veebruar 2016

Mina olen Maite, 8. klassi õpilane ja ma õpin Valtu Põhikoolis. Otsustasin programmi raames minna Tartu Raatuse Kooli, sest see kool on suurem minu oma koolist ja hea oli ka see, et minu vanaema elas selle kooli lähedal. VeniVidiVici programmist kuulsin ma algul oma sõbranna käest, aga siis jäi see teema poolikuks. Mõni aeg hiljem aga sain ma teada, et minu kodukool liitus selle programmiga ning mul tekkis koheselt soov minna õpilasvahetusse. Alguses ma natuke kartsin, sest minek oli ikkagi teise kooli, aga aja möödudes täitsin ankeedi ära ja saatsin teele jaa väga kiiresti saabuski mulle vastus, et mul on võimalus minna Tartu Raatuse Kooli.

Esmaspäeva hommikul, kui ma kooli jalutasin, siis keerles mul peas miljon mõtet. Mõtlesin, et kuidas mind vastu võetakse, kuidas ma peaksin ennast tutvustama, kas ma tunnen oma tugiisiku ära jne. Mulle meeldis Raatuse Kool väga, sest see oli väga palju suurem, kui minu enda kool ja terve nädala jooksul, mis ma seal koolis veetsin hakkas mulle alles viimasel päeval selgeks saama, kus klassid asuvad.

Klassikaaslased olid väga sõbralikud ja lahked. Nii klassikaaslased ütlesid mulle, kuid ka mulle endale tundus, et sulandusin kohe esimesel päeval sisse. Õpetajad olid samuti väga toredad. Õpetajad olid koguaeg rõõmsad ja leebed, aga kui oli vaja siis ka ranged. Klassikaaslastega oli mul koguaeg naeratus näol. Minu klassikaaslased alati naersid ja olid rõõmsad. Ma pole päris pikka aega nii pikalt koguaeg naeratanud. ☺ Positiivselt jäigi kindlasti meelde see, et kõik inimesed, keda kohtasin olid väga rõõmsameelsed. Esimesest päevast jäi mulle kindlasti meelde see, et garderoobis olid minu ümber juba ka paar uut klassikaaslast, seal hulgas oli ka massi sulandunud minu tugiisik Reelika.

Mulle meeldis seal koolis lihtsalt nii väga, et tahtsin ka teiseks nädalaks jääda. Raatuse koolilt oli luba olemas, aga minu kodukool ei lubanud, sest trimestri lõpp oli lähedal. Raatuse Koolist sain endale ka kolm väga head sõpra, kellega jään kindlasti suhtlema ka edaspidi. Nende sõpradega otsustasimegi minna laupäeval Tartusse linna peale ja olla lihtsalt koos. Kahjuks jäi aga üks nendest tüdrukutest haigeks ja olime siis ainult kolmekesi linnas.

Kindlasti mind üllatas Tartu Raatuse Kooli puhul see, et neil puudus koolikell ning selle ma võtaksin ka oma kooli üle. Meeldis ka see, et tundides korrati üle eelmises tunnis õpitu, aga korrati õpitud materjali läbi ühe mängu, kus klassikaaslased võistlesid oma vahel. See oli minu jaoks väga põnev. Isiklikult meeldisid mulle ka peotantsutunnid, sest need mul oma koolis puuduvad. Lisaks meeldisid mulle ka väga selle kooli toidud, mis olid väga maitsvad.

Soovitan kõigile õpilasvahetuses osalemist,  ka neil, kes on selle peale kas või natukenegi mõelnud. Osalege kindlasti VeniVidiVici õpilasvahetuses, sest sa näed ka teise kooli elu ja kindlasti leiad endale palju uusi sõpru. See on väga lahe kogemus, mis jääb mulle terveks eluks meelde.

Maite Maido

Ma olen Jane Cathlyn ja õpin Tallinna Saksa Gümnaasiumi 8.B klassis. Vahetuskooliks valisin Suure-Jaani Kooli, sest mu vanaisa oli Suure-Jaanist pärit ja käin iga aasta suvel seal.

