detsember 2015

Umbes eelmisel aastal sattusin Facebookis VeniVidiVici lehele.

Kuulsin sellest esmakordselt ning asi hakkas kohe huvitama, sest olen alati olnud selline nii-öelda seikleja ja mulle meeldivad uued inimesed. Seega tutvusin nende kodulehega ja seejärel kirjutasin VeniVidiVici Facebook’i lehe sõnumitesse. Sain endale kontaktisiku, kes siis hakkas minuga tegelema.

keila

Lõpuks sellel aastal sai minu kaua kestnud protsess, soov saada kogemus teises koolis, teoks. Esialgsest mõttest minna Pärnu Koidula Gümnaasiumi ei saanud asja, kuid selle asemel sain tuttavaks Keila kooliga.

Keila kool on Tallinnast 25- km kaugusel asuv kool, kus õpib ligikaudu 1100  õpilast, seega peamiselt üle poole rohkem, kui minu enda koolis.  Koolimaja on nii seest kui ka väljast korralik ning mis veel silma jäi, oli aatrium, meie koolis sellist avarust pole. Kõrgematelt korrustelt oli tänu sellele hea vaade. Peab  tõdema, et üksi liigeldes eksisin koolis ikka ära, aga tänu abivalmis inimestele jõudsin alati õigesse kohta.  Orienteeruda oli võimalik ilmakaarte tähtede järgi, kuid sellise lühikese ajaga ma seda siiski selgeks ei saanud.

Keila kooli juures hakkas ka silma väga lõbus õpilasesindus, eriti ruum, kus iga vahetund noored lihtsalt tulid ja istusidki, rääkisid juttu, meisterdasid, magasid või olid lihtsalt niisama, siuke chill koht. Samuti tärkas silma ka ruumi kujundus, erinevad pildid seintel, kõik kohad olid midagi täis ja prilllaua jäänused, mida varem oli kasutatud korvina, sellist asja igalpool päris ei näe. Vaieldamatult polnud ka õpilasesinduse juhendaja tavaline inimene. Kai nime kandev noorem naisterahvas oli vaba, suhtlev ja põhimõtteliselt tasandil noortega, mis tekitaski küllap tema suhtes austust ning peale selle, et ta õpilasesindust juhatas, oli ta ka nädal aega minu klassijuhataja.

Hirm võõra kooli, klassi ja pere ees tekkis alles paar päeva enne minekut, kuid see ei tasunud end ära. Pere, kes mind majutas, oli väga sõbralik, vahest liigagi ning neiu, kes aitas mul seal koolis hakkama saada, oli samuti väga tubli noor, aktiivne pealkauba. Perekonda kuulus minu sealne klassiõde Marie, tema noorem õde, ema, isa ja väike taks.

Vahetusperes sain endale oma toa isikliku wc ja vannitoaga ning igal hommikul ootas mind lauas korralik hommikusöök. Sellist luksust siiski Lähtel õpilaskodus elades pole ning seepärast oligi see vahelduseks väga tore. 8.15 hakkasid tunnid ning üldiselt nädal aega jõudsime samal ajal kooli, kõik oli kellaliselt täpne.

Võrreldes Lähte kooliga oli Keilas veel teistsugune see, et kõik oli nii tänapäevane. Kõigil õpilastel oli oma kapp, mis käis digitaalse õpilaskaardiga lahti, samuti kõik klassiuksed avati kaardiga ning seintel olid suured Wifi märgid. Telefonid keelatud polnud ja dressid samuti ning oli märgata ka veidi teistsugust suhtumist õpetajate vastu, vähemalt minu klassis. Samuti erines see, et seal maksab koolilõuna ning magustoite pole kunagi. Samas sai valida mitme erineva toidu vahel ning kui praadi sai ostetud talongiga, siis suppi oli võimalik kõigil tasuta süüa. Rohkem oli see mõeldud neile, kes praadi ei jõua osta, sest tegelikult 1.4-2 euro eest igal lõunal süüa on ikka väga kallis lõbu.

Minu klassiks sai 12 EH ehk ettevõtlus-humanitaar. Õppekava oli sarnane,  kuid aine, mida meil koolis ei õpetata, oli õigus. Samuti sain ka nädala jooksul tagasi endale füüsika ja bioloogia, mida meil 12.ndas pole. Õpilasi oli rohkem, kui minu päris klassis, kuigi kas kõik ka igapäevaselt kohal olid, selles ma kahtlen.

