mai 2017

Mina olen Christiine, Lagedi kooli 8. klassi õpilane ning ma õppisin kaks nädalat VeniVidiVici õpilasvahetuse raames Abja Gümnaasiumis.

Kooli valides oli mu enda suurim soov õppima minna just gümnaasiumisse, kuna ma ise õpin õpilaste arvu poolest üsna väikeses põhikoolis. Elades ise Tallinna külje all, tahtsin ma minna kooli, mis asuks kas või Eesti teises otsas. Kuna suviti käime perega Viljandis, siis mõtlesin, et tore oleks valida kool, mis asub kuskil Viljandi lähedal. Saan suvel vahetuskoolis tekkinud sõpradega uuesti kohtuda.

VeniVidiVici (VVV) programmis osalema ajendas mind teadmine, kui palju uusi kogemusi sellega kaasneb ning kindlasti leian ka mina palju-palju uusi sõpru.

Vahetuse ajal elasin ma õpilaskodus, mis oli minu jaoks ka täiesti uus kogemus. Päev enne vahetuskooli minemist pidasin enda sünnipäeva ning kuna mu sõbranna kodu jääb täpselt Abjasse sõites tee peale, siis saime nii tema koju saata, kui ka minu Viljandisse ära viia. Pühapäeval sain ka ühe klassiõega kokku, kes tutvustas mulle Abja ümbrust ning ka kooli.

Esimesel päeval kooli minnes oli ikka pabin sees. Sisimas kartsin, et äkki ei võeta mind omaks ning mul saab olema raske uue kooliga kohaneda. Kõik need kartused osutusid aga vastupidiseks! Kõik õpilased olid väga sõbralikud ja abivalmis, seega oli üsna lihtne massi sulanduda. Ka õpetajad meeldisid mulle väga, kõik võtsid mind soojalt vastu ning olid alati valmis abistama. Koolist sain ma kaasa rohkem sõpru, kui oleksin arvanud! Ka vanemate klasside õpilased tulid end tutvustama ning jagasime omavahel ka üksteise sotsiaalmeediaid.

Klassiga sain läbi ideaalselt, nad kutsusid mind isegi Rootsi enda klassilõpureisile kaasa.

Mul on nii hea meel, et ma selles programmis osalesin, see andis mulle kindlasti juurde julgust ning palju uusi kogemusi! Olen kindel, et ka Sina peaksid VeniVidiVici õpilasvahetuse programmis osalema, soovitan seda tõesti kõigile, see on midagi uskumatult lahedat!

Kõik algas aegsasti enne õpilasvahetust..

Arenguvestluse ajal rääkisime ema ja klassijuhatajaga eesti keele õppimisest ja kui tähtis on praktiline keeleõpe. Mõne aja möödudes tuli mulle teade õpetajalt, kus oli juttu VeniVidiVici programmist. Me arutasime seda programmi perega ja otsustasime, et mõistlik on osaleda ja teha taotlus kuu aega enne õpilasvahetuse algust. Väga tähtis oli koolivalik. Minu valikus olid määravad kaks asja – kool pidi olema väike ja ta pidi olema kusagil suurlinnadest kaugel. Kõik koolid ei sobinud sellesse valikusse. Peale tähelepanelikku koolidega tutvumist peatusin ma kolmel koolil, üks nendest oli Keeni põhikool. Mulle meeldis selle kooli koduleht ja kaheksanda klassi õpilaste klassipilt.

Otsus oli vastu võetud, taotlus saadetud. Jäi ainult oodata vastust majutamise kohta peres. Olin väga elevil. Ja ma sain selle tähtsa kirja minu õpilasvahetuse kohta. Kui ma lugesin selle kirja läbi, siis tekkisid minus tunded- tahtsin nutta ja naerda korraga. Ma ei suutnud uskuda! Kirjas oli, et leidus perekond, kes on valmis mind vastu võtma. Ja nad ootavad juba mind lähiajal. Saatsin kohe teele oma vastuse nõusolekuga. Saabus aeg kohvrit pakkida. Sõites minu uude kodusse olime ema ja isaga väga ärevil. Kuid kõik kõhklused haihtusid, kui me jõudsime perekond Lehepuu poole. Esimene pereliikmed, kellega kohtusin oli pereisa Kalmer Lehepuu ja pereema Marjana. Nad kohe kallistasid mind ja see oli nii armas, et kõik minu hirmud kohe kadusid. Siis ma tutvusin vanaema Svetlanaga, kelle juures ma elasingi kuu aega hubases ilusas majas. Tutvusin perepoiste Ralfi ja Lauriga. Ralfi klassis ma hakkasingi õppima. Kui minu vanemad tutvusid võõrustaja perega, kadusid ka neil kõik kartused.

