aprill 2017

Olen Rapla Ühisgümnaasiumi 10. klassi õpilane ning veetsin nädala Saaremaal Leisi keskkoolis. Osalesin õpilasvahetusprogrammis, sest tahtsin tuua enda igapäevaellu vaheldust ning luua hetki, mida tulevikus meenutada. Seetõttu osutus valituks just Leisi, sest oma väheste õpilaste arvu poolest erineb see suurel määral minu koolist. Samuti mängis rolli asukoht. Nimelt on saared minu jaoks alati olnud ühed erilised paigad ning vahetusperioodil leidis see minu jaoks kinnitust. Inimesed olid palju lahkemad, sõbralikumad ja rõõmsamad kui kodulinnas.

Nagu kõigil, olid ka mul enne vahetuse algust omad hirmud eesootava ees, sest ega ma sealt mitte kedagi ei teadnud. Kõik läks aga nii nagu ma olin lootnud. Nii õpilased kui ka õpetajad olid toredad ning ma tundsin end nende seltsis hästi. Eriliselt on mul meeles esimene õhtu, kui saabusin kooli internaati, kus ma ööbisin, ning kohtusin sealse majahoidjaga. Tema andis mulle oma soojusega äärmiselt palju positiivseid emotsioone ning vähendas kartusi eelseisva nädala ees.

Samuti oli minu jaoks uudne saada nii palju tähelepanu. Oma väiksuse tõttu tunnevad kohalikud üksteist ning uued inimesed paistavad silma. Siiski ei vaadanud keegi mind halvustava, vaid hoopis uudistava pilguga. Selle nädala jooksul sain ma käia ka mitu korda sealse kooli ujulas ning osaleda kohaliku rahvatantsurühma juubeliüritusel.

Ma olen väga rahul, et võtsin julguse kokku ja osalesin õpilasvahetuses. Sain juurde uusi kogemusi, sõpru ning selle ajaga suutis Leisi mulle südamesse pugeda. Just seetõttu soovitan ma osaleda programmis kõigil, kes selle vastu vähegi huvi tunnevad.

Kristin Düüna

Õpin Viljandi Paalalinna Koolis 7.klassis. Läksin vahetusõpilaseks Kolga-Jaani Põhikooli. Tahtsin sinna kooli minna sellepärast, et saada uusi tutvusi ja kogemusi, näha sealseid õppimisviise ja oma sõprasid. Kuna õppisin oma esimesed 4 kooliaastat seal, siis tean paljusid. Programmiga võtsin ühendust tänu oma huvijuhile. Ilma VVV programmita ei oleks mul ilmselt olnud sellist võimalust.

Esimesel hommikul kooli minnes oli väike pabin sees, aga kui koolimajja jõudsin, valdas mind suur rõõm. Mind võeti väga soojalt vastu. Kindlasti olin ka väga rõõmus, et saan veeta 2 nädalat oma endise klassiga. Olin ka ennast selleks valmis pannud, et kõik õpetajad küsivad palju küsimusi. Alguses ma küll olin arg ja ei julgenud väga rääkida, aga hiljem jooksis jutt juba paremini.Mulle meeldis selle 2 nädala jooksul kõik. Kool oli väike, aga palju meeldivam kui suur linna kool. Minu 8 klassikaaslast olid ülimalt toredad ja tundides sai ikka vahel naerda ka. Sellises väikses klassis on tunduvalt parem õppida kui suures klassis. Õpetajad olid lahked, toredad ja meeldisid mulle väga. Nad seletasid teemad väga selgelt lahti ja aitasid, kui vaja oli.

Need 2 nädalat vahetusõpilasena möödusid väga kiiresti. Selle aja jooksul sain ma aru, kui tore on õppida väikses maakoolis. Seal koolis on väga soe õhkkond ja õpilaste vaheline suhtlemine on parem kui linnakoolis. Minu üllatuseks oli see, et Kolga-Jaani kool on õppeprogrammiga väga ees. Soovitan kindlasti kõigil oma sõpradel õpilasvahetusse minna, sest see on tore, kogemuste rikas, huvitav ja igaljuhul saab uusi sõpru.

