november 2017

Olen Juhan Liivi nim. Alatskivi keskkooli 9.klassi õpilane, Helena. Otsustasin kaheks nädalaks õppima minna Rocca al Maresse, kuna see on erakool, mistõttu on seal suurem osa hoopis erinev sellest, mis tavalises koolis. Kindlasti üks põhjustest oli teada saada, kas see siis on tõesti nii hea kool nagu olen kuulnud ning kuna mina ise õpin maakoolis, kus on võrreldes linnakoolidega väikesed klassid, siis teada saada, kuidas on õppida tõsiselt suures klassis.

Programmis osalema ajendas mind uute tutvuste loomine, oma mugavus-ja kindlustsoonist välja astumine täiesti võõrasse keskkonda ning uute kogemuste omandamine. Tegelikult üpris kaua enne ankeedi ära saatmist mõtlesin ma, et kas ma peaks seda ikka tegema? Nüüd, aasta hiljem, täidan ma ankeeti, saadetud. Olgu, see on tehtud, taganemise teed ei ole, mõtisklen ma endamisi. Enne minu vahetust oli koolivaheaeg vahel ning terve see nädal ma mõtlesin, kas ma peaksin seda ikka tegema? Kas ma saan seal koolis hakkama? Kuidas võtavad mind vastu teised õpilased?

See oli minu soov, ma saan hakkama, tõdesin ma endale, kuid need ärevuse hirmud olid sees seni kuni… Kuni karge meretuul paitab põski, natuke veel, võimas. Ma olen kohal! Kohtusin oma ühe klassijuhatajaga, kes juhatas mind aulasse, kuna sellel päeval pidi 9B klass korraldama vanemale kooliastmele kogunemise. Klassijuhataja tutvustas mind klassile. Klass võttis mind väga sõbralikult vastu. Kogunemine tehtud, liikusime edasi tundidesse.

Mida päev edasi, seda rohkem ma kõigiga sõbraks sain. Kõik olid väga abivalmid ja vastasid igale mu küsimusele. Nad justkui kõik olidki mu tugiisikud. Jah, kooli oli tõesti suur. Seal oli palju uksi, igast uksest sai kuskile aga kuhu täpselt, sellest ei saanud ma kunagi peaaegu aru. Klassikaaslased olid väga toredad, abivalmid ja sõbralikud. Samuti ka õpetajad olid väga toredad. Vahetuspere oli põhimõtteliselt nagu minu pere, kellega koos on alati vahva olla.

Vahetusest jäid kindlasti meelde kõik need ülimalt rõõmsad inimesed kogu minu vahetuse vältel ja see vaade merele. Mind üllatas see, kui tohutult palju uksi ja läbikäike igal pool koolis oli. Kool asus nagu omamoodi pisikeses pargis, kus oli imeline vaade merele. Samuti oli omamoodi põnev kogeda teistsuguseid õpetamise meetodeid kui minu kodukoolis.

Kindlasti soovitan ma absoluutselt kõigile vahetuses osalemist, kellel see plaanis on. Need toredad inimesed ja vahvad kogemused on kõike seda väärt. Mina ise ei kahetse seda, et ma vahetuses osalesin. Nüüd kui olen tagasi kodukoolis, tunnen ma hullupööra puudust nendest inimestest, kellega ma kaks nädalat koos olin.

Helena Stepanova

 

Olen Ketrin ja argipäevadel käin Tallinna 32. Keskkoolis keskkond-majandussuuna 11. klassis. Mõte Koeru Keskkooli vahetusse minemisest tuli, kui käisin septembris seal samas koolis Noorteühing Eesti 4H laagris ning kurtsin Laurale (kellest sai minu host), et kui väsitav on käia klassis, kus on 35 õpilast. Tema soovitaski mul nädalaks Kesk-Eestisse (loe pärapõrgusse) põgeneda. VeniVidiVici programmiga olin kursis, kuna veebruaris käisin Tõstamaal samamoodi sõpradel külas.

Paberimajandus käis kiirelt ja kui oleksin soovinud, siis oleksin saanud isegi varem vahetusse minna. Juhuslikult valisin nädala, mis oli seal koolis sisejulgeoleku teemaline. Neljal päeval viiest olid loengud, kus saime teada vangla valvuri, abipolitseiniku, eriüksuslase ja päästetöötaja ametitest.