Saabus esmaspäev, see tähendas minu esimese koolipäeva algust. Kooli tõi mind pereema Marjana ja kuna me tulime kooli natuke varem, siis jõudsin tutvuda kahe minu klassi tüdrukuga, kes näitasid mulle kooli. Minu kodukooliga võrreldes, oli uus kool tõesti väga väikene ja hubane. Seejärel saabus õpilaste buss ja ma tutvusin teiste oma klassi kaaslastega. Klass oli väike- 13 õpilast koos minuga. Arvestades sellega, et mInu kodukoolis ainult minu paralleelklassides õpib sada õpilast, olid need erinevused väga suured. Toimusid tunnid, kus ma tutvusin õpetajate ja õpilastega. Esimesel päeval tuli ilmsiks veel üks suur erinevus, neil on olemas selline tund nagu klassijuhatajatund, mida meie koolis ei ole. Veel on neil selline õppeaine, nagu karjääriõpe. Suure vahetunni ajal käisime klassikaaslastega võimlas palli mängimas, mis meie koolis ma arvan, on täiesti võimatu.
Nii möödus minu esimene koolipäev Keenis. Kohe ütlen, et kõik õpetajad, õpilased ja koolitöötajad suhtusid minusse kohe väga lahkelt ja heatahtlikult. Õhtul tegin ma koduseid töid ja vanaema Svetlana aitas mind selles väga. Järgmisel päeval kaheksas ja seitsmes klassid käisid metsas linnupuure puude otsa riputamas. See oli väga lõbus päev, sest maa ei olnud veel kuiv ja väga tihti astusime meie otse lompidesse. Päeva lõpuks olid jalad kõikidel märjad, aga kõikide meeleolu oli ülev. Kolmandal päeval meie kaheksas koos üheksanda klassiga käis Tallinnas Riigikogus ja KUMUs. Tänu nendele sõitudele õppisin ma oma klassi-ja koolikaaslasi lähemalt tundma ja üritasin nendega erinevatel teemadel suhelda. Järgnesid tavalised koolipäevad. Nii nagu minu klassikaaslased, kirjutasin ka mina tunnikontrolle ja kontrolltöid eesti keeles. Kui ma aru ei saanud, õpetajad aitasid mind meeleldi. Võõrustaja pere korraldas igasuguseid seiklusi, et mul igav ei hakkaks. Me käisime kinos, orienteerumas, külastasime sugulasi ja lihtsalt veetsime aega vesteldes ja lauamänge mängides. Käisime klassikaaslastega ka Pühajärvel bowlingut mängimas.

Ma ei jõudnud märgatagi kui kuu aega oli möödunud linnulennul.

Selle ajaga jõudsin ma õpetajate ja klassikaaslastega harjuda ja ei tahtud ära sõita. Ühel päeval toimus meil “hüvastijätuõhtu” klassikaaslaste ja klassijuhatajaga, kus me rääkisime, naersime, mängisime ja isegi valmistasime meevahast küünlaid. Viimase nädala lõpus koolidirektor kogu kooli juuresolekul kinkis mulle märkmiku ja meie klassi raamitud pildi. Väljendada kõike seda sõnades, mida ma sel hetkel tundsin, on võimatu.

Ma ei tahtnud ärasõidu peale mõeldagi. Nii kahju oli, et kuu aega nii ruttu möödus. Selle ajaga jõudsin ma tuttavaks ja sõbraks saada paljude erinevate ja huvitavate inimestega. Selle ajaga ma kahtlemata parandasin oma eesti keelt. Kahjuks meie koolis minu kõnekeele oskus eriti midagi ei mõjuta, sest me ei kasuta tavalist kõnekeelt tundides. Selle eest aga ma ei karda enam vigu teha, mul ei ole hirmu, et minust aru ei saada. Peaasi on see, kui ise püüad ja siis tulebki kõik välja, saadki hakkama. Ma arvan, et projekti edu sõltub 90 % sellest, millisesse perekonda sina sattud. Aga kui inimesed juba on valmis aitama ja oma peresse tundmatut inimest vastu võtma, see räägib juba paljust. Nii et ärge kartke ja katsetage õpilasvahetust kas või üks kord oma elus! MInu puhul on raske ette kujutada paremat perekonda, kui see oli. Need on erakordselt lahked inimesed,kes aitasid mind. Ja ma olen neile väga selle eest tänulik. Ma siiralt soovitan kõikidele mitte karta ja väljuda mugavuse tsoonist ja saada terve kuhja uusi ja positiivseid emotsioone. Sõnadega on raske kirjeldada, kui oluline, lõbus, hea ja hariv kogemus oli see minule. Ma loodan, et see ei olnud minu viimane õpilasvahetus ja ees ootab mind veel palju huvitavat ja põnevat.

Minu siiras tänu kõikidele, kes selle projekti edule kaasa aitasid!

 

Sofija koos oma uute klassikaaslastega.

Sofija klassipilt uue kodukooli Keeni Kooli ees.