Laureen Soll

Kas minna vahetusõpilaseks või ei? Kas see on minu jaoks vajalik? Kas ma olen nii julge, et teha see samm oma elus? Arvan, et enne VeniVidiVici ankeedi täitmist on iga inimene endale neid küsimusi esitanud.

Mina õpin Kohtla-Järve Järve Gümnaasiumi 11.R klassis ja vahetusperioodiks otsustasin minna Rocca al Mare kooli. Kahjuks ei osalenud selleks momendiks Rocca al Mare kool veel programmis, aga ma ikkagi otsustasin panna selle kooli nime oma ankeeti. Millist rõõmu ma tundsin, kui mulle kirjutas koordinaator, et Rocca al Mare kool on nõus mind vastu võtma! See oli minu jaoks vapustav uudis.

Tallinnas elasin ma onu juures. Õnneks ta ei ela Rocca al Mare koolist väga kaugel ning mu koolitee võttis aega umbes 30 minutit, millest 15 sõitsin bussiga.

Enne vahetust olin põnevil ja tundsin rõõmu, et lõpuks ometi jõudis kätte see aeg. Esimesel koolipäeval oli mul aga päris hirmus tunne, kuna sattusin minu jaoks täiesti tundmatusse maailma ja täiesti tundmatute inimeste hulka. Samuti kartsin, et klassikaaslased ei võta mind vastu, aga minu kartused olid asjatud, kuna kohe esimesel päeval leidsin sõpru, kes on üliägedad inimesed.

Mul õnnestus osaleda kooli kõnevõistlusel, mis toimus emakeelepäeva puhul. Meie koolis toimuvad samuti kõnevõistlused ja mul oli väga põnev seda üritust pealt näha ning hiljem võrrelda enda kooli omaga. Rääkides veel, mis koolis toimus või kuidas kool välja nägi – kujutage ette – istud füüsika, matemaatika või eesti keele klassis, pöörad pilgu aknast välja ning aknast paistab sulle vastu meri, kas sinine või hall, see juba ei oma tähtsust, aga ka igapäevane kooli minek mere ääres – kas pole fantastiline, eks ole?

Minu vahetuse viimane päev lõppes aga lahedalt ja emotsionaalselt, kuna mul õnnestus külastada Tallinna sünnipäevapidu. Järgmisel päeval oli minu klassiõel sünnipäev ja sõbrad tegid talle üllatuspeo, millele sattusin ka mina. See kutse oli täiesti spontaanne. Ma jalutasin Vanalinnas, olin InstaLive´is ning mu klassiõde nägi seda ja kutsus mind peole, mis toimus samuti Vanalinnas. Jõudes kohale olid kõik uued sõbrad üllatanud, et ka mina olen siin.

Kõik mu tuttavad teadsid, et juba järgmisel päeval sõidan ma Järvele. Lahkudes peolt küsis üks klassivend: „Kas sa kutsud mind enda juurde Järvele, ma tahan Sompas käia?“. Sellele küsimusele ma ei saanud vastata eitavalt. Kaks klassiõde tulid mind õue saatma. Kui me hakkasime nö hüvasti jätma, ütles üks neist: „Näeme esmaspäeval.“ Kahjuks see polnud nii, kuna osalesin vahetuses ainult ühe nädala. Nii kurb oli lahkuda Tallinnast ja nende inimeste juurest, sest selle ühe nädalaga see linn ja need inimesed muutusid minu jaoks teiseks pereks.

Kui ma hakkan kokku lugema neid kordi, millal minult küsiti, kui tihti sa Tallinnas käid, millal sa järgmine kord tuled, ei jätku mul sõrmi. Ning väga palju olen kuulnud ka sellist lauset: „Nii tore, et mul on nüüd vene keelt kõnelev sõber.“

Ma võiksin jääda siia rääkima veel ja veel ja veel, nii palju on kirjutamata, aga lõpetuseks:

Aitäh kõikidele õpetajatele, minu uutele klassikaaslastele, kes tegid minu vahetuse unustamatuks ja imeliseks. Jään neid igatsema!

Jutu alguses ma kirjutasin küsimused, millele mina vastasin „JAH“. Võtke oma julgus kokku, tehke samuti ja te ei kahetse. See on elu üks suurimaid ja ägedamaid kogemusi. Kasutage sellist võimalust!

Anastassia Igonina