märts 2017

Olen Tallinna Ühisgümnaasiumi 10. klassi õpilane Hendri. Vahetusõpilasena õppisin ma nädala Noarootsi koolis. Valisin selle kooli, sest see on minu koolist palju väiksem, olin sellest koolist palju head kuulnud ja tahtsin kogeda ka ühikaelu. Vahetusse soovisin ma minna selleks, et näha kuidas käib õppimine ka teistes koolides ja saada üks uus ja põnev kogemus.

Pühapäeva õhtul kui läksin Tallinnast bussile olin natuke hirmul, et kas mind ikka võetakse omaks, kuid juba tee peal tutvusin ma uute inimestega, mis oli muidugi väga tore. Lootsin sisimas, et mind võetakse ilusti vastu ja leian ka endale uusi sõpru – nii ka läks!

Mu klass oli väga tore. Kohe kui uksest sisse astusin, hakkasin uute klassikaaslastega suhtlema ja sain endale ka pinginaabri. Kõik õpetajad olid väga toredad ja polnud ühtegi tundi, kuhu ma poleks tahtnud minna. Kool on väga hubane, vaibad on maas ja õpilased käisid sokkides. Veel meeldis mulle ka see, et klassil oli oma kindel koduklass, kus toimusid enamus tunnid. Koolipäevad läksid väga kiirelt, tänu sellele jäi aega üle, et käia trennides ning tutvuda ümbruskonna ning teiste õpilastega. Saime käia ka Haapsalus.

Kui algul kartsin, et suhtlen ainult nende paari inimesega keda enne juba teadsin, siis hea üllatusena polnud see üldse nii. Kõik olid väga sõbralikud ja see oli nädal, mis jääb kauaks meelde.

Soovitan kindlasti osaleda programmis kõikidel, kes otsivad oma ellu uusi kogemusi, soovivad endale uusi sõpru ja tuttavaid või tahavad lihtsalt vaheldust.

Tallinnast Jänedale

Olen Tallinna 32. Keskkooli 8.B klassi õpilane Helis. Vahetusõpilasena õppisin 2 nädalat Jäneda koolis. Kooli valides oli mul üks kindel tingimus: kooli peab olema väike. Jäneda kool jäi mulle nimekirja vaadates kohe meelde ja puges miskipärast südamesse. Ja mis kõige lahedam – seal oli peaaegu 20 korda vähem õpilasi kui 32. Keskkoolis.
Õpilasvahetuses olen ka varem osalenud, oma praeguses koolis. Eelmise korra positiivne kogemus tekitas soovi vahetuses veel osaleda. Kindlasti teen ma seda veel!
Algul ei tundnud ma mingit hirmu. Nädal enne vahetust kui avastasin, et kohe-kohe ma tõesti lähen, tekkis väike ärevus. Päev enne minekut ei saanud ma öösel magadagi, ärevus oli lihtsalt nii suur. Olin ma ju minemas täiesti uude keskkonda ja võõraste inimeste juurde. Ja pidin seal olema tervelt kaks nädalat. Kui aga viimaks rongi istusin, muutus kõik rahulikumaks. Pisike närv oli veel sees, aga teadsin, et enam tagasiteed ei ole, järgmine peatus on Jäneda.
Rongijaama tulid mulle vastu kaks klassiõde: tüdruk, kelle juures ööbisin, ja tema naaber. Teadsin kohe, et need on minu inimesed. Edaspidi see tunne aina süvenes.
Kool oli väga armas ja väike, seal õpib kõigest 49 õpilast. Minu jaoks oli see harjumatu, sest oma koolis on igal pool alati hästi palju inimesi.
Esimesest koolipäevast jääb meelde suusatamine, kohe esimesel tunnil. Suusad olid libedad ja minu oskused ei olnud ka kõige paremad. Nii leidsin ma ennast vähemalt viis korda maast. Sabakont sai küll veidi haiget, aga vähemalt oli meeldejääv esimene tund.
Koolis oli palju asju teistmoodi. Näiteks olid neil sööklas kindlad kohad ja vahetunnis sai käia saalis, mis oli ühendatud koridoriga, palli mängimas ning vähemalt kord nädalas toimusid neil kogunemised, kus kogu koolipere sai kokku.
Mulle väga meeldis, et kõik teadsid kõiki ja teati, et ma nende juurde tulen. Teisel päeval tuli üks väike tüdruk minuga rääkima ja vahetunnis rääkis vahetuspereema, kes on koolis õpetaja, kuidas üks väike tüdruk küsis temalt, kas ma olen juba seal ja et ta tahab mind juba väga näha.
Endale suureks üllatuseks sain ma isegi sõbrapäeval kaks kaarti, mis sest, et see oli alles mu teine päev.
Vahetuspere oli väga tore. Sinna kuulusid: ema, isa, tütar ja kolm poega. Loomulikult ei saa mainimata jätta kaht armsat koera ja kaht kassi. Nad kõik olid hästi armsad ja südamlikud ning võtsid mind hästi vastu.
Mulle on meelde jäänud üks armas hetk, kui pereisa tuli mulle ja tütrele kooli järele ning ühe õpetajaga rääkides ütles „Tulin tütardele järele.“ See oli nii armas ja südantliigutav moment.
Pereliikmetega käisin kaasas rahvatantsus, maalimises, klaveritunnis, lastekoori proovis ja liikumisrühma kokkusaamisel, kus koristasime kohalikku mõisat. Veel käisime muusikakooli kontserdil, kus üks poegadest ka esines.
Igav ei olnud mul seal kordagi ja tegevust oli minu jaoks palju. Kui me just parasjagu kuskil trennis või ringis ei olnud, rääkisime ema ja tütrega köögis juttu. Paaril õhtul mängisime nooremate vendadega lauamänge.

