevaid koole ja tehti reklaami ka erinevatele programmidele. Nägin seal ka VeniVidiVici lauda. Kuna sinna läksid ainult üheksas ja kaheksas klassi olin alguses päris üksi, kuid lõpuks leidsin endale siiski seltskonna. Üritus minule endale huvi ei pakkunud, kuna see oli ikkagi mõeldud nendele, kes Saaremaal elavad või siis õpivad gümnaasiumis. Lisaks sain osa kooli enda poistepäeva üritustest. Päeva teine pool oli mõeldud poistele ja nad viidi Saaremaa Sõjavara Muuseumisse ja tüdrukud said teha küpsisekooki.

Nädal oli teistsugune, väga põnev ja tore. Nädalast jäi kindlasti väheks. Soovitan osa võtta kõigil, kes tahaksid oma igapäevasest koolirutiinist vaheldust. Eriti soovitan minna suure kooli õpilastel väiksematesse ja vastupidi, nii on endal kõige huvitavam.


Karoliina Kannik, Põlvast

Eile õhtul valdas mind tüdimus Tallinna koolielu suhtes ning tekkis spontaanne mõte viimaseks kooliaastaks kooli vahetada. Minna mõtlesin just Noarootsi Gümnaasiumi, sest see kool on mulle juba põhikoolist saadik huvi pakkunud. Sealne rootsi keele süvaõpe ning skandinavistika tunduvad väga põnevad. Eriti seetõttu, et olen seotud Skandinaavia riigi Norraga, kus elasin kuus aastat ja käisin ka koolis kaks aastat. 

Hiljem selgus siiski, et kooli ma vahetada ei soovi, sündis hoopis parem idee vaheldusjanu kustutamiseks: minna Eesti-siseselt vahetusõpilaseks. Mälus koitis kunagi ammu emalt kuuldu Eesti-sisese õpilasvahetuse programmi kohta, seega uurisin internetist ning leidsin VeniVidiVici kodulehe. Vaatasin programmiga ühinenud koole ning nägin nimekirjas ka Noarootsi Gümnaasiumi, mis on imeline kokkusattumus, millele ma ära ei ütleks. 

Saaksin hetkeks sulanduda hoopis teistsugusesse kooliellu Läänemaal, kus õpilased elavad omapäi omavanuste seas ühiselamus. Arendada saaksin eneses iseseisvumist, suhtlemisoskust, võõrastes vetes hakkama saamist ning väga tore oleks näha ja uurida teise Eesti kooli korraldust ning võrrelda seda enda kooli omaga. Mul oleks suur rõõm saada osa sellisest hindamatust kogemusest. 

Ise tegelen muusika, tantsimise, keelte õppe, lühifilmi tegemise, kirjutamise ning luulega. Kõige enam meeldib mulle end proovile panna ja uusi  elamusi saada, mistõttu antud võimalus ming väga paelub. Loodan, et see saab teoks. 

—————————–

Natali Demir, Tallinnast

2019. aastal 18-22 november viibisin VeniVidiVici programmi raames Viimsi Koolis vahetusõpilasena ning õppisin 9.a klassis. Terve oma elu olen elanud Räpinas ja see oli esmakordne võimalus mul minna kuhugi teise keskkonda õppima. Valisin just Viimsi, sest seal elavad ja õpivad mu head sõbrannad. Mul oli olemas ka perekond, kes mind meelsasti nädalaks enda juurde võttis.

Pühapäeva õhtul, kui olin juba Viimsis, tekkis mulle väike närv sisse, kartsin, et mind vaadatakse imelikult või pean ennast klassi ees tutvustama, kuid kõik läks väga hästi. Minu esimene tund, milleks oli bioloogia, algas 09:10 hommikul. Klassi sisseastudes jäid paljud mind vaatama, kuid kõik istusid kiiresti oma kohtadele, ka mulle leiti vaba istekoht. Minu jaoks oli juba teistsugune see, et peaaegu kõikides tundides istusid õpilased üksikutes pinkides, minu koolis nii ei ole.

Esmamulje klassist hirmutas mind veidi, sest kõik vaatasid mind, aga keegi ei tulnud rääkima ja mul endal polnud ka nii palju julgust, et seda teha. Tegelikult võtsid klassikaaslased mind kiiresti omaks ja viimasel koolipäeval oligi mul juba tunne nagu oleksin nendega mitu aastat samas klassis käinud, mul oli väga kurb ära minna.

Õppimisega seoses oli seal veidi raskem, sest olin omas koolis teatud ainetega maas ja üritasin, siis paari päevaga uued teemad selgeks saada – tulin sellega edukalt toime. Mulle meeldis Viimsis, sest õpilased tahtsid õppida ning paljudel neist on üks ja sama eesmärk – saada Viimsi Gümnaasiumi. Õppida on hea seal, kus tahetakse seda teha, sest sellises keskkonnas ei teki tahtmist jätta midagi pooleli. Selle nädalaga sain aru, et iga inimene õpib enda jaoks ning
kindlasti on see lihtsam, kui oled loonud endale eesmärgi. Õpetajad on need, kes aitavad meid sellel teel paremini hakkama saama, seega austage oma õpetajaid ja mõelge sellele, et see tarkus, mida omandame koolis, on vajalik meile ka edaspidises elus.

Minu nädal Viimsis oli imetore ja soovitan kõigile, kes on mõelnud õpilasvahetusele, sellest kindlasti osa võtta, sest kogemus, mille saate, on hoopis midagi muud kui lihtsalt uus kool teises linnas. See võimalus toob sulle juurde palju uusi sõpru ja tuttavaid. Loodan, et minu lugu inspireerib ka teid programmist osa võtma. Kindlasti kavatsen tulevikus uuesti õpilasvahetuses osaleda.

————————

Kati-Karoli Silla, Räpinast

healthrpose