Tahtsin, et suvel seal olles oleks mul juba sõbrad ees, tahtsin ennast teostada ja arendada, tutvuda uute inimestega, elada 2 nädalat väikelinna elu ja näha, kuidas käib õppetöö teises Eesti koolis. Peamiseks põhjuseks oligi eneseteostusvõimalus, tahe saada uusi kogemusi, sõpru ja näha igapäevaelu pealinnast eemal.

Esimest korda kuulsin VeniVidiVici programmist ÕE koosolekul ja mind valdas suur huvi selle vastu. Hakkasin asja uurima ja täitsin Teeviidal ankeedi, kuna ei minu ega Suure-Jaani Kool polnud programmiga liitunud võttis kõik aega umbes 3 kuud.

Ootasin vahetust väga. Küsisin ikka vahepeal oma vahetuse organiseerijalt, et kas on uudiseid ja millal saaks minna, aga kõik võttis aega. Mäletan väga hästi, kuidas jaanuari lõpus ühel teisipäeval vaatasin Facebooki ja nägin, et 2 inimest on sõbrakutse saatnud ja elukoht on Suure-Jaani, asjad on vist liikuma hakanud. Küsisin vahetuse organiseerijalt, kas on midagi selgunud, ei olnud. Õhtul sain teada, et mulle on vahetuspere leitud ja kolmapäeval selgus, et juba uue nädala esmaspäevast õpin ma 2 nädalat Suure-Jaani Koolis. Korraga toimus kõik nii kiiresti, sain aru, et vahetus, mida olin oodanud nii kaua, on kohe-kohe käes. Kahe päevaga pidin oma koolis asjad korda saama.

Pühapäeva hommikul hakkasime isaga Suure-Jaani poole sõitma, autoga sõites valdasid mind kergelt paanilised mõtted.  Miks ma teen endale nii? Miks ma ei või olla nagu iga normaalne inimene kodus ja minna homme OMA kooli? Miks ma lähen võõrasse kooli? Ma elan ju 2 nädalat võõras peres, mis saab siis kui mulle ei meeldi seal peres? Kuidas ma uues koolis hakkama saan? Mida arvab mu vahetuspere minust? Ma teadsin, et mulle hakkab seal meeldima, aga põhilised mõtted olid ikka, et appi, kuidas ma lähen võõrasse perre ja elangi reaalselt 2 nädalat täiesti võõraste juures.

Kui jõudsime maja ette ja pereisa tuli mulle vastu, siis sain aru, et olen jõudnud justkui koju. Pere võttis mind tohutult hästi vastu, hirm kadus hetkega, kui olin jõudnud esikusse ja nägin oma “peret”. Esimest koolipäeva ma ei kartnud. Aga koolis tundsin küll, kuidas alguses ei rääkinud minuga keegi. Õnneks käis minuga samas klassis poiss minu vahetusperest. Tänu temale jõudsin ma õigetesse klassidesse ja ei tundnud end väga kõrvalejäetuna.

Ülejäänud 2 nädalat möödus nii kiiresti. Kool oli väga mõnus ja hubane. Õpetajad olid kõik sõbralikud ja said aru, et ma ei tea enamikest teemasest midagi, sest oma koolis olime me kõigis ainetes mitu teemat S-J Kooli omadest maas. Tundides tegin ma ikkagi kaasa ja sain oma kooli päris mitmed hinded ülekanda.

Kõige hullem oli vene keele tund. Kuna ma käin Saksa Gümnaasiumis, siis põhirõhk on saksa keelel, mida olen õppinud pea 7 aastat, vene keelt aga pool aastat (ja seda on korra nädalas), nemad seal aga 2,5 ja ma ei saanud tunnis peaaegu mitte sõnagi aru, mis toimub.

Klassikaaslased olid üldjuhul toredad, aga esimestel päevadel ei saanud vist päris suur osa aru, kes ma päristäpselt olen ja mida ma siin teen. Viimastel päevadel läks asi paremaks, just siis, kui ma hakkasin klassi sulanduma lõppes vahetusperiood ära ja ma oleks tahtnud seal veel kauem olla.