Kohe esimesel päeval jäi esimene tund ära, kuna klass oli selle eelneval nädalal ette teinud. Valisin teadlikult kooli, kus minu host käib ja ka klassi, kus on üks tuttav, kuid loomulikult oli hostil esimeseks tunniks ja klassiõde oli arsti juures, ehk kooli läksin ikka üksi. See hirmutas veidi kooli minemist, kuid ma sain hakkama. Oma kooli viiakse mind autoga, sõit kestab umbes pool tundi. Koerus oli kool kõigest 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel.

Teisipäeval käis meil vanglateenistus külas ja õppisime käsi raudu panema. Sellega sain kohe ka Järva Teatajasse, kus minust oli pilt, kuidas klassiõel käsi raudu panen. Kehaline kasvatus oli kõige huvitavam, sest tundi alustasime marssimisega. Seda tegelikult tantsuetenduse jaoks, mis neil detsembris tuleb. Ma pole vist 3 aastat kehalises nii palju end liigutanud, kui seal tunnis. Meil on tunnid rohkem loomingulised ja vabamas vormis. Neljapäev oli kõige kurvem, kuna mu klassiõde oli haige ja hosti ka koolis ei olnud. Sellel päeval oli teemaks Kaitseliit ja taas õppisime marssimist ning käisime orienteerumas. Minu võistkond lõpetas küll viimasena, kuid vähemalt me liigutasime ennast.

Reedel oli kuidagi raske koolis olla, kuna teadsin et nädal on läbi ja pean Tallinnasse tagasi sõitma ning oma kohustustega tegelema. Kuid juba leppisin hostiga kokku, et see ei jää minu viimaseks vahetuseks Koerus. Koolide võrdluseks tegin ühe tabeli. Kokkuvõtteks võib öelda, et iga kool on omanäoline ja tegelikult on raske suurt ja väikest kooli võrrelda, sest suunitlused on erinevad.

Tahan tänada veel oma host-pere, kes olid väga sõbralikud ja soojad. Eriti kurb oli siis, kui väike 4-aastane host-vend mind neljapäeval asju pakkimas nägi ja ütles, et ta arvas, et ma jään päriseks nende juurde elama.

Kahe kooli võrdlused

Objekt/ Muutuja

Koeru

32KK

Õpetajate vanus

Enamik õpetajaid üle 40ne

Igas vanuses õpetajaid (palju erinevaid mõtteviise)

Õpetajate avatus

Mind nagu poleks seal klassis olnud

Kui mõni uus õpilane klassi tuleb, siis õpetajad tunnevad tema vastu huvi.

Õpetaja & õpilase roll

Õpetaja õpetab ja õpilane õpib

Õpetaja suunab ja õpilane leiab ise lahenduse

Ainete lõimumine

Erinevates õppeainetes kirjutati arutlusi, mis aitab lõpueksamiks valmistuda

Ainetes käsitletakse samu teemasid, mis tagab laiema silmaringi

Õpilaste arv

Koolis ~ 300, minu klassis 7

Koolis ~1000, minu klassis 35

Klassi omavaheline suhtlus

Jäi mulje, et oldakse üksteise eludega suhteliselt kursis

Kõik ei tea kõigi kohta kõike ja ei jõua suheldagi nii paljude inimestega

Tunnikord

Täielik haudvaikus. Kui õpetaja palub arvamust avaldada, siis keegi ei reageeri

Kogu aeg mingi liikumine klassist sisse ja välja, avaldatakse arvamust isegi siis, kui õpetaja seda ei küsi

Koolitoit

Väga maitsev

Kvantiteet ületab kvaliteedi

WCd

Puhtad, paber ja seep on olemas

Paber aegajalt puudub ning seepi pole kunagi

Ruum

Koridorides palju ruumi ja on vaikne

Ülerahvastatus, korides vähe ruumi, lärmakas ja treppidel ummikud

Klasside sisustus

Värskelt renoveeritud ja klassides, kus on vana sisustus, näevad lauad ikka head välja

Ebamugavad toolid, katkine mööbel rohkete kasutajate arvu tõttu

Õpilaste asukoht klassis

Kõik soovivad taga istuda

Eesreas kuuleb ja näeb paremini kui taga

Õppesüsteem

Tavaõpe

Perioodisüsteem

Valikained

Terve klass peab valima samad ained, kuna klassides on nii vähe õpilasi

Saab valida üle 10 erineva kursuse seast kaasaegsest tantsust filosoofiani

Vahetunnid

Kooliraadiost lastakse õpilaste poolt valitud muusikat

Müra tõttu ei kuule isegi teateid, mis raadiost tuleb

Ühtekuuluvustunne

Kõik tunnevad kõiki koridoris kõndides

Koridoris kõndides näeks nagu iga päev uusi inimesi, kuid kooli sündmustel on koolivaim tugev

Kodutööd

Materjali läbi lugemine, et järgmine tund õpetaja küsimustele vastata

Enda jaoks ja materjali kinnistamiseks

Aja planeerimine klassiga

Ettevalmistused halvasti läbi mõeldud, ülesannetest saadakse erinevalt aru, tegutsemise asemel venitatakse.