Kui mõelda, mida ma seal huvitavat tegin, siis ega ausalt öeldes pikka lugu rääkida pole. Õnneks või kahjuks sattusin sinna sellisel ajal, kus tegeleti vaid ühe asjaga, nimelt Rokipeoga. See oli nende kooli vana traditsioon, mida viis läbi 12.klass. Oli otsitud sponsoreid ning nähti vaeva, et tuleks korralik üritus. Põhines see tantsukavadel ja storyl, mida püüti läbi tantsu näidata. Sain ka ise sellest osa, tantsides ühes kavas ja olles selle juures pidevalt. Päevad oli selle tõttu pikad ning midagi muud väga teha ei saanud.  Jõudsin ka natuke Keila peal ringi käia ja üle tee olevat jõusaali külastada. See oli väga mugav Keila koolile, et täpselt üle tee asus tervisekeskus, kus sai peale jõusaali ka ujuda ja võtta osa erinevatest treeningutest. Üldiselt ma nukker pole, et nüüd nii palju erinevaid asju ei teinud, sest olin siiski päris kaua oodanud oma vahetusaega. Sain ikkagi kõrvalt jälgida ühe kooli lennu tegemisi ja oli näha, et suurte ürituste korraldamine tekitab ka seal koolis pingeid. Lõpp oli siiski võimas ning sellele järgnev afterparty veelgi võimsam.

Üldiselt oli ettevõtmine väärt, sest sain taaskord uute toredate inimestega tuttavaks, kuigi ausalt öeldes olid inimesed ikkagi natuke tagasihoidlikud, võibolla alles viimasel päeval said nad rohkem avatuks, aga täiesti omaks ma muidugi ei saanud. Ma ei pea seda siiski valeks ega pole pettunud, sest kõigil oli koguaeg kiire ning nädal ongi vähe, et saada kellegagi hingesugulaseks, seega kui osalete, siis juba pikemalt.  Veel puutusin kokku teistsuguse koolieluga ja sain näha, millised traditsioonid on teistes koolides. Soovitan seda ka teistele, kuigi pigem nooremates klassides, sest kõik uus, midakogeme, annab meile uusi oskusi ja arusaama erinevatelt külgedelt.  Jõudu, jaksu ja aitäh VeniVidiVici meeskonnale- huvitav idee! Samuti saadan kallid oma vahetusperele!

Ly Hansti

59lend

Minu vahetusnädal Abjas oli väga lahe. Ööbisin sealse kooli õpilaskodus, kus sain samal õhtul kui Abjasse sattusin, tuttavaks kahe oma klassikaaslasega ning samuti teistega, kes seal koolis käivad.

Esimesel koolipäeval arvasin ma, et hakkan närveerima, kuid seda ei juhtunud. Esimene tund algab seal kell 8:00, minu enda koolis hakkab kell 8:15. Hea on selle kooli juures, et söögivahetunnid on teistel aegadel ehk seal koolis sain ma süüa peale 3.tundi, aga enda koolis saan alles süüa peale 5.tundi (kell 13:00), mis on minu arvates liiga hilja. Sinna klassi tuli samal päeval ka uus õpilane Kelly, kellega sain väga hästi läbi, kuid kes närveeris veidi. Samuti said meist hiljem toakaaslased.

Esimene päev sisaldas kahte loengut (bioloogiateemaline ja noorteühendusest), mis olid põnevad ja ma osalesin ainult kahes tunnis: muusikas ja kehalises. Kehalises kaasati mind ka klassidevahelistesse korvpallivõislustele, aga ma otsustasin, et olen varumängija. Muusikatund oli väga lõbus, sest seal andsid tundi abituriendid. Sain oma Abja klassikaaslastega väga hästi läbi, nad olid väga sõbralikud ja nendega sai nalja. Seal koolis oli ka üks tüdruk õppima tulnud Lääne-Virumaalt. Samuti osutus see sündmus päevale, kus Abjas hakkas lund sadama ning kolisin Kellyga ühte tuppa. Käisin ka sealses jalgpallitrennis, mis meeldis mulle väga. Tavaliselt käin ise sellises jalgpallitrennis, kus räägitakse põhiliselt vene keeles, aga seal oli hea kuulda vahelduseks eesti keelt. Hea oli viibida kohas, kus kuuled rohkem oma emakeelt. Sain taaskord endale hüüdnime Väike Kelly.