Kõige viimane koolipäev oli väga armas, viimasesse tundi, kus terve klass koos oli tuli kooli direktor, õppealajuhataja ja huvijuht. Nad tänasid mind ja andisid mulle Suure-Jaani Kooli poolt paar kingitust. Klassi poolt sain ma pildiraami, kus sees oli 2 pilti klassist, ühe peal olin minagi. See oli tohutult armas hetk ja korraga valdas mind kurbus lahkumise üle ja samas olin ma väga liigutatud selle üle, et klass mulle kingi tegi ja mu silmad täitusid pisaratega. Õhtul oli Sõbrapäevapidu ja seal veetsin veel viimased hetked klassikaaslastega, tantsisime kõik koos.

Vahetuspere oli lihtsalt suurepärane. Pere võttis mind väga hästi vastu ja mulle tõesti meeldis seal. Kõik olid nii sõbralikud ja toetavad. Mul tekkis kodune tunne juba teisel päeval. Veetsime palju ühiselt aega, käisime 2 korda Viljandis ja korra Tartus.

Viimane päev oli tohutult tore, läksime Viljandisse uisutama ja hiljem pitsat sööma. Ja siis tagasi Suure-Jaani, kus pakkisin asjad. Lahkudes andsin perele üle sõbrapäevakingid ja nad andsid mulle kaasa väikse kingipaki. Kallistasin kõiki ja hakkasin liigutusest nutma, see oli nii armas hetk. Ma ei tahtnud üldse tagasi Tallinnasse minna, ma oleks hea meelega veel mitu nädalat Suure-Jaanis olnud.

Vahetusperioodi jäävad meenutama ühiselt veedetud aeg ja mälestused, mida ma ei unusta iial ning loomulikult inimesed ja see vapustavalt tore pere, kuhu ma heameelega tagasi läheks. Ma soovitan kõigil programmis osaleda, kes tahavad saada uusi kogemusi ja sõpru. See on väärt kogemus ja mälestused vahetusperioodist jäävad. Võta see seiklus ette- tule, näe ja võida!

Suur aitäh VeniVidiVici naiskonnale, kes on teinud nii minu kui ka paljude teiste vahetused võimalikuks. Suured tänud Suure-Jaani Koolile ja õpetajatele, et mu nii hästi vastu võtsite. Aitäh kõigile klassikaaslastele meeldejäävate hetkede eest.

Suur-suur aitäh mu vahetsuperele, et mu nii hästi vastuvõtsite ja minu jaoks olemas olite, aitäh kõige eest, ma ei unusta teid iial!

Jane Cathlyn Meigas

12752194_1032353026808172_379619733_o

Hetkel  õpin Viimsi Keskkoolis klassis 7G. Ma tahtsin kogeda midagi uut ja huvitavat, luua uusi sõprussuhteid ning õppida vahelduseks teistsuguses keskkonnas.

Enne vahetuse algust olin ma väga elevil aga samas ka kartsin, kuna selles koolis polnud mind ees ootamas ühtegi tuttavat inimest. Vahetuskooliks valisin Viljandi Jakobsoni Kooli, kuna minu vanavanemad elavad Viljandis ja ma tahtsin ööbida nende juures.

Kooli keskkond oli väga meeldiv ja hubane. Sain omale meeldivad klassikaaslased ja väga laheda klassijuhataja. Mind võeti väga kiiresti omaks ja leidsin omale ka paar head sõpra kellega plaanin tulevikus veel kindlasti kohtuda. Kõige rohkem meeldis mulle see, kui meil toimus klassiõhtu ja me mängisime koos terve klassiga huvitavaid ja põnevaid seltskonnamänge.

Väga positiivne oli selle juures see, et ei tekkinud sellist momenti, kus oleksin jäänud üksinda või oleksin võõras koolimajas hätta jäänud. Alati oli mõni klassikaaslane nõus hea meelega aitama.

Soovitan kõigile, kes tahaksid kogeda midagi uut ja huvitavad VeniVidiVici õpilasvahetuse programmi. Mina sain sellega juurde palju julgust ja enesekindlust ning minule jäid sellest õpilasvahetusest vaid positiivsed elamused.

