detsember 2016

Õpin Alavere Põhikoolis. VeniVidiVici Õpilasvahetuse raames läksin Tallinna 32. Keskkooli. Valisime sõbrannaga just selle kooli, kuna oleme mõelnud võimalusele minna peale põhikooli sinna gümnaasiumi edasi õppima. Tahtsime teada, kuidas on sealne õppekorraldus, õpetajad, õpilased ja üldine kooli mulje. Programmist kuulsime sõbranna käest, ta rääkis meile, et kavatseb osaleda sellises õpilasvahetuses. Sattusime sellest väga vaimustusse ja tahtsime isegi osaleda.

Kui saime teada, et meid on kooli vastu võetud, olime üliõnnelikud ja suhtusime sellesse väga muretult. Mida lähedamale aeg jõudis vahetusperioodile, seda enam tekkisid väikesed hirmud. Näiteks, et äkki ei võeta meid klassi poolt vastu ja ei suhtuda meisse hästi. Teiseks kartsime õppeainetest kõige rohkem vene keelt, kuna keeletase on üsna madal. Kolmandaks pelgasime ka veidi seda, kuidas me jõuame kooli ja kuidas me hommikuti üles saame. Meie äratus oli tund aega varasem kui tavaliselt, sest meie ajutine elupaik oli koolist erinevate transpordivahenditega minnes tunni aja kaugusel. Vaatamata hirmudele ootasime vahetust siiski meeletult.

Juba esimesel päeval uues koolis saime aru, et meie kartused olid asjatud. Jõudsime kooli ilusti kohale. Klassikaaslased olid väga toredad ja abivalmid. Kõik õpilased koolis olid väga erinevad nii välimuselt kui iseloomult -see oli ainult tore. Koolimaja oli meie jaoks üsnagi suur, eksisime alguses seal pidevalt ära, lõpuks saime siiski juba aru, kuhu minema peame. Sellest ei olnud aga midagi, kuna kõik hakkasid meid kohe juhatama, kui märkasid, et vajame veidi abi tundmatus kohas. Samuti ei olnud vene keelega probleemi, sest saime seal tegelikult täiesti normaalselt hakkama ja õpetaja oli mõistev. Üldiselt jätsid ka kõik teised õpetajad hea mulje. Osalesime nendega koos kooli playbox`is, mis meile väga meeldis.

Kõige positiivsem, mis mulle sellest meelde jäi, olidki sealsed õpilased ja üldine sõbralikkus kõikide poolt. Kõige suuremad erinevused meie kooli ja 32.KK vahel olid õpilaste arv ja kooli suurus. Samuti olid erinevad tundide ülesehitus ja üleüldine korraldus.

Kindlasti soovitan selles programmis osalemist ka teistele, kuna see oli tohutult äge kogemus. Saime sealt nii palju positiivseid emotsioone, see võib küll alguses veidi hirmutav tunduda aga, kui juba kohal oled on kõik väga tore.

Carina Maris Volmerson

Ma õpin Jõhvi Põhikoolis 7.b klassis ning VeniVidiVici raames käisin ma Valtu Põhikoolis. Ma valisin just selle kooli, sest tahtsin teada, kuidas õpitakse väikeses maakoolis ning saada uusi sõpru teisest Eesti otsast. Otsustavaks sai loomulikult see, et ma sain sel ajal olla oma sugulaste juures.
Mõte, et lähen vahetusõpilaseks Valtu Põhikooli, tuli suvel, kui pidin jätma oma sealsed sõbrad ja ise koju tagasi sõitma.

Vahetusnädalat olin ma väga-väga oodanud. Päev enne esimest koolipäeva hakkas sees veidi keerama ja pähe tulid mõtted, et kas ma ikka meeldin neile ja kas saan hakkama.