Teine päev koolis oli nagu tavaline koolipäev, kus pidi õppima. Muidugi oli ka lõbus, sain lähemalt tundma mõningaid õpilasi ja samuti enda klaasijuhatajat, kes oli väga lahke. Sööki ostsin poest, mis polnud kaugel, lisaks toodi ka koolist järele jäänud toitu õpilaskodusse. Kuna lumi oli maas, siis sai seal oma jalanõudega uisutada, kukkusin ka paar korda kooli minnes, mis pakkus mõningatele nalja.

Kolmapäev algas riigikaitse loenguga, kus räägiti ajateenistusest. Loeng oli päris põnev. Muidu oli koolipäev nagu ikka. Selle kooli ajalootund on meie kooliga võrreldes palju põnevam, seal ikka räägitakse palju ja on lõbusam ning huvitavam. Kirjanduse tunnis arutatai ka klassijuhatajatunni teemasid. Mind kutsuti osalema klassiekskursioonile Tallinnassee, mis toimus 10. detsemberil, aga kahjuks pidin ära ütlema, sest ma pidin juba sellel nädalal oma koolis olema.

Neljas päev oli põhiliselt viimane päev seal koolis, sest reedel läksime klassiga väljasõidule. Kui rääkida neljapäevasest päevast, siis mulle meeldis väga sealne keemia tund. Nimelt tehti seal katseid, mida meie koolis tehakse väga harva. Esimene tund oli eesti keel, sain klassijuhataljalt kingituseks Abjas kasvatatud küüslaugu, mis oli õpetaja poolt armas kingitus ja siis tegime ka klassipildi ning viimasel tunnil tegin mälestuseks pilte teiste õpilastega.

Reedel oli väljasõit Valgamaale, kuhu sattusin esimest korda, Militaarmuuseumi ja pärast seda Tartus asuvasse Sõjakooli, kus olin varasemalt käinud. Karksi-Nuia kooli õpilased tulid ka, aga nad hoidisid rohkem omaette. Valgamaale sõit oli väga lõbus, kaasa tuli ka mitu päeva haige olnud Pille-Riin, ta on väga lõbus ja lahe tüdruk. Teda polnud klassipildi tegemise ajal koolis, millest on natuke kahju, aga siiski sain ka temaga pildi tehtud. Sõjakooli kohta ütlen lihtsalt, et see oli eelmise korraga võrreldes põnevam. Bussisõit Tartust Abjasse möödus lauldes, mida minu klassiga väga ei tehta. Päev oli väga tore, sain olla koos lõbusate inimestega ja teha lahedaid asju. Kurb oli see, et reedel, kui mul oli viimane päev Abjas, otsustas lumi ära sulada.

Jäin selle vahetusnädalaga väga-väga rahule. Nädal oli täis positiivsust. Oleksin tahtnud jääda veel üheks nädalakas, aga kahjuks ei saanud. Sain tuttavaks super-lahedate inimestega, keda jään igatsema ja kindlasti, kui peaksin sattuma Abjasse või Viljandisse, siis kindlasti tahaksin nendega kokku saada. Mõnes mõttes sattusin vahetusse halval ajal, nimelt läheb kiiresti pimedaks ja ma ei saanud käia Abja peal ringi, vaid käisin ainult poes, muidugi nägin ma õhtust Abjat, mis on ka iseenesest kena. See-eest oli õpilaskodus väga tore, sai palju nalja. Ma ei kahetse, et valisin oma vahetuskooliks Abja Gümnaasiumi. Soovitan õpilasvahetust kõikidele õpilastele, sest see annab suurepärased kogemused, eriti kui sa veel oled sattunud sellissesse kohta, kus sa kedagi ei tea ja muutud rohkem iseseisvamaks ning enesekindlamaks ning mudugi saad tuttavaks väga lahedate inimiestega.

Kelly Peetsalu

Tallinna Gustav Adolfi Gümnaasiumist Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumisse

Õpin Tallinnas Gustav Adolfi Gümnaasiumi 11.c klassis. Otsustasin minna VeniVidiVici õpilasvahetuse raames Tartusse Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumisse, mis osutus valituks just seepärast, et on ainuke eestikeelne gümnaasium terves linnas, mis pakub võimalust tulla õpilasvahetusse.

Keskpärase tallinlasena polnud ma varem sellest koolist kuulnud, mida tingis fakt, et tegu on üpriski uue kooliga, millesse koondati päris mitu teist Tartu gümnaasiumit. KJPG on gümnaasium kõige otsesemas tähenduses – põhikooliosa puudub ning kõik kooli 800+ on juba läbinud kolm riiklikult kohustuslikku kooliastet.