Kristiina Kivimäe

Ma õpin Tallinna Saksa Gümnaasiumi 10. klassis. VeniVidiVici raames läksin ma Tõrva Gümnaasiumisse, sest mul on seal lähedal maakodu ning mõtlesin samuti üleüldiselt sinna kooli minemisele, seega oli VeniVidiVici programm ideaalne nägemaks, milline sealne kool on.

Enne vahetusõpilaseks saamist polnud ma eriti närvis, vaid pigem mõtlesin sellele, kui erinev see minu praegusest koolist olla võib. Kool, klassikaaslased ja õpetajad oli väga toredad, arvestades sellega, et ma ei harju uute kohtadega kiiresti ning hoian pigem omaette. Mulle meeldis see, et tundides õpiti teisi asju, kui minu koolis ning Tõrva Gümnaasiumis oli ka teistsuguseid aineid. Samuti meeldis mulle sealne looduslähedus – akendest oli näha järve ning koolist koju läksin kohaliku liiniga, millele järgnes külavaheteel kõndimine.

Soovitaksin kõigile kindlasti VeniVidiViciga vahetusõpilaseks minna, lihtsalt kogemuse pärast, olgu see siis positiivne või negatiivne, ning et näha, kuidas teistes Eesti koolides asjad käivad. Eriti võiksid linnalapsed maakoolidesse minna, sest kuna maakoole pannakse tihtipeale kinni, siis aitaks see ka määral sulgemise vastu. Peale selle on maakoolid väga väiksed ja armsad.

Lota Aaliste

Mina olen vahetusõpilane Andrei Pankratov ning ma õpin Tallinna Mahtra Põhikoolis 9. klassis. Minu kool asub Lasnamäel ja õppekeeleks on meil vene keel. Meie kool osaleb juba ammu VeniVidiVici projektis ja õpilastele propageeritakse selles projektis osalemist.

Paljud õpilased aga kardavad minna eestikeelsetesse koolidesse, sest neil on tekkinud teatud stereotüübid eesti koolide kohta. Mõni õpilane soovib küll osaleda, aga nende keeleoskusest mõnikord ei piisa ja nad lähevad vahetusperioodiks siiski venekeelsesse kooli. Mina aga tahtsin vahetuses osaleda, sest et ma olen suhteliselt ettevõtlik inimene ning ma absoluutselt ei karda sattuda eestikeelsesse keskkonda.

Ma pean eesti keele ja kultuuri tundmist ülimalt vajalikuks. Ma arvan, et seda ei pea isegi põhjendama – me elame ju Eestis! Ma olen Eestis sündinud, mu vanemad on Eestis sündinud ja me jääme siia elama päris-päris kauaks. Sellepärast on mulle väga tähtsad nii eesti kui ka vene kultuur. Aga iga päev näen ma inimesi, kes ei mõista nii lihtsaid asju ja jäävad elama oma väiksesse maailma, kus nad ei puutu absoluutselt teiste inimeste kultuuriga kokku ja kardavad teha isegi väiksemat sammu selle jaoks, et elada rahulikult ja edukalt meie maal. Just selleks, et näidata kõigile, kuidas peab käituma tänapäevases ühiskonnas, otsustasin ma võtta osa VeniVidiVici õpilasvahetuse projektist.

Esimesel aastal mul ei õnnestunud vahetuses osaleda, aga ma ei kaotanud lootust ja saatsin oma taotluse ka järgmisel aastal. Ma olin väga õnnelik kui sain teada, et mind on vahetusperioodiks nõus vastu võtma Viimsi Kool. Kõige rohkem tahtsin ma õppida just selles koolis ning selleks on mitu põhjust.

Esimeseks põhjuseks on see, et kuigi Viimsisse on küllaltki raske ja pikk sõit Lasnamäelt, siis see ikka ei asu minu kodust väga kaugel ja mul oli päris mugav liikuda nii hommikul kui ka õhtul. Teiseks põhjuseks on aga see, et Viimsi on minu jaoks selline koht, kus ma tahaksin hiljem elada ja minu jaoks on vajalik tutvuda Viimsi rajooniga ning selle keskkonnaga.

