aprill 2018

Õpilasvahetus oli väga lahe, alguses tundus natuke hirmutav ja jõudsin juba kohati mõelda, et miks perioodiks kaks nädalat valisin, aga kui esimene nädal läbi sai, olin ma kurb, sest pidin juba nädala pärast lahkuma. Tekkis sisemine vastuolu, et teised õpilased saavad minna sinna kooli, aga mina pean peatselt oma kooli tagasi minema. Kui ma lahkusin oli imelik tunne.
Räägin tihti sõpradele, mis mulle seal meeldis ja  mis seal huvitavat juhtus. Aga peamiselt sain seal olla mina ise ja avada ennast uuest küljest. Minu arust tegi VeniVidiVici osalemine mind palju julgemaks.  Eriti meeldisid mulle toredad juhtumised nende kahe nädala jooksul, nüüd on, mida meenutada. Kui sugulastega kokku satun, on neil jälle, midagi, mille  üle nalja heita. Leidsin endale ka koolist uusi sõpru ja tutvusi. Mulle meeldis, et see kool oli meie koolist erinev. Kui kuulsin, mis järle nad õppimisega on, sain küll osades ainetes kerge šoki, sest ma ei teadnud sellest veel midagi, aga seda kergem oli mul enda kooli tagasi tulla.
Mäletan esimest päeva päris hästi: kõik oli nii erinev ja teistsugune, kool, klass ja üldse kogu korraldus. Läksime pool tundi varem kohale, sugulane tutvustas mulle kooli, peale seda läksin õppealajuhataja juurde, siis oli küll imelik tunne… Tutvusin ka enda klassiõdedega, toredad värvikirevad kujud, oleksin soovinud natuke kauem olla, sest kahe nädalaga päris kõiki tundma ei õppinud ja  kõigega ära ei harjunud. Nende klass oli meie klassiga küll sama suur, kuid tundus, et neid on kordades rohkem kui meid, nad avaldasid oma arvamust ja olid lustlikud.
Vene keele tunnis olin nii närvis, kuna õpetaja rääkis kogu aeg vene keeles, unustasin isegi kõige lihtsama sõnavara ära. Tunniplaan mul peas ei olnud, liikusin klassikaaslaste järgi, ajasime ka juttu, kuid ega ma suurem asi jutumees pole, mulle öeldi seal tihti, et miks nii vaikne oled.
Kindlasti tahan millalgi sinna kooli veel tagasi minna. Mulle meeldib VeniVidiVici nii väga, et soovitan teistelegi. Kõige parem selle juures on see, et  lähete uude kooli põhimõtteliselt üksi ja harjutad nii  iseseisvust kui ka julgust. Mina võtsin seda kui katsumust ja mul on tunne, et mul läks hästi.

Tere! Minu nimi on Kirsika Kõiv ja õpin ühes pisikese Lõuna-Eesti koolis, see on Eesti kõige lõunapoolsem kool – Mõniste Kool. Tänu VeniVidiVici (VVV) programmile sain osaleda Tartu Karlova Kooli õppetöös kaks nädalat. Valisin selle kooli sellepärast, et see kool oli 600 õpilase võrra suurem kui minu enda kool ning tahtsin proovida suures klassis ja koolis olemist. Koolimaja oli ka palju suurem, õppetöö toimus kolmel korrusel, minu koolis aga ühel korrusel ja ühes klassis. Tahtsin ka vaheldust ning tutvuda uue keskkonna ja inimestega. Olin sellest koolist väga palju head kuulnud ja mõtlesin järele proovida. Ei kahetse, et selle kooli valisin.

VeniVidiVici programmis tahtsin osaleda tegelikult juba varem, kuid  paaril põhjusel jäi see katki. Osalesin sellepärast, et tahtsin tutvuda uue keskkonnaga, panna ennast proovile, näha, kuidas õpitakse suures linnakoolis ning ka uute inimestega tutvuda. Soovitasin seda ka sõbrannale, kes samuti enne mind vahetuses osales, küll aga teises koolis.

Enne vahetusse minekut ei kartnud ma midagi, oli väga elevil ning ootasin pikisilmi esimest koolipäeva, et näeks oma klassi ja kõiki neid õpilasi. Alguses küll mõtlesin, et mis siis, kui mind omaks ei võeta… Tegelikult neid küsimusi oli veelgi… Peale vahetuse lõppu tõusis mul palavik ning ma ei jõudnud pikka aega oma kooli tagasi.

Mulle väga meeldis see kool, klass ja ka õpetajad. Minu vahetus oli väga hästi organiseeritud ja kõik võtsid korraga mind omaks. Klassiga käisime juba teisel päeval koos dokumentaalfilmi vaatamas. Huvijuht kutsus mind ka õpilasesinduse ööistungile, et saaksin paremini ennast nende asjadega kurssi viia ja ka rääkida oma kooli tegevustest. Tegevusi jätkus küllaga ja mulle see väga meeldis.

Soovitan kõikidele VVV programmi vahetust. See on väga meeldejääv ja positiivne kogemus, tänu sellele sain ma palju uusi tutvuseid ja kogemusi. Sain enda kohta väga palju uut infot teada. Olen õnnelik et sain osaleda selles programmis!

Kirsika Kõiv

Jäin õpilasvahetusega väga rahule. See oli tõsiselt ainulaadne kogemus, mis jääb mulle kindlasti meelde pikaks ajaks. See laiendas mu silmaringi, kuna paljud asjad, näiteks kool, õppimismeetodid, õpetajad ja teised inimesed olid Saue omadest üpris erinevad. Samuti sain julgust, teadmisi ning kogemusi  ka kindlasti juurde.

Alguses oli loomulikult väike pabin sees, aga see oli ilma asjata, kuna kõik olid tõsiselt toredad ja mõistvad. Õpetajad said igati aru, et osade asjadega oleme oma koolis erineval kaugusel ning mõned õpetajad tulid isegi sellega vastu, et  mõtlesid meile oma kooli järjega seoses ülesandeid välja. Ka klassikaaslased olid sõbralikud, aitasid meil uues koolis orienteeruda, suhtlesid meiega ning laenasid lahkelt oma õpikuid.

Teistsugust õppetööd näha ja kogeda oli kindlasti põnev, aga kõige huvitavam selle kogemuse juures oli siiski õpilaskodus elamine. Ühisealmus olid väga ainulaadsed inimesed, kes võtsid meid õnneks peaaegu kohe omaks, nendega sai nii palju nalja ja toredat tehtud – need asjad jäävad arvatavasti kauaks meelde. Ühiselamu kasvatajad olid ka väga toredad, selline tunne nagu oleks paar ema juurde saanud, kasvatajad ütlesid, et kui meil peaks soovi tekkima, siis nende poolest võime me üheksandas klassis kooli vahetada ning Abja Gümnaasiumisse õppima ning ühiselamusse elama tulla. Abjas hakkas meile niivõrd meeldima, et viimasel päeval polekski tahtnud koju minna.  Meil on kindlasti plaanis millalgi Abja inimesi külastada, nendega koos midagi ette võtta ja nö vanu häid aegu meenutada.

Grete Dudarenko ja Janely Evartov