Programmis ajendas mind osalema tahe proovida midagi uut ning saada vaheldust tavapärasele igapäevarutiinile, soov saada uusi kogemusi ning näha, milline on koolielu Eestimaa lõunapoolel. Suurima tõuke andis aga siiski sõber, kes tutvustas mulle VeniVidiVici õpilasvahetust ning kelle üleskutsel hakkasin uurima võimalust minna vahetusse. Ka öömaja oli tema poolt garanteeritud, mille eest olen talle südamest tänulik, kuna temagi mängis minu vahetusperioodi õnnestumises suurt rolli ning sisustas lisaks klassikaaslastele minu vaba aega. Enne vahetusõpilaseks saamist uurisin tuttavatelt, kes olid varasemalt õpilasvahetuses osalenud, nende kogemusi ning viisin end kurssi kooli enda õppemeetoditega, näiteks tulid suure üllatusena 75-minutilised koolitunnid. See tekitas minus väikest ärevust: kuidas suudan 75 minutit tunnis aktiivselt kaasa töötada ning milline on niivõrd pikkade koolitundide ülesehitus. Kartused sumbusid aga pärast paari koolitundi, mis möödusid kui lepase reega. Päev enne vahetust tutvusin oma mentori Kadiga, kes muutis minu vahetusperioodi kogemuse juba esimesest minutist väga meeldivaks ning tutvustas mulle nii kooli- kui ka kohalikku elu.

Vahetusklass, kuigi ametlikult üle 30-liikmeline, osutus ootustest väiksemaks ning sellesisene õpikeskkond rahulikuks. Õpilastevaheline õhkkond oli soe ning omavahel saadi hästi läbi. Klassijuhataja Anna-Liisa, kes on ühtlasi ka kooli õppekvaliteedi juht, oli noor positiivne naine, kellega tekkis juba esimesel kohtumisel “oma inimese tunne” ning kelle suhted klassiga olid lausa harjumatult soojad. Lisaks ebatavaliselt pikkadele koolitundidele oli minu jaoks täiesti tundmatu ka moodulõpe, mis kujutab endast päeva alguses ning lõpus iga õpilase enda valitud ainetunde. Kõige meeldejäävam koolitund oli vaieldamatult õpetaja Jõgioja läbi viidud eesti keele tund, mis jäi silma erilise aktiivsuse ja vaimukusega. Õpetaja tundis ka ainulist huvi minu kui vahetusõpilase tausta vastu ning haaras mind koheselt oma õppetöösse.

Naasen oma vahetusperioodilt äärmiselt positiivsete muljetega ning olen veendunud, et see ei saa olema minu ainukeseks korraks, mil veedan koolinädala õpilasvahetuse. Soovitan kõigil kõhklemata see ka ise omal nahal järgi proovida ning innustan takka kõiki, kel sellega seoses vastandlikke tundeid tekkima peaks.

Programmis ajendas mind osalema tahe proovida midagi uut ning saada vaheldust tavapärasele igapäevarutiinile, soov saada uusi kogemusi ning näha, milline on koolielu Eestimaa lõunapoolel.

Eger Tiitus
vahetusõpilane

Olen Otepää Gümnaasiumi õpilane Elo Peterson. VeniVidiVici raames läksin mina uudistama Tallinna 32. Keskkooli. Valisin selle kooli sellepärast, et sel olid kõige sarnasemad õppemeetodid minu enda kooliga. Vahetusõpilase programmist kuulsin ma Valga Haridusmessilt “Vali nutikalt!” ning seejärel teadsin kohe, et tahan sellest osa võtta.

Enne vahetusõpilaseks saamist olin ma täis uudishimu. Mind huvitas, millised on minu uued klassi – ja koolikaaslased ning õpetajad. Lõpuks kohale jõudes olid minu ootused väga positiivsed. Mind võeti väga hästi vastu, tutvustati kooli ning ka linna. Kõik õpilased ja õpetajad olid väga toredad. Täiesti teistmoodi võrreldes minu kodukooliga oli õpilaste sünnipäevapidamine. Kui tavaliselt kingitakse kas shokolaad või koogike, siis minu vahetusklass kinkis sünnipäevalapsele pizza, kus peal põlesid küünlad, mis oli vaja ära puhuda. Veel mulle meeldisid väga prantsuse keele tunnid ja selle tunni õpetaja, kes on ise prantslane – minu koolis sellist tundi ei ole ning ma ei olnud varem ka prantsuse keelega kokku puutunud.

