aprill 2016

Teen jopeluku lahti, võtan oma kobinad autost ja me jätame Marge ja Alexandraga hüvasti. Ütlen neile, et see oli imeline, ma poleks osanud oodata nii armsat ja sooja vastuvõttu. Marge hüüab veel järele, et ma pillima ei hakkaks kui ma bussisabasse koha võtan. Naeratan ja mõtlen, et muidugi ei hakka. Ma olen lihtsalt nii õnnelik tol hetkel. Rõõmupall. Ja päike paistab, ma tunnen juba suve. Inimesed tänaval lähevad kõik nii armsaks ja riided muutuvad värvilisteks. Proovin bussijuhile nii õnnelikult tere öelda kui saan, vahetame naeratuse ja ma istun kohale. Minu armas Pärnu. Ma arvan, et nad tahtsidki linnale nimeks Päike panna. Minu väike päike. Paistab praegu mulle näkku. Täpselt selline suvine ilm, millega lahkuda kallist suvelinnast. Ja eks ma võtan tükikese suvest ka Viimsisse kaasa.

Ainukesed asjad, mis ma maha jätan, on mu vanad räbaldunud ketsid ja palju palju kalleid inimesi. Mu kallis vahetuspere, üliarmas, kõige tervislikumalt toituv väike õde Emily, energiast pakatav ning särav pereema Marge, muhe vene naljasaateid vaatav isa Alexander ja superkangelaste superfännist lihtsalt supervinge Alexandra. Ja täiesti kindlasti mu klassikaaslased, kes enamasti olid tüdrukud, aga ülivinged tüdrukud. Ma hakkan neid igatsema.
Lihtsalt suurepärane idee tulla siia ja ma ei valeta, olla õnnelik. Õhtuti ma lesisin voodis, mul ei tulnud und ja ma tundsin kuidas mu süda laulab. Ma vist päriselt armusin ära sellesse nädalasse.
Läheb vist kuidagi täitsa läägeks armastuslooks ära. Räägin siis nii kuidas oli. Ja ülicool oli❤
Aitäh teile armas VeniVidiVici meeskond, te olete kindlasti väga vinged inimesed ja ma ausalt kohe armastan teid, et te teete midagi nii lahedat. Aitäh kõigile, kes viitsisid minuga sellel nädalal lihtsalt olla ja rääkida. Ma armastan teid ka ja ilusat päikest teile alati sinna päikeselinna.
Adel Müürsepp

Mina õpin Kullamaa Keskkoolis ning läksin nädalaks Haapsalu Põhikooli 7. c-sse. Ma läksin sinna oma sõbranna soovitusel ja oma soovil. Ma ootasin seda nädalat väga ning jäin selllega väga rahule. Sellesse kooli oli mind väga oodatud, õpetajad olid sõbralikud tunniväliselt, aga tundide ajal ranged, mis panigi rohkem õppima. Klassikaaslased olid sõbralikud ning abivalmid. Vahetuspere oli hästi hooliv, “vahetusõega” käisime linna uurimas. Linn oli väga kaunis. Mulle väga meeldis Lossipark. See nädal oli väga meelde- ja südamesse jääv. See nädal oli täpselt selline, millisena ma seda ette kujutlesin. Mina soovitan kõigil õpilastel seal osaleda, sest see avardab silmaringi ning see on huvitav. Edasi mu 7C!!!

Grete Luts

Olen Melany-Regle Langus, 14-aastane Vastseliina Gümnaasiumi õpilane ja ma osalesin VeniVidiVici (VVV) õpilasvahetuse programmis, tänu millele sain minna kaheks nädalaks Tartu Mart Reiniku kooli 7D. klassi õppima. Ma valisin selle kooli, kuna tahan pärast 9. klassi minna edasi õppima just Tartusse ning Mart Reinikust saavad enamus õpilasi Hugo Treffnerisse sisse, seega tahtsin teada juba varakult, milline tase peab olema ja palju ma pingutama pean.

Sellest programmist kuulsin sõbrannalt, kes algul soovis samuti sellest osa võtta, aga hakkas siis kartma. Kui aus olla, mõtlesin minagi paar päeva enne Tartusse kooli minekut, et äkki see ei ole ikka hea mõte ja ei peaks minema, aga ma mõtlesin siiski proovida, kuna selle sai ju ka varem lõpetada. See oli mu elu üks parimaid otsuseid, kuna sain palju kogemusi ja uusi tuttavaid.

Esimesel päeval oli hirmuäratav minna küll, kuna ma ei teadnud sealt klassist kedagi ja seal koolis oli umbes 3-4 korda rohkem õpilasi kui minu koolis. Kui ma uksest sisse astusin ootasid mind ees klassiõed, kes mind kohe soojalt vastu võtsid nagu ma oleksingi juba nende klassiõde. See oli hirmuäratav päev, aga klassikaaslased ja klassijuhataja olid toredad ning tutvustasid mulle kooli ja selle õpilasi.

Kolmandal päeval kutsus üks klassiõdedest mind enda poole, neil olevat nimelt komme nädalas kord kellegi pool peale kooli kokku saada ja nad arvasid, et ma võiksin ka liituda, et paremini sisse elada. See oli väga meeldiv olemine ja me saime paremini pärast seda läbi.