Austatakse teiste tihedat graafikut ja proovitakse võimalikult kiiresti ja produktiivselt ülesannet täita

Klassiga otsuste vastu võtmine

Venitatakse ja ei taheta otsust vastu võtta

Kiiresti ja hääletades

Grupitööd

Nädala peale oli ainult 2

Tavaliselt päevas üle kahe

Minu õpilasvahetus õpetas mind väga! Nägin, kui erinevad võivad olla Eesti-siseselt erinevad koolid ja selle all mõtlen nii õpilasi, õpetajaid kui ka õpetamisviise. Minu nädal algas päevaga loodusmajas, kus ma küll sain töötada kaasa, kuid enamus klassist siiski veel mu lähedusse tulla ei julgenud.
Iga päevaga suheldi minuga aina rohkem, kuid mul on palju kogemusi koolide vahetusega ning siiani on alati tuldud kohe suhtlema ja sõbrustama, siis selles koolis tundus minu jaoks sellest väheks jäävat.
Õppimise raskustase ei olnud teistsugune, kuid erinevad olid hoopis õpetajate- ja õpilastevahelised suhted, mida toimus selles koolis märkimisväärselt vähe, võrreldes sellega, mida ma kogu elu koolides kogenud olen.
Kindlasti soovitan kõigil korra elus õpilasvahetust proovida ning mul endalgi on plaanis minna millalgi uuesti õpilasvahetusse ja siis juba kuhugi kaugemale. Oli meeldejääv ning huvitav nädal!
Laura-Ly Uussaar

Mina olen Elise, käin Viimsi keskkoolis ja ma otsustasin enda vahetusnädala veeta Märjamaa Gümnaasiumis. Valisin just selle kooli, kuna olen veetnud suurema osa oma lapsepõlvest Märjamaal ning seal olid mul juba ka mõned sõbrad ees. Tahtsin saada veidi eemale linnakärast ning oma rutiinsetest koolinädalatest. Samuti käis kunagi minu isa seal koolis ning ka seetõttu pakkus Märjamaa Gümnaasium mulle suurt huvi. Tavaliselt enne kui proovin ja teen midagi uut, käivad mul peast läbi mingid mõtted, eelarvamused ja ootused. Seekord oli teistmoodi – ma tõesti ei teadnud mida oodata ja milleks valmis olla. Eks see tõstis suuresti ootusärevust ja põnevust. Järgnevatest lühikokkuvõtetest võid leida, mis erinevusi ma leidsin kahe kooli vahel, millised emotsioonid mind valdasid ning kuidas tulin toime täiesti uutmoodi ümbritseva keskkonnaga. Esimene asi, mida välja tuua erinevusena koolide vahel on see, et Märjamaal on tunduvalt lühemad päevad koolis, kui meil Viimsis.

Esmaspäeval, 6.novembril ärkasin hommikul kell 7:20 ning juba 25 minuti pärast seadsin oma sammud Märjamaa Gümnaasiumi poole. Sees võttis võimust imelik tunne – natukene hirmu, mõnevõrra kahtlusi ja suurel määral ootusärevust. Kooli jõudes lasin end huvijuhi kabinetti juhatada, kes võttis mind väga hästi vastu ning tutvustas mind klassijuhatajale ning samuti mu tugiisikule koolis. Märjamaal on igat gümnaasiumi klassi vaid üks ning üheteistkümnendikke on kokku vaid 23. See on võrreldes minu kooliga väga väike. Viimsis on meid ühes klassis üle 30 ning lennus üldse kokku pea 70. Samuti oli meil enne gümnaasiumisse tulekut valida kolme erineva õppesuuna vahel. Suundasid aga Märjamaal ei ole üldse. Esimene tund oli matemaatika ning klassi astudes tundsin, kuidas kõik pilgud minule langesid. Kui suurem tutvustamise osa läbi sai, hakkasime ülesandeid lahendama, kuid mu käed värisesid nii hullult, et ei suutnud üldse kirjutada. Alguses istusin kõikides tundides üksi, seal, kus leidus mõni vaba koht, kuid tund tunni haaval sain omale üha rohkem sõpru klassist. Päeva lõpus oli meil kaks kehalist, kuhu tuli koos minuga ainult 4 tüdrukut. Kogu päev möödus väga kiiresti ning kui nüüd tagasi mõtlen, siis tegelikult polnud midagi karta. Kõik oli super hästi ning mind võeti kenasti vastu. Juba esimese päevaga tundsin, et kohe üldse ei tahaks nädala lõpus Tallinnasse tagasi sõita.