Kindlasti soovitan kõigile VeniVidiVici programmist osa võtta ning saada oma ellu väga uus, teistsugune ja huvitav kogemus. Tulevikus mõtlen ise ka veel uuesti sellest osavõtmisele, et minna kas Hiiumaale või Saaremaale ja näha sealset saarepealset elu.

Elo Peterson

Novembrikuu viimasel nädalal võõrustas Raatuse kool kahte särasilmset külalisõpilast. Grete Sarapik Viljandist ja Eleri-Sirje Treiman Haapsalust õppisid nädal aega vastavalt 9.b ja 8.b klassis.

Tüdrukute vahetus sai teoks tänu VeniVidiVici Õpilasvahetuse programmile, kus nelja õppeaasta jooksul on osalenud juba ligi 300 õpilast üle Eesti.

Mõte selles, et pakkuda 7.-12.klasside õpilastele võimalust ühe-kahe nädala jooksul õppida koos uute inimestega, kogeda teistsugust koolikultuuri, saada uusi kogemusi, tutvusi ja ideid.

Grete sõnul sai ta idee õpilasvahetusse tulla klassiõdedelt, kes veetsid meeleoluka nädala Tallinna 32. Keskkoolis. Ka tema pidi algselt vahetusse tulema koos klassiõega, aga kuna viimane muutis meelt, siis otsustas ta ikkagi üksinda selle tee ette võtta.

„Tartu oli mulle geograafiliselt kõige lähem koht ning kuna mul elab siin ka tädi, siis ei olnud probleeme ka majutusega,“ selgitas Grete oma vahetuskooli valikut. Kui alguses oli sees ka väike hirm, et kuidas klass ta vastu võtab, siis see hirm hajus esimeste hetkedega. Sõbralike klassikaaslaste kohta jagus tüdrukul ainult kiitvaid sõnu.

Mõlemad neiud jäid vahetusnädalaga ülimalt rahule ja jätkavad kindlasti suhtlust ka oma uute Tartu sõpradega. Positiivsena jäi meelde see, et meie koolis ei anta nii palju koduseid töid teha ja töötempo ei ole nii kiire. Grete jaoks oli üllatusmomendiks asjaolu, et ainult 3 õpikut kattusid nendega, mida ta kodukoolis õppetöös kasutab. Eleril seevastu kattusid enamik õpikuid.

Vahetaks suisa kooli

Mitmed külalisi võõrustanud klasside õpilased said innustust ka ise sarnasesse vahetusse minna. 8.b klass (vt ka alumisi fotosid) aga kiindus Elerisse sedavõrd, et tekkis mõte korraldada kevadine klassiekskursioon tema kodulinna Haapsalusse. Ka Eleri ei olnud kiitusega kitsi öeldes, et kui võimalus avaneks jätkaks ta selles klassis koguni pikamalt.

Ka õppeprotsessi, koolimaja ja õpetajate osas jagus tüdrukutel häid sõnu. Grete jaoks oli näiteks harjumatu, et matemaatika õpetaja võib olla nii ootamatult lahke. Elerile meeldis, et meie koolis on liikumiseks nii palju vaba ruumi ja õpilased ei pea vahetundides teineteise seljas elama.

„Mitte kordagi ei pidanud ma tundma ennast ebamugavalt. Klassikaaslased olid väga toredad ja lahked. Suhtlesin nendega läbi Facebooki juba enne vahetusse tulekut ja kohapeal oli vastuvõtt väga soe. Meeldis see, et klassis ei olnud mingeid rivaalitsevaid gruppe, vaid kõik olid väga sõbralikud ja ühtehoidvad,“ ütles Eleri.

Viiuldaja ja jurist

Vahetusnädala üheks tipphetkeks oli kindlasti päev, mil toimus 8.b klassi muusikatund, mille eellugu algas juba eelmisel päeval. „Mängisin enne klassijuhataja tundi klaverit ja tüdrukud küsisid, kas ma võiksin midagi mängida ka muusikatunnis ja nii sündiski otsus võtta kaasa viiul, millel mängimist ma juba viiendast eluaastast peale õppinud olen.“

Sellest sündis 15-20 minutit kestnud eksklusiivne soolokontsert. Muuhulgas tuli ettekandele ka tuntud Ungari rahvatantsu Csárdáse muusika, mis ennekõike tuntud läbi mustlasmuusikute ja mitmete klassikaliste heliloojate loomingu läbi, kes seda motiivi kasutanud on.