 

Õpin Pähklimäe Gümnaasiumis Narvas. VeniVidiVici raames õppisin Abja Gümnaasiumis. Valisin selle gümnaasiumi, kuna seal õpib mul üks tuttav. Selles programmis ajendas mind osalema mu ema, kes sai seda infot mu klassijuhatajalt.

Alguses on kindlasti on hirmud, kuna, ei tea kuidas läheb. Räägitakse, et tõeline elu algab, kus lõpeb mugavusetsoon. See oli minu väljakutse selleks, et ma läksin välja sellest tsoonist. Seepärast, võin julgelt öelda, et enne vahetusõpilaseks saamist rõõmusid kindlasti ei olnud.Seal oli nii mõnus! Klassikaaslased oli (ja nad on:) sõbralikud ja seltskondlikud ja me üsna kiiresti leidsime ühise keele. Õpetajad on super (!), suhtlesid minuga väga hästi, isegi proovisid rääkida minuga vene keeles.

Oli palju positiivseid momente. Kindlasti, kõige rohkem meeldisid mulle nimelt inimesed, kellega ma tuttavaks sain! Õpin ka muusikakoolis, seega mul oli ka väga huvitav kogemus, kuna mu tuttav (peres, kus ma elasin) tegeleb muusikaga ka ja me käisime temaga koos muusikakooli. Mu koolis ei ole nii heal tasemel tehtud tööõpetusklassi, seega see Abja Gümnaasiumis üllatas mind.

Mu õpilasvahetuse viimasel päeval klassikaaslased kinkisid mulle suurt eesti lippuga sokolaadi ja handmade kaarti nii soojade sõnadega! Väga tore oli!

Soovitan, soovitan osaleda kõikidel programmis! Miks? Lihtne vastus. Narvas nii vähe keelepraktikat, seega VeniVidiVici programm annab hea võimalust (prii võimalus!) ja keskkond paneb keelt kasutama:) Aitäh, VeniVidiVici! Abja, loodan, et saan tagasi tulla!

Mina, Kohtla-Järve Tammiku Põhikooli 9.b klassi õpilane, Olga Matšinskaja osalesin 17.04.2017 – 28.04.2017 VeniVidiVici õpilasprojektis, mille raames õppisin kaks nädalat Kolga-Jaani Põhikoolis. Valisin selle kooli, sest olen Kolga-Jaanis ka varem käinud ja seal õpib palju minu sõpru. Selle kooli õpilased on rääkinud oma koolist palju huvitavat ja ka sellest, et õpetajad on seal sõbralikud ja lahked. Nüüd võin ka mina seda kinnitada.

Osalesin selles projektis, sest tahan veel rohkem ja paremini õppida eesti keeles rääkima. Ees on mul lõpueksamid ning eesti keelt on mul tulevikus väga vaja. VeniVidiVici projekt on väga hea võimalus keelepraktikaks. Algul olin natuke hirmul, kuna kool oli minu jaoks uus ja õppetöö toimub ainult eesti keeles. Peale kohtumist esimesel päeval kooli direktori ja õpetajatega hirm kadus. Kolga-Jaani direktor ja õpetajad on armsad ja sõbralikud ning selle kahe nädalaga said mulle väga lähedasteks. Kool ei ole suur, kuid väga armas ja hubane. Siin õpib 70 õpilast, veel on saun ja üks kena ruum, kus 4 korda nädalas käib üks erivajadusega noormees. Minu klassikaaslased olid sõbralikud ja kui ma vajasin abi, nad heameelega aitasid mind. Koos me osalesime maastikumängudes, käisime rahvapeol. Mina käisin veel korvpallivõistlust vaatamas, kus mängisid Riigikogu ja Kolga-Jaani võistkonnad. See oli nii põnev mäng! Kolga-Jaani Põhikoolis mind üllatas see, et koolis üldse ei tohi kasutada mobiiltelefoni. Mind hämmastas, et keegi ei jookse ega karju koridorides.

Perekond, kus ma elasin, on ka väga sõbralik ning see vahetuspere on kõige armsam ja kallim minule. Selle pere juures tundsin mina end nagu kodus. Kõik pereliikmed on tähelepanelikud ja hoolivad. Koos perega käisin Tallinnas, kus nägin Jägala juga, käisin Põltsamaal ja Pihlaka karjääris, mis on tõesti ilus paik. Käisime Viljandis vaatamas filmi: „Kiired ja vihased 8.“

Soovitan kõigile, kes tahavad saada uusi kogemusi ja õppida eesti keelt, osaleda VeniVidiVici õpilasvahetusprojektis. See on tõesti tore ja aitab ületada keelebarjääri. See projekt on suur toetus keele õppimisel.

Tänan kõiki, kes aitasid mind ning olen tänulik selle toreda kogemuse eest. Osalege ja teie ei kahetse!