Teisipäeval oli esimene tund saksa keel, mida mina ise polnud kunagi varem õppinud. Kui õpetaja saabus tuli ta otsejoones minu juurde, küsis minu isa kohta ning tegi mulle suure kalli. Tuli välja, et tegemist oli minu isa põhikooli klassijuhatajaga. Terve tunni me rääkisime minust ja mu isast. Kuulsin palju huvitavaid lugusid, mis minu isa kunagi tegi ning mida ütles. Nende paari päeva jooksul, mis uues koolis olin veetnud, panin tähele, et absoluutselt kõik tunnid mööduvad haudvaikuses. Vaikus püsib isegi siis kui õpetaja õpilastelt midagi küsib. See oli minu jaoks väga huvitav ja samas ka natukene naljakas. Olen ise juba harjunud, et üldiselt õppetöö taustal käib vähemalt natukenegi sosinaid ja naerukihinaid. Seetõttu mind ka ei häiri näiteks muusika taustal õppimine. Selline vaikus nagu oli Märjamaal, onViimsi Koolis aga harv nähtus. Kui juba erisusi välja tuua, siis näiteks minu koolis kaetakse söögivahetunnil laud algkooli õpilastele. Märjamaal kaetakse laud ka gümnasistidele. Mulle sobis – väga mugav ja ei mingit järjekorras ootamist. Nii palju on neid pisidetaile, mida muidu oma koolis ei paneks tähele, aga võrreldes teise kooliga märkab. Oma klassist hakkasin kahe neiuga väga hästi läbi saama ning pärast kooli käisin nendega koos veel söömas.

Kolmapäev algas nagu iga teine koolipäev. Segadusse ajas mind see, et vahet pole, kas meil on tegu eesti keele või kirjanduse tundidega, mõlemas kasutame täpselt samu õpikuid. Viienda tunni ajal ootas meid matemaatikas kontrolltöö, mis läks mul isegi üllatavalt hästi arvestades, et olin suuremat osa teemast õppinud vaid eelneval kahel päeval. Mis veel tähele panin, oli see, et juba kahes aines (ajaloos ja bioloogias) õpivad nemad täpselt neid teemasid, mida meie Viimsis õppisime juba eelmisel aastal, kuid samas enamus ainetes Märjamaal ollakse meist juba mitu teemat eespool. Kolmapäevane päev väsitas mind millegi pärast väga ära ning läksin koju otse magama. Hiljem ärgates läksin sõpradega veel kinno.

Neljapäev möödus samuti rahulikult. Suurem osa klassist käis Tallinnas teatris ning enamus tundides oli vaid 4-5 inimest. Keset päeva oli meil arvutiõpetuse tund, mis minu jaoks osutus vägagi keeruliseks, kuna Viimsis meil sellist tundi õppekavas pole. Keemia tunde meil samuti esimesel poolaastal pole, kuid Märjamaal toimuvad keemia tunnid aasta läbi. Õnneks seetõttu, et meid oli nii vähe, tegime me plakateid, mis põhinesid üldiselt meie endi arvamustel. Kuna tegu oli rühmatööga, siis see aitas minul rohkem suhelda nendega, kellega siiani polnud jõudnud korralikult tutvuda või kellega suhtlemine oli jäänud veidi tahaplaanile. Töö käigus saime pisarateni naerda ning tund möödus kiiresti. Kuigi ma polnud keemiat sel aastal veel õppinud, siis tund mulle raskusi õnneks ei tekitanud. Päeva lõpus toimus meil kunstiajalugu, mis samuti Viimsis õppekavast puudub. Kuna teistel oli oma iseseisev hindeline töö poolik, siis õpetaja lubas mul terve tunni vaikselt istuda ja joonistada.