Kui mitte varem, siis suvel lähen ma neile külla.
Kindlasti soovitan ka teistel õpilasvahetuses osaleda. See on imeline kogemus ja selle käigus saab palju uusi sõpru.
Kui sa kahtled, kas minna õpilasvahetusse või mitte, siis kindlasti mine. Alati tasub minna, sest kui sa ei proovi, ei saa sa iialgi teada.

Päikest teile kõigile
Helis Ilumäe

Mina õpin Tallinna Mustamäe Humanitaargümnaasiumis. VeniVidiVici raames ma läksin Tallinna Saksa Gümnaasiumisse. Valisin just selle kooli, sest see on eesti kool saksa keele süvaõppimisega.

Mulle vene koolist oli väga tähtis oma teadmissi kontrollida ning panna end proovile teises (keele)keskkonnas. Mind ajendas programmis osalema tahtmine suhelda teiste inimestega ja leida endale uusi  sõpru.

Enne vahetusõpilaseks saamist mul oli väga rõõm kohtuda uuste õpilastega. Ma kartsin, et ma ei leia koolis õiget kabinetti, kus toimuvad tunnid. See kõik oli asjata – mulle väga meeldis kool, õpetajad, klassikaaslased ja õpetajad, sest kõik olid väga sõbralikud ja avatud. Klassikaaslased aitasid mind tundides õppematerjalidega.

Õpilasvahetusest positiivsest mulle jäi meelde see, et sain hästi aru matemaatikast ja füüsikast just selles koolis, sest õpetajad väga selgesti näitavad ning räägivad tunni teemast. Mind üllatas koolis see, et kõik õpilased ja õpetajad on väga sõbralikud venelaste suhtes ja tundides on päris vaikne ning minu klassikaaslased väga hästi valdavad inglise keelt. Mina soovitan muidugi sõpradele osaleda selles programmis, sest see on suurepärane kogemus ja võimalus muuta oma tavalist koolielu.