Ka muusikaõpetaja Anu Tubli, kes oli ühtlasi ka Eleri asendusklassijuhatajaks, oli tütarlapse ettekandest üdini vaimustatud. „Kui alguses olid poisid klassis veel veidi rahutud, siis lõpuks kuulasid kõik lummatult Eleri mängu,“ ütles ta.

Oma tulevikku seob Eleri samuti ennekõike muusikaga ning sihiks on koguni Sibeliuse Akadeemia Helsingis. „Kui sinna ei õnnestu saada, siis proovin Inglismaale, aga esmalt sean kevadel sammud G. Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli eelõppesse,“ rääkis Eleri.

Lisaks klassikalisele viiulile huvitab noort neiut väga ka elektrooniline viiul ja suureks eeskujuks on David Garrett, kes oskuslikult klassikalise ja popmuusika omavahel siduda on suutnud.

Grete aga näeb oma tulevikku juristiametis. „Käisin just ka ühele juristile töövarjuks ja see mõte kinnistus veelgi.“ Oma unistuse teostamiseks tuleb esmalt muidugi läbida gümnaasiumiõpingud. Kevadel proovib Grete oma võimeid nii Hugo Treffneri Gümnaasiumi kui ka Viljandi Gümnaasiumi sisseastumiskatsetel.

Oma koolist võtaks Grete Raatusesse üle karjääriõpetuse tunnid, Eleri aga kooliraadio, lauatennise lauad, tantsuvahetunnid ja rohkelt õpilaste korraldatud üritusi.

Eleri pidas vahetusnädalal ka oma blogi: https://elerisblog.wordpress.com/ kus samuti head ja lahedat lugemist sellest, mis nädala jooksul huvitavat juhtus.

Tekst: Rene Leiner (Tartu Raatuse kooli arendusjuht)

c_eleri_ja_8b_2

Õpime Nõo Reaalgümnaasiumi 11. klassis ning oma vahetusnädala veetsime Tallinna 32. Keskkoolis. Valisime selle kooli, sest seal käis meil tuttavaid ning tahtsime proovida, kuidas oleks käia Tallinna koolis, mis on kerge humanitaarkallakuga. Meie endi koolis käis eelmine aasta 4 vahetusõpilast ning kõigi nende muljed olid väga head. Neile meeldis olla vahetusõpilane teises koolis ning uurida, kuidas on elu teises koolis. Tahtsime saada samasuguseid elamusi ning VeniVidiVici õpilasvahetuse programmiga saime selle võimaluse.

Esimese päeva alguses oli mure, et äkki ei võeta meid omaks ning meil saab olema vahetusperiood igav. Klassikaaslased olid väga toredad ja suhtlevad ning tundsid huvi meie kooli vastu. Vahetusperioodi lõpul saime endale klassist sõpru ka. Meie kooliga võrreldes oli nende kool suurem, täis väga palju kunsti ning kirev. Õpetajad olid väga toredad ning võtsid meid sama suure südamega vastu kui kaasõpilased. Tegime tunnitööd ilusti kaasa ning jäeti ka paar kodust ülesannet. Tunni ajal ei olnud õnneks kogu aeg rutiinne õppimine, vaid saime kogeda grupis töötamist ja iseseisvat tööd. Ühel päeval toimus kooliüritus peale tunde ning võtsime sellest osa. Koolis oli suur hulk aktiivseid ja toredaid inimesi.

32. Keskkoolis on kasutusel perioodõpe ja gümnaasium on koos põhikooliga. See oli meie jaoks uus ja teistsugune, sest meie endi koolis käib koos vaid 3 paralleeli ning õpitakse kogu aeg kõiki õppeaineid korraga.

Soovitame õpilasvahetust kõigile, kellel on tahtmine saada uusi tutvusi ning kellel on huvi selle vastu, mis teistes koolide toimub. Kui keegi peaks minema vahetusõpilaseks, siis võtta perioodiks rohkem kui üks nädal, sest meie arvates jäi ühest nädalast natukene väheseks.

Karl Jakob ja Berit

Ma õpin Kuusalu Keskkoolis 9. klassis. Valisin Kadrina Keskkooli vahetuskooliks sellepärast, sest seal on võimalik tegeleda AUTO-CAD programmiga keskkoolis ja ka seepärast, et Kadrina Keskkool on koolide riigieksamite tabelis umbes 25 kohal. Soovisin vaadata, milline on Kadrina Keskkool ja selle kogemuse abil hiljem otsustada, kuhu kooli edasi lähen õppima.