Nädal möödus nagu lennates ning juba oligi kätte jõudnud reede – minu viimane päev Märjamaa Gümnaasiumis. Päev ise oli väga lühike, meil oli vaid 6 tundi. Reedel oli meil lausa kolm eesti keele tundi, mis on juba rohkem kui meil Viimsis terve nädala peale. Nendest viimasel tunnil sõnas õpetaja, et kuna tegu oli minu viimase päevaga koolis, siis ta tegi mulle mälestuseks kaardi. See oli imearmas ja südantliigutav. Terve päeva jooksul oli palju hüvastijätu kallistusi ning peale viimast tundi võttis kurbus võimust ning pisarad hakkasid iseenesest voolama. Seda ka mitte ainult kurvastusest, et peab lahkuma, vaid tegelikult ka õnnest ja tänulikkusest. Koolist oli raske lahkuda, kuid seda tuli ikkagi teha.

Kokkuvõtteks võin öelda, et ka nii üürikese aja jooksul õpid hindama nii palju oma enda kooli, kuid samas ka positiivsust muutustes sinu ümber, mis ka edaspidisel eluteel kindlasti aset leiavad. Mina isiklikult olen ääretult tänulik endale, et võtsin julguse kokku ja ikkagi otsustasin minna vahetusõpilaseks, Märjamaa Gümnaasiumile, et mind nii lahkesti vastu võeti ja anti mulle niivõrd imeline kogemus kaasa ja kindlasti ka VeniVidiVici programmile, tänu kellele see kõik üldse võimalikuks sai.

Olen​ ​Suure-​ ​Jaani​ ​Kooli​ ​9.​ ​klassi​ ​õpilane​ ​Iiris​ ​Salm.​ ​Mina​ ​veetsin​ ​vahetusõpilasena​ ​kaks​ ​tegusat nädalat​ ​Väike-Maarja​ ​Gümnaasiumis. VeniVidiVici​ ​programmist​ ​kuulsin​ ​esimest​ ​korda​ ​paar​ ​aastat​ ​tagasi,​ ​seega​ ​soov​ ​õpilasvahetusse minna​ ​on​ ​olnud​ ​mul​ ​umbes​ ​kaks​ ​aastat.​ ​

Ühel​ ​tavalisel​ ​koolipäeval,​ ​tekkis​ ​mul​ ​idee​ ​vürtsitada oma​ ​igapäevaelu​, ​minnes​ ​õpilaseks​ ​teise​ ​kooli.​ ​Otsisin​ ​internetist​ ​üles​ ​VeniVidiVici​ ​kodulehe​ ​ja saatsin​ ​neile​ ​osalemisankeedi.​ ​Umbes​ ​kaks​ ​nädalat​ ​hiljem​ ​said​ ​kõik​ ​dokumendid​ ​korda​ ​ning lepingud​ ​sõlmitud.​ ​Minu​ ​õpilasvahetus​ ​võis​ ​alata.

Esimesel​ ​koolipäeval​ ​klassi​ ​juures​ ​teisi​ ​oodates​, ​tundsin​ ​esimest​ ​korda​ ​ärevust.​ ​Tund​ ​aega hiljem​ ​ei​ ​suutnud​ ​ma​ ​uskuda,​ ​kui​ ​toredasse​ ​klassi​ ​ma​ ​sattusin.​ ​Uued​ ​klassikaaslased​ ​ületasid tohutult​ ​mu​ ​ootusi,​ ​olles​ ​sõbralikud,​ ​abivalmid​ ​ja​ ​uudishimulikud.​ ​Vahetunnid​ ​möödusid jalutades,​ ​tutvudes​ ​uute​ ​klassikaaslastega,​ ​näiteks ​nendega​ ​kaarte​ ​mängides.​ ​Õpetajad​ ​olid​ ​kõik lahked,​ ​tunnid​ ​olid​ ​põnevad,​ ​lärmakad​ ​ning​ ​naerurohked. Minu​ ​uues​ ​klassis​ ​õppis​ ​25​ ​õpilast,​ ​ühtlasi​ ​oli​ ​see​ ​kooli​ ​kõige​ ​suurem​ ​klass.​ ​Tänu​ ​sellele​ ​tekkis mul​ ​peaaegu​ ​igas​ ​klassis​ ​probleem​ ​istekohaga,​ ​sest​ ​klassides​ ​oligi​ ​täpselt​ ​25​ ​istekohta.​ ​ ​San​ ​istuda​ ​igas​ ​tunnis​ ​erineva​ ​klassikaaslase​ ​kõrval​ ​ja​ ​nii​ ​oli​ ​isegi​ ​lihtsam​ ​tuttavaks saada.​ ​Klassiõed​ ​olid​ ​rahulikud,​ ​tagasihoidlikud​ ​ja​ ​vaoshoitud.​ ​Poisid​ ​olid​ ​see-​ ​eest​ ​julged,​ ​tegid häid​ ​nalju​ ​ja​ ​pakkusid​ ​head​ ​konkurentsi​ ​kaardimängus.