Darja Hrustaljova

Olen Tornimäe Põhikooli 9. klassi õpilane Irma Jäe ja õppisin nädala aega Keila koolis. Keila kooli valisin sellepärast, et tahtsin minna kuskile, kus on palju õpilasi ja hoopis teine keskkond. Ühesõnaga väljuda oma mugavustsoonist.

Esialgne plaan minna õpilasvahetusse oli juba eelmine aasta koos klassiõega, aga kahjuks ei leidnud me sobivat aega ja see jäi ära, kuid see aasta võtsin asja üksinda ette ja käisin ära.

Päev varem sõitsin ma vahetusperre, kelleks olid minu sugulased. Noorim perepoeg tutvustas mulle Keilat, kus asub kool, muusikakool, keskväljak ja jalutasime lihtsalt linna peal ringi. Esmapäeval pidi kooli minema, kusjuures tunnid hakkasid 30 minutit varem kui minu oma koolis. Kool oli tõesti suur ja igal hommikul kooli uksest sisse astudes ütles direktor kõigile: „Tere!“. Koridoris ootasid mind minu tugiisik ja klassijuhataja, kes oli väga sõbralikud. Klassikaaslased olid väga abivalmis ja toetavad, samuti ka õpetajad, kellele väga meeldib see idee, et õpilased saavad käia vahetuses.

Vahetuse aeg sattus sõbrapäeva nädalale, kus korraldati erinevad tegemisi: südamete jagamine ja paarilise leidmine ning seejärel pildistamine, peale kooli toimus ka algklasside playback, kuhu ma kahjuks ei jõudnud, sest otsutasin just sellel päeval külastada ka Keila muusikakooli.

Esmaspäeva õhtul käsin koos pere isaga võrkpalli trennis, kus nägin oma teisi sugulasi, kes samuti elavad Keilas. Kolmapäeval sõitsime Keila joale, kus avanes imeline vaatepilt.

Reedel oligi juba viimane päev. Koolis toimus Vabariigi aastapäevale pühendatud aktus, kus esines koor ja muusikakooli õpilased. Klassikaaslastega jätsin hüvasti nii reedel, kui ka neljapäeval, sest osad sõitsid reede hommikul Peterburgi.

Kindlasti soovitan kõigil, kellel vähegi huvi on, võtta ette see teekond. Vahetuses osalemine annab sulle palju erinevaid kogemusi, mis on kindlasti positiivsed. Samuti saad sa kogeda erinevaid õpetusstiile, sest kõik õpetajad õpetavad erinevalt. Loodan ise, et see vahetus ei ole minu viimane.

Irma Jäe

Mina olen Maarja ning ma käin Abja Gümnaasiumis. Minu vahetuskooliks oli Tallinnas asuv Kuristiku Gümnaasium.

Selle kooli valisin ma seetõttu, et seal õpib mu onupoeg ja samuti asus seal lähedal ka mu onu kodu, kelle pool ma vahetus perioodil elasin. Vahetusse soovisin ma eelkõige minna uute kogemuste ning sõprade tõttu. Vahetult enne vahetusse minemist tundsin ma ootusärevust ning ka veidike hirmu uute klassikaaslaste ning kooli ees, kuid hirm kadus kohe kui ma kooliuksest sisse astusin ning oma klassikaaslasi kohtasin. Kuristiku kool oli väga, väga tore kool kuhu tahaksin tulevikus kindlasti tagasi minna, toredad olid ka mu uued klassikaaslased ning õpetajad kes mind alati aitasid. Samal ajal toimus koolis ka sõbranädal millega seoses toimus igasuguseid vahvaid tegevusi. Kuristiku kool erines vägagi minu koolist juba ainuüksi välimuse ja suuruse poolest.

Aeg Tallinnas möödus väga ruttu ning oli täis toredaid seiku ning emotsioone. Kindlasti julgustan ma kõiki selles programmis osalema, sest see kogemus ning uued sõbrad on seda kindlasti väärt!

Maarja Peterson