Tegelikkuses oli Valtu Põhikooli pisike garderoob täis 7. klassi õpilasi, kes kõik ootasid mind juba pikisilmi. Sealne klass oli meeletult tore, õpetajad kiitsid mind ja lausa tegid pai ning kallistasid, mis oli minu jaoks natuke imelik, kuid samas väga armas. Vahetusperega veetsime koos aega nii palju kui võimalik: tegime piparkooke, käisime katri jooksmas, käisime isegi linnas šoppamas, tegime palju pilte ja videoid.
Sellel nädalal toimus nende koolis Kodanikunädal, veel toimus seal kõige sõbralikuma õpetaja valimine ja viisakaima klassi valimine. See kõik oli väga huvitav. Mind üllatas see, et nende koolis hakkavad tunnid hiljem, aga vahetunnid on samas väga lühikesd. Esimesel päeval olin ma alguses üksi aga viimaseks tunniks oli mul juba paar sõbrannat. Reedel, ehk minu viimasel päeval, tegime peale tunde koolis osade klassikaaslastega pilte, seal olles kuulsin ma mitu korda küsimust: “Kas tuled järgmine aasta ka?”. Nüüd ongi mul mõtte minna järgmine aasta ka, kuid siis juba 2. nädalaks.
Soovitan selles programmis osalemist absoluutselt kõigile, isegi kui sa oled häbelik nagu mina. Sellist kogemust ei unustata mitte kunagi!
Hanna-Liisa Kiil

Olen Saue Gümnaasiumi 10. klassi õpilane, kes veetis suurepärase vahetusperioodi Vanalinna Hariduskolleegiumis. Olin mõelnud juba peaaegu aasta, et võiks minna vahetusõpilaseks ning nüüd see saigi teoks. Valisin VHK, sest olin sellest kuulnud palju head ning seal oli mul võimalus õppida ka muusikaharus.

Alguses oli ikka väike pabin sees, et kas ikka saan hakkama ning leian tutvusi, kuid kooli jõudes tundsin end juba esimese päeva lõpus väga koduselt. Kõik olid ääretult sõbralikud ja aitasid mind alati. Õpetajad olid samuti väga kenad ning tulid tihti küsima, kuidas mul läheb ja kas meeldib.

Kool erines mu kodukoolist väga palju. VHKs olid erinevad majad, kus tunnid toimusid ja need kestisid ka poole kauem kui Sauel. Koolis toimus õpe tasemete järgi, seetõttu oli mul alguses raske aru saada, kes mu klassis täpselt käivad. Kui Sauel on söökla väga suur ning kogu gümnaasium sööb koos, siis VHKs ei pidanud järjekorras ootama ning söömine toimus oma klassiga väiksemas ruumis. Vahetuspere mul polnud, seega käisin koolis bussiga, mis oli minu jaoks uus. Väga meeldis jalutada hommikuti läbi Raekoja platsi, mis iga päevaga muutus aina jõulusemaks. Ühel päeval toimus ka orienteerumine, kus õppsin tundma rohkem Vanalinna. Õpilased koolis tundusid väga avatud. Iga päev sain näha, kuidas vahetunnis keegi pilli mängib või kuidas õpilased ühiselt laulavad. Viimasel päeval oli väga kurb lahkuda ning pisargi tuli silma, oleksin väga soovinud veel kauemaks jääda. See oli võrratu kogemus, mis muutis mu koolielu palju värvikamaks. Suur-suur aitäh VeniVidiVicile, kes mulle selle võimaluse andis ning soovitan seda programmi ka kõigile teistele!

Mina olen Anne-Grete Kuuskmann ja ma käin Kuusalu Keskkoolis 7B klassis. Minu vahetuskool oli Tallinna Saksa Gümnaasium. Ma valisin selle kooli sellepärast, kuna minu 2 väga head sõbrannat käivad seal koolis ja kuna see oli valikus, siis seepärast valisingi selle. Esimene päev kui kooli läksin, oli mul väga suur hirm sees ja peale kooli tahtsin kohe koju minna. Järgmine päev oli hoopis teistsugune, ma ei tahtnud üldse koolist ära tulla, kuna olin juba väga palju uusi sõpru saanud ja mulle väga meeldis seal koolis. Klass oli väga lõbus ja nad võtsid meid ilusti vastu. Ka õpetajad olid väga sõbralikud ja lahked. Kool ei olnud väga teistmoodi kuid natuke küll. Mul on väga heameel, et ma sain osaleda selles programmis. Kõik sellest koolist ja sellest kogemusest meeldis mulle. Ma soovitan VeniVidiVici õpilasvahetust kõigile, sest see on väga väga lahe kogemus! Aitäh teile!

 

Anna-Grete