Sattusin​ ​Väike-​ ​Maarja​ ​Gümnaasiumisse​ ​väga​ ​heal​ ​ajal.​ ​Koolis​ ​toimus​ ​palju​ ​üritusi.​ ​Võtsin​ ​osa kooli​ ​aastapäevajooksust,​ ​osalesin​ ​inglise​ ​keele​ ​viktoriinis,​ ​külastasime​ ​klassiga​ ​ettevõtet​ ​Bellus Furniture​ ​OÜ​ ​ning​ ​mängisin​ ​klassiga​ ​kooli​ ​aastapäeva​ ​aktusel​ ​trumme.​ ​Viimane​ ​koolipäev möödus​ ​projektipäeva​ ​raames​ ​Rakvere​ ​haiglas.​ ​Külastasime​ ​kõiki​ ​osakondi​ ​ning​ ​saime põnevaid​ ​teadmisi.​ ​Olles​ ​õpilasesinduseliige​ ​kodukoolis,​ ​võtsin​ ​osa​ ​ka​ ​Väike-Maarja​ ​kooli õpilasesinduse​ ​koosolekutest.​ ​Huvitav​ ​oli​ ​kuulata​ ​õpilasesinduse​ ​ideid​ ​ja​ ​näha​ ​nende omavahelist​ ​koostööd.

Vahetuspere,​ ​kelle juures elasin ja keda​ ​tundsin​ ​varem,​ ​oli​ ​imeline.​ ​Veetsin​ ​palju​ ​aega​ ​koos​ ​väga​ ​hea​ ​sõbrannaga, kes​ ​on​ ​Väike-​ ​Maarja​ ​Gümnaasiumi​ ​abiturient.​ ​Õhtuti​ ​õppisime​ ​koos,​ ​külastasime​ ​Rakveres olevat​ ​Aqva​ ​Spa​ ​keskust,​ ​käisime​ ​kaasa​ ​elamas​ ​korvpallimängudel​ ​ning​ ​üritasime​ ​korra​ ​ka kokata.​ ​Reede​ ​õhtul​ ​viisid​ ​vahetusvanemad​ ​mu​ ​Rakverre​ ​sööma,​ ​mis​ ​oli​ ​neist​ ​väga​ ​armas. 20.​ ​oktoobril,​ ​viimasel​ ​koolipäeval,​ ​oli​ ​mul​ ​raske​ ​koolist​ ​lahkuda.​ ​

Ma​ ​olin​ ​kahe​ ​nädalaga​ ​kooli​ ​nii sisse​ ​elanud​ ​ning​ ​tundsin​ ​end​ ​ühena​ ​kooli​ ​õpilastest.​ ​Kooli​ ​õhkkond​ ​oli​ ​nii​ ​mõnus​ ​ning​ ​sain​ ​hästi läbi​ ​klassikaaslastega. Mida​ ​andis​ ​mulle​ ​õpilasvahetus? Ennekõike​ ​julgust​ ​ja​ ​enesekindlust.​ ​Kõigil​ ​noortel​ ​on​ ​vahetult​ ​enne​ ​vahetusperioodi​ ​omad kõhklused​ ​ja​ ​hirmud,​ ​samuti​ ​olid​ ​ka​ ​minul.​ ​Hüpates​ ​tundmatus​ ​kohas​ ​vette,​ ​pead​ ​kiiresti kohanema​ ​ja​ ​olema​ ​enesekindel.​ ​Tänu​ ​õpilasvahetusele​ ​tutvusin​ ​Väike-Maarja​ ​ja​ ​Rakverega, sain​ ​tuttavaks​ ​uute​ ​ägedate​ ​inimestega​ ​ja​ ​nägin​ ​teise​ ​kooli​ ​koolielu. Ära​ ​karda​ ​ja​ ​mine​ ​Sinagi​ ​õpilasvahetusse!

Iiris Salm