Koduseid töid jagus korralikult iga päev ja ka õppimisega oldi Tartus eespool, mis ei olnud just lihtne, kuna tehti ka töid. Õppisin õhtuti teemad selgeks ja küsisin ja otsisin juurdegi ja matemaatika tööd said ilusti tehtud. Osad ained, näiteks ajalugu ja inglise keel ei olnud nii lihtsad, kuna ma ei teadnud, mida töödes küsitakse. Halbu hindeid sisse ei pandud, aga vahetuse lõpus anti tagasisidet, kuidas ma käitusin või tunnis kaasa tegin.

Vahetuse viimase nädala reedel, 15.04, toimus Mart Reiniku traditsiooniline iga aastane liikumispidu Väikses Vanemuises. Seal sain kaasa teha lõpu ühiskavas, mis oli väga võimas ja lahe kogemus, kuna Vanemuise laval ei saa just iga inimene esineda. Sel päeval oli kaks etendust ja koolitunde ei toimunud. Kui etendus oli läbi, jätsin klassikaaslaste ja klassijuhatajaga hüvasti. Samuti tuli ka huvijuht minu juurde ja uuris, kuidas läks ja mis mulje mulle jäi ning äkki oskan ma neil soovitada midagi muuta. Ma soovitasin neil muuta ainult supipäeval istuma panemise korraldust, kuna siis pandi sind istuma võõraste inimestega ja vastu ei tohtinud vaielda. Samuti öeldi mulle, et nad võtavad mu meelsasti uuesti vastu ja see oli neilegi väga meeldiv kogemus.

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et kuna ma olen inimene, kes enne teeb ja siis mõtleb, siis tuli see mulle esimest korda elus kasuks, kuna kui ma oleks mõelnud oleksin ilmselt araks löönud. Ma olen väga õnnelik, et sain selles programmis osaleda ja ma soovitan seda kindlasti oma sõpradele. See oli väga-väga tore kogemus. Isegi, kui algul on hirm siis peaks selle siiski ära tegema, kuna sa ei tea kunagi, kas see on parim otsus sinu elus või siis halvim, aga ka halbadest kogemustest on tulevikus kasu.

Nende inimestega jään ma kindlasti edasi suhtlema ja meil tuli idee midagi ka kahe klassi peale kokku teha, näiteks nemad tulevad Vastseliina kooli külla või meie läheme neile kõlla. Eks aeg muidugi näitab paremini, mis saab.

Melany-Regle Langus

Mina õpin Emmaste Põhikoolis, 8.klassis, mul on 6 klassikaaslast. Vahetusõpilaseks olin 14.03-18.03 Viimsi Keskkoolis 8c klassis ja seal oli mul 24 klassikaaslast. Peamine põhjus, miks valisin just Viimsi kooli, oligi soov kogeda võimalikult suures koolis õppimist.

Esimesel päeval sain paraja šoki, tohutult palju inimesi, 19 korda rohkem õpilasi kui minu kodukoolis ja koolimaja, mis on sama suur kui kaubanduskeskus ning milles on rohkem erinevaid käike kui sipelgapesas. Kindlasti olin mures, et kas klass mind ikka omaks võtab või hoiavad kõik eemale. Õnneks oli mul tohutult tore vahetuspere, kes mind toetas ning väga abivalmid ja sõbralikud klassikaaslased. Samuti oli sealsel klassil väga tore klassijuhataja. Õppetöö oli üllataval moel väga sarnane Emmaste Põhikooli omaga. Tõsi, mõnes aines erinesid õpikud ja töövihikud ja mõnes aines olin mina õppematerjaliga ees ning mõnes nemad. Sain toreda kogemuse ka rühmatöid tehes, sest enda koolis ma paraku neid eriti teha ei saa.

Mind üllatas ka söögivahetund, kus korraga oli söömas mitusada õpilast, erinevalt minu kodukoolist, kus on ühel vahetunnil söömas vaid 34 õpilast. Hiljem harjusin sellega juba ära.

Nädala jooksul sain nii klassi kui ka perega palju huvitavaid asju teha. Koos klassiga käisin pitsat söömas ja tegin kokanduse tunnis banaanipannkooke. Perega koos käisin kinos, bowlingut mängimas, käisime Kuldse Karika tantsuvõistlust vaatamas ning samuti tutvustasid nad mulle Viimsit. Viimasel päeval viisid juba sõpradeks muutunud tüdrukud mind Viimsi kõige paremasse kohvikusse. Olen väga rahul oma vahetusnädalaga, sest sain palju uusi kogemusi ja sain enesekindlust juurde.

Kindlasti soovitan VeniVidiVici õpilasvahetust kõigile, kes soovivad uusi kogemusi ja tutvusi saada ning end proovile panna. Mina tahaksin väga tänada mind vastuvõtnud peret, kes oli nõus mind majutama ja klassi, mis võttis mind lahkusega vastu. Sinu vahetusnädala toredus sõltub sinu enda toredusest.

Salme Vesingi