Enne vahetusperioodi algust mul oli väga positiivne tuju, aga samas ma ei ole muutnud oma koolikeskkonda mitte ühtegi korda oma elus. Selles mõttes oli mul ka natuke hirmus ja ma kartsin, et ma ei oska teises koolis hakkama saada. Õnneks ma aga sattusin väga toredasse klassi, kus olid väga head ja positiivsed klassikaaslased, kes olid alati valmis mind aitama. Samuti tegi ka meie klassijuhataja suure panuse selle jaoks, et minu vahetusperiood jääks kindlasti meelde. Nimelt, meie klass läks õppekäigule Tartusse ja Tõravere observatooriumi, kus me veetsime kogu päeva. Ma sain väga hästi aru, et mul oli võimalus sellest loobuda, aga ma ei tahtnud ja ei suutnud seda teha. Viimasel päeval ma ärkasin ülesse ja sain aru, et ma tegin õige valiku. Ma kartsin, et ma ei saa teises koolis hakkama, aga kõik oli täitsa teistpidi.

Ma tundsin ennast väga vabalt, ma lahkusin koolist paljude emotsioonidega ja suure kogemusega, mida ma nüüd tahan jagada kõikidega. Nüüd ma oskan rääkida kõigile, mis on eesti koolide puhul tõsi ja mis on vale, mis on lihtne ja mis on raske, miks on eesti koolides nii ja miks on vene koolides teistmoodi.

Ma soovitan VeniVidiVici projektist osa võtta kõigil, kes armastavad seiklusi ja ei karda kohtuda teiste traditsioonidega! Just selles mõttes oli minu vahetus väga edukas ja positiivne ning selle eest ma tahan tänada meie koolide õpilasi, õpetajaid ja muidugi ka VeniVidiVici projekti meeskonda, kes aitas selliseid elamusi ellu viia mitte ainult minu jaoks, vaid ka paljude teiste eesti õpilaste jaoks!

Selleks, et lõpetada, tahaksin ma teha kokkuvõtte sellest, mida just mina enda vahetusnädala jooksul tegin. Kuigi integratsioon on väga moodne ja poliitiliselt korrektne sõna, siis mina soovitaks selle asemel kasutada palju meeldivamat ja südamlikku sõna – sõbralikkus. Just sõbralikkus aitab meil kõigil tulla, näha ja võita seda, mida meie kõik tahaksime näha ja võita!

Aitäh teile, VeniVidiVici! Aitäh, Viimsi Kool!

Andrei Pankratov

Olen Henriette Tartust, Ülenurme Gümnaasiumist. Olin kaks nädalat Saaremaa Ühisgümnaasiumis vahetusõpilaseks. Aga miks just Saaremaal?

Olen sündinud Saaremaal ja tahtsin teada, mis tunne on käia oma kodulinna koolis. Tunne oli väga kodune ja hea. Minu vahetuspereks oli mu enda vanaema, kelle juures on pidevalt käidud ja oldud. Enne õpilasvahetusse minekut olin veidike närvis, sest nagu ikka, polnud mul õrna aimugi, mis mind ees ootab.

Pabistasin hirmsasti, sest kartsin, et ei leia ülesse vajalikke kohti. Aga õnneks mul vedas. Tänu oma lapsepõlve sõbrannale ning naabrile, kes olid valmis mind kohe aitama ja toetama, sain lahti oma hirmudest kiiremini kui ma arvata oleksin osanud. Nii läksimegi minu esimesel Saaremaa Ühisgümnaasiumi koolipäeval kahekesi kooli. Ta tutvustas mulle veidi koolimaja ja seletas, kus asuvad teatud klassiruumid. Esimese tunni ajal, mis oli vaba, läksin raamatukokku, et laenutada välja õpikud. Seal aga kohtasin õpilast, kes tuli õppima samasse klassi, kuhu mina vahetusõpilaseks tulin. Meist said ajapikku sõbrad.

Vahetusperioodi jooksul sain kogeda nii palju head ja huvitavat. Mul oli tunne nagu ma teaksin enda klassist kõiki õpilasi juba sünnist saati. Õpilased olid väga sõbralikud ja abivalmid. Esimest korda kuulsin, kuidas noored saarlased räägivad saare murdes ja mõnes sõnas või fraasis tundsin endagi omad ära, mida olen isegi kasutanud, kuid mida mandril väga ei kasutata. Ma kohtusin maailma kõige toredama ja emalikuma klassijuhatajaga, kes ütles alati, et tema õpilased on talle nagu tema enda lapsed ning seda oli tõepoolest näha.