Kui aus olla, siis ma ei kartnud sinna kooli minna, kuna ma olen oma elus käinud paljudes laagrites ja sarnastel üritustel, nii et uued inimesed ja olukorrad mind ei kohuta. Võib olla natuke ebakindel oli olla enne esimest tundi, kui ma pidin kehaline kasvatuse jaoks üles otsima riietusruumi ega teadnud kuhu suunas minna.

Kool oli tore, mulle meeldis seal koolis õppida. Klassikaaslased olid väga avatud ja lõbusad ning kokkuhoidvad inimesed. Keegi ei öelnud mulle midagi negatiivset, kõik aitasid mind heameelega ja ütlesid, et ma järgmine aasta nende kooli tuleks. Õpetajad oli toredad, nad polnud kurjad, aga siiski suutsid nad tunnis korda hoida, mõned õpetajad tegid oma tunnid huvitavaks näiteks grupitöödega. Vahetuspereks oli mu nõbu, tema juures oli mõnus nädal veeta, bussiliiklus toimis tema juurest ja kõik oli korras.

Ma arvan et kõige rohkem jäid meelde mulle mu klassikaaslased ja ka head õpetajad. Otseselt ei üllatanud Kadrina koolis mind miski, aga minu arust on hea idee, et tasuta söökla, puhvet ja tasuline söökla on kõik ühes kohas ja see annab erinevaid võimalusi lõunatamiseks ja teisteks eineteks.

Kindlasti soovitan uute kogemuste pärast vahetusõpilaseks olemist proovida!

Mattias Idavain

12050722_953054054762191_1843797254_o

Olen 17-aastane, õpin Tabasalu Ühisgümnaasiumis. Mul oli hea võimalus minna Noarootsi Gümnaasiumisse (NG). Valisin selle kooli, sest tahtsin proovida ühikas elamist ja see tundus teistmoodi ning huvitav võimalus.

Ega mul alguses väga sellist kindlat põhjust ei olnud, valisin mitme kooli vahel ning lõpuks osutus väljavalituks NG. Programmis tahtsin ma osaleda, sest oli suur soov rutiinist välja tulla ning midagi teistsugust teha. Alguses mõtlesin, et võiksin minna ka aastaks välismaale vahetusõpilaseks, aga see tundus liiga pikk aega mulle, seega jäin Eesti juurde ja leidsin selle toreda programmi. Enne vahetusõpilaseks saamist ei olnud mul mingit hirmu, ma olin väga elevil ning tahtsin kiiresti sinna minna.

Kui ma kohal olin, hakkasin juba natuke kartma, sest siis jõudis mulle reaalselt kohale, et nüüd ma olengi siin. Minu vahetusnädal oli imeline. Kõik olid nii head ja lahked. Mind võeti seal kenasti vastu, kuigi muidugi alguses ikka võõrastati, aga läks päev mööda ja see oli uskumatu, millised inimesed seal on.

Noarootsi Gümnaasiumi õpilased on nii andekad ja sisukad inimesed. Igal ühel on miski, mis neid köidab. Mis mulle veel enam meeldis oli see, et kõik üksteist toetavad. Neile ei ole esmatähtis, milline sa välja näed, kui oled hea ning sõbralik, ollakse ka sinuga. Ma olen nii õnnelik, et mul oli võimalus olla nädal aega NG-s. Terve see nädal oli täis nalja ja positiivset hõngu. Mul ei olnud kordagi tunnet, et tahaksin koju. Nautisin igat hetke ja kui pidin ära tulema hakkama, oli küll natuke kurb olla.
Oli väga fantastiline nädal. Mis mind üllatas oli see, et koolis käiakse sokkis ringi. Alguses olin väga segaduses, kui mulle seda esimest korda öeldi, arvasin, et teevad nalja, aga ei, nii päriselt ongi. Kuid sellega harjus ruttu ära ja see tekitas veel kodusema tunde.
Kindlasti soovitan kõigil osaleda sellises programmis. See on huvitav ja mälestusterohke. Õpilasvahetus annab meeletult juurde ja avardab maailmapilti. Mina oma kogemuse põhjal võin küll öelda, et kindlasti, kui sa vähegi mõtled selles osaleda, tee seda!!! See ei mõju mitte ühestki küljest negatiivselt. See on kõike väärt.

Kerti Klaos

Õpin Salme Põhikoolis ja läksin Tabasalu Ühisgümnaasiumi, kus ma olin 2 nädalat. Selle kooli ma valisin juhuslikult. Õpilasvahetuse kohta sain teada oma koolist, kus järsku pakuti välja selline programm ja mulle tundus see väga huvitav ja mõtlesin, et miks mitte ennast proovile panna.

