fbpx

november 2016

Õpin Võsu Kooli 9. klassis. VeniVidiVici programmiga läksin kaheks nädalaks Viimsi Keskkooli. Valisin selle kooli just suuruse pärast – 1407 õpilast. Minu koolis õpib pisut üle poolesaja õpilase ja klassis on meid vaid neli.

Mõte osaleda Eesti-siseses õpilasvahetuses tuli juhuslikult. Käisin eelmisel aastal noortekonverentsil Lahe Koolipäev ja seal jagati VeniVidiVici brošüüre. Mul on soov välismaale vahetusõpilaseks minna ning seda brošüüri uurides olin siiralt üllatunud, et õpilasvahetust pakutakse ka Eesti-siseselt. Milline hea võimalus enne keskkooli enda proovile panekuks ja enese tundmaõppimiseks!

Mõni päev enne vahetust tundsin suurt ärevust. Ühest küljest pelgasin seda, millisesse perekonda satun, teisalt aga seda, millised mu uued klassikaaslased saavad olema, kas nad ikka tahavad minuga suhelda.

Vahetuspere oli väga külalislahke ja lõbus kolme tütrega pere, kellest keskmine oli mu uus klassiõde. Uues kodus olid ka lemmikloomad: kass ja noor 4-kuune koer. Pere hoolitses mu eest igati – mul oli isegi eraldi magamistuba, mis oli väga mugav ja kodune. Mõnel õhtul käisime väljas söömas, kinos, isegi sünnipäeval ja veetsime lihtsalt mõnusalt aega.

Minu klassis oli 25 õpilast, umbes kolmandik minu kooli õpilaste arvust. Alguses oli tõesti tunnis natuke imelik olla, aga ma harjusin sellega suhteliselt kiiresti. Õpetajad olid samuti erinevad minu kooli omadest. Keegi ei tulnud igas tunnis kontrollima, kas sa said ikka asja selgeks või mitte. Ka hindamissüsteem oli võõras: minu koolis kasutatakse hindamiseks numbreid, Viimsis aga tähti. Nii suur kool ja inimesterohkus tegid mind pisut häbelikuks, millest ma vist päris üle ei saanudki. Uusi muljeid ja elamusi oli nii palju, kuid ma sain hakkama, sest mind ümbritsesid vaid sõbralikud ja heatahtlikud inimesed.

Mulle meeldis see vahetusaeg väga! Soovitan kindlasti programmis osalemist neile, kes otsivad uusi väljakutseid ning soovivad igapäevaellu vaheldust. See on väga hea viis näha, kuidas mujal elatakse ja läbi selle oma täiuslik maailmapilt kokku panna.

Helemeel

Õpin Kohila Gümnaasiumis 10B klassis ja olin vahetuses Saaremaa Ühisgümnaasiumi 10C klassis. Läksin Saaremaale, sest ma pole seal kunagi varem käinud nii, et mul oleks võimalik linnaga tutvuda. Programmist kuulsin ma juhuslikult autoga kooli sõites raadiost ja kuna mul on varem käinud peas mõte minna tulevikus välismaale õppima,tundus hea võimalusena enne seda näha, kuidas ma keskkonnamuutusele reageerin ja kuidas üldiselt hakkama saaksin. Enne vahetusse minekut olin väga elevil ja ärevus oli suur. Bussi peale minnes oli eriti suur ärevus… Ja ka väike hirm…
Esimesel päeval koolis avastasin, et minu hirmul ei olnud mitte mingit põhjust. Õpetajad, klassikaaslased ja ka kõik teised, kellega kokku puutusin, olid väga sõbralikud ja toredad. Meelde jääb kindlasti see, kui raske oli hommikuti garderoobist neljandale korrusele tundi minna. Väga meeldis see, et õpilased pidid olema korrektselt riides, mis nägi väga kena välja ja minu arvates valmistab õpilasi ette tulevikuks, kui tööle minnes peab korrektne riietus olema. Väga meeldis mulle ka klassijuhataja, kellega viimasel päeval vesteldes tuli välja, et ta oli kaks nädalat pead vaevanud sellega, kust mu nägu talle tuttav ette tuleb, ning siis avastades, et ma olin umbes aasta varem käinud seal võistutantsimisel. Armas oli ka see, et õpetajatel oli kahju, et ma ära lähen.