Tema klassi õpilased võisid alati tulla tema juurde ja kurta talle oma muresid ning talle alati helistada kasvõi õhtul hilja kui vaja. Lisaks sellele, tulin ma õpilasvahetusse täpselt õigel ajal. Nimelt Saaremaa Ühisgümnaasiumis on juba 26 aastat korraldanud üheteistkümnendike poolt kabareed, mida nägin minagi esimest korda elus ja mida vaadates olin täiesti sõnatu. Midagi nii suurt ja imelist pole mu silmad vist eales näinud. Mind pani imestama see julgus, rõõm ja tahe, mis neis õpilastest tuli.

Vahetuse lõpuks sai minust ametlikult Saaremaa Ühisgümnaasiumi õpilane, tänu Saaremaa Ühisgümnaasiumi 11.b klassi klassijuhatajale, kes teadis juba enne mind, et ma tema klassi õppima tulen ja ajas juba asjad nii kaugele, et ma pidin minema ainult Tartusse, et enda asjad Ülenurmes Gümnaasiumis korda ajada ja tagasi Saaremaale sõita. Tunne on endiselt sama mönus kui ennegi.

Henriette Sülluste

Ma olen Lagedi Kooli 8. klassi tüdruk. Ma käisin VeniVidiVici õpilasvahetuse raames Antsla Gümnaasiumis.

Ma valisin selle kooli, kuna ma ise elan Tallinna külje all, siis tahtsin ma minna võimalikult kaugele ning ma mõtlesin, et seal saab ka mõnusa külma, aga muutus hoopis vastupidiseks ja Tallinnas oli palju külmem ja rohkem lund. Ma valisin just gümnaasiumi, sest minu kool on põhikool ning tahtsin proovida olla koolis, kus on palju õpilasi ja kool oleks ise ka suur.

Ma kuulsin sellest programmist esimest korda meie kooli ÕE koosolekul, kus räägiti meile, et oleks võimalik osaleda Eesti-siseses õpilasvahetus ning ma olin sellest väga vaimustunud, sest see tundus huvitav ja suur kogemus olevat.

Nädal enne vahetusse minemist, ootasin ma seda väga ja ei olnud mitte mingit kartust, kuid pool tundi enne seda, kui me hakksime kodust Tallinna bussijaama poole minema, siis olin päris hirmul ja ütlesin, et kui praegu keegi mu käest küsiks, kas ma tahan ikka minna, siis ma oleks ikka mõelnud, sest ma kartsin minna inglise keele tundi, kuna ma ei oska seda väga hästi. Kuid kui oli käes esimene inglise keele tund, siis ma mõistsin, et see pabistamine oli täiesti ilmaasjata.

Ma kartsin ka natuke seda, kuidas klassikaaslased mind vastu võtavad, kuid see kartus oli ka ilmaasjata, sest klassikaaslased võtsid mind väga hästi vastu ja sain ka nendega hästi läbi. Mulle meeldis see kool ja klassikaaslased väga, kuna nad olid toredad ja õpetajad olid ka väga toredad ja suhtusid minusse hästi. Vahetusperes olin ma tüdruku juures, kes käis minuga samas klassis ning see oli hea, sest ta sai mulle näidata, kooli ja klasse, kus mingi tund toimus.

Ka pere oli väga tore, me käisime ka viimasel päeval Värskas ujumas ja seal oli ka väga tore ja lõbus. Me käisime ka vanaaja kelkudega sõitmas, mis olid 50-60 aastat vanad, ning mina polnud selliseid enne näinudki ning need läksid palju paremini edasi, kui tänapäeva plassmassist.