Enne vahetusse minekut valdasid mind rõõmud kuid mingil määral ka hirmud. Rõõmudeks oli see, et ma lähen uude kooli õppima ning pean seal saama hakkama iseseisvalt. Tabasalu Ühisgümnaasium oli hoopis teine kool võrreldes minu kodukooliga. Võib alustada sellega, et seal õpib palju rohkem õpilasi, samuti ei toimunud seal 2 nädala jooksul mingeid kogunemisi, mis on meie koolis kombeks. Tunnid olid nagu ikka, aga õppekava oli veidi teistsugusem, ühes aines ees ja teises taga. Vahetuse jooksul elasin ma oma venna juures Mustamäel, kus oli päris pikk sõit kooli.

Alguses olin hirmul veidi klassi ees, kuna ma ei teadnud siis, et satun väga ägedasse klassi, kus mind võetakse hästi vastu.Ma sain nendega vabalt suhelda ja tundsin end nende juures olekul mugavalt. Üldiselt jättis kool väga positiivse mulje: õpetajad olid head, õpetasid hästi ning klassikaaslased olid väga muhedad. Paremat vahetusklassi ei oskagi tahta!

Kokkuvõtteks ma jäin väga rahule selle kogemusega ja isegi kunagi kordaks. Sain juurde väga palju uusi kogemusi, julgust ning tutvusi.

Soovitan ka oma sõpradele seda kindlasti, kuna nad lihtsalt ei tea, mis võimalused neil jäävad kasutamata.

Oliver Himmist

Olen Dolores ja õpin Tallinnas Jakob Westholmi gümnaasiumis. VeniVidiVici programmi raames viibisin kaks nädalat Pärnu Koidula gümnaasiumis.

Programmis ajendas mind osalema see, et soovisin väikest vaheldust oma koolist ja olin huvitatud, mis on teisiti riigigümnaasiumis. Koolivaliku tegin linnapõhiselt, kuna mulle väga meeldib Pärnu linn, sest see on väike ja kodune. Koidula valisin, kuna olin kuulnud maja renoveerimisest ja selle riigigümnaasiumiks saamisest, kooli headest tulemustest olümpiaadidel ning kooli mainekast ajaloost.
Enne vahetusõpilaseks saamist olin ma vägagi pabinas. Kõige rohkem hirmutas mind see, et maja pidavat olema suur ning kartsin seal ära eksida. Pabinat tekitas ka see, et mind ei pruugitud omaks võtta ja oleksin pidanud üksinda need kaks nädalat olema. Olin ka elevil, kuna sain tutvuda uute inimestega. Ma pidin aga üllatuma! Kuigi jah maja oli päris suur, ei eksinud ma seal kordagi, klassikaaslased ja õpetajad olid kõik väga lahked ja lõbusad ning vahetuspere super tore.

Vahetusperega käisime Pärnu linna avastamas. Nägin ära Pärnu kino, vanalinna, mis koosnes põhiliselt ühest tänavast ja ka kuulsas Steffani pitsas sai käidud. Peale kooli käisin võõrustajaga sulgpalli trennis, kus sai ka veidi sporti tehtud naljatamise kõrvalt. Kõige rohkem meeldisid mulle jalutuskäigud õhtuses Pärnu linnas, kuna Pärnu on kaunis koht ning seal on vägagi vaikne võrreldes Tallinnaga. Kooli juures meeldis mulle kõige rohkem paaris tundide süsteem, mida kahjuks minu koolis pole. Esmakordselt tunniplaani nähes tundusid väga põnevad ained: filosoofia, mis tuleb mul alles järgmine aasta, ja prantsuse keel, mida minu koolis ei õpetata. Ma ei pidanud pettuma, kuna need tunnid olid huvitavad ja ma sain palju uusi teadmisi ning õppisin paar fraasi ka prantsuse keeles, mis võivad tulevikus kasuks tulla. Ja nagu ma varem mainisin siis inimesed olid kõik toredad ning mu vahetus sujus väga lõbusalt. Igav mul ei hakanud kunagi.

Kindlasti soovitan teistelgi VeniVidiVici õpilasvahetus programmist osaleda, kuna see on lihtsalt super kogemus. Kuigi jah, ma jäin veidi oma koolis õpingutes maha, aga mind see ei kurvasta, kuna ma õppisin palju juurde, mida ma oma koolis poleks teada saanudki, ja sain palju uusi sõpru ning tuttavaid.

Dolores Eamets