Ma ööbisin SYG-i õpilaskodus/hostelis, esimesel nädalal olin üksinda neljases toas, kus ma ühel õhtul suutsin nuustiku aknast alla kukutada ja teisel päeval lambipirnid läbi põletada ning teiseks nädalaks majutati mind ühe neiuga teise tuppa. Õpilaskodu elu oli omamoodi huvitav, kuna olen elanud kogu elu kodus ja ei ole pidanud midagi nii vastutusrikast tegema, nagu poest söögi ostmine ja õhtusöögi valmistamine. Kindlasti soovitan sõpradele programmis osalemist, kuna see on hea võimalus saada uusi tuttavaid ja näha, milline on elu kodust kaugel.

Ma käin Jõhvi Põhikoolis 7. klassis. Ma olin Tartu Kivilinna Koolis nädal aega.
Ma valisin selle kooli, kuna mu sugulane õpib seal ja ma sain temaga samasse klassi minna.
Mu soov oli minna vahetusõpilaseks, kuna ma tahtsin uusi väljakutseid ja tutvusi. Tahtsin näha, kuidas suures koolis õpitakse, kuna seal Tartu koolis oli 7. klassidel 5 paralleeli ja minu koolis ainult 2.
Ma läksin üks päev enne koolipäeva Tartusse vahetuspere juurde ja see õhtu ma kartsin kohutavalt, sest ma pole varem kooli vahetanud. Kui me hommikul autoga kooli sõitsime ja ma aknast kooli nägin, siis mul tõusid kõik juuksekarvad peas püsti (hirmust). Kui ma astusin kooliuksest sisse, siis mul oli selline tunne, et kõik vaatavad mind. Esimene ja teine päev kindlasti kõik mõtlesid, et kes ma küll selline olen aga see on ka võimalik, et see ainult tundus nii.
Mulle meeldis Kivilinna kooli juures see, et see oli nii suur. Õpetajad ja klassikaaslased olid väga toredad. Kui ma ühe nädala seal veel olnud oleks, siis ma oleks saanud rohkem inimestega sõpradeks. Kuigi seal koolis polnud õpilaste vahel nii sooje suhteid kui meil, meeldis mul seal väga.
Vahetusperega ma ei jõudnud kahjuks kuskil käia, kuna neil lõppesid tööpäevad hilja ja ma pidin ju õppima ka.
Positiivne oli see, et ma sain sealt mälestusi, mida ma saan kõikidele edasi rääkida. Veel oli üllatav, et see kool on peaaegu sama suur kui Jõhvi kool, aga seal on umbes poole rohkem inimesi.
Kindlasti soovitan minna vahetusõpilaseks, sest kui Sa soovid häid tutvusi ja palju väljakutseid, siis see programm on Sulle mõeldud.

Katrin A.

Olen Nissi Põhikooli 8.klassi õpilane Hanna-Liisa. Veetsin oma vahetusnädala Vanalinna Hariduskolleegiumis (VHK). Ma valisin VHK, kuna sooviksin minna selle kooli gümnaasiumisse, samuti olin koolist ainult head kuulnud. Nii tuligi mõte oma rahulikust koolielust puhkust võtta ja minna kooli, kus elutempo on kiirem. VeniVidiVici programmist kuulsin esimest korda kodukooli teiste õpilaste käest. Esimesel koolipäeval ei pabistanud ma millegi pärast peale selle, et ei leia õiget maja ülesse, mis ka juhtus. Kuid kõik muu tundus minu jaoks pigem põnev kui hirmutav. Mulle väga meeldisid erinevad keele tunnid. Ma sattusin väga toredasse klassi. Mind võeti klassis väga toredalt vastu. Mulle algul küll tundus veider, et poiste ja tüdrukute klass on eraldi, kuid lõpuks harjusin sellega. Õnneks toimus meil ka klassiõhtu, kus sain poistega ka natukene rohkem tutvuda. Ma kindlasti soovitan kõigil, kes ennast proovile panna soovivad, ja naudivad seiklusrohkeid päevi, minna vahetusõpilaseks. Vahetusõpilane olla on uskumatult põnev ja tore.

Hanna-Liisa

healthrpose