Muidugi oli seal koolis üpris palju erinevat meie kooliga võrreldes, näiteks: seal koolis oli ainult üks kord nädalas supp, aga meie koolis on vaheldumisi, seal koolis käidi õpikutega ringi, kui mingi tund toimus teises klassis, sest neil olid paljud tunnid oma koduklassis, nende koolis olid ka korrapidajad, kes pidid tahvlit puhastama ja päeva lõpus klassi puhtaks pühkima ja prügikasti ära tühjendama, aga meie koolis sellist asja ei ole, neil ei olnud ka osades ainetes töövihikuid, neil olid ka iga võõrkeele tunnid gruppideks jaotatud, ning neil oli ka valida kas õpid vene või saksa keelt, meil sellist varianti ei ole, et saad valida, mida õpid.

Kokkuvõttes oli seal väga lahe ja kui võimalus oleks veel minna, siis ma läheksin kohe kindlsti, sest see on suur kogemus ja saad proovida, kuidas on teises kohas elada ja olla.

Kärolin Klemm

Ma olen Ursula ning käin Lagedi Koolis. Lagedi on väga väike kool, kus kõik teavad kõiki nimepidi. Sellepärast tahtsingi minna vahetusõpilaseks Viimsi Keskkooli või nagu meie seda oma koolis kutsume, “mammutkooli”.

Ma soovisingi teada, mis tunne on käia koolis, kus seitsmendaid klasse oli kokku rohkem kui meil koolis õpilasi. Ühtlasi tahtsin ka teada, kuidas käib õppetöö palju suuremas koolis. Tahtsin ka teada, kuidas ma suudan olukorraga kohaneda, sest ma ei ole just selline inimene, kes läheks võõra juurde ja hakkaks temaga juttu puhuma ja kohe tema sõbrustama. Enne kui ma isegi Viimsi kooli jõudsin, närveerisin ma ennast pooleks, mõeldes ikka, et kas uus klass võtab mind hästi vastu? Mis siis kui ei võta? Mis saab siis, kui ma ära eksin?

Kohale sõites kõhus keeras. Me olime just koolikaaslasega Facebook’is rääkinud, tema nimelt läks ka samal ajal õpilasvahetusse ja närveerisime koos. Pere juurde jõudes ma lihtsalt noogutasin või raputasin pead iga nende küsimuste peale, sest ma ei julgenud väga just rääkida, aga õhtu lõpuks olin ma ennast juba kokku võtnud ja rääkisin täitsa vabalt. Pere oli nii tore ja sõbralik. Enamus ajal jõudsid vanemad küll hilja koju, aga kui nad kohal olid, olid nad väga vahvad. Lapsed olid ka ülimalt  toredad.

Esimene koolipäev oli kohutav. Esimene tund oli kehaline kasvatus, seal ma ei teinud mitte midagi, kuna minu uued klassikaaslased harjutasid kava ja selles ma osaleda ei saanud. Siis ma lihtsalt seisingi, nutt kurgus. Järgmine tund oli kontrolltöö eesti keeles teema peale, mida ma õppinud ei olnud, sain nelja.

Kuulsin ka mõnikord, kuidas uued klassikaaslased omavahel küsisid, et miks tema veel siin on? Igas tunnis pidin ma minema õpetaja juurde ja küsima, et kus ma istuda saan. Edasised päevad olid juba paremad, mind ei vaadatud enam nagu lolli ja hakati suhtlema. Kolmapäeval käisime tüdrukutega, kelle juures ma ööbisin ja uute klassikaaslastega ujumas. Neljapäeval käisin kinos.

Lõpuks tundus mulle, et Viimsi kooli klassikaaslased on toredamad kui minu oma klass Lagedi koolis. Kool ei tundunud enam nagu “mammutkool”. Naljakas oli ka see, et uued klassivennad pidid tahvli juures seletama uut teemat, kuna mängisid trips-traps-trulli. Üks siis seletaski, et algul on kalamunad, siis on juba suuremad kalad siis veel suuremad ja siis juba veel suuremad.

Üllatus oli siis, kui sain teada, osades ainetes ei kasuta nad töövihikuid, kus kodukoolis kasutatakse ja, et nad kasutavad just töövihikuid nendes ainetes, milles me kodukoolis ei kasuta. Aga kõik läks ikkagi ladusalt edasi. Kui teil on võimalus osaleda, siis tehke sed kindlasti, sealt see annab tohutu palju kogemusi ja uusi sõpru.

Ursula Pajumäe